← Eesti

1-08-5693/22

Obsah (6)§ 118§ 274§ 263§ 199§ 121§ 63

1-08-5693 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus 2. november 2009.a Tallinn 1-08-5693 Eesistuja Meelika Aava, lii

§ 118

p 1, § 263 p 1,3,

§ 274

lg 1, § 199 lg 2 p 5,7 ja § 121 Kriminaalasi järgi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav Kaitsja Harju Maakohtu

  1. juuni 2009.a otsus üldmenetluses Kaitsja advokaat Owe Ladva Leelet Kivioja E.P isikukood xxx, elukoht xxxxxxx xxxxxxxxx xx-x, ei tööta, varem 4 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 12.12.2001.a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 113 järgi 3 kuu arestiga, vahi all 10.07.2008.a Advokaat Owe Ladva RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  2. juuni 2009.a kohtuotsus E.P muutmata ja apellatsioon rahuldamata. suhtes jätta Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  3. novembril 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. 1

(4)ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  1. Harju Maakohtu
  2. juuni 2009.a üldmenetluse otsusega mõisteti E.P süüdi ja karistati

§ 118

p 1 järgi 5 aasta vangistusega,

§ 263

p 1 järgi 6 kuu vangistusega,

§ 274

lg 1 järgi 6 kuu vangistusega,

§ 199

lg 2 p 5,7 järgi 7 kuu vangistusega ja

§ 121

järgi 10 kuu vangistusega.

§ 63

lg 2 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust. 2. E.P mõisteti süüdi alljärgnevate kuritegude toimepanemises: 2.1

§ 118p 1 järgi mõisteti V.

E.P süüdi selles, et tema 11. jaanuari 2007.a öösel Tallinnas, Xxxxxxxxx xx K. K. tekkinud tüli käigus lõi V. R. noaga selga, tekitades kannatanule raske tervisekahjustuse. Nimelt tekkis meestel kasiinos tüli raha pärast ja nad käisid mõlemad vahepeal kasiinost väljas tänaval asju arutamas. Kui V. R. kasiinosse uuesti sisenes ja lauda istus, tuli mõni hetk hiljem kasiinosse E.P , kes lähenes V. R.le selja tagant ja lõi talle noaga paremale poole selga, tekitades eluohtliku tervisekahjustuse, rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool seljal abaluu piirkonnas, mille tüsistusena tekkis traumaatiline verirind. 2.2

§ 199

lg 2 p 5,7 järgi mõisteti E.P süüdi selles, et grupis ning ühtse tahtlusega koos R. T. 11. jaanuaril 2008.a hilisõhtul Tallinnas, XXXXXXXXX XX asuva söögikoha M-M. juures läksid selja tagant A. T. juurde ning tõmbasid tal seljast pusa koos taskutes olnud erinevate esemetega (rahakott 500 krooniga, juhiluba, ID kaart, Hansapanga pangakaart, erinevad kliendikaardid, mobiiltelefon №kia, ukse- ja autovõtmed koos puldiga). A. T.le tekitati materiaalne kahju summas 6300 krooni. Seega ta pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikute grupis ning avalikult, kuid vägivalda kasutamata. 2.3

§ 121järgi mõisteti E.P süüdi selles, et ta koos Z.F-i ja J.

Šitovaga 23. juunil 2007.a kella 22.00 paiku Tallinnas, XXXXXXXXX XX maja hoovis kasutasid füüsilist vägivalda sama maja elanike M. V. ja J. P. suhtes. Nimelt peksti koos M. V.t ja J. P., lüües neid pikema aja vältel kordamööda nii rusikate kui jalgadega näo ja keha piirkonda ning tirides M. V.t juustest, põhjustades kannatanutele valu ja kergeid tervisekahjustusi, sh J. P.le ninaluude murru ja parema silmakoopa serva põrutuse. 2.4 Veel mõisteti E.P süüdi

§ 263p 1,3 järgi 25.

veebruaril 2007.a toime pandud avaliku korra raskes rikkumise, mille käigus kasutati vägivalda ja relvana kasutatavat muud eset ning

§ 274

lg 1 järgi vägivalla toimepanemises ametikohuseid täitva võimuesindaja suhtes, kuid nendes kuritegudes kohtuotsust ei vaidlustata. 3. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatav E.P, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja süüdistuses

§ 118

p 1, § 121 ja § 199 lg 2 p 5,7 järgi enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole neid kuritegusid toime pannud. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole ta kannatanu V. R. noaga löönud. Seda kinnitab ka kannatanu V. R..

§ 121järgi süüdimõistmises arvestati tõenditena vaid kannatanute ja ühe tunnistaja ütlustega. E.P poolt taotletud tunnistajad jäeti põhjendamatult üle kuulamata. 2

(4)Kohtueelse uurimise ajal esitas ta uurijale traumapunkti tõendi koera poolt hammustada saamise kohta, kuid see tõend kõrvaldati toimikust. Kaitsja esitas kohtuistungil selle tõendi uuesti. Samuti ei ole ta toime pannud jope vargust, ehkki ei eita sündmuskohal viibimist. Ilmselt pani varguse toime keegi teine.
  1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja apellatsiooni rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhjendab kohtukolleegium järgmiselt. 5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  3. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Süüdistatava apellatsioonis korratakse tema poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid esitatud süüdistuste kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.2 Vastuseks apellatsiooni väidetele märgib kohtukolleegium, et esimese astme kohtul ei olnud mingit alust kahtluseks, et tegelikkuses lõi V. R. noaga kasiinos keegi teine, senises kriminaalmenetluses tuvastamata isik. Tunnistaja R. T. ütluste kohaselt viibis E.P kasiinos vahetult V. R. kõrval ning kui E.P hakkas lahkuma, siis kukkus V. R. maha ja ütles, et teda löödi noaga. Kasiino turvakaamera salvestiselt on näha, et V. R.st möödudes lööb E.P talle käega selga ja paneb seejärel käe oma jope vasakusse põue ning lahkub kasiinost. Löögi tagajärjel kukub V. R. maha. Kohtuarsti arvamuse kohaselt tekitati V. R.le eluohtlik kehavigastus löögist teravaservalise torke-lõikevahendiga, milleks võis olla nuga. Seega ei ole kohtukolleegiumil kahtlusi selles, et noaga lööja oli E.P. Asjaolul, et kannatanu V. R. seda ise ei usu, ei ole tähtsust, sest noaga löömise ajal oli E.P V. R. selja taga, mistõttu V. R. ei saanudki näha, kes teda noaga lõi. Samuti ei ole tähtsust asjaolul, et turvakaamera salvestisel ei ole näha nuga, sest lööjaks oli E.P ja eksperdi arvamuse kohaselt oli löögiriistaks nuga. 5.3 Kannatanu A. T. jope varguse episoodis ei ole kohtukolleegiumil samuti kahtlusi selles, et varguse pani toime E.P koos R. T., sest kannatanu A. T. ütlused riimuvad tunnistaja R. Väli ütlustega. Pärast jope hõivamist põgenes kannatanu A. T. 3
(4)teisele poole teed ja jälgis edasisi sündmusi sealt. Ta nägi, kuidas ründajad koos autosse istusid ja minema sõitsid. Autosse istudes oli jope E.P käes. Kohtus tundis ta E.P ära isiku, kes temalt jope varastas. Tunnistaja R. V. ei saanud E.P kellegi teisega segamini ajada, sest ta tundis teda kui isikut, kes seda söögikohta sageli külastab. 5.4 Kohtukolleegium peab alusetuks ja kohut eksitavaks apellandi väidet, et arstitõendid koerahammustuse kohta on kriminaalasjast kaduma läinud, mistõttu kaitsja esitas need kohtuistungil uuesti. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E.P kaitsja advokaat O. Ladva esitas
  1. veebruaril 2008.a prokurörile taotluse täiendavate tõendite kriminaalasja juurde lisamiseks. Ta taotles võtta kriminaalasja juurde täiendava tõendina kaks arstitõendit ning täiendavate tunnistajatena üle kuulata L. H. ja P. E..
  2. veebruaril 2008.a prokurör rahuldas kaitsja taotluse arstitõendite kriminaalasja juurde lisamise kohta, taotluse tunnistajate ülekuulamiseks jättis prokurör rahuldamata. Esimese astme kohtuistungil taotles kaitsja uuesti täiendavate tunnistajate ülekuulamist, kuid kohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. Ka ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei pidanud täiendavate tunnistajate ülekuulamist vajalikuks, sest kohtueelsel uurimisel ja kohtus olid jäänud sellesisulised taotlused juba rahuldamata, kuriteo toimepanemisest on möödunud ligi kaks ja pool aastat ning kuriteo tehiolud on tuvastatud kriminaalasjas juba kogutud tõenditega. Apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid ei koguta, vaid hinnatakse esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust. Kohtukolleegium on seisukohal, et apelleeritud kohtuotsuses on E.P põhjendatult süüdi mõistetud

§ 121järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises.

Süüdistatavad ise ei eitagi, et nad tarvitasid kannatanute suhtes vägivalda. Seda kinnitavad kannatanud M. V. ja J. P. ning tunnistaja L. V.. Kannatanud ja tunnistaja ei näinud, et koer oleks kedagi hammustanud. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et sündmus leidis aset

  1. juuni 2007.a õhtul, kuid E.P ja J. Šitova on pöördunud arsti poole alles
  2. juuni 2007.a lõuna paiku. Seetõttu on kohus põhjendatult leidnud, et puuduvad tõendid selle kohta, et koer oleks
  3. juuni 2007.a õhtul E.P ja J. Šitovat hammustanud. Siinjuures kohtukolleegium lisab, et isegi juhul, kui hammustamine oleks tõendamist leidnud, ei välistaks see E.P süüdimõistmist

§ 121järgi, sest ei ole oluline, mis motiivil kannatanuid peksti. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS §-dest 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium E.P suhtes tehtud Harju Maakohtu 5. juuni 2009.a süüdimõistva otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Jüri Paap 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.