4-11-3389/6

4-11-3389 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-11-3389 Kohtunik Julia Vernikova Väärteoasi V.J-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 08.08.2011.a otsusele väärteoasjas nr 2302,11,010889 Kohtumenetluse pooled Menetlusalune isik: V.J (i.k. xxx; eluk. xxx); kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus. Kohtumenetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 08.08.2011.a otsus väärteoasjas nr 2302,11,010889 määratud karistuse osas.
3. Teha uus otsus, millega määrata V.J-ile LS § 224 lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 120 trahviühikut, summas 480.- eurot. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Arvestades 06.10.2011 tasutud trahvisumma osa 40 eurot, tuleb ülejäänud trahvisumma tasuda 10 kuu jooksul võrdsetes osades 44.- eurot igakuiselt, alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses viidatud Rahandusministeeriumi arveldusarvetele. Jätta lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud mootorsiduki juhtimise äravõtmine V.J-i suhtes kohaldamata.
4. V.J-i kaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. 2 Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 08.08.2011.a. otsusega määrati Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsusega V.J-ile Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel rahatrahv 200 trahviühikut s.o 800 eurot ning KarS § 50 lg 1 p 2 alusel ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis isik 18.07.2011 kell 09.02 Põhjaranna tee 17 Maardus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 mg. Esitatud kaebuses vaidlustab V.J otsust osaliselt s.o. määratud karistuse osas. Väärteo toimepanemist ta tunnistab ja kahetseb. V.J põhjendab põhikaristuse kergendamise ja lisakaristuse mittekohaldamise taotlust järgmiste asjaoludega: peres on kolm alaealist last, menetlusaluse isiku abikaasa töötab õmblejana ja saab miinimumpalka, menetlusalusel isikul on võetud eluaseme laen, mille tagastamiseks peab ta igakuiselt maksma 198 eurot. Sellest lähtuvalt leiab V.J , et määratud rahatrahvi summa on ebaproportsionaalselt suur ning taotleb rahatrahvi suuruse vähendamist ja tasumist osade kaupa. Samuti taotleb V.J lisakaristuse mittekohaldamist, kuna ta töötab veoautojuhina, tal on 10 aastane rahvusvahelise veoautojuhi staaž ning lisakaristuse tätimisele pööramisel kaotab ta töökoha ja selle tagajärjel satub terve perekond raskesse majanduslikku olukorda. Menetlusalune isik on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu rahatrahvi tasumisele ositi, kuid ei nõustu määratud karistuse kergendamisega. Vastuses on asutud seisukohale, et rahatrahvi suuruse ja lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel arvestati üld- ja eripreventiivseid eesmärke, sh üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liikluseeskirja nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab ka karmilt karistatud ning eripreventiivne eesmärk on suunatud vajadusele mõjutada menetlusalust isikut edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Kohtuväline menetleja nõustub asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohtumenetluse pooled ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsus nr 2302,11,010889 tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud karistuse osas. Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli (vtl 1) kohaselt juhtis V.J 18.07.2011 kell 09.20 Harjumaal Maardu linnas Põhjaranna teel mootorsõidukit VOLVO FH-420 juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 mg. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 69 lg 5 nõudeid, pannes toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.18.07.2011 koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli (vtl 5) kohaselt tuvastati V.J alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga LION Intoxilyzer 8000 nr 80-004517 (tunnistuse number TTRC-11/00022, mille lugem oli 0,42 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,37 mg/l. 3 Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest (vtl 6) on näha, et V.J kõrvaldati 18.07.2011 sõiduki juhtimiselt, kuna oli arvata, et ta on joobeseisundis. V.J on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohapeal ka kätte saanud. Ülalnimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb karistusena ette selles sätestatud väärteo eest rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ning sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohus leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja jätnud täitmata KarS § 56 sätestatud nõudeid. KarS § 56 lg 1peab obligatoorseks kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamist karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuigi kohtuväline menetleja viitas otsuses ja kirjalikus vastuses kergendava asjaolu olemasolule, ei ole ta põhjendanud, miks jättis ta selle arvestamata, määrates põhikaristuse sanktsiooni üle keskmise määra. V.J tunnistab ennast täielikult süüdi, kahetseb tehtud, 06.10.2011 tasus osa trahvisummast ära. Karistusregistri andmetel ei ole V.J ühtegi korda karistatud liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. Teda on varem väärteokorras karistatud vaid ühel korral ühistranspordis piletita sõitmise eest ning rahatrahv oli järgmisel päeval enne otsuse jõustumist kinni makstud. Kohtuvälise menetleja viide teo raskusatmele ja ohtlikkusele rahatrahvi suuruse põhjendamisel ei ole asjakohane, kuna nendest kriteeriumidest on juba lähtutud sanktsioonide alam- ja ülemmäära kehtestamisel vastava väärteo toimepanemise eest. Kui arutatav tegu poleks nii raske ja ohtlik teistele kaasliiklejatele, oleks seadusandja ette näinud leebemad karistuse piirid. Seega ei ole rahatrahvi määramine 200 trahviühiku ulatuses põhjendatud ega vasta karistuse määramise põhimõtetele. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et V.J tuleb põhikaristusena karistada rahatrahviga alla sanktsiooni keskmise määra ehk 120 trahviühiku ulatuses, summas 480 eurot. Samuti on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusest ega kirjalikust vastusest ei nähtu, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et V.J on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vaid lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kaebuse kohaselt on V.J 10 aastase rahvusvahelise veoautojuhi staažiga juht ning puuduvad andmed, et ta oleks suhtunud liikluseeskirja täitmisse kohusetundetult. Sellest lähtuvalt ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et vastavale järeldusele jõudmiseks piisab üksnes ühest seaduserikkumisest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse 4 eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. V.J on esitanud tõendid selle kohta, et ta peab ülal kolme alaealist last, abikaasa saab miinimumpalka, perel on kohustuseks eluaseme laenu tagastamine, mille täitmiseks kulub ca 200 eurot igakuiselt. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et põhikaristuse suurus täidab juba iseenesest karistuse eripreventiivset eesmärki ning mõjutab isikut läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekas. Ei ole vähetähtis ka asjaolu, et juhtimisõigus olemasolu on lahutamatus seoses menetlusaluse isiku tööülesannete täitmisega ning juhtimisõiguse realiseerimise kas või ajutine keeld seab tema poolt töökoha kaotamise reaalsesse ohtu. Kohus ei saa nõustuda kohtuvälise menetleja arusaamaga üldpreventsiooni mõiste tõlgendamisel nagu politsei oleks kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liikluseeskirja eiramine saab karmilt karistatud ja seda ühe konkreetse rikkuja näitel. Riigikohus on märkinud, et ei ole lubatud konkreetse isiku karistamine teistele isikutele hirmutava toime avaldamiseks ning positiivne üldpreventsioon seab oma eesmärgiks avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitaks inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Veelgi enam, „põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei muudetaks isikut abstraktseks ühikuks – vahendiks teiste mõjutamisel või manipuleeritavaks ja ühiskonnaga kohandatavaks objektiks“ (Jaan Sootak „Sanktsiooniõigus“, lk134). Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine V.J-i suhtes ei ole põhjendatud ning jätab selle kohaldamta. Samuti, arvestades V.J-i majanduslikku olukorda, tuleb rahuldada tema taotlus karistuse täitmise kohta osade kaupa. Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-
5. Kohtunik