KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. mai 2009 Kohtla-Järve kohtumajas Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär, tõlk Kriminaalasi Prokur

§ 200

lg 2 p 8,9 järgi üldmenetluses, uues 25.05.2009 esitatud süüdituses

§§ 200

lg 2 p 8 ja 9 ja 118 p 1 järgi Viru Ringkonnaprokuratuuri Irina Karo ringkonnaprokurör R.I , isikukood XXX, kodakondsuseta, haridus- 9 klassi, emakeel – vene keel, xxx elukoht xxx, varem kohtu poolt karistatud:

1. 30.05.1995 Ida-Viru Maakohtu poolt KrK § 17 lg 6- § 139 lg 2 p 1,2,3 järgi vabadusekaotusega 6 kuud katseajaga 1 aasta,
2. 11.11.1996 Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 195 lg 2 p 2 järgi vabadusekaotusega 5 kuud. KrK § 41 liideti osaliselt Ida-Viru Maakohtu 30.05.1995 otsusega mõistetud kandmata karistus 3 kuud vabadusekaotust, lõplik karistus 8 kuud vabadusekaotust. Karistuse algus 18.06.
3. Vabanes 18.02.
5. 22.06.1998 Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1,2,3, § 203 lg 1 järgi rahatrahv 900 krooni. 2
6. 23.11.1998 Ida-Viru Maakohtu poolt § 139 lg 2 p 1,2,3, § 203 lg 1 järgi vabadusekaotus 1 aasta. Karistuse algus 24.07.
7. Vabanes 23.07.1999 peale karistuse kandmist.
8. 04.04.2000 Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 2,3 järgi vabadusekaotusega 5 kuud. Karistuse algus 04.04.
10. 02.10.2000 Ida-Viru Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1,2,3, § 203 lg 1 järgi vabadusekaotusega 1 aasta 3 kuud. KrK § 40 lg 3 arvestades Kohtla-Järve Linnakohtu 04.04.2000 kohtuotsusega mõistetud karistust, lõplik karistus 1 aasta 3 kuud vabadusekaotust. Karistuse algus 25.01.
12. 21.11.2000 Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1,2,3, § 203 lg 2 järgi vabadusekaotus 8 kuud. KrK § 40 lg 3 loeti mõistetud karistus kaetuks Ida-Viru Maakohtu 02.10.2000 otsusega mõistetud karistusega 1 aasta 3 kuud vabadusekaotust. Karistuse algus 25.01.
13. Vabanes 24.04.2001 peale karistuse kandmist.
14. 03.10.2001 Ida-Viru Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 2,3, § 143 lg 2 p 2 järgi vabadusekaotus 1 aasta 1 kuu. Karistuse algus 05.07.
16. 09.05.2002 Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 2,3 järgi vabadusekaotus 10 kuud. KrK § 40 lg 3 loeti mõistetud karistus kaetuks Ida-Viru Maakohtu 03.10.2001 otsusega mõistetud karistusega 1 aasta 1 kuu vabadusekaotust. Karistuse algus 05.07.
17. Vabanes 05.07.2002 peale karistuse kandmist. 10.09.09.2005 Ida-Viru Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4,8, § 209 lg 2 p 1, § 346 järgi rahaline karistus 1500 krooni ja vangistus 1 aastat katseajaga 18 kuud. Viibib vahi all alates 17.04.2008 Kaitsja RESOLUTSIOON Vandeadvokaat Sergei Politšev Juhindudes KrMS § 306; 309 lg 1,3; 311; 312; 313; 315; 318 lg 1; 319 lg 1,2, kohus 3 O T S U S T A S: R.I süüdi tunnistada

§ 200lg 2 p 8,9- 25 lg 2 järgi.

R.I süüdi tunnistada

§ 118

p 1 järgi.

§ 63

lg 1 kohaldamisega mõista R.I-le

§ 118

p 1 alusel ühtse teo eest karistuseks 5 (viis) aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 17.04.2008-25.05.2009, s.o 1 aasta 9 päeva. Kandmisele alates 26.05.2009 kuulub 3 (kolm) aastat 11 (üksteist) päeva 21 (kakskümmend üks) päeva vangistust. Karistuse kandmise algus - alates 17.04.

1. Tõkend- vahistamine- jätta R.I suhtes muutmata. Välja mõista R.I-lt riigituludesse kriminaalmenetluskulud: 10875 (kümme tuhat kaheksasada seitsekümmend viis) krooni sundraha, 1831 (üks tuhat kaheksasada kolmkümmend üks kroon 20 senti ) krooni kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 17228 (seitseteist tuhat kakssada kakskümmend kaheksa) krooni kaitsjatasu kohtulikul artutamisel osutatud õigusabi eest, 87,50 (kaheksakümmend seitse krooni 50 senti) krooni toimiku paljundamise eest. Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB PANK või arveldusarvele nr 221023778606 SWEDBANK, viitenumber
2. Maksekorraldused tuleb teostada oma nimelt, näidata ära kohtuotsuse number ja makse liik. 8365 (kaheksa tuhat kolmsada kuuskümmend viis) krooni ekspertiisitasu jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Kriminaalasja juures olevad paberiümbrikusse pakendatud DNA proovid – jätta kriminaaltoimiku juurde. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. 4 Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 02.06.
3. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 17.07.
4. Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 04.08.2009 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Prokurör esitas 25.05.2009 kohtuistungil uue süüdistuse: R.I süüdistatakse selles, et tema 10.04.2008 kella 11.00 paiku võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil, peremehe tahte vastaselt, lõhkus ühiselamus aadressil Kohtla-Järve xxx viiendal korrusel kinnipandud boksi välisukse lukust lahti, mille tagajärjel ukselukk läks katki. Müra peale tuli oma toast nr. xxx boksi koridorist välja V Š, kelle R.I tõukas tagasi tema tuppa ning hakkas V Š nõudma raha, põhjendades oma nõudmisi väljamõeldud võlaga. Kui Š vastas, et tal ei ole võlga ega raha ka ei ole, lõi R.I voodi peal istuvale kannatanule kaikaga vastu pead, nõudes raha. Kui kaigas läks katki, jätkas ta kannatanu löömist kruvikeerajaga, kusjuures selle otsakuga vastu pead ja rinda, rusikate ja jalgadega, tekitades kannatanule kehavigastusi ja füüsilist valu. Kannatanu leidis momendi ja põgenes oma toast. Lahkudes V Š toast, viskas R.I külmkapist põrandale toiduained. Oma ebaseaduslike tegudega tekitas R.I V Š järgmised kehavigastused: kaks haava peas ja rindkere kinnise tömbi trauma. Kaks haava peas mis tekkisid torkeeseme toimel, võimalik, et kruvikeerajaga, mis ei põhjusta eluohtliku tervisekahjustust. Seega pani R.I toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil relvana kasutatava muu esemega, sissetungimisega, s.o süüteo, mis on sätestatud

§ 200lg 2 p 8,9 järgi.

10.04.2008 kella 11.00 paiku V Š toas aadressil: XXX raha nõudmise ajal pekstes R.I kannatanut keha piirkonda, tekitas V Š rindkere kinnise tömbi trauma, ühe roide murru ja õhkrinna, mis tekkis kõva tömbi eseme toimel löögist või kukkumisel järgneva löögiga vastu taolist eset. See vigastus põhjustab eluohtliku tervisekahjustuse ohustades elu selle tekitamise momendil. Seega R.I , kahjustades teise inimese tervist ja tekitades teisele inimesele eluohtliku tervisekahjustuse, pani toime

§ 118p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

5 Kohtuistungil uuritud tõendid Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav R.I talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises ennast süüdi ei tunnistanud ja andis järgmisi ütlusi ( k 3 lk 17-20). Kannatanu V. Š ta tundis umbes poolteist aastat, temaga isiklikke suhteid ega konflikte pole olnud. Ta suhtles seltskonnaga, millega suhtles ka kannatanu. Enne 10.04.2008 ta kannatanuga kunagi kohtunud ei ole. 09.04.2008 koos oma elukaaslase O Pga läks ta ühiselamu viiendale korrusele tunnistaja V Se juurde, toa numbrit ta ei teadnud. V. Se elukoha kohta sai ta teada ühiselamu teiselt elanikult – Vi A. Ta sai teada, kus elab kannatanu, kuna 09.04.2008 nägi teda tema enda toas, toa uks oli lahti, mängis muusika ja kannatanu oli purjus. Nad koputasid boksi uksele, neile avati seest võtmega, nad sisenesid. Uks oli terve. Ta nägi kannatanu olles boksi koridoris. Ta ei rääkinud kannatanuga. Kannatanu oli agressiivne ja riidles. Tal tekkis mulje, et kannatanu on Se peale vihane. Ta palus tunnistajalt taimeõli, V. S andis selle ja ta läks boksist ära. Ta viibis boksis kokku kõige rohkem kolm minutit. Ta oli Se boksis ka varemgi käinud, kuid kannatanut seal pole kordagi näinud. Samuti on ta vaheti käinud teistes boksides – nr XXX,XXX, XXX, XXX. 09.04.2008 mingit juttu rahast kannatanuga ei toimunud. 10.04.2008 kella 10.00 paiku ta läks viiendale korrusele. Enne seda, olles neljandal korrusel oma toas, ta vaatas koos elukaaslasega televiisorit. Telepilt läks häguseks ja ta mõtles, et telekaabliga on rike. Neil oli plaanis koos elukaaslasega poodi minna. Elukaaslane jäi neljandale korrusele ootama, tema aga käis korruseid läbi telekaabli kontrollimas. Ta käis setsmendal, kuuendal ja viiendal korrusel. Esimest korda ta vaatas seitsmendal korrusel kaablit, tuli tagasi ja küsis elukaaslaselt, kas televiisor nüüd näitab, ta vastas, et ei näita. Ta läks uuesti kontrollima. Ühel hetkel elukaaslane viibis ka viiendal korrusel ja tikkudega valgustas talle kaabli paiknemiskohta. Esimest korda seitsmendal korrusel ta viibis umbes 5 minutit, siis viiendal korrusel veel 5 minutit, kuuendal – 5-10 minutit ja jällegi seitsmendal. Kokku viiendal korrusel ta viibis 5-10 minuti jooksul. Kannatanut ega komandant Ei ta seal näinud ei ole. Lõpuks telesignaal sai korda. Nad koos elukaaslasega pidi poodi minema. Elukaaslane valmistas end toas, tema aga läks sel ajal koridori oomata. Ta kuulis karjeid. Ta nägi kannatanut ja üht ühiselamu elanikku – Kit. Nad viibisid neljanda ja viienda korruse vahel. Ki käes oli kirvega sarnane metallist ese. Ta nägi, kuidas K ajas kannatanut üleskorrusele. K nõudis raha summas 60 krooni ja rääkis, et kannatanu on talle võlgu kolm pudelit. Kannatanu hoidis käsipuust kinni. Ta sekkus ja küsis, mis te siin teete. K vastas talle, et see ei ole tema asi. Ta hakkas Kit ja kannatanut välja ajama. K 6 ja kannatanu olid mõlemad purjus. See juhtum kestis 3-5 minutit. Ta ootas oma elukaaslast ja koos läksid poodi. Ühiselamu trepikojas esimesel korrusel on valvelaud. Komandanti seal ei olnud, kuid fuajees oli rahvast piisavalt. Poest ta tuli koos elaukaaslasega tagasi kella 11.30 paiku. Komandant oli kohal, teretasid teineteist. Terve päev 10.04.2008 ta viibis kodus. Kahtlustatavana peeti ta kinni 17.04.

1. Tal oli onu, kes praeguseks surnud, ja temaga ta kohtunud ei ole kordagi alates aastast
2. Onu elas aadressil XXX. Onu suri märtsis
3. Talle oli teada, et kannatanu ja tema onu on tuttavad ja nende vahel on isiklikud suhted. Ta sai sellest teada veebruaris
4. Ühel päeval ta tuli poest koju, ühiselamu õues istusid S, kannatanu, S ja L-nimeline meesterahvas. Nad küsisid temalt raha 20 krooni. Kannatanu ütleski siis, et sa oled ju R.I ja et ta tunneb onu. Kannatanu veel ütles, et ta on onule võlgu ja annab võlasumma talle, R.I-le. Tema ise pole kunagi kannatanult onu võlga tagasi nõudnud. Asjaolu, et kannatanu väidab, et just tema, R.I, on see isik, kes põhjustas kannatanule eluohtliku tervisekahjutuse, pekstes kannatanut tema enda toas 10.04.2008, seletab süüdistatav järgmiselt. Veebruaris 2008 tungiti tema boksi, lõhuti uks ja varastati muusikakeskus. Elukaaslane tegi selle puhul avalduse politseisse, umbes
5. kuupäeval. Ta oli varguse ajal haiglas, kui tuli tagasi, siis hakkas ühiselamu tube mööda käima ja uurima, kes võiks varguse toime panna. Ta teab, et keegi nendest, kannatanu tutvusringkonnast selle teinud. Ta hoiatas neid sõnaliselt, et kui saan teada, siis… . Samuti ta ei andnud sellele kambale raha võlgu. See kamp hakkas ülbitsema, et noh mis ta neile võib teha isegi, kui saab teada, et just nad varastasid muusikakeskuse. See on väga hea põhjus, miks kannatanu tema peale süüstvaid ütlusi annab. Ka kadeduse pärast. Traumapunkti tõendist ( lk 17 k 1) nähtub, et kannatanu Vi Š pöördus traumapunkti 10.04.2008 kell 12.00, diagnoos peahaavad, IV roide murd vasakul, vasakpoolne fluifopmneumotooraks. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktist ( k 1 lk 46-47), kirjeldavast osast nähtub, eksprdile esitati SA Ida-Viru keskhaigla haiguslugu nr 08-04611, millest tuleneb, et patsient tuli traumapunktisse iseseivalt, oma jalul 10.04.2008 kell 12.02, kaebused valudele ja verejooks pea piirkonnas. Teatas, et sai peksa talle tuttavast meesterahvast. Patsiendilt tunda alkoholi lõhna. Valu vasakul pool rindkeres. Diagnoositi: pea lahtine haav. Paigutati haiglasse, verejooks haavadest pea piirkonnas, hingeldus ja valud vasakul pool rindkeres. Arstile teatas, et kella 11.00 paiku teda peksis talle tuttav meesterahvas, nõudis raha ja lõi ka kruvikeerajaga vastu pead ja keha. Objektiivselt on tuvastatud: 2 torkehaava pea piirkonnas, hingamine vasakul pool nõrgenenud, ülasaragates pole kuuldav. Röntgeni tulemus: kahtlus IV roide mõrale. Vasakus pleuraõõnes sedastatav õhk olulises koguses ning 7 veidi vedelikku. Tuvastatud vasakpoolne posttraumaatiline vedelikõhkrind. Välja kirjutatud 15.04.
6. Kohtuarsti juurde kannatanu toimetatud ei olnud, kriminaalasja materjalid kohtuarstile esitatud ei olnud. Ekspertiisi põhjendav osa puudub. Kohtuarsti arvamus: kannatanul esinesid haiglasse pöördumise ajal ehl 10.04.2008 järgmised kehavigastused: 2 haava peas, mis tekkisid torkeeseme toimel, võimalik, et kruvikeerajaga. Need vigastused põhjustavad tavalise kulu korral lühiajalise tervisekahjustuse; rindkere kinnine tömp trauma ühe roide murru ja õhkrinnaga, mis tekkis kõva tömbi eseme toimel löögist või kukkumisel järgneva löögiga vastu taolist eset. Selline kehavigastus põhjustab eluohtliku tervisekahjustuse, ohustades elu selle tekitamise momendil. Kohtuarstliku ekspertiisi akti kohta peab kohus märkima järgmist. KrMS § 107 lg 3 p 1 ja 2 sätestab, et ekspertiisi akti põhiosas esitatakse uuringute kirjeldus ( p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus ( p 2). Kohus peab tunnistama, et kohtuistungil uuritud ekspertiisi akt KrMS § 107 lg 3 p 2 sätestatud nõuetele ei vasta, sest aktis puudub eksperdi arvamuse põhjendus. Kohtul puudub võimalus kontrollida akti pinnal eksperdi arvamuse kujunemise käiku ja jõuda seisukohale, kas eksperdi arvamus on põhjendatud või mitte. Riigkohtu praktikas on juba korduvalt juhitud tähelepanu ekspertiisiaktile seadusega esitatavatele nõietele. Viimati 28.04.2009 lahendis 3-1-1-32-09: „8.1 Kolleegium märgib esmalt, et tulenevalt KrMS § 63 lg-st 1 on tõendiks eksperdi arvamus, mitte aga ekspertiisiakt kui eksperdiarvamust sisaldav menetlusdokument. Samas aga nõustub kolleegium kaitsjaga selles, et kõnealune ekspertiisiakt ei vasta KrMS § 107 lg-s 3 sätestatud nõuetele. Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 peab ekspertiisiakti põhiosas esitama uuringute kirjelduse, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjenduse. 8.2 Eksperdiarvamuse aluseks on eksperdi uuringud, mille pinnalt kujuneb järelduslikult arvamus. Seetõttu ei ole arvamust võimalik käsitleda lahus selleni viinud uuringute käigust ja tulemustest. Uuringute kirjelduse ja nende tulemuste kaudu saavad nii menetlejad kui kohtumenetluse pooled kontrollida eksperdi poolt arvamuseni jõudmise käiku. Arvestada tuleb sedagi, et tulenevalt KrMS § 106 lg 2 p-st 2 võib esmasele ainuisikulisele ekspertiisile põhimõtteliselt järgneda veel ka komisjoni- või kordusekspertiis. Nende määramisel on ka komisjoni- või kordusekspertiisi tegevatel ekspertidel vajadus tutvuda esmaekspertiisi käigus läbi viidud uuringute kirjelduse ja eksperdiarvamusele jõudmise käiguga. 8.3 Ekspertiisiakti põhiosas kirjeldatavad uuringud on konkreetse ekspertiisiliigi spetsiifiline küsimus. Uuringute ja nende metoodika valimisel 8 on ekspert vaba, kuid tal on kohustus neid ekspertiisiaktis kirjeldada. Käesolevas kriminaalasjas tehtud DNA ekspertiise võib pidada samastus- ehk identifitseerimisekspertiisiks: kuriteo vahetutelt objektidelt võetud bioloogilisi proove võrreldi kahtlustatavatelt võetud bioloogiliste proovidega ning selle pinnalt tehti järeldusi nende samasuse kohta. Ekspertiisiakti põhiosas pidanuks ekspert kirjeldama neid uuringute käigus ilmnenud tunnuseid, mille alusel ta tegi järelduse objektide samasuse või erinevuse kohta. 8.4 Eelnimetatud andmeid ekspertiisiaktis kajastamata on selles esitatud eksperdiarvamus kohtukõlbmatu tõend arvamuse kontrollimatuse tõttu. Kohtukõlbmatule tõendile tuginemine otsuse tegemisel on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. detsembri
8. a otsus kriminaalasjas 31-1-63-08, RT III 2008, 50, 346, p 17.2).“ Käesoleval kriminaalasjas läbiviidud ekspertiisi käigus pole tehtud ühtegi uuringut, kohtuarst piirdus üksnes haigusloo tutvumisega ja kirjutas selle üle akti põhiossa, jättes om arvamuse täielikult põhjendamata. Kuigi ülanimetatud Riigikohtu lahendid puudutavad DNA ekspertiisi läbiviimise problemaatikat, leiab kohus, et KrMS § 107 lg 3 p 1 ja 2 tulenevad nõuded peaksid kehtima ka muude eksperdiiside liikide kohta. Samas ei prokurör ega kaitsja pole vaidlustanud eksperdi arvamuse õigsust ega põhjendatust ega taotlenud kohtuarsti ülekuulamist või korduva või täendava kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimist. Kohus rahuldub sellega, et tugineb kohtuarsti arvamusele, lähtub kohtuarsti arvamuses väljendatud seisukohast, kuna võistleva protsessi käigus ükski pool ei ole vaidlustanud lühiajalise ja eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamist. Ühtlasi menetlusepooled suhtusid tõendite kohtukõlblikkuse kontrollimise vajadusse passiivselt ega teinud püüdlusi kahtlase tõendi ümberlükkamiseks või vastupidi selle tugevdamiseks. Kohus ei leia, et kohtul oleks sel juhul menetluslik kohustus hakata protsessi jõuliselt sekkuma ja süüstvaid või õigustavaid tõendeid koguma. Oma seisukoha kujundamisel kohus lähtub ka VV 13.08.2003 määrusest nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ (edaspidi Kord). Korra § 7 lg 1 sätestab, et eluohtlik on tervisekahjustus, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest. Kohtuarsti eksperdi arvamuses on küll märgitud, et rindkere kinnine töpm trauma on eluohtlik tervisekahjustus, kuna ohustas kannatanu elu selle tekitamise ajal, kuid põhjendava osa puudumise tõttu ei ole ekspertiisi aktist võimalik tuvastada, kuidas ekspert on selle järelduseni ja mille alusel jõudnud. Korra § 7 lg 2 p 12 sätestab, et eluohtlikud tervisekahjustused on rindkere või kõhuõõne kinnine vigastus, millega kaasneb elundi funktsiooni raske kahjustus. Ekspertiisi akti kirjeldavas osas refereeritud haigusloo andmetest nähtub: 2 torkehaava pea piirkonnas, hingamine vasakul pool nõrgenenud, ülasaragates pole kuuldav, röntgeni tulemus: kahtlus IV roide mõrale, 9 vasakus pleuraõõnes sedastatav õhk olulises koguses ning veidi vedelikku, tuvastatud vasakpoolne posttraumaatiline vedelikõhkrind. Samuti vasak kops kokkutõmbunud ½ mahuni. Meditsiinilisel sekkumisel paigaldati dreen aktiivse aspiratsiooni jaoks( hingamiseks). 13.04.2008 röntgeni käigus tuvastati, et võrreldes 10.04.2008 seisundiga pleuraõõnes on dreentoru, õhku enam rinnaõõnes ei sedasta ja vasak kops on täies mahus, dreen eemaldati. Kohus leiab, et haigusloo refereeritud andmete põhjal on võimalik tuvastada, et rindkere trauma tõttu sai raskelt kahjustada kopsu funktsioon, sest kannatanu hingamise protsess oli oluliselt raskendatud, vasak kops kaotas oma mahust poole. Õõnde kogunes õhk ja vedelik. Kopsu funktsioon (hingamine) sai edukalt taastatud meditsiinilisel sekkumisel –paigaldati dreentoru. Seega, kohus tuleb järeldusele, et kannatanule oli põhjustatud eluohtlik tervisekahjustus - rindkere kinnine tömp trauma, millele kaasnes elundi funktsiooni raske kahjustus. Seega, ei ole välistatud kohtuarsti arvamuses väljendatud seisukoht, et tervisekahjustus oli elukohtlik, sest ohustas elu tekitamise momendil. Kopsu funktsiooni raske kahjustus võib tõesti ohustada elu, raskendades või isegi katkestades hingamisprotsessi. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ( lk 38-39, k 1), mis on teostatud 25.04.2008 ( alates sündmusest 2 nädalat hiljem), nähtub, et ühiselamu XXX Kohtla-Järvel, viiendal korrusel vasakus tiivas asub boks, mille ukse peal on märgitud tubade numbrid – XXX. Uksel on väljasurumise jälgi. Uksepiidal on väljasurumisjälgi. Luku piirkonnas on paigaldatud värsken puutükk mõõduga 70x3cm. Lukuriigel puudub. Boksi sisenemisel on koridor. Otse tuba nr XXX, vasakule jääb tuba XXX. Uksel XXX on siselukk, riigel puudub. Luku kohale on kinnistatud kaks riivi, tugevdatud vineerplaadiga. Uksepiidal vasakul pool on paigaldatud värske puutükk mõõduga 70x5cm. Sissepääsust paremal pool on kapp ja voodi. Kapi juures 135-153cm kõrgusel veresarnaseid plekke. Eraldi plekke on üle kogu seina kapist kuni voodipeatseni. Voodipeatsi kohal põrandalt 80cm kõrgusel on hulgalisi punakaspruune plekke. Vaatlusprotokollile on lisatud fotod ( k 1 lk 41-44). DNA ekspertiisi aktis sisalduv eksperdi arvamuse ( k 1 lk 74-75) jätab kohus tõendite kogumist välja, tuginedes Riigikohtu praktikale, juba nimetatud 28.04.2009 lahendi 3-1-1-32-09 punkt
9. Käesolevas kriminaalasjas läbiviidud DNA eksprtiisi akti põhiosa on koostatud KRMS § 107 lg 3 p 1,2 rikkumisega. „Ekspertiisiakti põhiosas pidanuks ekspert kirjeldama neid uuringute käigus ilmnenud tunnuseid, mille alusel ta tegi järelduse objektide samasuse või erinevuse kohta.“ (tsitaat nimetatud otsusest). Uuringud on eksprtiisi aktis kirjeldatud nii: “DNA analüüs viidi läbi, kasutades võrdlusproovis sisalduva DNA puhastamiseks Chelex metoodit ja ülejäänud proovide korral DNA IQ System puhastamisüsteemi. DNA almplifitseerimiseks kasutati PCR termitsüklerit GeneAmp PCR System 10
10. Analüüsiti firma Applied Biosystems süsteemi SGM Plus kuuluvaid DNA lookusi vastava kiti abil, kasutades geenianalüsaatorit ABI PRISM 3130“. Sellest nähtub, et ekspertiisi aktis on põhjalikult loetletud, milliseid puhastussüsteeme kasutati, mida kasutati „amplifitseerimiseks“, ja lookusi analüüsiti kiti abil. Ei ole näidatud uuringute käigus ilmnenud erinevusi ja kokkulangevusi, mille alusel tehakse järeldus samasuse või erinevuse kohta. Seega, nimetatud eksprdi arvamus on kohtukõlbmatu ja selline tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta. Tunnistaja N E andis ütlusi ( k 3 lk 12-13), et 10.04.2008, olles XXX komandant, oli ta valves ja viibis ühiselamu esimesel korrusel valvalaua juures. 10.04.2008 kella 10.00 paiku kuulis ta mingi müra, arvas, et keegi riidleb. Hääled tulid kuskilt ülevalt. Tal oli vaja ülevale minna, sest ta pidi ühes toas ühe asja kohta rääkima ( elanik Vi A). Ta läks ülevale ja nägi, et viiendal korrusel viibivad R.I ja tema elukaaslane O. O ja R.I elavad kõrvaltubades neljandal korrusel. Nad riidlesid oma vahel väga kõva häälega. Ta käiski V. A asjas ja kui tuli tagasi, siis nägi, et O läks neljandale korrusele, aga R.I hakkas koputama boksi, kus elab kannatanu. Koristaja L. Zt ta tol ajal ei näinud, ta võis viibida sel ajal fuajees. Ta läks tagasi alla valvelaua juurde ja hakkas oma tööd tegema. 20 minuti pärast kuulis kõva müra, midagi lõhuti. Kuulda oli vähemalt mitu lööki. See müra tuli ülevalt. Ta ei läinud kohe vaatama, sest tal oli inimesi vastuvõtul. Ta mõtles, et koristaja pidi olema kuskil üleval ja kui midagi juhtub, koristaja teatab talle. Umbes 30 minuti hiljem tuli valvelaua juurde verine kannatanu. See võis olla siis kella 11.00 paiku. Palus kiirabi ja politsei kutsuda. Kannatanu ütles, et teda peksis R.I. Kannatanu pea ja nägu olid verised. Kannatanu väga raskelt hingas. Kuna aga kiirabiga on selline lugu, et kui ühiselamust helistatakse, siis nad paluvad uurida, äkki haige ise võimeline traumapunkti minema. Ta küsis kannatanult, kuidas ta saaks iseseisvalt traumapunkti minna. Ta rääkida ei saanud, kuid noogutas jaatavalt. Kannatanu läks ise traumapunkti. Ta sai teada, et kannatanu paigutati haiglasse. Järgmisel päeval ta nägi, et kannatanu boksiuks on lõhutud, luku piirkonnas, oli nagu painutatud. Kui kannatanu kirjutati haiglast välja, ta rääkis temaga. Kannatanu selgitas, et R.I nõudis raha, mingi onu võla tasumiseks. Kannatanu ja tunnistaja V. Se kohta avaldas tunnistaja N. E, et mõlemad elanikud on alkoholilembused. Vahest neil on boksi võtmeid, vahest ei ole. Kuid mõlemad püüavad siiski ukse lukus hoida. Varem on olnud juhtumeid, et võtmed lähevad neil kaotsi, siis nad lõhuvad lukku ja panevad uue asemele. Kohus leiab, et tunnistaja N. Ei ütlustega on süüdistatava ütlused osaliselt ümber lükatud. 11 Nimelt, ei leidnud kinnitust süüdistatava väide, et kella 10.00 paiku viibis ta viiendal, kuuendal ja seitsmendal korrusel, viiendal korrusel aga koos elukaaslase Oga ja nende läbisaamine oli rahulik ja hea, ning ta ei teinud midagi muud, ainult kontrollis telekaablit. Tunnistaja N. E kinnitas, et kella 10.00 paiku R.I viibis viiendal korrusel, riidles elukaaslasega ja peale seda, kui elukaaslane läks alla, hakkas koputama kannatanu boksiuksele. Neid ütlusi kordas tunnistaja, vastates ka kaitsja ja süüdistavava küsimustele, et ta nägi just teda koputamas kannatanu boksiuksele ( k 3 lk 13). Ei leia kinnitust süüdistatava ütlused selle kohta, et peale seda, kui ta viibis viiendal, kuuendal, seitsmendal koruusrel kokku 15-25 minutit, jäi ta ootama koridoris neljandal korrusel elukaaslast ja nägi neljanda ja viienda korruse vahel Kit ja kannatanut, kes riidlesid, K nõudis raha 60 krooni ja ajas kannatanu ülevale. Ta hakkas mõlemaid välja ajama ja ütles neile, mida nad siin teevad. Tunnistaja N Ei ütlustest aga nähtub, et peale seda, kui ta kella 10.00 paiku nägi, kuidas R.I koputas kannatanu boksi uksele, 20 minutit hiljem ( ehk umbes samal ajal, mil süüdistatav enda sõnul nägi Kit ja kannatanut riidlemas), kuulis ta mitu lööki, nagu midagi lõhuti. Tunnistaja N. E ei kuulnud riidlemist kellegi vahel. Tunnistaja nägi kannatanu boksi lõhutud ust järgmisel päeval. See on kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokollis tuvastatuga, et boksi uksel ja toa 110 uksel on väljasurutise jälgi ja uksed on remonditud. Samas kohus peab tunnistama, et ei ole välistatud ka see, et boksi ja toa uksed võisid olla vigastatud ka varem, kuna tunnistaja ise on viidanuid sellele, et kannatanu ja tunnistaja V. S on alkoholilembused ja tihti lähevad neil võtmed kaotsi, ja uksi tuli ka varem ära lõhkuda, et sisse saada. Süüdistatav kindlalt eitab, et tunnistaja nägi just teda koputamas kannatanu uksele kella 10 paiku 10.04.2008, ja avaldas ( k 3 lk 20), et ta koputas uksele 09.04.2008 ja tunnistaja ajas vist kuupäevad segi. KrMS § 60 lg 1 ja 2 kohaselt, ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus ei omista eelnevalt süüdistatava ütustele nõrgemat, tunnistajale aga tugevamat jõudu. Süüdistatava ütlused on kohtule samaväärsed nagu teisedki tõendid. Ütluste hindamisel arvestab kohus nende elulist usutavust, motiive, millel ühel või teisel osalisel võib olla huvi anda teatud sisuga ütlusi, ütlusi andnud isikute omavahelisi suhteid, samuti ei ole välistatud, et tunnistusi andnud isik võib asjaoludes eksida heausklikult. Kohus märgib, et tunnistaja N. Ei puhul puudub kohtul alus kahelda tunnistaja ütluste aususes ja nende adekvaatsuses reaalselt toimunule. Erinevalt tunnistaja V. Selt ja kannatanult, tunnistaja ei ole alkoholitarvitaja, kelle mälu ja ümbruskonna tajumine võis olla häiritud või raskendatud. Tunnistaja N. E on nii kannatanu kui ka süüdistatava suhtes samal positsioonil, mõlema jaoks on ta ühiselamu komandant, kellega puuduvad süüdistataval ja kannatanul isiklikud suhted. Kohus ei näe ühtki põhjust, miks tunnistaja võiks kohtus 12 tahtlikult anda tõele mittevastavaid ütlusi. Süüdistatav viitas tunnistaja võimalikule eksimusele, et tunnistaja nägi teda kannatanu boksiuksele koputamas 09.04.2008 mitte aga 10.04.
11. Kohus leiab, et antud juhul kuupäeva vea esinemise võimalus on nullilähedane. Tunnistaja on kindlalt avaldanud, et kogu see sündmuse käik - R.I koputamine kannatanu boksiuksele kella 10.00 paiku, siis 20 minutit hiljem mitmest löökides koosnev lõhkumise müra ja 30 minutit hiljem kella 11.00 paiku verise kannatanu ilmumine valvelaua juures, ja kannatanu minek iseseisvalt traumapunkti- toimus ühel ja samal päeval, mitte kahe või mitme päeva jooksul. Isegi kui võtta arvesse seda, et tunnistaja võib eksida, kas see sündmus toimus 09.04.2008 või 10.04.2008, kannatanu ilmumine traumapunkti on fikseeritud just 10.04.2008, mille kohta on tõend ( k 1 lk 17). Sellest tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava väide, et tunnistaja N. E eksib, on paljasõnaline ja põhjendamatu. Süüdistatava ütluste hindamisel arvestab kohus asjaoluga, et süüdistataval on täielik õigus ennast kaitsta, muuhulgas anda kohtuliku arutamise käigus vastavaid ennast õigustavaid ütlusi.. Süüdistatava ütlused ei lange kokku tunnistaja N. E usaldusväärsete ütlustega. Kohus on juba näidanud, millises osas nende ütlused lähevad lahku. Tunnistaja N. Ei ütlusi leiavad osalist kinnitust ka tunnistaja L. Z ütlustega. Ütlustest ( k 3 lk 10-12) nähtub, et 10.04.2008 kella 11.00 paiku, viibides vist kuuendal korrusel, ta kuulis kuskilt neljanda ja viienda korruse vahel lärmi ja hääle järgi tundis isiku ära, see oli R.I. Ta riidles oma elukaaslase Oga. Samuti oli talle kuulda kannatanu häält, mingi müra, kuid ta erilist tähelepanu ei pööranud, ei kuulanud. Enne seda tülitsemist oli kuulda ka koputamist nagu boksiuksele, R.I häält, tema karjus midagi. Hiljem ta nägi kannatanut, all valvealaua juures. Kannatanu pea oli verine. Küsimusele, kas see jälle R.I, noogutas kannatanu jaatavalt. Ta küsis „jälle R.I“, sest R.I on tihti kellegagi kakelnud. Kannatanu oli läbi pekstud ega saanud rääkida. Ta viibis valvelaua juures umbes 10 minutit ja läks edasi koritustöid tegema. Tunni aja hiljem nägi ta R.I nejandal korrusel. Tunnistaja hakkas põrandat pesema. R.I elukaaslane istus seina juures ja R.I peksis teda. Tunnistaja L. Z ütlustest samuti nähtub, et süüdistatava ja tema elukaaslase suhtlemine 10.04.2008 kella 11.00 paiku ei olnud rahulik ja sõbralik nagu püüab seda näidata süüdistatav ise. Selles osas tunnistaja L. Z ütlused langevad kokku tunnistaja N. E ütlustega, kes samuti avaldas, et ta kuulis riidlemist, ja minnes ülevale, nägi viiendal korrusel süüdistatavat ja tema elukaaslast, kes tülitsesid. Nende ütlustes on mitteoluline vastuolu. N. E leiab, et tülitsemine leidis aset kella 10.00 paiku, tunnistaja L. Z väidab, et see oli kella 11.00 paiku. Samas aga kohus püüdis täpsustada kohtuistungil tunnistaja ajalist orienteerumist – millal ta alustas koristamist, palju aega tal võtab ühe korruse koristamine ( k1 lk 11 pöördel). Tunnistaja selgitas, et 13 tavaliselt ta alustab koristamist kella 09.00 paiku, ta alustab koristamist seitsmendast, ühe korruse koristamine võtab aeg 30-40 minutit. Kuid ta ei mäletanud, viibides kuuendal korrusel ajal, mil ta kuulis tülitsemist R.I ja tema elukaaslase vahel, kas kuuenda korruse koristamine oli alles algul või lõpujärgul. Kui arvestada, et koristamine oli algul, siis tülitsemine võis toimuda pigem kella 10.00 paiku ( seitsmenda korruse koristamise algus kella 09.00 paiku, pluss 30-40 minutit koristamiseks), mis oleks tunnistaja N. Ei ütlustega kooskõlas. Samuti tunnistaja L. Z kinnitas, et ka temagi kuulis koputamist nagu boksiuksele. Tunnistaja N. E ütlused, et ta nägi, kuidas R.I ja elukaaslane riidlesid viiendal korrusel, ta läks V.A toa juurde asju ajama, viibis seal veidi aega ja tagasi tulles nägi, kuidas R.I koputab kannatanu boksiuksele, ei lange kokku tunnistaja L. Z ütlustega, et ta kuulis boksiuksele koputamist, kuid see oli enne tülitsemist. Selline vastuolu ei pea kohus oluliseks, sest tunnistaja on vähemalt kahel korral ülekuulamise käigus väitnud, et ta on midagi kuulnud, kuid eriti hästi ei kuulanud ( k 1 lk 11, 12). Nende kahe tunnistaja ütlustega kogumis on ümber lükatud süüdistatava versioon, et ta on käinud kannatanu boksi koputamas, kuid mitte 10.04.2008, vaid 09.04.2008, ja sellest tulenevalt nagu poleks tal mingit seost kannatanuga 10.04.
12. Samuti peale tunnistajate ülekuulamist ei leinud kinnitust süüdistatava väited, et 10.04.2008 peale seda, kui ta viibinud viiendal korrusel kaabli kontrollimas kellajaliselt umbes 10.00-10.25, nägi ta ühiselamu elanik Kit koos kannatanuga, kes riidlesid omavahel, K ajas kannatanu ülevale, Ki käes oli kirvega sarnane metallist ese, K nõudis kannatanult raha 60 krooni, R.I sõnul ajas ta neid välja. Kellaajaliselt süüdistatava versioon on piisavalt hästi läbi mõeldud. Tunnistaja N. Ei ütlustest tõesti nähtub, et ta käis üleval kella 10.00 paiku, nägi seal R.I ja tema elukaaslast ( R.I seda ei eita, ainult väidab, et nad ei tülitsenud oma vahel), nägi, kuidas R.I koputab kannatanu boksiuksele(mida süüdistatav kindlalt eitab) ja läks alla tööd tegema. 20 minutit hiljem tunnistaja kuulis müra. Süüdistatav väidabki, et umbes sel ajal kella 10.30 paiku ta nägi Kit ja kannatanut ja K nõudis kannatanult raha ja ajas kannatanut ülevale. Kaitseversiooni kohaselt, tunnistaja N. E võis kuulda müra, kuid see võis olla Ki tegudest tekkinud müra. Kohus leiab, et tunnistaja N. Ei ütlused lükkavad sellise kaitseversiooni ümber, sest tunnistaja ütlustest nähtub, et ta kuulis mitte mingit ebaselget müra, mis võiks olla tingitud isikute omavahelisest asjuklaarimisest, vaid lõhkumise kõva müra, vähemalt mitu lööki. Süüdistatav ei avaldanud kordagi, et kannatanu või Ki vastastikuse tegutsemise käigus oleks midagi lõhutud. Või süüdistatav oleks viidanud mõningale asjaolule, mille analüüsimisel võis kohus tulla järeldusele, et tunnistaja N. Ei kuulda saanud lõhkumise müra on piisava tõenäosusega tingitud just süüdistatava kirjeldatud asjaolust. 14 Seetõttu kohus suhtub süüdistatava ütlustesse kriitiliselt ja tugineb kohtuotsuse tegemisel N. Ei ja L. Z ütlustele, võttes arvesse ka sündmuskoha vaatlusprotokolli, traumapunkti tõendi ning osaliselt kohtuarstliku ekspertiisi akti koos eksperdi arvamusega. Kannatanu Vi Š andis ütlusi ( k 3 lk 4-7), et ta tundis R.I kui ühiselamu elanikku, kuid suhteid temaga tal ei olnud. Ta suhtles R.I onuga, kes elas Purus,onu on surnud. Tal oli R.I onule võlgu 450 krooni, kuid see oli tagastatud talvel 2007-
13. Süüdistatav on tema poole pöördunud palvega, et too tagastaks võlasumma talle, R.I-le, onule edasiandmiseks. Kannatanu vastas süüdistatavale, et võlg on tasutud. Selline vestlus leidis aset talvel
14. Samuti R.I ühel korral temalt küsinud taimeõli, ta tuli tema tuppa koos elukaaslasega, ta andis neile õli. 10.04.2008 ta tuli koju tagasi olles joobes peale lõunat. Hakkas tukkuma voodi peal ja kuulis, et keegi lõhub boksiust. Ta tegi toaukse lahti korraks vaadata, ta küsis, mida süüdistatav tahab ja siis süüdistatav lükkas ta tuppa ja hakkas peksma. Süüdistatav nõudis temalt võla tasumist summas 450 krooni. Lükkamisest kukkus ta voodi peale. Süüdistatav hakkas teda vastu pead lööma, samuti lõi põrandaharja pidemega, see läks katki vastu pead. Ühel hetkel süüdistatava käes ilmus kruvikeeraja, ka sellega süüdistatav lõi kannatanut vastu pead. Löökide arve ei tea. Peale lööke vastu pead süüdistatav hakkas lööma rindkere piirkonda jalgade ja kätega. Verd oli kõikjal, põrandal ja seinal. Varem verd tapeetidel ei olnud, tapeedid on uued. Löökide andmisel süüdistatav kordas nõudmist võla tagasi anda. Tal õnnestus toast välja joosta ja ühiselamu valvalauani jõuda. Valvelaua ruumis oli komandant. Ta ütles komandandile, mis juhtus.Komandant küsis, kas kannatanu saaks ise traunapunkti minna. Ta vastas, et läheb traumapunkti iseseisvalt ja läkski. Enne seda aga ta tuli tagasi oma tuppa, toas kedagi ei olnud, ta lamas veidi voodis ja siis läks traumapunkti. Ta viibis haiglas 6 päeva. Tagasi tulles põrandaharja ei leidnud, samuti kruvikeerajat ei näinud. Tunnistaja V. Sega tal on sõbralikud suhted. Nad koos teevad endale süüa ja vaatavad televiisorit. Hommikul ta tarvitas alkoholi koos M ja L-nimelise mehega,see viimane on praegu surnud. See oli just samal päeval, mis peksmine toimus. Mihhail Kit ta tunneb kui ühiselamu elanikku, kuid koos temaga tol päeval ei istunud ega joonud. Süüdistatava riietust ta ei mäleta. Nendest kannatanu ütlustest nähtub, et kannatanu ütlustesse tuleb suhtuda samuti kriitiliselt ja kontrollida neid hoolikalt teiste tõendite kaudu. Kahtlust tekitavad kannatanu ütlused selles osas, mis ei lange kokkue teiste usaldusväärseteks tunnistatud tõenditega. Näiteks, kannatanu avaldas, et peksmine leidis aset peale lõunat. Traumapunkti tõendist k 1 lk 17 nähtub aga, et kannatanu tuli traumapunkti verejooksuga pea piirkonnas kell 12.00 15 10.04.
15. Sellest nähtub, et kannatanult tulenevad andmed sündmuse aja ja käigu kohta võivad olla ekslikud. Seetõttu kohus võtab kannatanu ütlusi arvesse ainult selles osas, mis langevad kokku teiste usaldusväärsete tõenditega või selles osas, mille kohta ei tekki vaidlust ega põhjendatud kahtlust. Nimelt kannatanu ütluste peksmise kohta, et teda löödi vastu pead, muuhulgas ka kruvikeerajaga, samuti käte ja jalgadega rindkere piirkonda, leiavad kinnitust kohtuarstliku ekspertiisiaktis refereeritud haigusloos sisalduvate andmetega, et isiku pöördumisel haiglasse 10.04.2008 kell 12.00 sedastati torkehaavad pea piirkonnas, samuti kahtlus IV roide mõrale (röntgeni andmed), vedelikõhkrind, kopsu mahu vähendamine. Samuti kannatanu ütlusi, et teda löödi rindkere piirkonda, on kooskõlas peale kohtuarstliku ekspertiisi akti ka tunnistaja N. Ei ütlustega, et 10.04.2008 kui verine kannatanu tuli valvelaua juurde, tema hingamine oli raskendatud. Kannatanu ütlused, et ründaja lõhkus 10.04.2008 boksiukse, on osaliselt ja kaudselt kinnitatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga, millest nähtub, et boksuuksel on väljasurutise jälgi ja värskelt remonditud. Siinjuures tuleb aga tunnistada, et sündmuskoha vaatlust teostati alles 25.04.2008 ehk 2 nädalat hiljem. Seega,sündmuskoha vaatlusega fikseeritu ei kajasta 10.04.2008 tegelikku olukorda. Kahe nädala jooksul sündmuskoht võis olla oluliselt muudetud. Seda enam, et tunnistaja N. Ei ütlustest nähtub, et V. S ja kannatanu on mõlemad alkoholitarvitajad ja neil tihti lähevad võtmed kaotsi, mille tõttu uks pidevalt lõhutakse ja pannakse uus lukk. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et seinal on avastatud verekahtlaseid plekke ( DNA eksperdi arvamuse jättis kohus tõendite kodumist välja kui kohtukõlbmatu). See on kooskõlas kannatanu ütlustega, et teda löödi, kui ta istus voodi peal või seisis selle kõrval ja verd oli seinal ja põrandal. Seega, kannatanu ja tunnistaja N. E ütluste, kohtuarstliku ekspertiisi akti ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga, nende kogumis on tõendatud, 10.04.2008 kella 10.00-11.00 paiku XXX asuvas toas kannatanu le olid tekitatud kahte liiki tervisekahjustusi – kaks torkehaava pea piirkonnas ning rindkere kinnine tömp trauma. Ainuke otsene tõend, mis viitab R.I-le , kui kannatanu suhtes kuriteo toimepanijale, ongi kannatanu ütlused. Pealtnägijaid selle juures ei olnud. Riigikohtu praktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine on võimalik ka üksnes kannatanu ütlustele tuginevalt. 07.05.2009 lahend 3-1-1-21-09: „…Süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile ei ole välistatud ka Riigikohtu senises praktikas. Kuid vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. oktoobri
17. a otsus 16 kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253, p 5.2). Kõnealustel juhtudel on eriti oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud.“ Suuremas osas jättis menetleja oma tööd tegemata ehk tõendeid kogumata. Seetõttu kannatanu kui tõendi allika hoolikas ja igakülgne kontrollimine on kohtus probleemne. Kohus peab silmas kõigepealt seda, et, hoolimata sellele, et kannatanu pöördus traumapunktisse 10.04.2008, kus kohe teatas tema suhtes toime pandud kuriteost ning samal päeval kuulas ta haiglas üle politseinik ja kannatanu osutas selgelt tema suhtes kuriteo toimepannud isikule ja asjaoludele ( ( k 1 lk 1), jäeti vajalike tõendite kogumine hilisemale ajale, mille tõttu kriminaalmenetluseesemesse puutuvate andmete fikseerimine osutus võimatuks. Sündmuskoha vaatlust teostati alles 25.04.2008, tunnistajate ülekuulamisele asuti alles 17.04.2008, kahtlustatav oli ülekuulatud esimest korda samuti 17.04.
18. Mis puudutab aga kannatanu käitumist seoses kriminaalmenetlusega, siis tema on oma õigusi kasutanud ja kohustusi täitnud kohusetundlikult niivõrd, kuivõrd see kannatanu endalt olenes. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu aususes selles mõttes, et ta osutab R.I-le kui kuriteo toimepanijale. Tegemist ei ole kannatanu hilisema versiooniga, näiteks kui kannatanu oleks algul avaldanud, et teda ründanud isik ei ole talle tuttav, või ta ei osanud kirjeldada ründamise asjaolusid, hiljem aga oleks väitnud, et nüüd ta mäletab ja teab, kes teda ründas. See tõesti võiks seada kannatanu ütlusi tugeva kahtluse alla. Tulles peale ründamist ühiselamu valvelaua ruumi vastas ta tunnistaja N. Ei küsimusele, kes teda ründas, et ründaja on R.I. Ta kinnitas seda ka L. Z küsimusele. Saabudes traumapunkti, vastates küsimustele, trauma saamise asjaolude kohta avaldas ta, et teda peksis talle tuttav isik. Kannatanu käitumise järjepidevus on kannatanu ütluste usaldusväärsuse üheks tunnuseks. Kohus analüüsib ka kannatanu eksimuse võimalust ründaja isikus. Süüdistatav on kannatanule esitanud küsimusi ( k 3 lk 6 pöördel), milles pööras tähelepanu sellele, et kannatanu ei mäleta isegi näiteks ründaja riietust ja kas ta üldse mäletab selle päeva sündmusi. Kohus selle kohta märgib järgmist. Kannatanu puhul on tegemist isikuga, kes päris tihti tarvitab alkoholi ( kannatanu sedagi ei eita ning tunnistaja N. E kinnitab kannatanu alkoholilembust). Kohus möönab, et selliste isikute mälu ja asjaolude tajumine võib vahepeal jääda adekvaatsusepiiridest väljapoole. Tuleb aga arvestada, et inimeste mälu on individuaalsete omadustega. Kui isik on alkoholitarvitaja, siis ei saa siiski automaatselt väita, et tema ütlused on kohtukõlbmatu tõend ja seda ei tohiks kasutada süüdimõisteva kohtuotsuse tegemisel. Tema ütlused vajavad eriti hoolikat igakülgset ja objektiivset kontollimist, mille käigus tuleb analüüsida kõik tõusetunud kahtlusi ja 17 vastuolusid. Inimese mälu on ikka valikuline, tuleb eristada inimesele olulist ja mitteolulist informatsiooni. Kohtupraktika näitab, et ründaja välimuse või tema riietuse kirjeldamisega on esinenud probleeme, eriti siis, kui isikule oli tekitatud kehavigastusi pea piirkonnas, isik viibis seejuures alkoholijoobes. Inimene mällu fikseeritakse oluline info - ründaja isik, ründe peamised asjaolud ( kuhu löödi, kus kohas see toimus ja muu). Seetõttu kohus leiab, et see fakt, et kannatanu ei suutnud kohtuistungil kirjeldada ründaja riietust, ei tähenda veel kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahjustamist sel määral, et neile ei saaks tugineda süüdimõistva kohtuostsuse tegemisel. Kohtule ei ole esitatud ega kohus ole tuvastanud ühtki põhjust, miks võiks kannatanu eksida ründaja isikus, miks talle oleks võinud ainult paista, et ründaja on R.I. R.I on talle tuttav isik kui ühiselamu elanik, seega kannatanule on tunda tema näojooned, kehaehitis, kehakeel. Eksimus oleks tõesti võimalik, kui näiteks ründaja oleks varjanud oma keha või näo millegagi. Kannatanu aga kordagi pole väitnud, et rüngaja oleks kasutanud midagi, mis võiks soodustada tema isiksuse mittetuvastamist, mittetundmist. Vastupidi, kannatanu avaldas, et ründaja on ennast täiendavalt identifitseerinud, sest nõudis võlasummat 450 krooni, mida kannatanu oli kunagi võlgu R.I onule. Kannatanu ütlustest nähtub (k. 3 lk 5):“ütles, et ma olen tema onule võlgu“. Kohus tuleb järeldusele, et sel juhul kannatanu eksimus ründaja isikus on nullilähedane. Süüdistatav on avaldanud, et kannatanu annab tema vastu ütlusi, milles rõõnab teda. Rõõnamise põhjuseks tõi süüdistatav asjaolu, et kannatanu võib tema suhtes tunda kadedust ning teine põhjus võis olla see, et ta kahtlustas kannatanu seltskonda talle kuuluva muusikakeskuse varguses ja on väljendanud neile oma kahtlustusi ja kannatanu seltskond vastas talle ülbelt. Kohus leiab, et esimene põhjus, kadedus, ei ole eluliselt loogiline ja veenev. Kannatanu elab samas ühiselamus, ei tööta, rõõmu talle pakub alkoholi tarvitamine. Kui tutvuda sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodega (k 1 lk 43), nendest nähtub, et kannatanu tuba on väga tagasihoidlik, kuid kannatanu püüab oma elu korraldada enam-vähem väärikalt – seintel on lihtsad, kuid uued puhtad tapeedid, tuba on dekoreeritud lastemänguasjadega, toas on kõik vajalik olemas - televiisor, raadio, külmkapp, isetehtud väike kööginurk, aknal on kardinad. Süüdistatav elab samas ühiselamus, varem korduvalt kohtulikult karistatud, ka vangistuses viibinud. Mõlemad, kannatanu ja süüdistatav, on sotsiaalses mõttes riskigrupi esindajad. Kuid pigem süüdistatav võiks kadedust tundma, et kannatanul on oma elu korraldanud ilma selleta, et seadusega pahukisse minna. Kohus ei näe ühtki eluliselt usutavat põhjust, millest võiks tuletada kannatanu kadeduse tunnet. Teist võimaliku rõõnamise põhjust ei pea kohus veenvaks ja põhjendab järgmiselt. Süüdistatav avaldas ise, et tal ei olnud kindlamaid andmeid, kes konkreetselt pani toime talle kuuluva muusikakeskuse varguse. Loogiline on see, et ühiselamus, mis on tegelikult sotsiaalne maja, kus elavad sotsiaalses 18 mõttes ebastabiilsed isikud ( töövõimekaotusega, alkoholitarvitajad, endised vangid, uurimise all olevad ja kohtulikult mitu korras karistatud isikud), varguse toimepanijate võimalik ring on suhteliselt lai. Süüdistatav kahtlustas üldiselt kannatanu seltskonda. Süüdistatava ütlustest nähtub, et talle vastati ülbelt, et noh ja mis saa nüüd teed. Sellest tuleneb, et nimelt kannatanul ei olnud alust karta süüdistatavat selle muusikakeskuse pärast, sest kindlaid süüdistusi tema vastu väljendatud ei olnud. Rõõnamine eeldab ütluste eelnevat läbimõtlemist, kuna soovides süüdistatavat rõõnata, süüdistades teda ründamises konkreetsel ajal ja kohas, pidi kannatanu eelnevalt veenduma, et süüdistatav viibiks sel konkreetsel kehavigastuse tekitamise ajal ühiselamu majas, ei läinud kusagile välja ega viibinud näiteks haiglas. Kohtuliku arutamisega on aga tuvastatud, et läbipekstud ja verine kannatanu tuli valvelaua ruumi ja komandandi küsimusele teatas kohe, et ründaja oli R.I , sama juttu kordas ta politseinikule ülekuulamisel haiglas samal päeval. Seega, kannatanul ei olnud reaalset aega kuntsliku süüdistuse loomiseks R.I vastu. Ja eluliselt usutav on pigem see, et just süüdistataval, kes oli vihane kannatanu peale, kahtlustades kannatanu seltskonda varguse toimepanemises, võis olla motiiv kannatanu suhtes õigusevastaste tegude toimepanemiseks. Rõõnamise võimalikkust on kohus analüüsinud süüdistatava endi ütluste alusel. Lõplikult kohus on seisukohal, et ei leia kinnitust kannatanu eksimus ründaja ( R.I) isikus, samuti välistab kohus R.I rõõnamist kannatanu poolt. Peale kannatanu V. Š ütluste andmist kuulati kohtuiastungil üle tunnistaja V S, kes elab kannatanuga ühes boksis toas nr 109 ( k 3 lk 7-9). Tunnistaja avaldas, et 10.04.2008 päeva jooksul viibis ta väljas, hommikul kella 09.00 paiku läksin toast ära ja tagasi tuli õhtul kella 18.00 paiku. Ta pani boksi ukse lukku kinni ja võtme võttis kaasa. Kannatanu oli veel kodus, ta ei käinud hommikul kusagil. Neil oli kannatanuga kahe peale üks boksiukse võti. Kui ta õhtul tagasi tuli, siis nägi, et boksi uks oli lõhutud, lukk oli ka katki. Ta kannatanut ei näinud, kuid talle juba öeldi, et kannatanu läks traumapunkti. Ta on käinud kannatanu juures haiglas ja tema palvel koristas tuba. Ta nägi, et kannatanu toas on salatid ja purgid laiali loobitud ning ukse juures oli ka verd. Haiglas kannatanu selgitas talle, et teda lõi R.I, ta nägi haava südame piirkonnas. Enne seda kannatanu oli terve, kehavigastusi tal näha ei olnud. Need tunnistaja ütlused on kannatanu ütlustega ilmses vastuolus. Kannatanu on avaldanud, et hommikul ta tarvitas alkoholi koos tuttavatega ja tuli tuppa tagasi peale lõinat. Tunnistaja aga avaldab, et hommikul kannatanu oli kodus, ei käinud kusagil. Kell 09.00 ta läks ära ja pani boksi ukse kinni, võtme võttis kaasa. Järelikult, tekkib kahtlus kannatanu usaldusväärsuses, sest , kui võti oli ainult tunnistajal, kes lahkus ja pani boksiukse kinni, siis kuidas saaks 19 kannatanu käia oma toa väljas alkoholi tarvitamas ja kuidas ta saaks oma tuppa tagasi tulla. Kohus esitas peale tunnistaja ülekuulamist kannatanule täendavaid küsimusi vastuolude selgitamiseks ( k 3 lk 9). Kannatanu selgitas, et siis tuleb välja nii, et tunnistaja oli ikka kodus ja tegi talle lahti. Kannatanu tunnistas, et hommikul tarvitas ta alkoholi, algul koos tunnistaja V. S, jõid ühe pudeli samakat, ja siis ta läks M juurde, tunnistaja aga jalutama. Kohtu täpsustavale küsimusele vastas tunnistaja V. S, et ta ei mäleta asjaolusid, kuid kannatanu ju ei peksnud ennast ise ja kannatanu ei saanud sisse saada, kui teda poleks kodus olnud. Samuti ei mäleta tunnistaja, kuidas ta tegi ukse lahti ja mis kell läks kannatanu M juurde. Kohtu küsimusele, miks kannatanu ei rääkinud nendest asjaoludest esmas- ja teisesküsitluses, vastas kannatanu, et see sündmus oli juba ammu. Sellest tuleneb aga järgmine kohtu arvates tähtis asjaolu. Kuna kannatanu ja tunnistaja pidid mõlemad tunnistama, et selleks, et kannatanu saaks boksi sisse, pidi tunnistaja V. S kodus olema ja kannatanule ukse lahti tegema ja uuesti lukku panema. See omakorda tähendab, et ajal, mil R.I hakkas uksele kas koputama või seda lõhkuma, pidi tunnistaja boksis viibima ja sellest tuleneb, et V. S oli sündmuse võimalik pealtnägija või talle võiks olla ka midagi kuulda (sest peksmine, ukse lõhkumine, võla nõudmine ei toimu vaikselt). See peabki niiviisi olema, sest kannatanu või tunnistaja pole kordagi väitnud, et tunnistaja oleks lubanud kannatanu sisse ja siis jälle läinud jalutama. Tunnistaja aga võttis algul kohtuistungil positsiooni, et alates 09.00 kuni 18.00 oli ta väljas. Ka kannatanu püüdis varjata kohtu ees asjaolu, et tunnistaja oli siiski kodus ja võis sümdmusest kas osaliselt pealt näha või kuulata. Kohus leiab, et ülalnimetatud asjaolust tuleneb oluline kahtlus tunnistaja ja kannatanu ütluste usaldusväärsuses ja nüüd kohus peab analüüsima, kas tunnistaja ja kannatanu usaldusväärsus niivõrd kahjustatud, et need ütlused tuleks tõendite kogumist välja jätta. Tõepoolest, kui kannatanu varjas kohtu ees osa asjaolusid ja tunnistaja ei rääkinud kohtuistungil kogu tõtt, siis kuidas saaks kohus olla kindel, et tunnistaja ja kannatanu ülejäänud osas valet rääkinud ei ole. Kohus jätab tõendite kogumist täielikult välja tunnistaja V. S ütlused ega tugine nendele kohtuotsuse tegemisel. Kohus leiab, et tunnistaja kodanikutunne on peaaegu olematu, ta ei anna endale aru, et olles tunnistaja tuleb kohtus tõtt rääkida. Kohus leiab, et tunnistaja ei soovinud olla tunnistaja, kes võiks istungil sündmusest sisulisi ütlusi anda ja seetõttu kannatanu ja tunnistaja on endale valinud positsiooni, et kujutada kohtule asi ette nii, nagu tunnistaja poleks sündmuse ajal kohal viibinud. Samas aga tunnistaja ja kannatanu sattusid ristküsitluse käigus olukorda, mil nende poolt loodud asjaoludest kunstlik ettekujutus saanud paljastatud. Kohus peab tunnistama, et ka kannatanu V. Š ütluste ulsadusväärsuse krediit on ammendumas. Kohus on juba analüüsinud ja selgitanud, miks kohus ikka 20 usaldab kannatanu ütlusi ründaja isiku osas, vaatatama sellele, et kannatanu ütlustes esinevad vastuolusid ja ebatäpsusi ( näiteks, kannatanu on korduvalt viidanud, et rünne toimus peale lõunat, kuigi tuvastatud on, et kell 12.00 tuli pekstud kannatanu traumapunkti). Kohus suhtub kannatanu ütlustesse tõsiselt kriitiliselt ja kõigepealt võtab arvesse tunnistajate N. E ja L. Z ütlused, samuti sündmuskoha vaatluse protokolli ja kohtuarstliku ekspertiisi akti ( viimase ingimusel, et pooled ei vaidlustanud kahte liiki – eluohtliku ja lühiajalise, tervisekahjustuste põhjustamist) ja alles siis arvestab kannatanu ütlusi, kõrvutab neid ülalnimetatud tõenditega. Kannatanu ütlused on kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Seinal voodi piirkonnas on avastatud hulgalisi veretaolisi plekke. Kannatanu väidabki, et teda peksti voodi juures ja verd tuli seinale ja põrandale. Tunnistajad N. E ja L. Z kinnitasid, et kannatanu pea ja nägu olid verised. Kohtuarstliku akspertiisi akti kirjeldavast osast nähtub, et kannatanu tuli traumapunkti iseseivalt, verejooks pea piirkonnas. Kannatanu ütlused, et ründe tema vastu pani toime R.I , kes tungis boksi ukse lõhkumise teel, on kooskõlas tunnistaja N. E ja L. Z ütlustega. N. E kinnitas, et ta nägi, kuidas R.I tülitses elukaaslasega, veidi hiljem koputas kannatanu boksuuksele, ja 20 minutit hiljem kuulis tunnistaja lõhkumist, 30 minutitr hiljem kannatanu tuli alla olles verine. L. Z kinnitas, et ta nägi umbes samal ajavahemikul R.I viiendal korrusel ( kus elab kannatanu), R.I oli arressiivne ja tülitses oma elukaaslasega. Tunnistaja L. Z ja N Ei ütlused on kaudsed tõendid, mis aitavad kohtu seisukoha kujundamisele kuriteo asjaolude kohta. Kohus märgib , et nimetatud tunnistajate ütlused on laitmatud aususe ja erapooletuse mõttes. Seega lõpetab kohus tõendite analüüsimist ja annab süüdistatavale tegudele õigusliku hinnangu, lähtudes kolmeastmelisest deliktistruktuurist.

§ 2

lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane, ja isik on selle toimepanemises süüdi. Koos sündmuskoha vaatluse protokolli, kohtuarstliku ekspertiisi akti ja kannatanu ütlustega moodustavad kahe tunnistajate ütlused tõendite kogumi, mille alusel jõuab kohus järgmisele järeldusele. Kohus leiab tõendatuks, et 10.04.2008 kella 11.00 paiku, Kohtla-Järvel XXX, lõhkus R.I boksi XXX ukse ja tungis boksi ja toa XXX sisse, kus nõudis kannatanu V. Šlt raha summas 450 krooni, lõi teda mitu korda pea piirkonda, muuhulgas kruvikeeraja ja põrandaharja käepidemega, tekitades kannatanule kaks haava pea piirkonnas ehk lühiajalise tervisekahjustuse. Seega, pani R.I toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, toime pandud vägivallaga, relvana kasutatava muu esimega ja sissetuungimisega, ehk

§ 200lg 2 p 8,9-25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

21 R.I nõudis kannatanult raha summas 450 krooni, kuid lõpuni kuritegu läbi viia ei jõudnud tema tahtest olenemata põhjustel, sest kannatanu tegi püüdlusi tõusta ja tal õnnestus toast välja joosta. Järelikult, R.I tegu tuleb kvalifitseerida katsena. Vägivald seisnes kannatanule lühiajalise tervisekahjustuse ( kaks haava pea piirkonnas) põhjustamises, mille käigus nõuti korduvalt raha. Kohus leiab, et toimepandud vägivald, mis seisnes lühiajalise tervisekahjustuse toimepanemises, oli suunatud kannatanu vastuhaku mahasurumisele, et too leiaks raha ja annaks süüdistatavale. R.I tungis kannatanu elukohta ilma viimase nõusolekuta, seega on täidetud

§ 200

lg 2 p 9, ja see oleks täidetud ka juhul, kui R.I ei lõhuks ust vaid sisenes kannatanu elukohta ilma viimase nõusolekuta. R.I on kasutanud ründe käigus kruvikeerajat, millele viidetakse kannatanu ütlustes ning kohtuarstliku ekspertiisi akti kirjeldavas osas, mille kohaselt traumapunkti ja haiglasse saabumisel sedastati kannatanul kaks torkehaava. Seega on täidetud KatS § 200 lg 2 p 8, kuna süüdistatav kasutas kruvikeerajat külmrelvana torkehaavade põhjustamiseks. Peale selle, samal ajal ja samas kohas, R.I lõi kannatanut mitu korda käte ja jalgadega rindkere piirkonda, põhjustades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse - rindkere kinnine tömp trauma, ühe roide murru ja õhkrinnaga. Seega, pani R.I toime teise inimese tervisekahjustuse, millega põhjustati oht elule, ehk

§ 118p 1 kvalifitseeritava kuriteo.

Röövimise kohta on Riigikohtupraktikas asutud seisukohale, et röövimise koosseisuga on hõlmatud nii vägivallateod kui ka raske tervisekahjustuse põhjustamine, mis oli suunatud vara hõivamisele ( lahend 3-1-1-111-03). Viimati on sellel teemal seisukoht võetud: 3-1-1-100-06 17.11.2006 lahend: „9. Kriminaalkolleegium märgib, et süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab

§-s 200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (

§ 199

lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt

§-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis)….“. Samal ajal, seksuaalkuriteo toimepanemisel kasutatud vägivalla hindamise käigus asuti seisukohale, et kui vägivalla kasutamine ei olnud suunatud kuriteo ohvri vastupanu maharurumisele, kuigi see toimus kuriteo kestel või vahetult peale seda, võib kõne alla tulla mõni

§ IX peatüki

1. jaos sisalduv kossseis, eelkõige kehaline väärkohtlemine (§ 121) või raske tervisekahjustuse tekitamine ( § 118), ( lahend 3-1-1-59-
2. 26.11.2007). Tsitaat: „Kui kohus asub seisukohale, et käitumisaktide puhul, mis on omavahel tihedas ajalises ja ruumilises seoses, on siiski tegemist reaalkogumiga ehk erinevate tegudega, mida tuleb kvalifitseerida erinevate paragrahvide järgi, tuleb sellist järeldust eriti põhjalikult motiveerida.“ 22 Kohus leiab, et röövimise ja seksuaalkuriteo toimepanemise käigus kasutatava vägivalla osas ei ole need Riigikohtu lahendid vastuolus, sest mõlemas on rõhutatud see, et vägivalla hindamisel tuleb tuvastada, kas vägivald olid suunatud teatud eesmärgi saavutamisele - kas vara hõivamisele, seksuaalvajaduste rahuldamisele. Kohus on arvamusel, et R.I poolt kannatanult 450 krooni raha nõudmine, mis väljendus korduvates sõnades, ja kannatanu peksmine pea piirkonda põrandaharja käepideme ja kruvikeerajaga, mille käigus kannatanule põhjustati lühiajaline tervisekahjustus, on omavahel tihedas seoses ning nimetatud vägivald oli ilmselt suunatud kannatanult raha saamisele. Sellele osutab nõude korduv väljendamine ja esemete kasutamine löömisel kannatanu hirmutamiseks. Vaatamata ründe intensiivsusele, ei pakkunud ega andnud kannatanu süüdistatavale raha, vaid püüdis löökide tagajärjel siiski jalule jääda ja süüdistatavale mitte järele anda. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et põrandaharja käepideme ja kruvikeerajaga löömisel tekitati kannatanule lühiajaline tervisekahjustus, tegelikult aga selle vägivalla iselooom on potentsiaalselt ohtlikum. Nii kannatanule kui ka süüdistatavale, samuti tavalisele kõrvaltvaatajale on arusaadav, et kruvikeerajaga võib tekitada ka eluohtlikke vigastusi. Krivukeerajaga löömine pea piirkonda võib mõjutada kannatanut hirmutavalt ja mahasuruvalt. Kohus leiab, et just sellist tähendust on süüdistatav sellele vägivallale küll omistanud. Kohus on arvamusel, et kannatanu jalgade ja kätega peksmine rindkere piirkonda, mille tagajärjel kannatanule põhjustati rindkere kinnine tömp trauma ühe roide murruga ja õhkrind, hoolimata sellest, et see toimus samas kohas ja ajaliselt vahetult peale röövimise katset, ei ole hõlmatud röövimise koosseisuga ja nõuab eraldi kvalifitseerimist

§ 118p 1 järgi.

R.I , nähes, et kruvikeeraja ja põrandaharja käepidemega peksmine kui raha nõudmise ja saamise vahend ei toonud oodatavat tulemust, hakkas lööma kannatanut rindkeresse käte ja jalgadega. Seega, vägivalla kasutamise eesmärgiks ei olnud enam kannatanu sundimine, mahasurumine, hirmutamine seoses raha nõudmise ja saamisega. Raha saamise eesmärgist tingitud intensiivne rünne ei õnnestunud. Kohus leiab, et viimatinimetatud vägivald, millega põhjustati kannatanule eluohtlik tervisekahjustus, on ruumiseliselt ja ajaliselt ühe teo järgmine käitumisakt, mis oli tingitud süüdistatava vihast ja kibedusest ebaõnnestunud röövimise puhul. Selline vägivald ei saanud enam kuidagi aidata ega soodustada röövimise jätkamist. Peale seda, kui süüdistatav on kasutanud kannatanu suhtes vägivalda, lüües krivikeeraja ja põrandaharja käepidemega, ja kannatanul hakkas verejooks, ning himustatud eesmärk- raha- jäi saavutamata, leiab kohus et süüdistatav on toime pandud röövimise kooseisu tunnustele vastavad teod, kuid üks tagajärg – raha äravõtmine- jäi lõpule viimata. Jätkuva vägivalla kasutamine ei olnud enam põhjendatud röövimise toimepanemise või selle lõpuleviimise seisukohast. 23 Tahtlus

§ 16

lg 4 kohaselt, isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peav võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Subjektiivsest küljest, leiab kohus,

§ 118

p 1 kvalifitseeritava kuriteo puhul on tegemist vähemalt kaudse tahtlusega toimepandud kuriteoga. R.I , lüües teist inimest käte ja kängitsetud jalgadega rindkere piirkonda, pidi aru saama ka eluohtliku tervisekahjustuse saabumise võimalikkusest ( intellektuaalne moment) ning möönis seda ( voluntatiivne moment). Just voluntatiivse momendi poolest erinebki kaudne tahtlus ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis. Juhul, kui kohus tuvastab kergemeelsusest tegutsemist, tuleb isiku tegu kvalifitseeida

§ 119alusel – raske tervisekahjustuse põhjustamine ettevaatamatusest.

Kergemeelsuse ja kaudse tahtluse eristamiseks tuleb tuvastada muuhulgas ka seda, kas isiku lootus tagajärje mittesaabumisele on tuginenud mõistlikule asjaolule, mille esinemisel oleks isikul alus eeldada tagajärje mittesaabumist ( vt Riigikohtu lahend 3-1-1-128-06 pp 9,10 ). Asjaolule, et R.I möönis eluohtliku tervikekahjustuse saabumise võimalikkust, osutab, kohtu arvates, see, et R.I ei olnud ühtki mõistliku põhjust eeldada selliste tingimuste esinemist, millel eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamine, antud juhul rindkere kinnise tömbi trauma roide muuruga ja õhkrinna põhjustamine, oleks piisava kindlusega välistatud. Kannatanu V. Š oli süüdistatavaga vahetuses läheduses. Kannatanu viibis tugevas joobeseisundis, ehk sellises seisundis, mil kannatanu vastupanuvõime on märkimisväärselt kahanenud. Nendel asjaoludel, lüües kannatanut korduvalt kängitsetud jalgade ja kätega rindkere piirkonda, süüdistataval ei olnud aluseid uskuda, et peksmine ei põhjusta talle eluohtlikku tervisekahjustust. Kõrvaltvaataja seisukohalt on arusaadav, et rindkeres paiknevad inimese elutähtsad organid – süda, kopsud, mille kahjustamine võib ohustada inimese tervist ja elu. Kannatanu ei suutnud ennast kaitsta, pareeerida lööke. Põhjustatud kehavigastuste iseloom – kinnine tömp trauma roide murruga, õhkrind, millele kaasnes ka kopsu mahu kokkutõmbumine– näitab, et löögid tabasid kannatanu keha. Sellest tulenevalt leiab kohus, et süüdistatav möönis muuhulgas ka eluohtliku kehavigastuse põhjustamist. R.I tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 118p 1 alusel – teisele isikule eluohtliku tervisekahjutuse põhjustamine.

Sama seisukohale tuleb kohus, analüüsides R.I katset võtta ära võõra vallasasja vägivallaga. Kohus leiab, et süüdistatav tegutses tahtlikult, seades eesmärgiks raha saamine ja kasutas seejuures vägivalda – peksis kannatanut pea piirkonda kruuvikeeraja ja põrandaharja käepidemega, põhjustades lühiajalise tervisekahjutuse. Süüdistatava teo tahtlikkusele osutab tema sihipärane ja intensiivne rünne, mis oli suunatud kannatanu hirmutamisele, mahasurumisele ja lõplikuks eesmärgiks oli raha saamine. 24 R.I tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 200

lg 2 p 8,9 – 25 lg 2 alusel - võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, toime pandud vägivallaga, relvana kasutatava muu esimega ja sissetuungimisega. Seega, kohus tuleb järeldusele, et R.I teod on õigusevastased, kuna vastavad

§ 118

p 1 ja § 200 lg 2 p 8,9-25 lg 2 ettenähtud kuriteokoosseisule, ning tegude õigusvastasus ei ole millegagi välistatud.

-u 2.peatüki 3.jaost tulenevaid R.I süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süüdistatav on täiskasvanud ja tema süüdivuse kohta ei ole kohtul ühtki kahtlust. KARISTUS Karistuse mõistmisel lähtub kohus

§-st

1. §
2. Karistamise alus

§ 118

ettenähtud sanktsiooni kohaselt võib karistusena mõista ainult vangistus 4-12 aastat. Sanktsiooni keskmine määr on 8 aastat.

§ 200

lg 2 p 8,9 ettenähtud sanktsiioni kohaselt võib karistusena mõista ainult vangistus 3-15 aastat. Sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat.

§ 118p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on sanktsiooni alammäär 4 aastat s.

o. rangem kui

§-i 200 lg 2 puhul. Samuti

§ 118p 1 ettenähtud kuriteos ei ole võimalik kohaldada kokkuleppemenetlust (Kr

MS §st 239 lg 2 p 1 tulenev keeld). Röövimise puhul sellist piirangut kehtestatud ei ole. Seega, kui isik põhjustab eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikult, siis tal 25 puudub võimalus taotleda kokkuleppemenetluse kohaldamist ja seega ka soodsamat karistust. Kui aga ta avaldab, et selle juures tahtis ta kannatanu veel ka röövida, tema vara hõivata, või röövib, siis kokkuleppemenetlusele üleminek on lubatud ja ka kergema karistuse taotlemine on põhjendatud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et seaduseandja kehtestas

§ 118

järgi,võrreldes

§ 200lg 2, rangemat sanktsiooni.

Kohus on juba märganud süüteokoosseisude analüüsimisel, et kohtu arvates R.I pani ruumiliselt ja ajutiselt toime ühe teo, mis koosnes kahest käitumisaktist, ja need käitumisaktid vastavad kahele kuriteokoosseisule –

§ 200lg 2 p 8,9-25 lg 2 ja § 118 p 1.

Kohus leiab, et sel juhul tuleb kohaldada

§ 63

lg 1 ja karistada isikut rangema sankstsiooni alusel,

§ 64tulenev liitkaristus sel juhul ei moodustata.

R.I karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Tegemist on üheepisoodilise kuriteoga. Materiaalne kahju ei saabunud. Röövimine jäi katse staadiumi. Kannatanule on tekitatud füüsiline kahju – nii lühiajalise kui ka eluohtliku tervisekahjutuse näol. Röövimise toimepanemisel kehavigastuste tekitamiseks kasutas süüdistatav relvana kruvikeerajat. Eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamisel relva või relvana kohandatud eset kasutatud ei olnud. R.I on varem 10-l korral kriminaalkorras karistatud isik, varem on ta toime pannud varavastaseid teise astme kuritegusid. 7 korral viibis ta vangistuses, kahel korral kohaldati isikule katseaega ning ühel korral oli ta karistatud rahalise karistusega. Käesoleval juhul pani ta toime esimese astme isikuvastase kuriteo. See näitab, et kuritegude toimepanemise dünaamika on tõusuteel. Kohus arvestab süüdistatava terviseseisundit. Tema endi sõnadel, tal on töövõimekaotus. Kohus on tutvunud KIS-i andmetega ( Kohtu Infosüsteem), millest nähtub, et jaanuaris 2008 oli R.I suhtes väljastatud kohtu luba ( kohtuasi 2-08-2074) nakkushaige tahtest olenemata ravi kohaldamiseks (SA Viljandi Haigla tuberkuloosi statsionaaris). Prokurör taotles karistada R.I vangistusega 5 aastat. Kohus leiab, et see on põhjendatud ja R.I tuleb karistada vangistusega alammäärast suuremas määras - 5 aastat. Tõkend R.I viibib vahi all käesoleva kriminaalasja raames katkestamatult alates 17.04.2008 ( kahtlustatava kinnipidamise protokoll k 1 lk 15). Kohus leiab, et süüdistatava suhtes valitud tõkendi- vahistamise- muutmiseks aluseid ei ole. R.I on tunnistatud süüdi kahe esimese astme kuriteo 26 toimepanemises ja karistatud 5-aastase vangistusega. KrMS §-st 130 lg 4-1 lähtudes, mõistetud vangistuse tagamiseks tuleb süüdistatava suhtes varem valitud tõkend vahistamine jätta muutmata. Asitõendeid kohtuliku arutamise käigus esitatud ei ole. Tsiviilhagi esitatud ei ole. Kriminaalmenetlusekulud Antud kriminaalasja menetlemisel on tekkinud järgmised kriminaalmenetluse kulud: -kahtlustatavale õigusabi osutamise kulud kohtueelsel menetluses –1831 krooni; -kahtlustatavale õigusabi osutamise kulud kohtumenetluses –17228 krooni; -toimiku paljundamise kulud 87,50 krooni. KrMS § 180 lg 1 alusel, süüdimõistva kohtuotsuse korral kannab menetluskulusid süüdimõistetu. Kuna R.I mõistetatkse süüdi, siis peab ta kandma ka kriminaalmenetlusega seotud kulud. R.I-lt tuleb välja mõista menetluse kulud: -õigusabikulud summas 1831 krooni ja 17228 krooni KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel, -toimiku paljundamise kulud 87,50 krooni KrMS 175 lg 1 p 5, -sundraha esimese astme kuriteo puhul (2,5 miinimumpalka) summas 10875 krooni KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel. Ekspertiisi tegemise kulud KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel - 8365 krooni – tuleb jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel, võttes arvesse R.I resotsialiseerumise väljavaateid, sest menetluskulude täielik summa oleks isikule ilmselt üle jõu. Samuti kohus osundab Riigikohtu lahendile 3-1-1-3209, milles 12. punktis väljendatud seisukoha kohaselt, kohtukõlbmatu tõendi saamisel tekkinud kulusid kannab riik ise. Kuna DNA eksperdi arvamuse ja osaliselt ka kohtuarsti ekspertarvamuse osas on kohtul tekkisid tõsised etteheiteid nende kohtukõlbulikkuse osas, oleks õige ja õiglane määrata menetluskulusid kanda riiki. Kohtunik Inna Kirsipuu 27 Rahvakohtunik Sirje Stepanova Rahvakohtunik Marje Vist 1-08-13101 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-13101

§ § 118 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 26. mai 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav R.I Prokurör Irina Karo Süüdistatav R.I 200 lg 2 p 8, 9 ja isikukood: XXX; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud 10 korral Kaitsja RESOLUTSIOON vandeadvokaat Sergei Politšev 28 Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 2, 4, 338 p 2, 340 lg 2 p 3 tühistada Viru Maakohtu 26.mai 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-13101 osaliselt, so - R.I süüdi tunnistamises

§ 118

p 1 järgi, karistuse mõistmises

§ 63

järgi, lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse aja arvestamise ja karistuse kandmise aja alguse osas. Süüdi tunnistada R.I

§ 200

lg 2 p 5, 8, 9 – 25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 5 ( viis ) aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 17.04.2008-25.05.2009, s.o 1 aasta 1 kuu ja 9 päeva ning kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 aastat 10 kuud 21 päeva vangistust. Ärakandmisele kuuluva karistuse aja alguseks lugeda 26.05.

1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. KrMS § 185 lg 1 alusel vandeadvokaat Sergei Politševi poolt osutatud õigusabi eest kohtumenetluses 3588 krooni - jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 23.novembril 2009 kell 14.
2. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. novembrist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. novembrist
6. 29 RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-7-1-1-518 Määruse kuupäev
7. jaanuar 2010 Kohtukoosseis Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi R.I süüditunnistamises

§ 200

lg 2 p-de 5, 8, 9 ja § 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-13101 Kassaator R.I kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev Kaebuse liik kassatsioon RESOLUTSIOON Kriminaalmenetluse seadustiku § 349 lg 5 alusel jätta R.I kaitsja vandeadvokaat Sergei Politševi kassatsioon menetlusse võtmata. Jüri Ilvest Eerik Kergandberg Lea Kivi