6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.09.2009.a, Liivalaia kohtumaja, Tallinn Kriminaalasja number 1 – 09-5893 Kohtukoosseis kohtunik Anne Ennok, rahvakohtunikud Viive Otsuustalu ja Margit Ots Kohtuistungi sekretär Merike Kunnus Tõlk Maksim Tšurkin Kriminaalasi O.T,i süüdistuses KarS § 113 järgi. Prokurör Ainar Koik 1.Süüdistatava andmed: 1)nimi: Süüdistatav O.T 2)elu- või asukoht ja aadress: xxx 3)isikukood või sünniaeg: xxx 4)kodakondsus: määratlemata 5)haridus: põhi 6)emakeel: vene 7)töökoht või õppeasutus: ei tööta 8)karistatus: karistusregistri teatise kohaselt kriminaalkorras karistatud 3 korral, viimati Harju Maakohtu 02.veebruari 2004.a. otsusega KrK § 139 lg 2 p 1,3 järgi KarS § 65 lg 1 alusel 1 aastase vangistusega, millest 5 kuud kandis reaalselt ära ja 7 kuust vabastati tingimisi 2 aastase katseajaga, väärtegude eest karistatud 3 korral Kaitsja Owe Ladva RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada O.T KarS § 113 järgi ja karistada vangistusega 8 aastat. Karistusaja alguseks lugeda 25.01.2009.a. KrMS § 179 lg 1 p 2 ja KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista O.T-lt 10875 krooni ja kaitsjatasu 15 521 krooni ja 60 senti. sundraha Välja mõista O.T-lt ML kasuks 18 000 krooni. Välja mõista O.T-lt ekspertiisitasu summas 24 389 krooni Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB pangas või 221023778606 Swedbank,is, märkides ära viitenumbri

1. Maksekorraldusele märkida selgitusena:“ O.T, kriminaalasi 1 – 09-5893, menetluskulud“ Dokumendid menetluskulude tasumise kohta esitada Harju Maakohtu kriminaalkantseleile. Asitõendid - kriminaalasja materjalide juures pakendatult O.T-lt äravõetud teksapüksid ja sviiter, A.G T-särk ja kampsun ning läbiotsimise käigus äravõetud liigendnuga-hävitada kohtuotsuse jõustumisel. 2 CD-plaati – hädaabinumbrile saabunud kõnede salvestused ning kahtlustatava O.T ütluste olustikuga seostamise kohta – jätta kriminaalasja juurde. Tõkend tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest (23.09.2009.a.) ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
2. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa: Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus esitatud selles, et O.T 25.jaanuaril 2009.a. kella 11-12 paiku Harju mk Kehras Raudtee 5 maja lähedal püüdis tappa AG, lüües teda tüli käigus ühe korra tahtlikult noaga rindkere piirkonda, millega tekitas rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul rindkerepoolel kaasneva südame vasaku vatsakese vigastusega mis vajas erakorralist operatiivset ravi ehk eluohtliku tervisekahjustuse ning mille tagajärjel AG haiglas 09.06.2009.a. suri, kusjuures tema surma põhjuseks olid sellesama lõike-torkehaava tüsistused- hapnikuvaegusest tingitud peaajukahjustuse tagajärjel kujunenud neljajäsemehalvatus kaasneva pikaajalisest liikumatusest põhjustatud kopsupõletikuga – kirjeldatud käitumisega pani O.T toime teise inimese tahtliku tapmise ehk KarS 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Süüdistatava O.T ütlustest nähtub, et lõppkokkuvõttes ei tunnistanud ta end AG tapmises süüdi isegi osaliselt mitte, väites et tegemist oli täieliku enesekaitsega, ta eitas tapmise tahtlust ja tunnistas küll noaga ühel korral löömist, kuid väitis et tegutses ennast kaitstes endast pikema ja tugevama AG juba alanud ründe vastu. O.T andis kohtus ütlusi selle kohta, et ta tunnistab end süüdi selles, et noaga AG lõi, kuid tegi seda enesekaitseks, kuna AG teda ründas. Tappa ei ole AG tahtnud. AG õppis varasemalt koos koolis, suhted temaga olid hiljem sõbralikud. Suhtles AG viimasel ajal sageli. Võtsid koos alkoholi. Kord nädalas nägid ja tarvitasid koos alkoholi. 25.01.09.a. olid nad koos taarapunktis, väljumisel ostsid pudeli viina. Seltskonnas olid veel K , J ja keegi veel, aga ei mäleta, kes. Enne viina ostmist olid nad juba alkoholi tarvitanud (ca o,5 l viie peale). Jõid viina ära, A J tegi ettepaneku viina osta poest. Väljusid kauplusest, kohtasid K , G ja P . Ei jõudnud veel Raudtee 5 maja juurde, AG võttis selja tagant tema taskust pudeli viina ära ja läks eemale. Sellest pudelist oli natukene võetud. Tema hakkas seletama, et annaks viina tagasi, AG võttis seljast jope ära ja tuli tema poole. Hakkasid sõnelema omavahel. Mida teineteisele täpselt ütlesid, ei mäleta. Teised seltskonnast olid eemal sel ajal. Nad rääkisid juttu. AG haaras ootamatult teda kaelast ühe käega ja pani ta maapinnale. Lõi jalust maha, aga kuidas, seda ei mäleta. AG oli tema peal. AG hakkas teda kägistama istudes tema peal. Kägistamise pärast hakkas temal silmade eest juba mustaks minema. Tema pea oli surutud vastu rindu ja ta ei saanud pead pöörata, kartis, et kägistab lõpuni. Kägistamise ajal ta end ei kaitsnud üldse. Siis hakkas ta kaotama teadvust ja lõi AG noaga. Nuga oli tal juba käes (kokkupandud asendis) siis, kui ta oli püsti, kuna juba teadis, et AG kakluse korral ta temaga hakkama ei saa. Seepärast ei suutnud ta end ka käte ja jalgadega kaitsta, kui lamas maas. Teadis, et AG on agressiivne, oli teda mitmel korral varem agressiivsena näinud. Ükskord lõi alkoholi tarvitamise käigus ühel inimesel kaks hammast välja. Kartis AG, sest viimasel ajal oli ta väga närviliseks muutunud, olid pidevalt probleemid oma naisega. AG oli temast füüsiliselt tugevam. Kaaslasi ei kutsunud appi, et viina tagasi saada, sest need poleks nagunii tulnud. Nuga on nupuga ja avaneb vajutamisel automaatselt. Lõi noaga AG rindkeresse. Miks lõi just rindkeresse, ei saanud ise ka aru, oli juba šokis. Tõusis püsti seejärel. Vaatas oma käsi, käed olid verised. Pöördus ümber ja nägi, et AG lamab maas. Kuulis, et keegi kutsus kiirabi telefoni teel. Mõne aja möödudes keegi ütles, et kiirabi tuleb ja et ta võib koju minna ja et öeldakse, kus teda leida saab. Läks koju, siis rääkis kodus, et andis AG nuga. Mida veel rääkis, seda ei meenu. Nuga kandis kaasas, kuna viimasel ajal olid tal isiklikud probleemid. Tema juures kodus käidi ja peksti. AG oli sel päeval ehk natuke alkoholi tarvitanud, kuid mitte purjus. AG oli sportlik, oli tegelenud klassikalise maadlusega. AG oli temast pikem peajagu või isegi rohkem ja kaalult ca 20 või rohkem kilo raskem. №aga löömise eesmärk oli vabaneda AG haardest, et ta ei kägistaks teda ära. Eesmärki AG Tappa ei olnud. Kui koju läks, siis mingit eesmärki end politsei eest varjata ei olnud. Seltskond teadis, kus ta elas. Kohtueelsel menetlusel on O.T andnud erinevaid ütlusi võrreldes kohtus antutega. (ütlused valadati KrMS § 298 lg 1 alusel).Neid erinevusi seletab O.T sellega, et siis , kui AG temale lähenes ja hakkas temaga rääkima, haaras AG temal kõrist ja lõi jalust maha, siis sellest ei läinud palju aega mööda, et võis selle isegi kuidagi unustada. №a tera tegi lahti siis, kui AG lamas tema peal. Miks politseis teisiti rääkis, arvab, et ehk oli veel šokis juhtunust. See polnud nii nagu siis rääkis. Kohtus räägib tõtt, kinnitas O.T. Kohtuistungil vaadati ja uuriti ka cd-plaadile salvestatud O.T ütluste olustikuga seostamist (mis viidi läbi samal kuupäeval kui O.T politseile kahtlustatavana ütlusi andis), mille põhjal kohus on veendunud, et O.T rääkis seal rahulikult, ilma igasuguse nn šokita situatsioonist selliselt, et tema lõi noaga AGsiis, kui too püsti seisis ja kägistamist ta ei mäletanud – seega oluliselt erinevalt kui kohtuistungil. Kohus leiab, et O.T ütlused tuleb tõendite kogumist tervikuna välja jätta kui mitteusaldusväärsed, kuna neid andnud isik on oma ütlusi põhjendamatult muutnud ega ole andnud kohtule veenvat selgitust ütluste erinevuse põhjenduste kohta. Seega tuleb süüküsimuse otsustamisel tugineda teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele. Kohus leiab, et O.T süü temale esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud tunnistajate, kannatanu ütluste ja kriminaalasja kirjalike materjalidega. Kannatanu ML AG elukaaslasena andis ütlusi, et AG oli viimased paar aastat peale töö kaotamist närviline ja hakkas sagedamini alkoholi tarvitama, alkoholi tarvitades muutus AG ebaviisakaks ja rääkis seejuures kõva häälega, AG poolt vägivalla kasutamisest kellegi suhtes kannatanu ei teadnud, kannatanu oli kindel, et AG polnud igal juhul võimeline kedagi kägistama. AG matusekulud kandis tema ning soovis nende väljamõistmist süüdistatavalt. Kahjusummaks nimetas kannatanu 18 tuhat krooni – süüdistatav sellele vastu ei vaielnud ja on kahju nõus hüvitama. Tunnistaja A K ütluste kohaselt nägi tema, kuidas AG ja O.T läksid ülejäänud seltskonnast eemale ja hakkasid omavahel riidlema, AGalustas ja solvas rohkem, kuid mõlemad rääkisid kõrgendatud toonidel umbes 3-5 minutit. Varasemalt polnud neil olnud omavahel tema teada mingeid tülisid, alkoholi tarvitades oli AG tavaliselt agressiivsem kui O.T. Äkki oli riidlemise asemel vaikus, ennast ümber pöörates nägi tunnistaja, et nii AG kui O.T lamasid. Kuidas nad kukkusid, ei tea, riietest haaramist ega löömist, samuti kägistamist tunnistaja ei näinud, küll haaras AG püsti seistes korra O.T kõrist. O.T tõusis maast üleni verisema ja tunnistaja nägi tema käes noa tera, AG ei liigutanud ja temaga polnud võimalik rääkida. Tunnistaja IP ütluste kohaselt olid kõik nende seltskonnas 25.jaanuari hommikul purjus ja kusagilt osteti veel pudel viina. O.T ja AG rääkisid teineteisega kõrgendatud toonil mingi tühja asja pärast, millest täpsemalt, seda tunnistaja ei kuulnud, mõlemad tõuklesid omavahel. Siis kukkus AG koos O.T-ga maha, kuidas täpsemalt, seda tunnistaja ei näinud, lööke enne seda ka ei näinud O.T tõusis üles ja lahkus, AG enam rääkida võimalik polnud, nii O.T kui AG käitumine alkoholijoobes sõltus nende tujust, kuid omavahel olid neil head suhted. Tunnistaja E J a ütluste kohaselt nägi tema sel päeval O.T peale lõunat koju tulemas, too oli masendunud ning ütles, et lõi noaga AG, kuna AG tungis temale kallale ja hakkas viinapudelit ära võtma, O.T andis oma elukaaslasele noa ärapeitmiseks, O.T käed olid verega koos ja ta jäi politseid ootama. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle lisast – tehnilise uuringu protokollist nähtuvalt (tl 212) leiti sündmuskohal Anija vallas Kehra linnas Raudtee 5 maja juurest 25.jaanuri 2009.a. päeval lumelt ulatuslik verekahtlane määrdumine ja veel mitu verekahtlase määrdumisega ala, samuti verekahtlase määrdumisega rada, mis viis Turu 2 asuva majani ehk O.T elukohani. Läbiotsimisprotokollist ja fototabelist nähtuvalt (tl 15-25) leiti 25.jaanuaril kell 15.20 toimunud läbiotsimisel O.T elukaaslasele VT kuuluvast korterist XXX kokkupandav nuga, mis pakendati ja ära võeti ning köögilaua alt vereplekkide sarnaseid plekke, samuti võeti kaasa 2 jopet. Asitõendi vaatlusprotokollidest ja tehnilise uuringu protokollidest (tl 26-36, 38-47) nähtub O.T kinnipidamisel seljas ja jalasolnud esemete, samuti AG seljasolnud riiete ning liigendnoa vaatlemine ja uurimine, nendelt luminooliga töötlemisel verejälgede leidmine. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis (tl 60-63) antud eksperdiarvamusest nähtuvalt tuvastati AG25.jaanuaril 2009.a. rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav vasakul rindkerepoolel kaasneva südame vasaku vatsakese vigastusega, mis vajas erakorralist operatiivset ravi, see tervisekahjustus oli eluohtlik. Põhja-Eesti regionaalhaigla teatisest ja väljavõttest haigusloost (tl 146-148) nähtuvalt oli AG püsivas koomaseisundis, prognoos paranemisele puudus ja ta viidi üle taastusravile Keila Haiglasse. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis antud eksperdiarvamuse kohaselt oli AG surma põhjuseks – ta suri 06.juunil 2009.a. – sellesama torke-lõikehaava tüsistused ehk tema surma saabumine on otseses põhjuslikus seoses temale 25.01.2009.a. tekitatud tervisekahjustusega. Eksperdiarvamuses DNA-ekspertiisiaktis (tl 151-157) antud arvamusest nähtub, et (p 1) sündmuskohalt lumelt, aga ka O.T elukohas köögikapilt leiti AGDNA-d (verd), (p 5) – noateralt võetud proovis ei saa välistada AG pärineva DNA sisaldumist ehk selles proovis esinesid kõik AG alleelid. O.T kahtlustatavana kinnipidamise protokollist (tl 216-219) nähtuvalt temal kinnipidamisel silmaga nähtavaid tervisekahjustusi polnud. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis (tl 242-244) antud arvamusest nähtuvalt leiti, et O.T oli tavalises alkoholijoobes ja süüdivusseisundis ning ta pole nõrgamõistuslik ega põe vaimuhaigust. Hingelise erutuse on ekspert välistanud. Tunnistajate ütluste õigsuses ja usaldusväärsuses alust kahelda ei ole, sest pigem iseloomustasid tunnistajad negatiivsemalt kannatanu AG kui süüdistatavat. Tunnistajate ütlused lükkavad ümber O.T väite selle kohta, et koos maha kukkudes kägistas AG teda tema peal istudes ca 30 sekundit, sest midagi sellist tunnistajad ei näinud, kuigi pöörasid neile alates nende kukkumise hetkest tähelepanu. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtub, et O.T ja AG omavahelised suhted olid head ning alanud tüli sõnalisel tasandil ei kujutanud endast midagi erilist. Mitte keegi ühisest seltskonnast ei pidanud vajalikuks sekkuda lapsepõlvest üksteist hästi tundvate purjus isikute tülisse. Keegi tunnistajatest ei andnud ütlusi, et selline riid oluks ühepoolne, st et vaid AG oleks rünnanud sõnadega O.T. Tunnistaja I.P mingit vägivalda peale omavahelise tõuklemise pealt ei näinud ning A.K u poolt ühel korral nähtud AG O.T kõrist haaramine ei saa olla arvestatav vägivald, kuna mingisuguseid vigastusi see O.T-le ei tekitanud (kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtuvalt vigastusi ei olnud. Asjaolu, et AG oli nii tunnistajate kui süüdistava sõnul süüdistatavast oluliselt pikem ja kogukam, ei anna iseenesest alust arvata, et AG kujutas endast O.T-le arvestatavat ohtu. O.T se oli joodud alkoholist väga julge ning sõimles ja rüseles AG mitmeid minuteid ning tal oli käes nuga, mida sai väga lihtsalt ja kiiresti nupulevajutusega avada ning seejärel vastavalt vajadusele lüüa või torgata. AG käsutuses seevastu mingit relva ega ka relvana kasutatavat eset polnud. Kohtu arvates ei ole tõendamist leidnud, et O.T oleks noaga löömise ajal või vahetult enne seda langenud AG rünnaku ohvriks, et oleks tekkinud hädakaitseseisund ja sellest tulenevalt vajadus end kaitsta. Selleks, et saaks rääkida hädakaitsest, peab olema esmalt tuvastatud hädakaitseseisund ja alles seejärel väärib tähelepanu küsimus, kas kaitsetegevus oli õigustatud või mitte, jäi selle piiridesse või ei. Hädakaitseseisundi puudumist tõendab ütluste seostamise protokollist ja vastavast videosalvestisest nähtu, kus ka O.T ise tema enda ja kannatanu vastastikust liikumist ja asendeid kirjeldades tegelikult vähimalgi määral hädakaitseseisundi olemasolu ei kinnita. Asjaolu, et kannatanu oli nii kasvult kui kaalult suurem kui süüdistatav ja liikus tema suunas, ei anna veel alust arvata, et tegemist on hädakaitseseisundiga ja sellest tulenevalt vajadusega end aktiivselt kaitsta. Sisuliselt ei kinnita hädakaitseseisundi olemasolu ka tunnistajad. Ka ei ole kohtu arvates tegemist sellega, et O.T eksis õigustavas asjaolus. Sündmuskoha seostamisest olustikuga (cd ja vastav protokoll) nähtub, et taolist eksimust V.Pelskovskihhil ei saanud tekkida ja ei tekkinudki. Pigem nähtub, et V.Pelskovskihh ei mäleta üldse ilmselt tänu alkoholijoobele asjaolusid detailselt, kusjuures ka konkreetset väidetavat rünnakut AGpoolt mitte. Riigikohus on oma lahendites (viimati 14.aprilli 2007.a. lahendis nr 3-1-1-128-06) asunud seisukohale, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes iseäranis siis, kui toimepanija tegu koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost või ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda).Antud juhul saab rääkida just viimasest – tugevajõulisest löögist noaga elutähtsate organite ehk südame piirkonda. Lootus, et konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale, ei saabu, peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, toetuma konkreetsetele asjaoludele ega tohi olla sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Tapmine on suvalise teokirjeldusega koosseis ning surma põhjustavana tuleb käsitleda iga tegu, mille isik toime pani ja mis on surma kui tagajärjega põhjuslikus seoses. Kohus leiab, et O.T pani tapmise toime kaudse tahtlusega. O.T ise on kinnitanud, et ta ei soovinud AG surma ja arvestades tema ja kannatanu vahelisi varasemaid suhteid ei ole kohtul alust selles kahelda. Pigem oli tegemist konfliktiga, mida O.T , olles alkoholijoobes, otsustas lahendada AG koha kättenäitamisega. Lüües noaga rindkeresse, südame piirkonda, O.T küll ei teadnud, kuid pidas võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanu surma ning möönis seda. Teisisõnu, lüües noaga elutähtsate organite piirkonda möönis O.T igasuguse tagajärje saabumist, sealhulgas kannatanu surma saabumist. Kui AG oli haavatuna maas lamamas, siis ei teinud O.Tse midagi selleks, et AG, kes jäi talvisel ajal lumele teadvusetult lamama, kuidagi aidata või kiirabi välja kutsuda – vastupidi, selle asemel jalutas ta rahulikult minema. Seega oli ta võimaliku saabuva tagajärje suhtes ka ükskõikne. Asjaolu, et AG surm saabus rohkem kui 4 kuud peale temale eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist, ei ole antud juhul oluline, kuna kohtuarsti eksperdiarvamuse kohaselt oli surma põhjuseks just ja ainult seesama süüdistatava poolt tekitatud noavigastus 25.jaanuaril. O.T poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud tahtliku tapmisena ehk KarS § 113 järgi. O.T käitumist ei saa käsitleda KarS § 115 sätestatud provotseeritud tapmisena, selle on sisuliselt välistanud oma arvamuses teda põhjalikult uurinud kohtupsühhiaater ning ka kriminaalasja tehiolud ei anna veenvat alust sellise seisundi tuvastamiseks. Ka ei saa hingeline erutus tekkida nii kergelt, kui süüdistatav seda väita püüab, tavalisest sõimlemisest see tekkida ei saa ning vana tuttava ja joomasõbra poolt mõlema purjus olles tekkinud tüli käigus selline kaelast kinnihaaramine, mis ei jätnud mingitki jälge, võis põhjustada vaid tavalise ärritumise, mida ei saa meelevaldselt samastada hingelise erutusega, rääkimata tugeva hingelise erutuse seisundiga. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole antud kriminaalasjas tuvastatud ja ei esine ka aluseid V.Pelskovskihhi karistusest vabastamiseks. Karistuse mõistmisel on kohtu arvates võimalik arvestada sellega, et kuritegu pandi toime kannatanu ja süüdistatava ühise alkoholitarvitamise käigus, st ohvriks polnud keegi juhuslik inimene tänavalt ning kannatanu AG eelnenud käitumine soodustas teataval määral kuriteo toimepanemist. O.T karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, kriminaalkorras on teda karistatud kolmel korral (mitte isikuvastaste kuritegude eest) ja väärtegude eest on teda karistatud kolmel korral. O.T on toime pannud raske isikuvastase kuriteo ja on selle toimepanemisel olnud alkoholijoobes. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et ka kannatanu käitus O.T suhtes mitte õiguspäraselt. Kohus leiab, et V.Peslkovskihhi tuleb karistada sanktsiooni keskmisest pisut madalamas määras. O.T-lt tuleb välja mõista menetluskulud ning M.L tsiviilhagi tuleb rahuldada. V.Pelskovskihh tunnistab hagi. A.Ennok V.Otsuustalu M.Ots