lg 1 ja § 320 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust ning § 320 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust.
lg 1 järgi mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel suurendati mõistetavat karistust Harju Maakohtu 29.11.2007 otsusega mõistetud 9 kuu ja 6 päeva pikkuse vangistuse võrra, mis pöörati täitmisele Harju Maakohtu 10.04.2008 kohtumäärusega ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 3 kuud vangistust. Harju Maakohtu 29.11.2007 otsusega mõistetud täielikult ära kantud karistus arvati liitkaristusest maha ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti B.L-ile 1 aasta 5 kuud ja 24 päeva vangistust algusega 14.01.2009. Tulenevalt Riigikohtu 18.05.2010 otsusest nr 3-1-1-33-10, millega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 23.12.2009 kohtuotsus B.L-i õigeksmõistmises
mail 2007, saadeti kriminaalasi selles osas Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata. Seega jäeti muutmata B.L-i süüditunnistamine ja karistamine
lg 1 järgi ning talle
§-de 64 lg 1 ja 65 lg 1 alusel mõistetud karistused. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tulenevalt Riigikohtu otsusest tuleb ringkonnakohtul alljärgnevalt uuesti arutada B.L-ile esitatud süüdistust
lg 1 järgi selles osas, kus B.L esitas 02.05.2007 Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse selle kohta, et 17.03.2007 öösel umbes kella 01.30 paiku Tartu Vangla kambris nr 1085 kaks Tartu Vangla ametnikku peksid B.L-i jalgadega ribidesse, põlvedega vastu pead ja jalaga näkku, millise peksmise tagajärjel murdus B.L hammas ja tekitati lõuale haav. - selles, et B.L esitas 02.05.2007 Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse selle kohta, et 17.03.2007 hommikuse kontrolli ajal lõi Tartu Vangla ametnik B.L-i kahel korral rusikaga kõhtu ja ähvardas B.L-i füüsilise vägivallaga. B.L end süüdi ei tunnistanud. Maakohus, hinnates kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, leidis, et B.L-i süü
Maakohus leidis (otsuse lk 9-11), et B.L esitas valekaebused süüdistuses märgitud aegadel ja viisil isikute kohta, kes ei ole kuritegusid toime pannud ning sellega on täidetud
Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Kaitsja A. Vissak taotles maakohtu otsuse tühistamist täielikult ja palus B.L õigeks mõista. Apellant ei vaidlusta, et füüsilise jõu kasutamine läbi ohjeldusmeetmete tarvitamise B.L-i suhtes võis olla põhjendatud. Kohus on sedastanud, et tõendamist on leidnud, et süüdistatav teadis kindlalt, et ametnikud pole kuritegusid toime pannud, kuid väitis seda nii kaebustes kui ülekuulamisel. Kohus ei ole viidanud, milliste tõenditega on tõendatud, et B.L seda kindlalt teadis. Vaidlust antud kriminaalasjas ei ole selle üle, et füüsilise jõu kasutamine vanglaametnike poolt aset leidis. Samas ei ole millegagi tõendatud, et B.L tegi teadlikult valekaebuse, ise samal ajal teades, et tegelikult jõu kasutamine tema suhtes oli mõõdukas ja vajalik. Subjektiivne teokoosseis
järgi eeldab vähemalt otsest tahtlust kõigi asjaolude suhtes, s.t isik peab olema teadlik, et ta esitab valekaebuse. Apellant leiab, et B.L seda teada ei saanud. B.L-i suhtes tarvitati jõudu, mis on hiljem tuvastatud kui põhjendatud määras jõu kasutamine. Sündmuste toimumise hetkel ei olnud B.L-ile teada, et tema suhtes jõu kasutamine osutub hiljem põhjendatuks. B.L tajus sündmuste toimumise hetkel, et tema kehalist puutumatust rikutakse ning reageeris sellele lähtuvalt oma elukogemusest, vanusest, haridusest ja kultuuritaustast kaebuse tegemisega kriminaalmenetluse algatamiseks. Sündmusi kirjeldas ta samuti lähtuvalt isikut iseloomustavatest subjektiivsetest tunnustest. B.L-i vastutusele võtmine oleks võinud tulla kõne alla, kui vanglaametnike ja B.L-i vahel ei oleks üldse füüsilist kontakti toimunud. Praegusel juhul võib lugeda karistusõiguslikuks etteheiteks B.L-ile seda, et ta ei olnud pädev andma tema suhtes toime pandud jõu kasutamise osas juriidiliselt õiget hinnangut. Apellant palus B.L-i õigeks mõista, kuna ei ole leidnud tõendamist, et B.L esitas valekaebuse ja andis valeütlusi otsese tahtlusega kuritegu toime panna. Ringkonnakohtu 23.12.2009 otsusega tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohus tühistas 23.12.2009 otsusega Tartu Maakohtu 20.03.2009 otsuse osaliselt, s.o B.L-i süüditunnistamises kahes kuriteoepisoodis süüdistuses
lg 1 järgi, milles talle oli esitatud süüdistus 02.05.2007 Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse esitamises ja karistamises
lg 1 järgi ning mõistis B.L-i õigeks temale
lg 1 järgi esitatud süüdistuses kahes kuriteoepisoodis 02.05.2007 Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse esitamises. Ringkonnakohus mõistis B.L-ile
lg 1 järgi karistuseks 4 kuud vangistust, jättes Tartu Maakohtu 20.03.2009 otsusega
Ringkonnakohus leidis, et B.L-ile esitatud süüdistusest tuleb välja jätta teadvalt valede kaebuste esitamine 02.05.2007.
näeb ette kriminaalvastutuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Nimetatud kuriteo objektiivne koosseis seisneb valekaebuse esitamises isiku kohta, kes ei ole kuritegu toime pannud. Kuriteokaebus kommenteeritava paragrahvi mõttes on selline kuriteo kohta esitatava avalduse alaliik, milles osutatakse konkreetsele, üheselt identifitseeritavale isikule. Sellest tulenevalt saab ka süüteokoosseisus kasutatav mõiste „teine isik“ tähistada üksnes konkreetselt identifitseeritavat isikut, mitte aga isikute piiramatut ringi (Riigikohtu 30.09.1997 lahend 3
lg 1 järgi põhjendatud vaid esimeses kuriteoepisoodis, s.o valekaebuse esitamises 20.02.
mail 2007 ja saatis kriminaalasja selles osas Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohus on sisustanud
lg 1 tunnust „teine isik“ põhjendamatult kitsalt.
lg 1 näeb ette karistuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Selle paragrahvi mõttes esitatakse valekaebus isiku suhtes, kes tegelikult ei ole kuritegu toime pannud. Teist isikut süüstav kuriteokaebus kui kuriteoteate alaliik on kriminaalmenetluse ajend KrMS § 194 lg 1 järgi, millele võib järgneda kriminaalmenetluse alustamine. Seega saab olla tegu kuriteokaebusega
lg 1 mõttes vaid siis, kui kaebuses viidatakse üheselt identifitseeritavale isikule, mitte aga piiramatule isikute ringile Karistusseadustiku § 319 lg-s 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu tunnus „teine isik“ ei eelda kuriteokaebuses konkreetse isiku nime esitamist. Selline kitsas lähenemine ei oleks kooskõlas
§-s 319 sätestatud kuriteokoosseisu ühe eesmärgiga kaitsta isikuid põhjendamatute kitsenduste eest, mis süüteomenetlusega, eriti valekaebuse alusel alustatud menetlusega, paratamatult kaasnevad. Isiku nime ära näitamine kaebuses on mõistagi konkreetseim isiku identifitseerimise viis, kuid tunnus „teine isik“ on
lg 1 mõttes täidetud ka siis, kui teadvalt vale kaebuse esitaja kirjeldab kuriteo toimepanijat mingite muude tunnuste abil ning see kirjeldus koostoimes kaebuses esitatud teiste asjaoludega võimaldab pädevatel ametiasutustel seda isikut tuvastada. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et B.L ei ole kaebustes tema suhtes vägivallategusid toime pannud vanglaametnike nimesid ära toonud. Samas sisalduvad B.L-i kaebustes ka kirjeldatud kuritegude täpsed ajad, kohad ja neid toimepannud vanglatöötajate arv. Käesoleva asja lahendamisel tuleb arvestada ka väidetavate kuritegude toimepanemise kohta. Tartu Vangla on kinnine kambervangla, kus on VangS § 66 kohaselt korraldatud kinnipeetavate pidev järelevalve selleks, et tagada üldine julgeolek vanglas. Sellises spetsiifilises süsteemis on põhimõtteliselt võimalik tuvastada iga konkreetse töötaja või kinnipeetava asukoht mistahes ajahetkel. Seetõttu ei moodusta seal töötavad isikud piiramatut isikute ringi. Neil põhjustel leiab kriminaalkolleegium, et B.L-i kõnesolevates avaldustes (I kd tlk-d 54 ja 144) märgitu ja süüdistuse sisu kirjeldavad piisaval määral asjaolusid, mis ka tehiolusid arvestades võimaldab kogumis kindlaks teha konkreetsed Tartu Vangla töötajad, kes on vaadeldavad „teise isikuna“
lg 1 järgi osalisel õigeksmõistmisel kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohtu poolt asja uuel arutamisel tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja jäid apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonis esitatud taotlus B.L talle esitatud süüdistuses
lg 1 järgi 02.05.2007 kahe teadvalt vale kaebuse esitamises õigeks mõista on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb selles osas jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Apellant ei vaidlusta, et füüsilise jõu kasutamine läbi ohjeldusmeetmete tarvitamise B.L-i suhtes võis olla põhjendatud. Maakohus on sedastanud, et tõendamist on leidnud, et süüdistatav teadis kindlalt, et ametnikud pole kuritegusid toime pannud, kuid väitis seda nii kaebustes kui ülekuulamisel. Kohus ei ole viidanud, milliste tõenditega on tõendatud, et B.L seda kindlalt teadis. Vaidlust antud kriminaalasjas ei ole selle üle, et füüsilise jõu kasutamine vanglaametnike poolt aset leidis. Samas ei ole millegagi tõendatud, et B.L tegi teadlikult valekaebuse, ise samal ajal teades, et tegelikult jõu kasutamine tema suhtes oli mõõdukas ja vajalik. Subjektiivne teokoosseis
järgi eeldab vähemalt otsest tahtlust kõigi asjaolude suhtes, s.t isik peab olema teadlik, et ta esitab valekaebuse. Apellant leiab, et B.L seda teada ei saanud. B.L-i suhtes tarvitati jõudu, mis on hiljem tuvastatud kui põhjendatud jõu kasutamine. Sündmuste toimumise hetkel ei olnud B.L-ile teada, et tema suhtes jõu kasutamine osutub hiljem põhjendatuks. B.L tajus sündmuste toimumise hetkel, et tema kehalist puutumatust rikutakse ning reageeris sellele lähtuvalt oma elukogemusest, vanusest, haridusest ja kultuuritaustast kaebuse tegemisega kriminaalmenetluse algatamiseks. Sündmusi kirjeldas ta samuti lähtuvalt isikut iseloomustavatest subjektiivsetest tunnustest. B.L-i vastutusele võtmine oleks võinud tulla kõne alla, kui vanglaametnike ja B.L-i vahel ei oleks üldse füüsilist kontakti toimunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on näidanud
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise nii objektiivse kui subjektiivse külje tunnuste esinemise B.L-i käitumises. Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 9), miks ta loeb süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks. Samuti on põhjendatud (otsuse lk 11), millega on tõendatud see, et B.L teadis kindlalt, et ametnikud pole kuritegusid toime pannud, kuid sellele vaatamata väitis seda nii kaebustes kui ülekuulamistel eesmärgiga kättemaksuks algatada vanglaametnike suhtes kriminaalmenetlus. Seega B.L tegutses kavatsetult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, sest need vastavad tunnistajate K. P, H. L, N. V, A. T, A. V, T. P ja H. P. ütlustele ning uuritud dokumentaalsetele tõenditele. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine kohtuotsuses. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-10 punkt 7 kohaselt kohtud on nõuetekohaselt ja veenvalt põhjendanud, milliste tõendite alusel leitakse, et B.L pani kuriteod toime vähemalt otsese tahtlusega. Sama otsuse punkt 10 kohaselt õige on see, et B.L ei ole kaebustes tema suhtes vägivallategusid toime pannud vanglaametnike nimesid ära toonud. Samas sisalduvad B.L-i kaebustes ka kirjeldatud kuritegude täpsed ajad, kohad ja neid toimepannud vanglatöötajate arv. Käesoleva asja lahendamisel tuleb arvestada ka väidetavate kuritegude toimepanemise kohta. Tartu 5
Seda järeldust toetab ka asjaolu, et kriminaalasja materjalist nähtuvalt B.L-i avaldustes silmas peetud vangla töötajad ka tuvastati (I kd lk 5-9). Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega süü tõendatuse kohta, siis Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonis esitatud tõendite ümberhindamise taotlusele vastates hakata kordama maakohtu otsuses kajastatut (otsuse lk 9-11). KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasudest seoses tema osalemisega kohtuistungil ja seega on B.L kohustatud hüvitama kulud õigusabile 1080 krooni ulatuses, mis olid osutatud advokaat A. Vissaku poolt. Agu Timmi Ago Kutsar 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.