4-10-4612 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. märts 2011.a Pärnu Väärteoasja number 4-10-4612 Kohtunik Anu Tammeniit Kohtuistungi sekretär Merilin Rah

10220034796011 AS SEB Pank või a/a-

221023778606 Swedbank (viitenumber 10220105349452. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse). Nõue rahatrahvi osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega. Kohtuotsuse lõpposa kuulutamine: 18.03.2011.a. Kohtuotsuse lõpposa on tutvumiseks kättesaadav: 18.03.2011.a. 4-10-4612 Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav alates 08.04.2011.a. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. Asjaolud ja menetluse käik 05.11.2010.a on koostatud Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna patrullteenistuse avariipolitseinik T. Viltoki poolt väärteoprotokoll nr AB1054053 selle kohta, et 13.10.2010.a kella 12:36 ajal Pärnu linnas Akadeemia ja Kuninga tänavate ristmikul I.V enne sõidutee ületamist ei veendunud selle ohutuses, ületades reguleerimata ristmikul sõiduteed, astudes sõiduteele ette peateel otse sõitvale sõiduautole, millega kaasnes tervise- ja varalise kahjuga liiklusõnnetus. Oma teoga rikkus I.V Liikluseeskirja (edaspidi

) § 28 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7436 lg 2 p 2,3 järgi. 30.11.2010.a üldmenetluse otsusega nr 2670,10,014682 on määratud kohtuvälise menetleja 36 poolt I.V-

eelpool nimetatud väärteo toimepanemise eest LS § 74 lg 2 p 2,3 alusel karistuseks rahatrahv 3 trahviühiku ulatuses, so 180 krooni. Kaebuse sisu 15.12.2010.a laekus Pärnu Maakohtule I.V kaitsja vandeadvokaat P. Järve poolt esitatud kaebus väärteoasjas tehtud otsusele taotlusega I.V suhtes koostatud otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks. Kaebaja, tutvunud väärteoasja materjalidega,

iab, et need on vastuolulised ja ei anna alust I.V süüdistamiseks väärteo toimepanemises. Väärteoprotokolli koostaja on viidanud vaid

§ 28

märgitud jalakäija kohustusele, kontrollimata, kas nimetatud eeskirja säte sündmusega üldse haakub. Väärteo kohta kogutud andmed ei peegelda sündmust õigesti, mistõttu tulnuks kaitsja arvates igal juhul arvestada ka autojuhi käitumise kohta kehtivaid kohustusi, mida näitab Liikluseeskiri. Arusaamatu ja täiesti eksitav on nn tunnistaja seletus I.V liikumissuuna ja tegutsemise kohta. I.V liikumine on tuvastatav teiste tõenditega. Ta on selgitanud, et tema ei suundunud Vallikraavi poolt Endla teatri poole nagu märgib nn tunnistaja vaid vastupidi suundus Tallinna väravate ehk vallikraavi suunas. Sellest ,millises suunas liikus jalakäija sõltub antud juhul suuresti sündmuse hindamine. Kui I.V liikus Tallinna väravate suunas oli ta sisuliselt juba sõiduteed ületamas, mis tähendab seda, et autojuht pidi pikal sirgel teda juba kaugelt nägema. I.V on kinnitanud, et astudes sõiduteele, ei näinud ta lähenemas ühtegi sõidukit, so tema jälgis

§ 28sätestatud nõudeid.

Tema seletus vastab kaitsja arvates vaieldamatult tegelikkusele, sest sõidutee ületamiseks pidi ta läbima vähemalt 13,65 meetrit. Vereloik ehk suure tõenäosusega autolt löögi saamise koht asub 2 meetri kaugusel sõidutee parempoolsest äärekivist, ka auto asub tee keskosale väga lähedal. Kõik see viitab sellele, et autojuhil polnud tegelikkuses takistusi liiklusavariid vältida. Tegemist ei saanud olla ootamatu teele astumisega.

§ 64

sätestab autojuhi kohustuse vähekaitstud liiklejate suhtes, samuti § 44 sätestatu. Arvestades pikka sirget, pidi autojuht märkama jalakäijat ja vastavalt vähendama kiirust. Tema väited liikumiskiirusest 40 km/h on kaheldavad, sest selline kiirus võimaldab manöövrit, pidurdamist, peatumist, so kõiki võimalusi vältimaks inimesele otsasõitu. Kaitsja

iab, et vajadusel

iduvad veel ka muud tõendid, mis kinnitavad, et jalakäija ei põhjustanud antud juhul liiklusõnnetust. Kaitsja on veendunud, et liiklusõnnetuse põhjustas 2

iab kaebaja, et I.V käitumises puuduvad väärteo tunnused. Pigem tuleb kaaluda autojuhi vastutust kehavigastuse ja varalise kahjuga liiklusavarii põhjustamise eest. Kaebuse esitaja ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohtadega järgnevatel põhjustel. Kohtuväline menetleja ei kontrollinud liiklusõnnetuse asjaolusid ja rajas väärteootsuse vaid tunnistaja seletustele, mis kajastavad I.V-

arusaamatutel põhjustel sündmust ebaõigesti. I.V ei liikunud tunnistaja näidatud suunas, vaid oli teel hambaarsti juurde kindlaksmääratud ajaks. Seega sai ta liikuda ainult Tallinna väravate suunas, mitte vastupidi. Vajadusel esitab kaebaja täiendavad tõendid. Kohtuväline menetleja ei hinnanud I.V tekkinud vigastusi. Hinnanguliselt ei oleks ta saanud selliseid vigastusi astudes sõiduteele tunnistaja kirjeldatud viisil. Kohtuväline menetleja on täielikult jätnud kõrvale autojuhi osa liikluses. Tegemist on sirge tänavaga, kus nähtavus ei ole piiratud. Jalakäija teel või tee kõrval peaks olema selgelt nähtav ja oht välditav. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud, et tegelikkuses võis autojuht olla hoopiski pimestatud päikesest ja sellest tulenevalt põhjustada liiklusõnnetuse (on ka sellised andmed). Loetletud asjaoludele lisanduvad veel mitmed kohtuvälise menetleja poolt kaalumata jäetud asjaolud. Ilma neid hindamata on süü küsimus otsustatud pealiskaudselt ja juba ette alahinnates jalakäija kogemusi, kes olles suurlinnade liikluse pikaajalise praktikaga, veendub enda sõnul alati sõidutee ületamise ohutuses. Nii ka seekord, liiklusvahendit lähenemas ta ei näinud, küll aga kuulis ootamatult kiiresti ilmunud sõiduki müra. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud, et autojuht rikkus antud juhul Liikluseeskirja sätteid. Seega ei ole väärteootsus I.V suhtes põhjendatud ja õiglane. Eelnevat arvestades palub kaebuse esitaja Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 132 p 2 alusel tühistada I.V suhtes koostatud otsus ja lõpetada asjas väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel väärteokoosseisu puudumise tõttu. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna patrullteenistuse vanemavariipolitseinik A. Kase oma 31.12.2010.a kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta väärteoasjas vastu võetud otsus muutmata ja I.V kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega ja seda järgnevatel põhjustel. Liikluseeskiri ei pane kohustusi mitte ainult juhile vaid ka jalakäijale. Väärteoprotokolli kohaselt on menetlusalune isik eksinud

§ 28

nõude vastu, mille kohaselt reguleerimata ristmikul ei tohi jalakäija takistada ristmikule lähenevat sõidukit ja ristmikku otse ületavat sõidukit. Kaebuses

itakse, et nimetatud nõude rikkumisest on vähe. Kuid tegemist on konkreetselt sõidutee ületamist reguleeriva nõude mitte üldise nõudega. Antud väärteo puhul on küsimus selles, kas jalakäija sel hetkel võis olla sõiduteel või mitte.

§ 2

p 46 kohaselt sõidutee all mõistetakse vastavalt LS § 4 lõikele 3 sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. Sõidutee ei ole üldjuhul jalakäijatele liiklemiseks mõeldud. Jalakäijad kasutavad sõiduteed ainult näiteks sõidutee ületamiseks või asulavälisel teel jalakäijatele mõeldud tee puudumisel sõidutee paremal pool käimiseks ja seda kindlate reeglite alusel, mis on kirjas

kolmandas peatükis. Nimetatud peatükki lugedes on selge, et jalakäijal on õigus sõiduteed ületada ülekäiguraja kaudu seda nii reguleeritud kui ka reguleerimata ristmikul. Samuti on õigus ületada sõiduteed ristmikul, kus ülekäigurada üldse puudub (ülekäigurada on kaugemal kui 100 meetrit) aga seda teatud tingimustel, mis on antud

§-des 27-35. LS § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu 3

§ 4kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid.

Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal so nii juht kui ka jalakäija, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Antud juhul oli sõidukijuhil õigus eeldada liiklusolustikku tajudes, et tegemist on ristmikuga, kus ei ole jalakäijate sõidutee ületamist reguleeritud, mistõttu pole ka jalakäijale teeandmise kohustust ja seega ka jalakäija sõidukit takistades sõiduteed ei ületa. Sõidukijuhil poleks selles situatsioonis olnud tehniliselt võimalik liiklusõnnetust ära hoida, sest ta ei saanud jalakäija viibimist sel kohal ette näha. Jalakäija ilmus sõiduteele ootamatult. Väärteoasja menetlemisel on selgitatud välja, kus jalakäija liiklusõnnetuse ajal viibis. Seda tunnistajate E. V ja L. T ütluste alusel. L. T ütluste kohaselt nägi ta menetlusalust isikut sõiduteed ületamas selle ohutuses ja sõidukite takistamatuses veendumata. Kaebuses on viidatud juhi kohustustele

§-de 44 ja 64 järgi, kuid kumbki on oma sisult üldised. Juhi kohustused jalakäija suhtes on sätestatud

neljandas peatükis. Koosmõjus jalakäija kohustustega sõidutee ületamisel ei ole juhil üldist kohustust anda teed reguleerimata ristmikul teed ületavale jalakäijale. Loomulikult üldiste reeglite järgi juht peab ohtu vältima, kuid antud juhul ei olnud juhil võimalik ohtu vältida. LS § 74 17 kui tagajärjedelikti puhul, kus koosseisupäraseks tagajärjeks on varaline kahju või inimese tervisekahjustus, toimepanemise eest vastutab üksnes isik, kelle tegu oli tagajärje suhtes põhjuslik, mis tuleneb Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 12 lg-st 2. Kohtuväline menetleja tuginedes asjas kogutud tõenditele ja nende hindamisele kogumis on jõudnud veendumusele, et liiklusõnnetuse põhjustajaks on I.V. Tema ütlused on vastuolus asjas kogutud muude tõenditega, kuid vastuolu ongi vaid selle kaaluga - menetlusaluse isiku ütlused on vastuolus kõigi teiste asjas kogutud tõenditega: tunnistajate E. V ja L. T ütlustega selles osas, et menetlusalune isik liikus Tallinna väravate poolt kesklinna suunas peatumata ja liiklust jälgimata enne sõiduteele astumist; liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fotodega sündmuskohast, mis näitavad kokkupõrke kohta. Riigikohus on öelnud lahendis nr 3-1-1-40-06: „Menetlusalust isikut küll valeütluste andmise eest ei hoiatata ega karistata, kuid põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu, ei võimalda lugeda menetlusaluse isiku ütluste tõeväärtust aprioorselt teistest tõenditest nõrgemaks." Kohtuväline menetleja ei ole soovinud menetlusaluse isiku ütluseid sel viisil valeks tunnistada, kuid just tõendite kogumis hindamisel on jõudnud järeldusele menetlusaluse isiku suulisuses. Tõendid, mille alusel on süü tõendatud (tunnistajate ütlused, vaatlus, fotod) on lubatavad tõendid ja nende kogumisel ei ole rikutud menetlusõiguse norme. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-40-06 on öelnud: „Kui menetlusalune isik asub ennast aktiivselt kaitsma, tähendab see ühtlasi tema kohustust teha enda kaitseks väidetu kontrollitavaks, mitte piirduda üldsõnalise mittekontrollitava väitega." Nii vastulauses kui ka kaebuses on väidetud, et vajadusel

iduvad veel ka muud tõendid, mis kinnitavad menetlusaluse isiku süütust, kuid millised need on ja kas soovitakse nende uurimist kohtumenetluses, pole avaldatud. Kohtuväline menetleja

iab, et sel juhul on tegemist palajasõnaliste väidetega, mis eksitavad kohut. Seda enam, et V™S § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Juhindudes eeltoodust ning V™S § 132 p 1 palub kohtuväline menetleja jätta kohtuvälises menetluses koostatud otsus muutmata ja I.V kaebus rahuldamata. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohtuistungil kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid esitatud kaebuse juurde ning palusid I.V suhtes koosatud väärteootsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist kaebaja teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaebuse esitaja jääb kaebuses toodud vastuväidete 4

idis, et kaebaja süü antud väärteo toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik ning palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Menetleja on seisukohal, et kaebaja teos esinesid väärteo tunnused ning väärteomenetlus asjas on läbi viidud vastavalt V™S-s sätestatud nõuetele. Maakohtu seisukoht V™S § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. V™S §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. V™S § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid V™S 5. peatükis sätestatud erisusi arvestades. Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (3-1-1-4-07). V™S § 72 lg 2 näeb ette, et kohtuväline menetleja teeb käesoleva seadustiku §-s 73 märgitud lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata. Väärteo toimepanemise tõendamisel on kohtuväline menetleja tuginenud väärteomenetluses ülekuulatud tunnistajate ütlustele, sündmuskoha vaatlusprotokollile. Kaebuses on kohtuvälisele menetlejale ette heidetud, et otsuse tegemisel pole arvestatud I.V vastulauset. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja märkinud otsusesse, et jätab esitatud vastulause arvestamata, kuna liiklusõnnetust pealt näinud tunnistaja ütluste kohaselt on kindlaks tehtud jalakäija liikumissuund ning sellest lähtuvalt ei ole kahtlust liiklusõnnetuse põhjustamises jalakäija poolt. Kuigi kohtuväline menetleja ütleb, et jätab vastulause arvestamata on ta sellega siiski arvestanud, põhjendades, miks vastulauses märgitu läheb vastuollu muude tõenditega. Seega

iab kohus, et otsust tehes ei ole kohtuväline menetleja väärteomenetlusõigust rikkunud.

§ 28

kohaselt reguleerimata ristmikul ei tohi jalakäija takistada ristmikule lähenevat sõidukit ja ristmikku otse ületavat sõidukit. 36 LS § 74 lg 2 p 2 ja 3 sätestavad vastutuse jalakäija poolt liiklusnõuete rikkumise eest kui sellega on tekitatud inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus või kui sellega on tekitatud varaline kahju või liiklusoht. Kohus

iab, et asjas kogutud materjalidega on tõendatud kaebaja süü LS § 7436 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavate väärteo toimepanemises. Kõnealuses süüdistuses puuduvad teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavad asjaolud ning tegu ise on koosseisupärane. Tulenevalt eelnevast asus kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt on väärteomenetlus läbi viidud nõuetekohaselt, vastu võetud otsus tugineb väärteomenetluse käigus kogutud tõenditele ja järgitud on väärteomenetlusõigust. Kaebaja teole on antud õige juriidiline hinnang ning otsus väärteoasjas on seaduslik, mistõttu puudub kohtul alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S-s sätestatud alustel. Kaebuse esitaja seletas kohtuistungil, et 13. oktoobril pidi ta minema hambaarsti juurde. Tema 5

ndas piruetina asfaldi peale näoli sirgelt maha. Tunnistaja helistas seepeale 112. Autojuht oli juhtunust šokis ja ütles, et ei olnud jalakäijat teele astumas näinud. Tunnistaja kinnitas, et ta autojuhti ei tundnud. Kohus avaldas ja uuris kohtuistungil toimikumaterjalidest: - kohtuvälise menetleja otsus 30.11.2010.a. ja väärteoprotokoll 13.10.2010.a., milles I.V on andnud 5.11.2010.a. ütlusi, et tema ei ole õnnetuse põhjustamises süüdi kuna auto sõitis talle otsa; - liiklusõnnetuse akt koos skeemiga 13.10.2010.a.; - liiklusõnnetuse kohta tehtud fototabelid 1-4; - SA Pärnu Haigla poolt edastatud I.V haigusloo koopiad; - õiendid OÜ-st Hambaravi H&P. Kohus hinnates tõendeid kogumis

iab, et 13.10.2010.a kella 12:36 ajal Pärnu linnas Akadeemia ja Kuninga tänavate ristmikul I.V enne sõidutee ületamist ei veendunud selle ohutuses, ületades reguleerimata ristmikul sõiduteed, astudes sõiduteele ette peateel otse sõitvale sõiduautole, millega kaasnes varalise kahjuga liiklusõnnetus. Oma teoga rikkus I.V 36

§ 28

nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 74 lg 2 p 3 järgi. Asjaolu, et I.V ületas Akadeemia tänavat suunaga Vallikraavi poolt kesklinn poole ehk siis astus autole ette paremalt poolt, kinnitavad kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad E. V. ja L. T. ning liiklusõnnetuse akt koos skeemiga ja liiklusõnnetuse kohta koostatud fototabelid. Mõlemad tunnistajad kinnitasid kohtus, et I.V astus sõiduteele auto ette paremalt, mitte vasakult poolt. E. V kinnitas, et jalakäija astus teele ootamatult paremalt poolt ja ta ei suutnud kokkupõrget vältida. L. T kinnitas, et jalakäija astus sõiduteele autole ette, ei seisatanud ennem sõiduteele astumist ega vaadanud ka ringi. Kohtu hinnangul tuginedes L. T ütlustele E. V ei saanud jalakäijale otsasõitu vältida, kuivõrd jalakäija ilmus teele ootamatult selleks mitte ettenähtud kohas ja eelnevalt ei veendunud tee ületamise ohutuses. Asjaolu, et kaebaja ei veendunud sõiduteed ületades selle ohutuses, kinnitab I.V ka ise, öeldes, et teele astudes ei märganud ta ühtegi lähenevat sõidukit. Kohus

iab, et tunnistajate ütlused olid 6

nnanud üle auto kapoti vaid kukkus asfaldile autost paremale poole. Sama kinnitab ka liiklusõnnetuse kohta koostatud skeem. Kui kaebaja oleks, nagu väidab kaebaja ja tema esindaja, tulnud teele vasakult poolt, oleks ta pidanud

ndama üle auto kapoti ja jääma lamama asfaldile jalad auto poole. Tunnistajad kinnitasid kohtus aga, et kaebaja lamas auto kõrval peaga auto poole. I.V esitas kohtule Õiendid OÜ-st Hambaravi H&P, mille kohaselt oli tal hambaarsti juures kell 12.45 vastuvõtt ja ta oli teel sinna. Kohus

iab, et arsti vastuvõtule minek ei lükka ümber tunnistajate ütlusi, kes nägid kaebajat teed ületamas paremalt, mitte vasakult nagu väidab kaebaja. Kaebaja liikumissuund on veenvalt tõendamist

idnud. Kohtu arvates ei ole välistatud, et kaebaja sel päeval ületas Akadeemia tänavat ka vasakult suunaga Vallikraavi suunas, kuid tõendatud on, et liiklusõnnetuse toimumise ajal ületas ta teed väärteoprotokollis kirjeldatud kohas ja suunas, st. ületas Akadeemia-Kuninga tänavate ristmikku ja liikus kesklinna suunas. Kaebaja esindaja taotlusel nõudis kohus välja SA-st Pärnu Haigla meditsiinilise dokumentatsiooni I.V-

kohta. Kaebaja esindaja väitis, et dokumentide põhjal saab teha järelduse, et auto sõitis kaebajale otsa paremale küljele, seega pidi kaebaja ületama sõiduteed vasakult. Kohus ei nõustu kaebaja esindaja väidetega. Patsiendikaarti nr XXXX (tl 14) kohaselt saabus I.V haiglasse 13.10.2010.a. kell 12.55 seoses avariiga Kuninga-Akadeemia nurgal haavaga kuklas, ninal, marrastus, näol hematoomid, vähene valulikkus vasakul õlal, kõht, vaagen, jäsemed valutud, juhtunut ei mäleta, kordab küsimusi. Kiirabikaarti (tl 15) kohaselt esines kaebajal kuklas põrutushaav. Toimikulehel 18 asuv neuroloogiline staatus fikseerib kaebajal 15.10.2010.a. valud paremas õlas, parema põlve piirkonnas, kuhu on tekkinud hematoom. Õendusepikriisist (tl 21) nähtub, et patsiendil saabudes hulgaliselt hematoome näol, kaelal, vasakul pool rinnaosas, peahaav. 2010.2010.a., mil kaebaja sai haiglast välja kodusele ravile, statsionaarse epikriisi (tl 22) kohaselt kaebajal objektiivne

id: igati adekvaatne, juhtunust on amneesia. Vasaku silma hematoom, otsmikul on hematoomid. Valulikkus nii parema kui vasaku õla piirkonnas, põlveliigesed valulikud, sirutusfunktsioon piiratud, enam paremas põlves. Paaril esimesel päeval vähene peavalu, iiveldus. Kehale ilmuvad hematoomid nii parema põlve piirkonda, bilateraalselt õlgade piirkonda, vasakule abaluu piirkonda ja vasakule puusa piirkonda. Luumurde ei ole. Patsient on eelnevalt käinud ka ortopeedi vastuvõtul ja ta on pandud proteesi taotluse järjekorda. Paremas õlas on kahtlus ka rotator cuff sündroomile. Kohus

iab, et nimetatud meditsiinilise dokumentatsiooni põhjal ei saa teha, nagu väidab kaebaja esindaja, järelduse, et kaebaja sai sõiduautolt löögi paremale küljele. Kohus

iab, et meditsiinilised dokumendid kinnitavad pigem, et kaebaja sai löögi just vasakule küljele. Tunnistajad kinnitasid kohtuistungil, et kaebaja sai autolt löögi kehasse, mille tagajärjel tõusis õhku, tegi pirueti ja maandus näoli asfaldile. Meditsiinilisest dokumentatsioonist nähtub, et kaebajal esinesid hematoomid nii paremal kui ka vasakul küljel. Kaebajal on tuvastatud valulikkus nii parema kui vasaku õla piirkonnas, põlveliigestes. Kehale ilmusid hematoomid nii parema põlve piirkonda, bilateraalselt õlgade piirkonda, vasakule abaluu piirkonda ja vasakule puusa piirkonda. Kuivõrd tunnistajate ütluste kohaselt tuli kaebaja sõiduteele autole ette paremalt, siis sai kaebaja löögi vasakule küljele, mida meditsiiniline dokumentatsioon ka veenvalt kinnitab. Kõrgelt asfaldile kukkudes on täiesti tõenäoline, et hematoomid võivad tekkida mõlemale põlvele kui ka õlgadele. Tunnistajate ütluste kohaselt ei kukkunud kaebaja ei 7

iab kohus, et I.V enne sõidutee ületamist ei veendunud selle ohutuses, ületades reguleerimata ristmikul sõiduteed, astus sõiduteele ette peateel otse sõitvale sõiduautole. Liiklusõnnetuse akti, liiklusõnnetuse kohta tehtud fototabelite ja tunnistaja E. V ütlustest nähtub, et sõiduautole etteastumisega tekitas I.V E. V juhitud sõidukile vigastusi. E. V ütluste kohaselt esinevad vigastused auto esikapoti paremal pool küljes. Sündmuse fikseerinud politseiametniku T. V ütluste kohaselt oli autol kohapeal näha kapoti peal paremal poolel väike lohk. Samuti on vigastused fikseeritud fototabelitel. Eeltoodust tulenevalt tuleb I.V koosseisupärane tegu lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. KarS § 33 kohaselt on füüsiline isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Isik oli teo toimepanemise ajal vanem kui neljateistaastane ning tema süüdivuses pole kohtul põhjust kahelda. Seega tuleb lugeda ta süüvõimeliseks. Süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodut kokku võttes loeb kohus tõendatuks, et I.V on toime pannud 36 koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, mida kvalifitseeritakse LS § 74 lg 2 p 3 järgi väärteona. Kuivõrd menetlusalune isik on väärteo toime pannud, siis ei esine väärteoasjas V™S § 29 lg 1 p-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Ka pole tuvastatud muude V™S §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavate asjaolude ilmnemist. Kaebaja taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. I.V-

heidetakse ka ette tervisekahjustusega liiklusõnnetuse tekitamist. Kohus tuvastas, et tervisekahjustused esinesid ainult I.V . Autos viibinud isikutele tervisekahjustuste tekkimist tuvastatud ei ole. Kohus tuvastas, et I.V on süüdi liiklusnõuete rikkumises, kuid kohus ei saa nõustuda kohtuvälise menetlejaga, et rikkudes liikluseeskirju, mille tagajärjel sai tervisekahjustusi, tuleb ta LS § 7436 lg 2 p 2 järgi vastutusele võtta ja karistada. Kohus teeb uue otsuse, millega tunnistab I.V süüdi väärteoasjas nr 2670,10,014682 Liiklusseaduse § 7436 lg 2 p 3 järgi. KarS 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse kohaldamisel tuleb 8