Obsah (13)

§ 201§ 344§ 345§ 64§ 73§ 78§ 16§ 32§ 27§ 56§ 44§ 57§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2011. a Tartus Kalevi 1 Kriminaalasja number 1-10-10998 Kohtukoosseis kohtunik Rutt Teeveer

§ 201

lg 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Silva Rood Süüdistatav F.Z Kaitsja Elu- või asukoht ja aadress: XXXX XX-X Isikukood või sünniaeg: XXX Karistatus: kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 2l korral Tõkend: ei ole kohaldatud Riigi poolt määratud korras advokaat Aivar Hint Tõlk Anna Jänes RESOLUTSIOON Õigeks mõista F.Z süüdistuses

§ 201lg 1 järgi.

Süüdi tunnistada F.Z

§ 344

lg 1 järgi ja karistuseks mõista rahaline karistus 30 (kolmkümmend) päevamäära (1 päevamäär 122.- krooni ehk 7,80 eurot), s.o. summas 234.- (kakssada kolmkümmend neli) eurot. Süüdi tunnistada F.Z

§ 345

lg 1 järgi ja karistuseks mõista rahaline karistus 30 (kolmkümmend) päevamäära (1 päevamäär 122.- krooni ehk 7,80 eurot), s.o. summas 234.- (kakssada kolmkümmend neli) eurot.

§ 64

lg 1 alusel mõista liitkaristuseks rahaline karistus 30 (kolmkümmend) päevamäära (1 päevamäär 122.- krooni ehk 7,80 eurot), s.o. summas 234.- (kakssada kolmkümmend neli) eurot, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel ei pöörata mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui F.Z ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning kui

§ 73

lõigetest 4 ja 5 ei tulene teisiti.

§ 78p 1 alusel arvestatakse katseaja algust kohtuotsuse kuulutamisest. I.B. poolt esitatud tsiviilhagi jätta Kr

MS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. I.B. on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Tartu I Advokaadibüroo kasuks välja 421 (nelisada kakskümmend üks) eurot 87 senti, sealhulgas käibemaks 70,31 eurot advokaat Aivar Hindi poolt F.Z-ile Tartu Maakohtus riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4, 5, 9, 10; § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 välja mõista F.Z-ilt menetluskuluna:  sundraha 417 (nelisada seitseteist) eurot 03 senti;  määratud kaitsjale väljamakstav tasu summas 421 (nelisada kakskümmend üks) eurot 87 senti;  kriminaaltoimikust kaitsjale koopia tegemise kulu 2 (kaks) eurot 92 senti;  postikulu 7 (seitse) eurot 83 senti. Süüdimõistetul tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele AS-is SEB Pank nr 10220034796011 või AS-is Swedbank nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049874 ning selgitus: „süüdimõistetu nimi, kriminaalasja nr, menetluskulud”. Kohtukulud ja sundraha tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsioon läbi Tartu Maakohtu Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisele järgnevast päevast. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates motiveeritud kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Juhul kui keegi kohtumenetluse pooltest teatab soovist esitada apellatsioonkaebus, siis kuulutatakse motiveeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kantselei kaudu
2. aprillil
3. a kell 16.
4. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu Käesolevas kriminaalasjas F.Z-i süüdistatakse selles, et tema 27.11.2008.a Tartus ARK Tartu Büroo juures müüs I.B. ile kuuluva sõiduauto Audi 80 B4 reg nr XXX XXX väärtusega 30000 krooni ebaseaduslikult A.V. , millega pööras valduses oleva sõiduauto enda kasuks. Sellega pani F.Z toime

§ 201

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise. 27.11.2008.a Tartus linnas võltsis sõiduauto Audi 80 B4 reg nr XXX XXX müügilepingut, allkirjastades lepingu I.B. ’i nimel, eesmärgiga müüa I.B. ’ile kuuluv sõiduauto Audi 80 B4 reg nr XXX XXX . 2 Sellega pani F.Z toime

§ 344

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimise 27.11.2008.a esitas Tartu ARK Tartu büroole sõiduauto Audi 80 B4 reg nr XXX XXX müügilepingu, mille ta oli eelnevalt allkirjastanud sõiduki omaniku I.B. ’i nimel ning mille alusel vormistati ARK Tartu büroos sõiduauto Audi 80 B4 reg nr XXX XXX omaniku vahetus. Sellega pani F.Z toime

§ 345

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga omandada õigusi. II Kohtu seisukoht süüdistuste osas Süüdistus

§ 201

lg 1 järgi Omastamise objektiivne koosseisu üheks eelduseks on enda valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Sõiduauto Audi 80 registreerimismärgiga XXX XXX puhul on tegemist vallasasjaga TsÜS § 50 lg-de 1 ja 2 mõttes. Käesolevas kriminaalasjas tuleb F.Z-i süüküsimuse lahendamisel esmalt lahendada küsimus sellest, kes oli sõiduauto Audi 80 reg nr XXX XXX omanik. Kohus on seisukohal, et süüdistav on kohtus andnud tõeseid ja usaldusväärseid ütlusi, mistõttu peab kohus põhjendatuks ka auto omandiõiguse küsimuse lahendamisel lähtuda muuhulgas just süüdistatava ütlustest. F.Z andis kohtus ütlusi selle kohta, et tema pidas autot enda omaks alates viimase osamakse tasumisest

1. aasta augustikuust, so enne auto müüki kolmandale isikule. F.Z-i sõnul omandas ta
2. a augustis I. B eespool viidatud sõiduauto, kusjuures viimane oli auto valduse üle andnud juba auto ostmisele järgneval päeval. Auto puhul on tegemist vallasasjaga ning AÕS § 92 lg 1 kohaselt võib tekkida vallasomand ka vallasasja üleandmisega, kuid seda olukorras kus omandi ülemineku osas on olemas eraldi kokkulepe. Käesolevas kriminaalasjas sellist kokkulepet pole tuvastatud. Vabariigi Valituse poolt 21.07.
3. a vastu võetud Riikliku liiklusregistri pidamise määruse § 13 kohaselt on ARK büroos tehtav registrikanne on üksnes informatiivse iseloomuga ning õiguslikke tagajärgi see ei loo. Kuna F.Z oli auto valdus, siis sai ta saada auto omanikuks alates suulisest müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisest, so alates viimase osamakse maksmist
4. aasta augustikuus. Kohus on seisukohal, et registrikanne I.B. nimele riiklikus liiklusregistris ei oma omandisuhetes mitte mingit õiguslikku tähendust. Seega saab antud tehingut vaadelda omandireservatsiooniga müügina VÕS § 233 lg 1 mõttes, kus vallasasja omand jääb kuni ostuhinna täieliku tasumiseni müüjale, kuid valdus antakse ostjale müügilepingu sõlmimisel üle. I. B antud ütluste kohaselt ostis ta käsitletava auto endale
5. aasta märtsikuus 55 000.krooni eest ning andis selle koheselt järgmisel päeval üle F.Z-ile piiramatuks ajaks tasuta kasutada, kuna ta lihtsalt soovis, et F.Z saaks tööl käia. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-74-05 öelnud, et ütluste usaldusväärsuse hindamisel on samuti oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“. Kohtu hinnangul ei saa olla eluliselt usutav I.B. väide, et ta ostis, arvestades tema sissetulekuid, küllaltki kalli auto ning andis selle koheselt järgmisel päeval oma sõbrale määramata ajaks lihtsalt tasuta kasutada. Eriti arvestades asjaolu, et isikul oli eelnevalt juba auto olemas ning seega ostis eeldatavasti auto üksnes sõbrale kasutada andmiseks. Tunnistaja S.K. antud ütluste kohaselt pidi küll tema hakkama tulevikus autot kasutama, kui teeb endale autojuhtimise load, kuid kohus on seisukohal, et muud asjas kogutud tõendid viitavad pigem sellele, et auto ostmisest olid huvitatud just F.Z. Kannatanu I.B. ütlused on auto ostu põhjendamisel vastuolulised, sest kuigi isik väitis, et auto ostis ta enda ja oma elukaaslase tarbeks, väitis ta kohtus ka seda, et ta oli siiski valmis auto maha müüma F.Z-ile juhul kui isikul peaks tekkima 3 vajalikud rahalised vahendid. Seega ei ole kohtu arvates usutav asjaolu, et I.B. otsustas auto algselt osta enda perekonna vajaduste rahuldamiseks, kuid järgmisel päeval oli valmis selle andma tähtajatult süüdistatavale kasutada ilma kokkuleppeta, et viimane selle ära ostab. Kohtu hinnangul on eluliselt usutavam F.Z-i väide, et I.B. oli üksnes automüügi vahendajaks F.Z-i ning tundmatuks jäänud kolmanda isiku vahel, kus I.B. toimetas auto müüjale edasi F.Z-i poolt tasutud sissemaksu 35 000.- krooni ning igakuiselt järelmaksuna 2000.- krooni kuni
6. aasta augustikuuni, millal F.Z tasus auto eest viimase osamaksena 7000.- krooni. Samas ei ole F.Z esitanud ühtegi kviitungit selle kohta, et ta oleks I. B midagi tasunud, sest kõik omavahelised tehingud on tehtud sularahas ja seda just kannatanu soovil. Kohtul puudub igasugune alus kahelda süüdistatava ütluste usaldusväärsuses, sest need on nii eluliselt usutavad kui ka kooskõlas kohtu poolt alljärgnevalt käsitlevate tõenditega. Kaudselt tõendavad F.Z-i väiteid muuhulgas tema panga väljavõtted, kust nähtub, et süüdistatav sai
7. veebruaril
8. a SEB pangalt 35 000.- krooni laenu, mille seejärel järgnevatel päevadel osadena lühikese aja jooksul sularahas välja võttis. On üldteada asjaolu, et pangaautomaadid ei väljastanud korraga rohkem kui 10 000.- krooni, mistõttu on kohtu arvates igati loogiline, et I.B. soovil sularaha makseks on raha välja võetud just mitmes osas. F.Z-i ütlustega, et ta maksis auto osamakseid igas kuus summas 2000.- krooni, on kooskõlas pangaväljavõtetest nähtuv, mille kohaselt on isik igakuiselt perioodiliselt sularahas välja võtnud 2000.- krooni kuni augustikuuni, millal isiku pangakontolt on väljastatud 6800.- krooni. Seega, arvestades F.Z-i regulaarseid sarnaseid pangatehinguid, on kaudselt kohtu arvates koostoimes süüdistatava ütluste ja pangatehinguti kajastavate tõenditega leidnud tõendamist asjaolu, et F.Z andis I. B üle nii auto sissemakse kui ka tasus auto eest täielikult
9. aasta augustikuuks. Samuti tõendab antud regulaarset auto eest maksmist F.Z-i elukaaslane tunnistaja J.K. , kelle ütluste kohaselt oli F.Z talle rääkinud auto ostmisest, selleks laenu võtmisest ning osamaksete maksmise kohustusest. Samuti andis J.K. isiklikult üle kahel korral auto osamakseks mõeldud 2000.- krooni I.B. abikaasale S. K. Tunnistaja S.K. ütlustest tuleneb, et F.Z maksis I. B üksnes üüriraha korteri eest, kus nad koos elasid, kuid antud ütluste hindamisel peab kohus vajalikuks märkida, et S.K. puhul on tegemist I.B. abikaasaga ning tunnistaja ütluste kohaselt on I.B. talle rääkinud kõigist asjaoludest, mis puudutavad käsitletavat autot ja kriminaalmenetlust. Kohus ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et S.K. oli kohtuistungi ajaks auto ostmisega seotud asjaoludest paremini teadlik, kui ta seda oli kohtueelsel uurimisel, kuna kohtuistungil oli tunnistaja faktiliselt täpsem. Kuivõrd S.K. teadis tehingust autoga vaid läbi I.B. ütluste, siis sai tunnistaja edasi anda vaid seda, mida I.B. talle avaldas, kuid tunnistaja pole juures olnud I.B. ja F.Z-i vestlustel ja kokkulepete sõlmimisel. Samuti peab kohus vajalikuks rõhutada asjaolu, et eeluurimisel ei ole kogutud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et I.B. omandas vaidlusaluse Audi
10. aasta märtsikuus. Samuti on jäänud tõendamata asjaolu, kellelt I.B. auto omandas ja kuidas toimus selle eest tasumine. Seega on süüdistuses lähtutud omandiküsimuse analüüsimisel vaid I.B. ütlustest. Asjaolu, et I.B. oli märgitud riiklikusse liiklusregistrisse auto omanikuks, ei oma mingit õiguslikku tähendust auto tegeliku omaniku suhtes. Arvestades kõiki tõendeid (sh kaudseid tõendeid) ning arvestades siseveendumusest tulenevat usutavuse faktorit KrMS § 61 lg 2 mõttes, leiab kohus, et ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et F.Z omastas ebaseaduslikult talle võõra vallasasja ning müüs selle edasi. Kohtu hinnangul on usutavamad F.Z ütlused, mille kohaselt oli auto omanik alates
11. a 4 augustikuust süüdistatav, kes müüs selle A. V kui enda auto. I.B. ütluste kohaselt oli tema auto omanik, aga kuna isiku ütlused ei olnud eluliselt usutavad ning tema versiooni ei tõenda ka teised kogumis olevad tõendid, siis on kohus seisukohal, et kõik kahtlused tuleb hinnata süüdistatava kasuks KrMS § 7 lg 3 mõttes. Kuna F.Z ei ole omastanud võõrast vallasasja, siis puudub omastamise objektiivne koosseis ja F.Z ei ole toime pannud omastamist

§ 201lg 1 mõttes ning ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista.

Süüdistus

§ 344

lg 1 järgi Antud koosseis seisneb dokumendi võltsimises, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. F.Z-i koostas

1. novembril
2. a I.B. isikuandmetega auto müügilepingu ning allkirjastas selle omakäeliselt proovides jäljendada I.B. allkirja, tehes seda sooviga müüa auto A. V. Kuigi F.Z pidas end selleks ajamomendiks auto omanikuks, sest oli enda sõnul selleks ajaks juba auto eest täielikult tasunud ja tal oli täielikult õigus autot ise müüa, siis sellegipoolest koostas ta müügilepingu I.B. nimel, kuna pidas seda hädavajalikuks eelduseks auto müümiseks, sest I.B. nimi oli omanikuna märgitud riiklikus liiklusregistris. Auto ostja A. V oli teadlik, et autot ei müü talle I. B, kuid ta pidas müügilepingul olevat allkirja tõeliseks ning samuti ei tekkinud auto ARK-is ümberregistreerimisel probleeme. Seega omandas F.Z müügilepingu võltsimisega võimaluse auto edasi müüa, kuna selle dokumendi alusel oli võimalik auto ümber registreerida A. V nimele, mida ta oma nime all müües poleks saanud teha, sest ümberregistreerimiseks oli vaja I.B. poolset tahteavaldust, kuna tema oli liiklusregistris märgitud auto omanikuks. F.Z väitis, et tal oli olemas I.B. nõusolek koostamaks müügileping I.B. nimel, kuid sellisel juhul oleks ta pidanud koostama müügilepingu I.B. esindajana ning selle ise oma allkirjaga tõestama, et ta on I.B. esindajana nõus sõlmima Audi 80 müügilepingu. Kuna F.Z aga esitas I.B. isikuandmed, siis pani süüdistatav toime müügilepingu materiaalse võltsimise tehes järgi I.B. allkirja. Subjektiivsest küljest eeldab käsitletav süütegu vähemalt kaudset tahtlust

§ 16lg 4 mõttes kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes.

F.Z andis kohtus ütluseid, et ta teadlikult ning tahtlikult koostas antud müügilepingu ning allkirjastas selle tehes järgi I.B. allkirja, kuna ilma antud müügilepinguta ei olnud võimalik autot A. V nimele ümber registreerida. Seega pidi ta võimalikuks pidama, et antud müügilepinguga on võimalik omandada õigust auto ARK-is ümber registreerida. Süüd -

§ 32

lg 1 mõttes - ja õigusvastasust -

§ 27mõttes - välistavad asjaolud puuduvad.

Süüdistus

§ 345

lg 1 järgi Antud koosseisu objektiivne koosseis seisneb võltsitud dokumendi kasutamises eesmärgiga omandada õigusi. F.Z väitis kohtuistungil, et tema esitas võltsitud müügilepingu ehtsa pähe ARK töötajale, et selle alusel oleks võimalik auto A. V nimele ümber registreerida. Võltsitud müügilepingu esitamisega ARK töötajale täitis F.Z

§ 345lg 1 tuleneva objektiivse koosseisu.

Subjektiivne külg eeldab vähemalt kaudset tahtlust

§ 16

lg 4 mõttes kõigi objektiivsete koosseisu asjaolude suhtes ning eesmärki ehk kavatsetust

§ 16lg 2 mõttes omandada õigusi või vabaneda kohustustest.

Nagu eespool juba käsitletud, koostas F.Z 5 võltsitud müügilepingu ning esitas selle kavatsetult ARK-i töötajale eesmärgiga registreerida selle alusel Audi A. V nimele. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud

§ 32

lg 1 ja

§ 27lg 1 mõttes puuduvad.

III Kohtu seisukoht karistuse osas Tulenevalt eespool analüüsitust, leidis kohus, et F.Z tuleb süüdi mõista dokumendi võltsimises

§ 344

lg 1 mõttes ning võltsitud dokumendi kasutamises

§ 345lg 1 mõttes.

Dokumendi võltsimise eest on seadusandja ette näinud karistuseks rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Võltsitud dokumendi kasutamise eest saab isikut karistada kas rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Arvestades F.Z-i teo erilisi asjaolusid, kus seadust tundes ning tähelepanelikumalt oma tegevusse suhtudes ei oleks antud kuritegu toime pannud, siis kohus leiab, et karistuse eesmärki on võimalik saavutada kergemaliigilise karistusega ehk rahalise karistusega

§ 56

lg 2 mõttes.

§ 44

lg 1 kohaselt on rahalise karistuse karistusraamiks kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Tulenevalt

§ 56

lg 1 on isiku karistamise aluseks tema süü toimepandud teos, kuid samas tuleb arvestada ka kergendavate ja raskendavate asjaoludega, võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning arvestama õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et F.Z-i süü suurus dokumendi võltsimises on väga väike, sest ta pidas sõiduautot enda omaks kuna oli I. B tasunud kogu kokkulepitud summa. Karistust kergendavad asjaolud

§ 57

mõttes ning karistust raskendavad asjaolud

§ 58mõttes puuduvad.

F.Z-i ei ole eelnevalt kriminaalkorras karistatud ning seetõttu leiab kohus, et antud kuritegu on F.Z-i puhul erandlik juhtum ning kohtul puudub alust arvata, et F.Z edaspidi jätkaks kuritegude toimepanemist. Samuti ei ole süüdistatav toime pandud kuriteod ühiskonnale ohtlikud ning puudub alus isiku karistust üldpreventiivsetel kaalutlustel suurendada. Seega, arvestades kõiki süüd mõjutavaid tegureid, eri-ja üldpreventiivseid kaalutlusi, leiab kohus, et mõlema kuriteo puhul tuleb karistus mõista karistusraami minimaalne karistus ehk rahaline karistus 30 päevamäära. Kuna antud kuriteod on toime pandud reaalkogumis ning sisult sarnased toime pandud ajaliselt väga lähestikuste tegudena, kus lõppeesmärk oli sarnane, siis tulenevalt

§ 64

lg 1 mõistab kohus liitkaristuseks rahalise karistuse 30 (kolmkümmend) päevamäära, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega. Tulenevalt

§ 44

lg 2 on F.Z-i puhul ühe päevamäära suuruseks 122.- (sada kakskümmend kaks) krooni ehk 7,80.- (seitse eurot ja kaheksakümmend senti) eurot, so summas 234.- (kakssada kolmkümmend neli) eurot. Kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et

§ 73lg 1 mõttes ei ole rahalise karistuse tasumine süüdimõistetu poolt otstarbekas.

Isiku süü antud tegudes on väga väike ning kuritegude asjaolud niivõrd erilised, et kohus ei pea otstarbekaks ning õiglaseks pöörata karistust koheselt täitmiseks. F.Z on eelnevalt kriminaalkorras karistamata ning kohus on veendunud, et selline tegu oli tema elus juhusliku laadi ning edaspidi süüdistatav uusi kuritegusid toime ei pane. Sellest tulenevalt vabastab kohus F.Z-i

§ 73

lg-de 1 ja 2 mõttes tingimisi karistuse täielikust täitmisest, kui F.Z ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtliku kuritegu kui 6

§ 73

lg-st 3 ja 4 ei tulene teisiti.

§ 78lg 1 kohaselt arvestatakse katseaja algust alates kohtuotsuse kuulutamisest.

IV Kohtu seisukoht tsiviilhagi osas Tulenevalt eelpool analüüsitust, ei leidnud tõendamist, et F.Z oleks omastanud kannatanu auto. Kannatanu soovis talle auto omastamisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid kuna kohus mõistis F.Z-i selles episoodis õigeks, siis tulenevalt KrMS § 310 lg 2 jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. Kannatanu I.B. võib oma nõude esitada tsiviilhagi korras tsiviilkohtule. V Kohtu seisukoht menetluskulude osas F.Z-i kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks summas 421,87 eurot (sh käibemaks 70,31 eurot). Kohus leiab, et taotlused on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse

1. detsembri
2. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 21 rahuldada. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas peab kohus põhjendatuks välja mõista süüdimõistetult menetluskuluna sundraha KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel, milline summa II astme kuriteo toimepanemise eest süüdimõistmise korral on 1,5 palga alammäära, s.o. 417,03 eurot. Samuti peab kohus põhjendatuks KrMS § 175 lg 1 p-de 4, 5, 10 alusel süüdimõistetutelt välja mõista kaitsjale väljamaksmisele kuuluva tasu, kaitsjale kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu ja postikulu. Rutt Teeveer Kohtunik 7