prg. 117 lg 1 järgi. 2. T.V-le
prg. 65 lg 1 ja 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmise osas, sealhulgas ärakantuks loetud ja ärakandmata karistuse osas ja karistuse kandmise aja alguse osas. 3. Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 17.mail 2010.a. kohtumäärus ja nimelt osas, millega 2 parandati T.V-le
prg. 65 lg 1 alusel mõistetud karistusest kandmata karistuse määra,
prg. 65 lg 2 alusel mõistetud lõpliku karistuse määra ja ja seisuga 13.mai 2010 ärakandmisele kuuluva karistuse määra. Teha uus o t s u s, millega : Edasikaebamise kord 1. Tunnistada T.V süüdi
prg. 121 ja 117 lg 1 järgi ja karistada teda
prg. 63 alusel 3 (kolme) aastase vangistusega. 2.
prg. 65 lg 1 alusel suurendada Harju Maakohtu otsusega 13.maist 2010.a. T.V-le
prg. 117 lg 1 ja 121 järgi mõistetud 3 aastast vangistust Harju Maakohtu 8.jaanuari 2010 kohtuotsusega mõistetud karistuse – 1 aasta ja 4 kuud – võrra ja mõista
prg.65 lg 1 alusel karistuseks kahe kohtuotsuse järgi 4 aastat ja 4 kuud vangistust.
prg. 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest lugeda kantuks Harju Maakohtu 8.jaanuari 2010.a. kohtuotsusega kantuks loetud karistus – 3 päeva. 3.
prg. 65 lg 2 alusel suurendada
prg. 65 lg 1 järgi ärakandmisele kuuluvat liitkaristust, s.o. 4 aasta 3 kuud ja 27 päeva Harju Maakohtu otsusega 14.novembrist 2008.a. mõistetud karistuse ärakandmata osa , s.o. 3 kuu võrra ja lõplikuks karistuseks mõista T.V-le 4 aastat 6 kuud ja 27 päeva.
järgi ja karistada vangistusega 3 aastat.
otsusega mõistetud karistusega (1 aasta 3 kuud 27 päeva ) üksikkaristustest raskema suurendamise teel ja mõista liitkaristuseks 4 aastat 3 kuud 27 päeva vangistust. Liitkaristusest maha arvata Harju Maakohtu 08.01.2010.a. otsusega mõistetud ärakantud karistus seisuga 13.05.2010.a., s.t. 4 kuud 5 päeva. Kandmata karistus 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust.
otsuse järgi mõistetud ärakandmata karistuse võrra (3 kuud) ja mõista liitkaristuseks 4 aastat 2 kuud 27 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 18.08.2009 – 07.01.2010.a., s.o. alates kinnipidamisest kuni 08.01.2010.a. otsusega mõistetud karistuse kandmise alguseni – 4 kuud 21 päeva ja kandmata karistus 3 aastat 10 kuud 6 päeva. Karistuse kandmise algust arvestada alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o. 13.05.2010.a. 17.mail 2010.a. tegi maakohus oma otsust parandava määruse, millega määras: Lugeda T.V kriminaalasjas 13.05.2010.a. tehtud Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kohtuotsuse resolutiivosas: 1. kuriteo kvalifikatsiooniks
T.V-le
lg 1 järgi liitkaristuse moodustamisel kandmata karistuseks 3 aastat 11 kuud 22 päeva. 3.Lugeda T.V-le
4. Lugeda T.V kandmata karistuseks peale
lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja maha arvutamist 3 aastat 10 kuud 1 päev vangistust. T.V mõisteti süüdi selles, et tema 18.augustil 2009.a kella 01 paiku Tallinnas XXXXXXX tänaval lõi maja ees sõiduautos Volkswagen Golf r/n XXXXXX juhi kõrvalistmel istunud R. K.´le rusikate ja jalgadega pähe, näkku ja kehasse, millega põhjustas temale ninaluumurru, verevalumid, kriimustused ja marrastused näol ning lõi ühe korra R. K. noaga paremale reie piirkonda, millega põhjustas R. K. torke-lõikehaava koos verejooksuga vigastatud reiearterist, mille tagajärjel R. K. suri 18.augustil kell 02.35 sündmuskohal. Nimetatud süüdistuses oli D.Malõsev antud esialgselt kohtu alla
prg. 113 järgi. Kohtuvaidlustes muutis prokurör süüdistust, kvalifitseerides kirjeldatud tegevuse ümber
prg. 118 p.1 ja 117 lg 1 järgi, s.o. samadest asjaoludest lähtudes muutis süüdistuse kergemaks. 4 Maakohus prokuröri ettepanekuga ei nõustunud ja mõistis T.V süüdi
prg. 117 lg 1 järgi, s.o. teise inimese surma põhjustamise eest ettevaatamatusest. Maakohus leidis, et kuna on tõendamata, et T.V noaga kannatanut lüües pidas võimalikuks reiearteri vigastamist ehk siis eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist, on tõendamata tema tegevuse subjektiivse tunnusena kaudne tahtlus ning kuritegu ei saa kvalifitseerida
T.V tegu vastab vaid
teise inimese surma põhjustamisele ettevaatamatusest. T.V puudus teadmine, et noaga reiepiirkonda lüües võib ta vigastada arterit ja selle tagajärjel võib vigastatu verekaotuse tõttu surra, kuigi põhihariduse omandanuna oleks pidanud seda ette nägema. APELLATSIOONI SISU JA MANETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör taotleb esitatud apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu 13.mai 2010.a. kohtuotsus T.V süüdimõistmises
lg 1 järgi osaliselt ja teha uus kohtuotsus, millega tunnistada T.V süüdi
p 1 ja 117 lg 1 järgi ning karistada T.V
lg 1 alusel 8 (kaheksa) aastase vangistusega, mõista T.V-le liitkaristuseks
lg 1 järgi 9 aastat 3 kuud ja 27 päeva vangistust, arvestada sellest maha ärakantud vangistus 4 kuud ja 5 päeva, ärakandmata karistus 8 aastat 11 kuud ja 22 päeva vangistust; mõista T.V-le liitkaristuseks
seisuga ärakandmisele kuuluvaks 8 aastat 10 kuud ja 1 päev vangistust; samuti mõista T.V-lt välja sundraha I astme kuriteo toimepanemise eest. Prokuröri seisukohad on järgmised: Vaevalt tekkinuks kohtul dilemma - kas kvalifitseerida süüdistatava käitumine
p 1 või § 119 lg 1 järgi - olukorras, kus kannatanu oleks peale seda jõulist noalööki siiski ellu jäänud. Prokurör nõustub kohtu järeldusega, et süüdistatava ütlused selle kohta, et kannatanu ise riivas jalgadega vehkimise ajal tema käes olevat nuga ja vigastas end seetõttu ise, ei ole usutavad ja on vastuolus teiste tõenditega – mistõttu kohus asus õigele seisukohale, et T.V lõi noaga R. K.d reie pihta, põhjustades arteri vigastuse, mis lõppes kannatanu surmaga. Prokurör põhjendab apellatsioonis oma seisukohta kohtuvaidlustes süüdistuse muutmise osas sellega, et tõendamata jäi T.V tapmistahtlus so kuriteo subjektiivne külg. Välise teopildi alusel, kus R. K. oli peale 9,5 cm pikkuse noateraga ühel korral jalga löögi saamist elus ja lahkus T.V vaateväljas taksos, ei saanud T.V järeldada ohvri surma saabumist ja lootis et see ei saabu ning seega ei saa teha tõsikindlaid järeldusi temal esinenud tapmistahtluse kohta. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tuleb vältimatult arvesse võtta ka ründevahendit ennast ning on oluline vahe, kas isikut rünnatakse ca 10cm või 20cm pikkuse noaga, mille rakendamisel tõstetaks juba olemuslikult oluliselt tagajärje saabumise riski. 5 Süüdistuses kirjeldatud vägivalla toimepanemine ohvri suhtes kujutas endast objektiivselt ohtu elule, kuid seda vaid
p 1 kui õigushüvena isiku tervist kaitsva süüteokoosseisu mõttes; kannatanu löömine, eriti noaga reie piirkonda, oli objektiivselt kohane selleks, et põhjustada ohvrile eluohtlik tervisekahjustus. Süüdistatava tahtlus ulatus üksnes eluohtliku tervisekahjustuse, mitte aga surma kui tagajärje saabumise põhjustamiseni. Ka kohus nõustus, et süüdistatava käitumine noahaava tekitamisel oli tahtlik. Lootus, et vaatamata noaga jõulisele torkamisele/löömisele ohvrile reiepiirkonda ei põhjustata isikule raskeid tervisekahjustusi, peab olema tõsimeelne – juba teo objektiivne avaldumine võimaldab rääkida eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikust põhjustamisest (9,5 cm pikkuse teraga nuga põhjustas 8 cm sügavuse haavakanali), samuti ei kontrollinud T.V kuidagi sündmuse käiku sellises ulatuses, et see oleks vaba juhuslikkusest – seega möönis ta enda käitumise tulemil ohu tekitamist teise inimese elule
Jättes pussitatud R. K. ilma meditsiiniabist, ei kontrollinud T.V enam sündmuste edasist käiku ega pidanud vajalikuks ka pöördumist kiirabi poole – seega kulges tema vallandatud kausaalahel R. K. letaalse lõpuni ehk surma põhjustas ta ettevaatamatusega. T.V-le karistuse mõistmisel
§-de 118 p 1 ja 117 lg 1 järgi – kuna puuduvad nii karistust kergendavad kui raskendavad asjaolud, kriminaalkorras on teda karistatud 4 korral – viimati isikuvastaste tahtlike kuritegude eest, ning väärtegude eest 10 korral, siis tuleb karistus T.V-le mõista mitte leebemalt kui
Oma 17.mai 2010.a. määrusega on kohus juba parandanud arvutusvea ja ebatäpsuse kohtuotsuses seoses liitkaristuse mõistmisel päevade arvutamisega, mistõttu selles osas apellatsiooni ei esitata. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni, süüdistatav ja kaitsja vaidlesid sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: 1. Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega ei nõustu maakohtu seisukohaga ega ka apellatsioonis esitatud taotlusega ning esitab alljärgnevalt omapoolse seisukoha. Nagu näitab Riigikohtu praktika on analoogilisi kaasusi Riigikohus arutanud korduvalt – vähemalt kahel korral, kuid sisulist lahendit neis asjades Riigikohtu poolt tehtud ei ole. Riigikohtu otsus 3-1-1-126-04 käsitleb kuritegu, mille faabula kohaselt oli tegemist noalöögiga reiearterisse ja 3-1-1-1605 puhul oli tegemist noalöögiga põlvearterisse. Kuigi nimetatud kaasuste puhul jõudsid kriminaalasjad Riigikohtusse
prg. 113 järgi kvalifitseeritud kuritegudes, on Riigikohtu otsustest siiski väljaloetavad seisukohad, mis on 6 kohaldatavad ka käesoleval juhul, s.o. vaidluses, kas õige on kvalifitseerida arutatav kuritegu ainult
prg. 117 lg 1 järgi või ideaalkogumis koos
prg.-ga 118 p.1. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et käsitletavad Riigikohtu otsustest ei ole erinevad prokurörid ja kohtud aru saanud ühtmoodi ning kriminaalasjade teistkordsel lahendamisel tehtud kohtuotsused viitavad pigem sellele, et seaduse kohaldamine ei toimu ühetaoliselt. Peale Riigikohtu otsust nr.3-1-1-16-05, mõistis Lääne-Viru Maakohus 1.juunil 2005.a. kriminaalasja teistkordsel arutamisel süüdlase süüdi
prg.117 järgi kokkuleppemenetluses (nr. 1-144/05 – kättesaadav avalikust kohtulahendite registrist süüdlase nime järgi otsides). Eeltoodu tähendab järelikult seda, et selles kriminaalasjas oli vastupidiselt arutatavale kriminaalasjale prokuratuur seisukohal, mis vastab vaidlustatud maakohtu otsuses väljendatud maakohtu seisukohaga. Kuna kriminaalasi lahendatud kokkuleppemenetluses, ei ole teada kohtu põhjendusi. Peale Riigikohtu otsust nr.3-1-1-126-04, arutas kriminaalasja teistkordselt Viru Maakohus ja 11.04.2006.a. on süüdlane mõistetud süüdi
prg. 117 ja 118 p.1 järgi (1-05-22). Jällegi ei ole võimalik tutvuda maakohtu põhjendustega, sest tegemist resolutiivotsusega, mida keegi menetlusosalistest vaidlustada ei soovinud. Otsustamaks, kuidas kvalifitseerida käesolevas kriminaalasjas T.V poolt toimepandut, märgib kohtukolleegium järgmist. 2. Prokuröri poolt pakutud kvalifikatsiooniga ei nõustu kohtukolleegium järgnevatel põhjendustel. Jalg ei ole elutähtis organ.
prg. 118 p.1 eeldab tahtluse olemasolu vähemalt kaudse tahtlusena. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt määratlenud, millistel alustel tuleb piiritleda subjektiivse külje sisustamisel kaudset tahtlust ja ettevaatamatust. Nii tuleneb otsusest nr 3-1-1-28-01, et "...kaudne tahtlus eeldab, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel". Selleks, et inkrimineerida T.V-le
prg. 118 p.1 ettenähtud kuritegu, tuleb tuvastada, et lüües kannatanut noaga jalga, pidas T.V võimalikuks kannatanule eluohtliku vigastuse saabumist selle löögi tagajärjel e. seda, et ta tahtis tabada arterit. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt sellist järeldust aga ei tulene. Kohtukolleegium möönab, et tahtluse tuvastamisel on abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivne sündmustik. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium toonitanud, et sellist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-126-04). Seejuures tuleb tähele panna, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on kaudset tahtlust objektiivsete tehiolude põhjal jaatatud enamasti juhul, kui kannatanu vigastus asetseb südamevõi mõnes muus elutähtsas piirkonnas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-126-04 ), sest sellisel juhul on tavalise elukogemusega inimesel tõepoolest alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi. Kohtukolleegium nõustub täielikult arusaamaga, et arteri vigastus võib kujutada ohtu inimese elule. Kuid nagu ka Riigikohtu 7 otsuses nr 3-1-1-126-04 öeldud, tuleks eluohtliku vigastuse tekitamise tahtluse jaatamiseks tuvastada, et noaga jalga löömisel oleks kaudse tahtluse tasemel soovitud tabada arterit. Asjaolu, et T.V jättis pussitatud R. K. ilma meditsiiniabist ja ei kontrollinud enam sündmuste edasist käiku ega pidanud vajalikuks ka pöördumist kiirabi poole, ei ole kvalifikatsiooni seisukohast tähtis. Esiteks, ka viidatud kaasustes olid sarnased asjaolud ja teiseks, kohtukolleegiumi arvates on tegemist käitumisega, mis on omane ka isikule, kes ei oska arvata, et noahoop jalga võib tekitada eluohtlikke vigastusi. 3. Maakohtu poolt T.V käitumisele antud juriidilise kvalifikatsiooniga ei nõustu kohtukolleegium järgmistel põhjendustel. Käesolevas kriminaalasjas on tehiolude pinnalt tuvastatud, et noahoop ja seega tervisekahjustuse tekitamine pandi toime tahtlikult. Süüdistuse kohaselt hõlmab T.V-le inkrimineeritud süütegu ka enne tahtlikku noahoopi kannatanu peksmine rusikate ja jalgadega ( ka ülalviidatud kaasustes ei olnud tegemist ainult surmava noahoobiga), mis on nii süüdistuses kui ka apellatsioonis loetud üheks teoks. Maakohus, kvalifitseerides Kohtukolleegiumi arvates hõlmab maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud juriidiline hinnang aga ainult saabunud tagajärge. Sarnaselt nagu juhul, kui süüdlane tekitab kannatanule tahtlikult raske tervisekahjustuse ja põhjustab seejuures ka ettevaatamatusest tema surma subsumeeritakse süüdlase käitumine
prg.-de 117 ja 118 kogumina, võib
prg. 117 moodustada kogumi prg.-ga 121.
prg. 121 ettenähtud tervise kahjustamine on iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse, s.o. inimorganismi koe või elundi terviklikkuse rikkumise või nende toime häire. Tervisekahjustus on peaaegu vältimatu tagajärg tuli- või külmrelva sihipärasel kasutamisel, järelikult tuleb relvastatud rünne alati lugeda tervise kahjustamiseks
prg. 121 mõttes. Tervisekahjustuse võivad suure tõenäosusega tekitada ka tugevad või korduvad rusika-ja jalahoobid, eriti juhul, kui need on suunatud pähe, kõhtu, rindkeresse või selga. Käesoleval juhul on oli eksperdiarvamuse kohaselt R. K.l ka kergemaid terviserikkeid nagu ninaluumurd, verevalumid, kriimustused ja marrastused näol, kuid surma mehhanismis nad tähendust ei omanud. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades peab kohtukolleegium õigeks kvalifitseerida T.V käitumine
prg. 121 ja 117 lg 1 järgi. Kuna nii
prg. 121, kui ka 117 lg 1 sanktsiooni ülemmääraks on 3 aastat, mis vastab süüdistatavale maakohtu otsusega mõistetud karistusega, ei ole karistuse suurendamine seaduse kohaselt võimalik. 4. Maakohtu poolt T.V-le vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistus vastab seaduses ettenähtud sanktsiooni ülemmäärale. Maakohus on oma otsuses põhjendanud süüdistatavale karistuse mõistmist sanktsiooni ülemmääras ja seda ei ole vaidlustanud ka süüdistatav ega tema 8 kaitsja. Asjaolusid, mis annaks seadusliku aluse sellise karistusmäära vähendamiseks, apellatsioonikohtu poolt tuvastatud ei ole. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatult on maakohus kohaldanud ka
prg. 65 lg 2 sätteid. Vaidlusaluse kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toimepandud katseajal. Katseajal toimepandud kuritegu on küll ettevaatamatusest toimepandud ja seadus annab võimaluse ka sellisel juhul lõpliku karistuse tingimuslikuks kohaldamiseks, kuid käesoleval juhul on see kohtukolleegiumi arvates välistatud. Esiteks, ei anna alust tingimusliku vangistuse kohaldamiseks kohtukolleegiumi arvates arutatava kuriteo tehiolud. Teiseks, süüdistatava isikut iseloomustab kalduvus vägivalla kasutamisele. Ta on kolmas kord kohtu all ning kõigil kolmel korral on ta mõistetud süüdi kuritegudes, mis on seotud vägivallaga seejuures ei ole süüdistatav hoidunud vägivallategudest ka mitte katseajal. Kolmandaks, T.V-le on 8.01.2010.a. kohtuotsusega mõistetud reaalne vangistus, mida tal tuleb kanda ja mis sisuliselt välistab ka tingimusliku karistuse mõistmisega
prg. 74 alusel automaatselt kohaldatavate tingimuste ja ka kohustuste reaalse täitmise. 5. Küll peab aga kohtukolleegium vajalikuks korrigeerida maakohtu otsustust
prg. 65 lg 1 sätete kohaldamise osas. Nimelt on maakohus oma otsustuses eiranud
prg. 65 lg 1 sätteid ning teinud oma tehetega kandmisele kuuluva ja kantud karistuse osas ning karistuse kandmise alguse kuupäeva määramise osas olukorra raskesti arusaadavaks. Kohtukolleegiumi põhjendused on järgmised. 6. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud enne eelmist, s.o. 08.01.2010.a. kohtuotsust. Seega on tegemist hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsiga ning põhjendatult on liitkaristuse mõistmisel maakohus kohaldanud
prg. 65 lg 1 sätteid. Kohtukolleegium peab vajalikuks veelkordselt selgitada, kuidas ja milliste põhimõtete järgi toimub
prg. 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamine ja püüab seda teha selliselt, et see oleks arusaadav ka igale keskmisele kooli matemaatikakursuse läbinud isikule.
prg. 65 lg 1 alusel moodustatakse liitkaristus samamoodi nagu
prg. 64 lg 1 alusel. See tuleneb seadusest. Erinevus seisneb vaid selles, et
prg. 64 lg 1 järgi liitkaristuse moodustamisel moodustub see üksikkaristustest, millised on mõistetud ühe kohtuotsusega, s.o. sama otsusega, millega mõistetakse liitkaristus
prg. 64 lg 1 alusel,
prg. 65 lg 1 alusel aga moodustatakse liitkaristus kahe kohtuotsuse järgi mõistetud (üksik)karistustest ja juhtudel , mis on ettenähtud
prg. 65 lg1-s. Kui eelmise kohtuotsusega on juba isik mõistetud süüdi mitme paragrahvi järgi ja seega on kohaldatud juba
prg. 64 lg 1 sätteid, siis on
prg. 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel liidetavaks juba eelmise kohtuotsusega mõistetud liitkaristus, mitte üksikkaristused. 9 Samamoodi on see ka siis, kui teise kohtuotsusega mõistetakse liit- karistus
prg. 64 lg 1 alusel. Seega, nagu ka
prg. 64 lg 1 lubab liitkaristuse moodustamisel kasutada nii karistuste katmise, kui ka n.ö. liitmise põhimõtteid ja s.h. ka täielikku karistuste liitmist, on see lubatud ja seaduslik ka
prg. 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel. Veel on erinevus selles, et kui
prg. 64 lg 1 ei tunnista kuritegude üheliigilist konkurentsi, siis
prg. 65 lg 1 korral on see täiesti võimalik ja lubatav. See tähendab, et kui isik on näiteks mõlema kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi kuuluva kohtuotsuse alusel tunnistatud süüdi ja karistatud ühe ja sama paragrahvi järgi, siis on liitmine lubatud. Kui kahe kohtuotsusega isikule mõistetud karistustest on moodustatud liitkaristus, tuleb kindlaks määrata selle liitkaristuse algus. Siinjuures on vajalik rõhutada, et
prg. 65 lg 1 on liidetavateks mõistetud karistused. Mõistetud karistusest, kui liitkaristuse ühest liidetavast on võimalik rääkida vaid siis, kui karistuse kandmise aeg algab sellest kuupäevast, millisest isik pidevalt vahi all viibib. Nii, kui määratakse karistuse kandmise aja alguseks näiteks teise kohtuotsuse tegemise kuupäev, nagu seda vaidlustatud kohtuotsuses, nii ei ole enam tegemist mõistetud karistusmääraga vaid selle kuupäeva seisuga ärakandmata karistusega. Piltlikult öeldes, tuleb luua ettekujutus, milline kuupäev olnuks karistuse kandmise aja alguseks siis, kui kahe kohtuotsusega tuvastatud erinevad kuriteod olnuks arutusel ühel kohtuistungil ja isik oleks mõistetud nendes süüdi ühe kohtuotsusega ja liitkaristus oleks mõistetud
prg. 64 lg 1 alusel. Kui tuua näitena käesolevas kaasuses esinev olukord, siis tuleb ette kujutada, et nii see vägistamise episood, milles T.V mõisteti süüdi 8.01.2010.a. kohtuotsusega, kui ka vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud teise isiku surma põhjustamise episood oleks liidetud ühiseks menetlemiseks ja neid oleks arutatud ühel kohtuistungil ning ka karistused, mis oleks mõistetud ühe kohtuotsusega, oleks mõistetud samad – KrK prg. 115 lg 1 järgi 1 aasta ja 4 kuud ning
prg. 117 lg 1 järgi 3 aastat. KrK prg. 115 lg 1 episoodis kriminaalasjas eeluurimise ajal oli T.V vabaduses ja ta pani toime 18.08.09 uue kuriteo. Samast päevast viibib ta pidevalt vahi all. Kui kriminaalasjad oleks liidetud ja lõplik karistus mõistetud
prg. 64 lg 1 alusel, siis oleks olnud just 18.08.09 liitkaristuse alguseks. Ehk siis, kui oleks kohaldatud samamoodi karistuste täielikku liitmist oleks
prg. 64 lg 1 alusel liitkaristus olnud 4 aastat ja 4 kuud ning see oleks hakanud kulgema 18.08.09. Kuna seoses vägistamiseepisoodiga oli isik eelvangistuses viibinud vahi all 3 päeva, loetakse see lõplikust karistusest kantuks
prg. 68 lg 1 alusel. Ärakandmisele kuulunuks 4 aastat, 3 kuud ja 27 päeva. Absoluutselt samamoodi tulnuks kohtul toimetada ka vaidlustatud kohtuotsusega liitkaristuse mõistmisel.
prg. 65 lg 1 kohaldamine on sisuliselt selliseks sätteks, mis teebki kaks kohtuotsust üheks ja loob (taastab) olukorra, mis oleks võrdne olukorrale, kui kõiki kahe kohtuotsusega tuvastatud 10 kuriteoepisoode oleks arutatud ühel istungil ja tehtud üks kohtuotsus. Ainult sellisel juhul on tagatud isikute võrdne kohtlemine ( vt. Riigikohtu otsus nr.3-4-12-02). Sellise olukorra taastamise alla kuulub nii liitkaristuse mõistmine
prg. 65 lg 1 alusel kui ka sellega kaasnev karistuse kandmise aja alguse määramine ja teatud juhtudel ka karistuse kantuks lugemine aga ka sundraha väljamõistmise küsimus. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et asjaolud, mis tingisid kuritegude eraldi arutamise ja mitme kohtuotsusega nende eest karistuse mõistmise ei oma seejuures tähtsust (Riigikohtu otsus nr. 3-4-1-2-02 p.18). Ka ei sõltu
prg. 65 lg 1 kohaldamine sellest, kas enne eelmist kohtuotsust toimepandud kuritegu pandi toime ajal, kui eelmine kriminaalasi oli veel eeluurimise staadiumis või juba kohtumenetluses. Kohtukolleegium möönab, et olukorras, kus isik paneb kuriteo toime ajal, kui tema suhtes on teine kriminaalasi juba kohtus ja hiljem tekib vajadus
prg. 65 lg 1 sätete kohaldamiseks, et sellisel juhul võib see kajastuda liitkaristuse mõistmisel raskema põhimõtte kohaldamises e. kahe kohtuotsusega mõistetud karistuste täielikus liitmises. Käesoleval juhul on maakohus liitkaristuse mõistmisel
prg. 65 lg 1 alusel kohaldanud karistuste täieliku liitmise põhimõtet ( hiljem tuvastatud kuritegude kuuluvate kohtuotsustega on mõistetud karistuste summa on 4 aastat 3 kuud ja 27 päeva /vaidlustatud kohtuotsuse 3.a. ja 8.01.2010.a. kohtuotsuse järgi 1 .a. 3 kuud ja 27 p.).
prg.65 lg 2 alusel lisandub sellele veel 3 kuud e. kokku 4 aastat 6 kuud ja 27 päeva. Maakohus on kantuks lugenud erinevate tehtekombinatsioonidega kaks ajavahemikku, kokku 8 kuud ja 26 p.( ajavahemik 8.01.2010 kuni 13.05.2010, s.o. 4 kuud ja 5 päeva ning ajavahemik 18.08.2009.a. kuni 7.01.2010.a., s.o. 4 kuud ja 21 päeva) ning 13.05.2010.a. seisuga on nende kohtuotsuste järgi maakohtu otsuse kohaselt kandmata karistus 3 .a. 10 kuud ja 1 päev / lõplikust maakohtu poolt ärakandmisele kuuluvast karistusest moodustab 3 kuud juba mitte enam hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi kuuluva kohtuotsuse alusel kandmata karistuse liidetud osas, seega kokku täielik liitmine summas 4.a. 3 kuud ja 27 p./ e. 8 kuud ja 26 päeva+3 aastat 7 kuud ja 1 päev on kokku 4 aastat 3 kuud ja 27 päeva) , mis on kooskõlas seadusega. Kohtukolleegium leiab, et karistuste täielik liitmine on põhjendatud ja seda seetõttu, et T.V pani vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toime ajal, mil ta oli teises kriminaalasjas juba kohtu alla antud ). Miks maakohus on kasutanud liitkaristuse kujundamisel
prg. 65 lg 1 järgi mitmeid erinevaid arvutusi mahaarvamiste näol, seda võib vaid oletada ja kohtukolleegiumi arvates tuleneb see maakohtu poolt väärast
prg. 65 lg 1 tõlgendamisest ja ebaõigest karistuse kandmise aja alguskuupäeva paikapanemisest. Nimelt sätestab
prg. 65 lg 1 muuhulgas, et eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Kohtukolleegium selgitab omapoolset arusaama, mida seaduseandja 11 nimetatud sättega on silmas pidanud. Lause
prg. 65 lg 1-st, mis räägib osaliselt või ärakantud karistuse mahaarvamisest liitkaristusest reguleerib juhtusid, kui eelmise - kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi kuuluva kohtuotsusega mõistetud karistus on täielikult ära kantud, isik karistuse kandmiselt vabanenud ja alles peale seda mõistetakse temale kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi kuuluvate kuritegude eest liitkaristus. Sellisel juhul ei saa liitkaristuse kandmise aja alguseks lugeda eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse aja algust, sest siis läheks liitkaristuse sisse ka aeg, mil isik tegelikult ei viibinudki vangistuses vaid oli vabaduses. Teiseks, reguleerib vaidlusalune säte ka juhtusid, kui isik on viibinud mingi aja enne seda kuupäeva, mis on loetud liitkaristuse kandmise aja alguseks ka vahi all – eelvangistuses – ning seejärel olnud jälle kuni selle kuupäevani, mis loetud karistuse kandmise aja alguseks, vabaduses. Maakohus on eelkõige eiranud seadust sellega, et moodustanud liitkaristuse
prg. 65 lg 1 järgi mitte kahe kohtuotsusega mõistetud karistustest vaid kasutanud ühe liidetavana sisuliselt eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa. Sellised arvutused nagu seda on vaidlustatud kohtuotsuses maakohtu poolt tehtud, ei ole mitte ainult üleliigsed ja arusaamatusi tekitavad vaid halvendavad süüdistatava olukorda. Nimelt on süüdistatava olukorra halvendamisena käsitletav ka see, millal süüdistataval tekib võimalus tingimisi ennetähtaegselt vabaneda karistuse kandmiselt. Matemaatiliselt on tuvastatav, et olukorras, kus kohtud kohtlevad erinevaid neid isikuid, kelle suhtes kohaldatakse KrS prg. 65 lg 1 sätteid ja lõplik karistus mõistetakse kahe kohtuotsusega mõistetud karistustest lähtudes nendest isikutest, kellele mõistetakse liitkaristuse ühe kohtuotsusega mõistetud karistustest
prg.. 64 lg 1 alusel, tekib valesti
prg. 65 lg 1 alusel karistuste liitmisel olukord, et tingimisi ennetähtaegset vabanemist võimaldad kuupäev saabub tunduvalt hiljem, kui see oleks olnud õigel
prg. 65 lg 1 sätete kohaldamise juhtudel. Seda kinnitavad ka käesolevas kaasuses tehtavad arvutused. Maakohtu otsuse järgi on seisuga 13.05.2010.a. ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 10 kuud ja 1 päev. 1/3 sellest karistusajast on 1.a. 3 kuud ja 10, mis saabub 22.augustil 2011.a. Kui aga arvestada liitkaristuseks 4.a. 6 kuud ja 27 päeva ja seda seisuga 18.08.2009.a. , siis 1/3 karistusajast on 1.a. 6 kuud ja 9 p., mis saabub 26.veebruaril 2011.a. ½ karistusaega saab vastavalt täis siis esimesel juhul 1.a. 11 kuud – 12.aprill 2012.a. , teisel juhul aga 2.a. 3 kuud ja 13 päeva, mis saab täis 30.novembril 2011.a. e. siis tegemist on sisuliselt poole aastaste vahedega, mis kinnipidamistingimustes on pikk aeg. Ka Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-98-07 (p.13) tunnistanud et
prg. 65 lg 1 sätete ebaõigel kohaldamisel tekkivad
prg. 76 tähtaegade erinevused halvendavad süüdistatava olukorda. Mis puudutab sundraha, siis maakohus on selle põhjendatult jätnud välja mõistmata. Olukorras, kus T.V oleks 12 mõistetud süüdi ühe kohtuotsusega nende kuritegude eest, mis käesoleval ajal on tuvastatud kahe kohtuotsusega, olnuks sundraha 6525 krooni, mis on temalt juba 8.01.2010.a. kohtuotsusega välja mõistetud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.4; 338 p.2; 340 lg 1 p.6; 344-345 lg 1, 2 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 13.maist 2010.a. T.V suhtes osaliselt ja teeb ise uue otsuse. Julia Katškovskaja Meelika Aava Urmas Reinola
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.