lg 2 p 1, 2, 3; 213, 349 ja 199 lg 2 p 8 järgi, Vello Loiti süüdistus
lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja Raivo Palmre süüdistus
Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11. veebruari 2010.a otsus Apellatsioonide esitajad Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Vallo Kariler, süüdistatav S.U ja tema kaitsjad Sven Sillar ja Owe Ladva, süüdistatava Vello Loidi kaitsja adv Sven Sillar Prokurör Vallo Kariler Süüdistatavad S.U sünd 02.05.1979.a Eesti kodanik, elukoht XXXXXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX, varem karistatud 13.09.2006.a Harju Maakohtu poolt
Vello Loit sünd 23.02.1964.a, Eesti kodanik, elukoht XXXXXXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX, varem kohtu poolt karistatud. Kaitsjad RESOLUTSIOON Adv Owe Ladva ja Jugans Grossmann Tühistada Harju Maakohtu 11. veebruari 2010.a otsus osaliselt S.U suhtes
Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada. S.U, tema kaitsjate ja Vello Loidi kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 11.02.2010.a otsusega tunnistati S.U süüdi
lg 2 p 1, 2, 3 ja 349 järgi ning karistati 4 aastase vangistusega,
järgi 1 aastase vangistusega ning § 199 lg 1 järgi 6 kuulise vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust.
lg 1, 2 alusel määrati, et koheselt kuulub kandmisele 6 kuud vangistust, mille hulka arvati
Koheselt kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 4 kuud ja 11 päeva vangistust. Kohus määras, et ülejäänud 3 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust ei pöörata tingimisi täitmisele 5-aastase katseajaga. Ärakantava karistuse alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. Vello Loit tunnistati süüdi
lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja karistuseks mõisteti 2 aastat ja 6 kuud vangistust.
Karistuse hulka arvati
Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Raivo Palmre, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. 2. S.U tunnistati
lg 2 p 1, 2, 3 järgi süüdi alljärgnevas: 2.1 S.U koos Vello Loitiga, kasutades ära asjaolu, et K. E. on kõrges eas üksinda elav naisterahvas, korraldas varalise kasu saamise eesmärgil 15.10.2002.a Tallinna notari J. H. notaribüroos Tallinnas notar J. H. juuresolekul volikirja koostamise, millega K. E. volitas O. K. valitsema, kasutama ja käsutama temale kuuluvat vara Tallinnas XXXXXX XXX XX, sõlmima nimetatud vara valitsemise, kasutamise ja käsutamise suhtes kõiki seadusega lubatud tehinguid, müüma ja koormama ehitisi, kinnistuid ja muud vara, sõlmima varakasutuse ja muid lepinguid, kusjuures K. E. ei saanud aru, et tema poolt allakirjutatud volituse sisu tähendas sisuliselt oma vara võõrandamise lubamist. Seejärel sõlmis S.U 12.12.2002.a XXXXXXXX XXX XX XX notari I. R. notaribüroos I. R. juuresolekul Vello Loit`i esindajana, Vello Loit`i ja K. E.`u, kelle esindajaks oli O. K., vahel ehitise müügilepingu sõlmimise, mille sisuks oli Tallinnas 2 XXXXXX XXX XX asuvate ehitiste ja rajatiste, milliste hulka kuulusid ühekorruseline elamu, kuur, käimla, kaev, piire ja väravad, müük Vello Loit`ile. Ostu-müügilepingu kohaselt pidi K. E. saama lepingu esemeks olevate ehitiste ja rajatiste eest 400 000 krooni, kusjuures lepingu kohaselt on ostja kinnitanud, et müügihind on tasutud enne lepingule allakirjutamist, kuid mida K. E. pole ei enne ega pärast ostu-müügilepingu sõlmimist saanud. Seega loodi S.U ja Vello Loit`i poolt varalise kasu saamise eesmärgil K. E., kes ei olnud teadlik sellest, et ta andis volikirjaga õiguse talle kuuluv vara võõrandada ja ei saanud ka vara müügi eest lepingus ettenähtud müügihinda, ebaõige ettekujutus temale kuuluvate ehitise ja rajatistega teostatavate toimingute sisu osas ja viidi ta eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel kallutades teda tegema tehingu – volituse andmise vara müügiks, tekitades K. E. varalise kahju ja millega Vello Loit sai varalist kasu omandiõiguse näol kinnisasjale, millise väärtuseks oli lepingujärgselt 400 000 krooni (seega kahju suures ulatuses). 2.2 S.U, varem kelmuse toimepannud isikuna korraldas L. V.i nime all esinedes grupis koos Vello Loit`iga varalise kasu saamise S. E. pettuse teel. S.U, esinedes L. V. nime all, kasutades ära asjaolu, et S. E. on üksinda elav kõrges eas naisterahvas, esitas S. E. ettekäändena talle kuuluva maaga seotud toimingute teostamise vajalikkuse, selleks, et notari juures sõlmida kinkeleping. Seejärel korraldas S.U koos Vello Loit`iga 04.02.2004.a XXXXXXXX notari I. R. notaribüroos notar M. T. juuresolekul S. E. ja Vello Loit`i vahel kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise, mille sisuks oli Tallinnas XXXXXXXX XXX XXXX asuva kinnisasja – elamumaa katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX pindalaga 580 m2 koos selle oluliste osade ja päraldistega, mis on kantud kinnistusregistri registriossa nr XXXXX, kinkimine ning omandiõiguse üleandmine Vello Loit`ile. Seejuures ei enne tehingu tegemist ega tehingu tegemise ajal ei teavitanud S.U S. E. kinkelepinguga kaasnevast kinnisasja omandiõiguse üleminekust Vello Loit`ile. Seega S. E. sõlmides kinkelepingu teadmises, et tegemist on maaga seotud toimingutega seonduva lepinguga ja olles isikuks, kellel hiljem teostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi kohaselt tuvastati peaaju koorealune vaskulaarne nõdrameelsus ja neurosensoorne kuulmislangus ning kes kinkelepingu sõlmimise oli nimetatud psüühikahäiretest tingituna otsusevõimetu, ei saanud aru sellest, et kinkelepingu sõlmimisega tema oma omandist ilma jääb. Seega tekitas S.U koos Vello Loit`iga varalise kasu saamise eesmärgil S. E. arusaama, et tegelikult jääb S. E. endiselt kinnisasja omanikuks, viis S.U vale nime all esinedes koos Vello Loit`iga S. E.i tahtlikult eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, tekitades S. E. varalise kahju ja millega Vello Loit sai varalist kasu omandiõiguse näol kinnisasjale, millise väärtuseks oli lepingujärgselt 500 000 krooni. 2.3 S.U koos Vello Loit`iga, kasutades ära O. A.`i kõrget iga, korraldas varalise kasu saamise eesmärgil 11.02.2003.a Tallinnas, XXXXXXXXXX XX XX asuvas Tallinna notari E. U. notaribüroos notar E. U. juuresolekul volikirja koostamise, millega O. A. volitas S.U kinkima O. A.`ile kuuluvad ehitised asukohaga Harju maakond, XXX XXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XXXX, kusjuures O. A. ei saanud aru, et tegemist on sisuliselt omandiõigusest loobumisega kinkimise näol, vaid teades, et tegemist on maa erastamise ja tühjalt seisva maa müügiga. Seejärel S.U , esindades O. A.`i, 13.02.2003.a XXXXXX, XXXXXXXX XXX XX asuvas XXXXX notari R. J. notaribüroos notar R. J. juuresolekul sõlmis O. A.`i ja Vello Loit`i vahel ehitise kinkelepingu sõlmimise, mille sisuks oli aadressil Harju maakond, XXX 3 XXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XXXX asuvate ehitiste ja rajatiste – ühekorruselise elamu, lauda, kaevu ja puurkaevu, kinkimine Vello Loit`ile. Seega loodi S.U ja Vello Loit`i poolt varalise kasu saamise eesmärgil O. A.`ile, kes ei olnud teadlik sellest, et ta andis volikirjaga õiguse talle kuuluv vara kinkida ja kellel olid ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi kohaselt vaimsest alaarengust tingitud psüühikahäired, mis takistasid tal aru saamast tehingu tegelikku tähendust, ebaõige ettekujutus temale kuuluvate ehitise ja rajatistega teostatavate toimingute sisu osas ja viidi ta eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel kallutades teda tegema tehingut – volituse andmise vara kinkimiseks, tekitades O. A.`ile varalise kahju ja millega Vello Loit sai varalist kasu omandiõiguse näol ehitistele ja rajatistele, milliste väärtuseks oli kinkelepingu kohaselt märgitud 10 000 krooni. 2.4 S.U esitles varalise kasu saamise eesmärgil ennast V. L. kui välisriigis elava eesti soost üksiku isiku esindajat, kelle sooviks on aidata puuduses kannatavaid kaasmaalasi ja kasutades ära asjaolu, et V. L. on üksinda elav kõrges eas naisterahvas, väitis, et notari juures on vajalik sõlmida leping, mis tagab talle kuuluva maja korrastamiseks vajaliku abiraha saabumise ja laenu võtmise. Seejärel 27.06.2003.a Tallinnas, XXXXX XXX XX asuvas Tallinna notari J. H. notaribüroos notari J. H. juuresolekul sõlmis S.U V. L. ehitise kinkelepingu ja maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu ning pandilepingu, mille sisuks oli aadressil XXXXXXX X/ XXXXXXX X, Tallinn asuva vallasasjadest ehitiste ja rajatiste - elamu, majandushoone, 2 garaaži, kaevu ja piirete kinkimine S.U-le ning maatüki, suurusega 1821m , tagastamise nõudeõiguse, milline tulenes Tallinna Linnakomisjoni 12.05.1997.a otsusest nr 8850, loovutamine V. L. poolt S.U-le . Pandilepingu sisuks oli pandi seadmine ehitistele ja rajatistele OÜ-lt K. 50 000 krooni suuruses summas saadava laenu tagatiseks. Seejuures ei enne tehingu tegemist ega tehingu tegemise ajal ei teavitanud S.U V. L. kinkelepinguga ja maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepinguga ehitise omandiõiguse ning maa tagastamise nõudeõiguse üleminekust, vaid kinnitas, et tegemist on abistamise jaoks vajaliku lepinguga ning kinkeleping on lihtsalt formaalsus. V. L., olles kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt tehingu tegemise ajal küll otsusevõimeline, ei saanud siiski aru tehingu tegelikust sisust. Samuti ei kasutanud S.U saadud laenu ehitiste ja rajatiste remondiks ning uuendamiseks, ehkki oli seda V. L. eelnevalt lubanud. Seega S.U tekitas varalise kasu saamise eesmärgil V. L. arusaama, et tegelikult jääb V. L. endiselt ehitiste ja rajatiste omanikuks, samuti tekitas temas eksliku arusaama selle kohta, et pandi tagatisel saadud laenu kasutatakse ehitiste ja rajatiste remondiks, viis S.U V. L. tahtlikult eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel kallutades teda selliste asjaolude tõttu tegema tehingu, tekitades talle varalise kahju ja saades ise varalist kasu maa nõudeõiguse väärtuse ulatuses, s.o. 1 092 600 krooni suuruses summas ning ehitiste ja rajatiste väärtuse ulatuses, s.o. 1 000 000 krooni suuruses summas, kokku seega 2 092 600 krooni suuruses summas. Seega arvestades 2003.a kehtinud 2160 krooni suurust kuupalga alammäära, moodustab 2 092 600 krooni suure varalise kahju, seega kelmuse suures ulatuses. 2.5 26.10.2004.a pöördus S.U varalise kasu saamise eesmärgil B. V. poole palvega osta B. V. nimel järelmaksuga endale sülearvuti AS-st E., lubades ise täies ulatuses tasuda järelmaksulepingust tulenevad osamaksed. B. V. sõlmiski 26.10.2004.a AS-iga E. sülearvuti Fujitsu Siemens Amilo 16825 maksumusega 14 990 krooni, soetamiseks järelmaksu müügilepingu nr XXXXXXX makseperioodiga 36 kuud osamaksetega 500,65 krooni kuus, lõpptähtajaga 23.10.2007.a ning sissemaksega 749,50 krooni koos lepingu sõlmimise tasuga 100 krooni. 4 Sissemakse ja lepingu sõlmimise tasu maksis S.U ja pärast lepingu sõlmimist tõi B. V. veel 1000 krooni, kuid S.U , saades valduse sülearvutile, vaatamata suulisele lubadusele ei tasunud enam B. V. ega AS-ile E. järelmaksulepingu alusel ettenähtud summadest rohkem midagi, olles kavatsenud seda mitte teha juba enne lepingu sõlmimist. Seega viis S.U B. V. tahtlikult eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, luues talle ettekujutuse enda maksevalmidusest ja maksmise soovist, kallutades selliselt B. V. tegema tehingu, mille tagajärjel B. V. tasus 3 aasta jooksul ise kõik järelmaksu osamaksed, saamata seejuures samas väärtuses midagi vastu, mistõttu B. V. sai varalist kahju ja S.U varalist kasu 13 140,50 krooni suuruses summas. 2.6 28.11.2004.a palus S.U varalise kasu saamise eesmärgil L. L., et L. L. isikuna, kes omab kehtivat kliendilepingut E. AS-ga, sõlmiks E. AS-ga järelmaksulepingu sülearvuti omandamiseks enda nimel lubades seejuures ise kõik osamaksed täies ulatuses tasuda. L. L. sõlmiski 28.11.2004.a E. AS-ga järelmaksu müügilepingu nr XXXXXXX sülearvuti HP NX9020 maksumusega 14 290 krooni ja võrgukaardi MSI maksumusega 490 krooni omandamiseks, makseperioodiga 36 kuud, osamaksetega 519,62 krooni kuus, lõpptähtajaga 23.11.2007.a, võttes sellega endale lepingulise kohustuse tasuda sülearvuti eest. S.U , saades valduse sülearvutile, vaatamata suulisele lubadusele ja kirjalikule omakäelisele kinnitusele osamaksete tasumise kohta, ei asunud täitma L. L. antud lubadust tasuda osamakseid, olles kavatsenud seda mitte teha juba enne lepingu sõlmimist. Seega viis S.U L. L. tahtlikult eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, luues talle ettekujutuse enda maksevalmidusest ja maksmise soovist, kallutades selliselt L. L. tegema tehingu, mille tagajärjel L. L. tasus 3 aasta jooksul ise kõik järelmaksu osamaksed, saamata seejuures samas väärtuses midagi vastu, mistõttu L. L. sai varalist kahju ja S.U varalist kasu 14 780 krooni suuruses summas. 2.7 28.06.2005.a palus S.U K. K., et K. K. isikuna, kes omab kehtivat kliendilepingut E. AS-ga, sõlmiks E. AS-ga järelmaksulepingu sülearvuti omandamiseks enda nimel, lubades seejuures ise kõik osamaksed täies ulatuses tasuda. 28.06.2005.a sõlmiski K. K. AS-ga E. järelmaksu müügilepingu nr XXXXXXX sülearvuti Fujitsu Siemens Amilo L1300 maksumusega 14 490 krooni omandamiseks ning ostja kohustusega 36 kuulise järelmaksuperioodi jooksul tasuda igakuiselt 483,95 krooni suuruses osamakseid lõpliku tähtajaga 23.06.
järgi tunnistati S.U süüdi selles, et tema, olles saanud eelnevalt enda valdusse I. V.’le XXXXXXXXXXXX väljastatud XXXXXXXXXX internetipanga kasutajatunnuse ja paroolid, kasutas neid I. V. nõusolekuta virtuaalsesse maksekeskkonda – XXXXXXXXXX internetipanka asukohaga XXX.XXXX.XXX sisenemiseks ja internetipangas I. V. XXXXXXXXXX arvelduskontolt nr XXXXXXXXXX maksekorralduste teostamiseks, teostades I. V. kui konto omaniku nõusolekuta 03.08.2007.a kell 16.18 maksekorralduse summas 10 000 krooni, 07.08.2007.a kell 16.39 maksekorralduse summas 7000 krooni ja 16.08.2007 kell 15.15 maksekorralduse summas 1500 krooni, I. V.le kuuluva raha ülekandmiseks teise isiku, s.o. H. S., arvelduskontole nr XXXXXXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXXXXXX, mõjutades selliselt arvutisüsteemis andmete töötlemise tulemust andmetöötlusprotsessi lubamatu käivitamise kaudu. Seejärel võttis S.U H. S. pangakaarti kasutades ajavahemikul 04.08.2007.a kuni 05.09.2007.a H. S. arvelduskontolt sinna I. V. arvelduskontolt kantud raha Tallinnas, Pärnu mnt 139 ja Mustamäe tee 45 asuvatest sularahaautomaatidest välja, saades sellega varalist kasu summas 18 500 krooni. 2.14
AS-i XXXXXXXXX esinduses aadressil Tallinn, XXXXXXXXX X klienditeenindajale K. N. nimele 08.11.1996.a välja antud kehtiva Eesti Vabariigi passi nr XXXXXXXX eesmärgiga selle dokumendi alusel sõlmida K. N. nimele sülearvuti järelmaksu müügileping ja saada sülearvuti omanikuks ning vabaneda kohustusest tasuda sülearvuti eest. 2.15
K. korteris 26.11.2008.a Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX-XX omavoliliselt enda valdusse H. K. 18.11.2008.a AS-i H. poolt väljastatud deebetkaardi ja olles varasemalt jätnud enda kätte kaardi kasutamiseks ettenähtud PIN koodid, võttis H. K. deebetkaarti ja PIN koode arvelduskontole ligipääsuks kasutades, H. K. arvelduskontolt 27.11.2008.a kella 12.13 ja 12.16 vahel sularahaautomaadist viiel korral sularahas 10 000 krooni kaupa välja H. K. kuuluva raha kokku 50 000 krooni, millise omastas ebaseaduslikult. 3. Vello Loit tunnistati süüdi
lg 2 p 1, 2,3 järgi kolmes kelmuses, mis olid toime pandud koos S.U-ga ning milledes olid kannatanuteks K. E., S. E. ja O. A.. Vello Loidile oli neis episoodides esitatud samasisuline süüdistus nagu S.U. APELLATSIOONID 4. Prokuröri apellatsioon Apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus üksnes S.U-le mõistetud vangistuse osalise täitmisele pööramise osas ning taotletakse uue otsusega S.U karistamist 4 aastase reaalse vangistusega, arvestades eelvangistuses viibitud aja arvamist karistuse hulka. Prokurör refereerib maakohtu otsuses esitatud S.U-le karistuse mõistmist käsitlevaid asjaolusid ning rõhutab järgmist. 8 Kelmuse puhul on tegemist raske varavastase kuriteoga. Kuigi
§-de 73 ja 74 sätestatust ei tulene karistusest tingimisi vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, on see võimalik siiski vaid tingimusel, et selline karistusest vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kohus tunnistas S.U süüdi 13-s kelmuse episoodis, ühes arvutikelmuses, varguses ja tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise episoodis. Karistanud teda kogumis 4-aastase vangistusega, tulnuks karistusest tingimisi vabastamise kaalumisel arvestada põhjalikult nii kuriteo asjaolude kui ka süüdlase isikuga. Käesoleval juhul on kuriteo toimepanemise asjaoludeks kuritegude korduv toimepanek kõrges eas isikute suhtes ja mitmele kannatanule suure varalise kahju põhjustamine. Riigikohus on leidnud, et ühe ja sama asjaolu arvestamine nii süü suuruse osas kui ka karistusest vabastamise puhul ei ole seadusega vastuolus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Omakasu ajendit on maakohus pidanud eriti küüniliseks. Kuriteo eriline küünilisus on tunnuseks, millega saab lugeda tegu iseäranis taunitavaks ja sellega peab ühtlasi arvestama ka süüdimõistetu tingimisi vabastamise otsustamisel, sest see asjaolu väljendab isiku suhtumist üldiselt kaaskodanikesse. Prokurör ei nõustu maakohtuga selles, et kõrges eas isikute hulka on loetud üksnes need isikud, kelle vanus ületab 75 aastat. Tervislikku seisundit arvestades on põhjendatud ka S. E. (vanus 67 aastat) , O. A. (64 aastat) ja L. L.
§-de 209 ja 199 järgi. Apellant leiab, et kohus hindas ekslikult asjas kogutud tõendeid, mistõttu asus põhjendamatult seisukohale, et S.U varastas H. K. 50 000 krooni ning omandas temalt kelmusega 350 000 krooni. Kohus ei ole faktilistele asjaoludele andnud asjakohast kriminaalõiguslikku hinnangut. Tegelikult ei ole S.U üldse toime pannud kuriteo tunnustega tegusid. Kohtu eksimus tulenes sellest, et ei pööratud piisavat tähelepanu kannatanu H. K. ütlustele, mille kohaselt sõlmis ta S.U-ga vabatahtlikult ja ilma eksimuses olemata kinkelepingu, millega ta kinkis S.U-le 400 000 krooni. Õiguslikus mõttes ei oma määravat tähendust see, kelle ettepanekul, palvel või dikteerimisel kinkeleping sõlmitakse. Kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaajale) talle kuuluva eseme või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkeleping olema sõlmitud kirjalikult. 26.11.2008 S.U ja H. K. vahel sõlmitud kirjalik tehing vastab ülalkirjeldatud nõuetele, mistõttu on vaieldamatult formaalses mõttes seadusliku tehinguga. 16 Samuti on kriminaalasjas tuvastatud, et 400 000 krooni andis H. K. faktiliselt S.U-le ka üle. Küll ei ole aga kriminaalasjas esitatud S.U-le süüdistust selles, et ta oleks selle lepingu sõlmimisel viinud H. K. pettuse teel eksitusse. Ehk siis teisiti öeldes, selles kriminaalasjas ei uurita seda, kas S.U viis kinkelepingu sõlmimisel pettuse teel H. K. eksimusse, mille tulemusel viimane tegi varakäsutuse. Seega selle kriminaalasja raames tuleb 26.11.2008 sõlmitud kinkelepingut käsitleda kehtiva ja seadusenõuetele vastava tehinguna. Läbi kirjeldatud tehingu tulebki anda hinnang sellele, kas S.U tegevuses üldse esinesid kuriteotunnused. Sellel kinkelepingul on oluline tähendus ka S.U-lt välja mõistetud tsiviilhagi kontekstis. Seega, kuna H. K. kinkis oma vara ära kahepoolse kehtiva (st tühistamata) lepingu alusel, siis ei ole võimalik ka S.U-lt välja mõista kinkelepingu alusel saadut. Tsiviilhagi on kohus rahuldanud põhjendamatult. Õiguslikus mõttes ei saa sisalduda pettus kelmuse koosseisuna sellises teokirjelduses nagu seda selgitas 04.11.2009 kohtuistungil (vt protokoll lk 13) H. K.. K. teokirjeldusest ei nähtu, et S.U hoidnuks kinkelepingu sõlmimisel kinkijat millegagi eksimuses. Ratsionaalselt mõtlev (vt VÕS § 7) kinkija pidi arusaama, et selle tehinguga loobub ta pöördumatult 400 000 kroonist. Asjaolu, et kinkija peab allkirjastatud dokumenti, millega ta loobub omandiõigusest 400 000 kroonile, tähtsusetuks, ei näita seda, et kingisaaja on kinkija suhtes toimepannud pettuse. Ka kannatanu enda sõnade kohaselt ei hoidnud S.U teda selle lepingu sõlmimisel eksituses. Kohus on jätnud reageerimata sellele, et Raivo Palmre soovis 08.12.2008 XXXXXXXXX H. K. esinedes omandada H. K. kuuluvad 300 000 krooni, pannes sellega toime kelmuse katse. Raivo Palmre väited, et ta tegutses S.U juhendamisel, ei ole ühegi tõendiga kinnitust leidnud. Küll aga on põhjust tõsiselt kahelda Raivo Palmre ütlustes seetõttu, et nende väidetega püüab ta vähendada oma kuriteo tähtsust. Samas tuleb asuda seisukohale, et omaniku deposiitarvelt omaniku tavalisele kontole rahakandmine iseenesest ei olegi kelmuse kuritegu. Nimelt eeldab kelmuse objektiivne koosseis küll pettust, kuid kelmusega on siiski tegemist siis ja ainult siis, kui toimepanija või mõni temaga seotud isik saab pettuse tulemusel varalist kasu. Kui aga keegi varalist kasu ei saagi, siis ei ole tegemist kelmusega. Raha kandmine omaniku ühelt kontolt teisele käesoleval juhul ühelegi kolmandale isikule varalist kasu ei tekitanud. Küll aga moodustas käesoleval juhul kuriteo katse Raivo Palmre püüe H. K. tavakontole kantud raha ebaseaduslikult välja võtta. Kuna kinkeleping sõlmiti 26.11.2008, so 12 päeva enne kui Raivo Palmre kandis K. deposiidil oleva raha K. tavakontole ja 14 päeva enne seda, kui K. asus kinkelepingut faktiliselt täitma, siis ei ole veenev ja usutav K. jutt, et ta omaarust sõlmis kinkelepingu selleks, et tagastada S.U-le Palmre poolt ülekantud rahasummat. Seega, kuna S.U ei saanud K. kingitust mitte seetõttu, et Palmre kandis deposiitkontolt raha üle tavakontole, siis ei ole K. poolt raha S.U-le üleandmine käsitletav kelmusena, vaid lihtsalt ilma pettuseta sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu täitmisena. Kirjeldatud asjaolu välistab S.U teos kelmuse koosseisu. Mis puudutab aga S.U süüditunnistamist varguse sätte alusel, siis siin on tegemist ilmse materiaalõiguse väära kohaldamisega. Nii K. kui ka S.U ütlustega leidis tuvastamist 17 asjaolu, et K. tõepoolest andis S.U-le kirjaliku volituse oma pangakaardi kasutamiseks, koos õigusega arvelt raha välja võtta. Seda volitust H. K. ei tühistanud ning seega oli see raha automaadist väljavõtmise ajal kehtiv, mistõttu S.U tegutses õiguspärase volituse piires. Tegutsedes volituse alusel ei saanud S.U tegevuse subjektiivne külg vastata varguse koosseisule, sest ta teadis, et tal on seaduslik õigus raha kontolt välja võtta. Volituse realiseerimine ei saa kujutada endast vargust
Küll aga loomulikult ei olnud S.U volitusest tulenevat õigustust väljavõetud rahasumma endale jätmiseks, küll aga sai ta sellise õigustuse 26.11.2008 allkirjastatud kinkelepinguga, kui H. K. kinkis S.U-le 400 000 krooni, mille hulka oli arvatud ka S.U poolt õiguspäraselt pangaautomaadist väljavõetud 50 000 krooni. Seega on S.U ekslikult süüdi tunnistatud
Tulenevalt sellest, et S.U sai H. K. 400 000 krooni nii formaalselt kui sisuliselt seadusepärase kinkelepingu alusel, siis on välistatud võimalus S.U süüditunnistamiseks kelmuse sätte alusel. 8. Vello Loidi kaitsja adv Sven Sillari apellatsioon Kaitsja taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist Vello Loiti käsitletavates episoodides ning Vello Loidi õigeksmõistmist. Harju Maakohtu 11.02.2010 otsusega tunnistati Vello Loit süüdi 3-es kelmuseepisoodis. Apellant ei nõustu maakohtu käsitlusega ning leiab, et asjas kogutud tõendid ei võimalda tõsikindlalt väita, et Vello Loit oleks toimepannud kohtuotsuses näidatud kelmused. Kohus on andnud asjas kogutud tõenditele ebaõige hinnangu. Tegelikult Vello Loidi tegevuses ei ole realiseerunud kelmuse koosseisu tunnuseid. Esmalt väärib üldiselt kõigi episoodide osas rõhutamist, et kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Seega tuleb nii süüdistuses kui kohtuotsuses ära näidata, milliste faktiliste asjaolude suhtes tekitati kannatanul ebaõige ettekujutus. Kohtuotsuses ei ole arusaadav, millises faktilises asjaolus on väidetaval kannatanul tekitatud ebaõige ettekujutus. Vello Loit ei ole ei K. E., O. A. ega ka mitte S. E. suhtes toimepannud pettust. Ta ei ole viinud kannatanuid eksimusse ega ole ka tegutsenud olukordades, kus nimetatud kannatanud viibinuks eksimuses. K. E. episood Apellant refereerib maakohtu otsust ning leiab, et otsuses jäetakse sisulise tähelepanuta asjaolu, et Vello Loidi ja K. E. vahelises tehingus Vello Loit üldse faktiliselt ei osalenudki. Tema esindajaks oli Advokaadibüroo XXXX töötaja S.U , kes sõlmis Vello Loidi nimel K. E. esindajaga müügilepingu. Kuigi kohtuotsuses väidetakse, et S.U ja Vello 18 Loit kallutasid K. E. andma O. K. volitust talle kuuluva vara võõrandamiseks, siis selline seisukoht ei tugine ühelegi kriminaalasjas kogutud tõendile. On küll fakt, et K. E. andis notariaalse volikirja O. K., kuid puudub tõendatud ja mõistlikult arusaadav seos Vello Loidi ja K. E. poolt O. K. volikirja andmise vahel. Seega on absoluutselt tõendamata ning ebaõige väide, et justkui Vello Loit viinuks K. E. pettusesse või mõjutanuks teda mingilgi moel välja andma volikirja. Kohus põhistab kelmuse koosseisu Vello Loidi käitumises ka sellega, et Vello Loit ei andnud S.U-le raha kinnistu omandamiseks, mistõttu oli ta teadlik pettusest. Selline väide on paljasõnaline ning vastuolus S.U ütlustega ning notariaalselt sõlmitud müügilepinguga, milles O. K. oma allkirjaga kinnitas, et on S.U-lt kätte saanud 400 000 krooni. Kuigi O. K. tunnistajana väitis, et ei ole seda rahasummat saanud, on tegemist paljasõnalise ja ennast õigustava seisukohaga. Nimelt on aimatav, et O. K. müügilepingu alusel saadud rahasummat K. E. vist tõepoolest edasi ei andnud. On aga raskesti mõistetav, miks kinnitab volitatud isik notariaalses lepingus, et on rahasumma kätte saanud, kui ta seda tegelikult ei ole. Väheveenev on tunnistaja jutt, et ostja kinnitas rahasumma maksmist otse omanikule. Kui see tõesti nii ka olnuks, siis tulnuks lepingus ka nii fikseerida. Praegusel juhul jääb tunnistaja jutt absoluutselt paljasõnaliseks. Kuna käesoleval juhul kummutavad O. K. väite nii S.U ütlused, kui ka notariaalne leping, tuleb asuda seisukohale, et K. ei saa rääkida õigust. Samas Vello Loidi kriminaalõigusliku vastutuse küsimust ei mõjuta vähimalgi määral see, kas K. andis müügitehingust saadud raha K. E. edasi või mitte. Tegemist on puhtalt K. E. ning O. K. vahelise õigussuhtega, kuna TsÜS § 115 lg 1 kohaselt kehtib tehing esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Käesoleval juhul need seaduses sätestatud eeldused tehingu kehtivuseks olid olemas. Käesoleval juhul ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et O. K., kui K. E. esindaja olnuks koos Vello Loidiga vandeseltslased, kelle eesmärgiks oli K. E. maja väljapetmine. Kui see nii olnuks, siis ei ole eluliselt usutav ja loogiline, et O. K. eitanuks raha saamist. Kaudselt tõendab seda ka asjaolu, et O. K. ei ole selles kuriteos üldse süüdistust esitatudki. Pigem näitavad O. K. ütlused, et tal puudus vähimgi seos Vello Loidiga. Kui oletuslikult korraks isegi lähtuda sellest, et O. K. ei ole tõepoolest saanud kätte notariaalses lepingus kokkulepitud rahasummat, siis see asjaolu iseenesest ei too kaasa tsiviilõiguslikus mõttes pettust, kui kelmuse objektiivse külje elementi, vaid annab K. E. nõudeõiguse kokkulepitud rahasumma maksmiseks Vello Loidi vastu. Nimelt tuleneb TsÜS § 94 lg 1, et pettuse moodustab ebaõigete andmete avaldamine tehingu sõlmimisel, mitte aga lepingus kokkulepitu täitmata jätmine. Sellisel juhul on teisel lepingupoolel õiguslikult tagatud lepingu täitmise nõude esitamine tsiviilkohtusse. Vello Loit ei ole K. E. kunagi hoidnud mingite asjaolude suhtes eksimuses. Vello Loit ei ole kunagi organiseerinud K. E. poolt hoone võõrandamiseks volikirja andmist O. K.. Vello Loit ei ole O. K. läbimõeldud kuriteo osaline, mistõttu on õiguslikult välistatud Vello Loidi süüditunnistamine
A. episood A. episoodis heidab kohus Vello Loidile ette seda, et ta viis O. A. eksitusse volikirja sisu osas, mistõttu sai võimalikuks äärmiselt ebasoodsa tehingu tegemine, ehk siis hoone kinkimine 19 V.Loidile. Apellant sellise arusaamaga ei nõustu. Kuigi kinkimisega loobus O. A. omandiõigusest hoonele, ei muutunud sisuliselt tema jaoks mitte midagi. Pigem vastupidi. AÕS § 225 ja 227 kohaselt on isiklik kasutusõigus niivõrd tugev õigus elamu kasutamiseks, mis ei anna omanikule võimalust isikliku kasutusõiguse omandajat elamust välja ajada. Seetõttu on veidi mõistetamatu kohtu etteheide, et O. A. tegi ilmselgelt kahjuliku tehingu, kusjuures selline kahjulikkus iseenesest viitavat kelmuse koosseisu realiseerimisele. Samas ei ole selles asjas kohus pidanud vajalikuks ja võimalikuks üle kuulata O. A., et selgitada viimase motiivid ja eesmärgid, miks selline tehing sõlmiti. Kohus rahuldus selles osas üksnes H. K. ütlustest, kelle väidetel ei teadnud O. A. notaris käigust midagi. See võib isegi nii olla, kuna O. A. on selle tehingu sõlmimisel tunnistatud otsustusvõimetuks ning tehingu on kohus tühistanud. Kuid see asjaolu, et isik ei mäleta tehingu sõlmimist viitab tõepoolest vaimse tervise puudujääkidele, kuid see ei kinnita ega lükka ka ümber seisukohta, et isiku suhtes pandi toime pettus. Nagu juba korduvalt on rõhutatud kuulub kelmuse koosseisu isiku eksitusse viimisest faktilistest asjaoludest. Käesoleval juhul sõlmis O. A. notariaalse volituse notari juures, kes ametikohustustest tulenevalt pidi pooltele selgitama, mis tehing sõlmiti ning millised on volikirja andmise tagajärjed volitatava jaoks. Käesoleval juhul notar kohe kindlasti selgitas, et volikirjaga annab O. A. õiguse talle omandiõiguse alusel kuuluva hoone võõrandamiseks, kuid sellegipoolest jääb talle asjaõigusena sätestatud õigus hoonet kasutada, kuni oma surmani. Apellandile tundub uskumatuna, et olukorras, kus Vello Loit oli juba aastaid väljendanud soovi tema kinnistu omandamiseks, ei saanud O. A. aru volikirja sisust just tänu tema suhtes toimepandud pettusele. Tunnistaja K. ei olnud Vello Loidi või S.U ja O. A. kokkusaamist juures, mistõttu ei saa tunnistaja ka väita, et süüdistavad viinuks O. A. milleski eksimusse. Ka näitab Vello Loidi faktiline tegevus pärast tehingu sõlmimist, et ta ei soovinud O. A. lahkumist oma kodust, vaid võimaldas tal vastavalt kokkuleppele elada talle kuuluvas majas. Selles kriminaalasjas ei ole tõendeid selle kohta, et Vello Loit või S.U hoidnuks O. A. millegi suhtes eksimuses. Kusjuures tunnistaja jutt sellest, et O. A. arvates ei antud volitusega õigust kinnistu võõrandamiseks on vastuolus tehingu notariaalselt kinnitanud volikirja sõlmimise faktiga, kuna notar selgitab volikirja andjale selle volikirja sisu. Tulenevalt sellest, et asjas puuduvad tõendid, et Vello Loit mõjutanuks pettusega O. A. temale ehitist kinkima, on ka tõendamata Vello Loidi poolt kelmuse toime panemine. Selles episoodis tuleb Vello Loit tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kusjuures tõendamatus on tingitud objektiivsest asjaolust - O. A. tervislikust seisundist - mistõttu ei ole võimalik tuvastada, kas Vello Loit või keegi teine viinuks teda hoone võõrandamise osas eksitusse. S. E. episood Sarnaselt O. A. episoodiga on ka käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus hoone endisele omanikule jäi peale kinnistu võõrandamist asjaõigusena õigus kasutada oma kodu kuni surmani. Absoluutselt ekslik on väita, et selline tehing kahjustab kinkija õigusi. Käsitletaval juhtumil oligi tegemist kahetsusväärse faktiga, et S. E. saadeti koheselt pärast tehingu tsiviilõiguslikku tühistamist vanadekodusse ning S. E. pärijad võõrandasid koheselt kinnistu. 20 Selle elulise näitega on leidnud kinnitust, et hoone eluaegne kasutamisõigus oli käesoleval juhul S. E. palju suurem tagatis enda kodu kasutamiseks, kui omandiõigus. Kohus on rõhutatult juhtinud tähelepanu ka sellele, et S. E. sõlmiti ka koheselt pärast notariaalse tehingu sõlmimist mitu lihtkirjalikku hoone kasutamist reguleerivat lepingut. Kohus tuletas sellest asjaolust S. E. eksitusse viimise, sest kord nimetati teda omanikuks, kuigi ta justkui enam omanik ei olnud. Kohus jätab aga tähelepanuta asjaolu, et asjaõigusseaduse mõttes muutub kinnisasja omanik alles pärast kinnistusraamatus vastava kande tegemisest. Seega on puhtjuriidiliselt vahetult pärast müügilepingu sõlmimist ja kinnistuskande muutmist rääkida müüjast, kui omanikust. Kuid pettuse puhul peab eksimuses hoidmine aset leidma tehingu sõlmimisel, mistõttu on asjakohatu anda nimetatud juriidilistele peensustele kelmuse koosseisu tuvastamisel määravat tähendust. Ka selles episoodis tuleb Vello Loit õigeks mõista eelkõige tõendamatuse tõttu. Mitte ükski tunnistaja ei osalenud tehingu eelsetel läbirääkimistel, mistõttu on võimatu tagantjärele tuvastada, kas Vello Loit hoidis S. E. kuritegelikus eksimuses. Kriminaalasja faktoloogia pigem kinnitab seda, et S. E. väga kartis, et ta sugulased tahavad tema kinnistut endale saada, ja soovivad teda võimalikult ruttu saata vanadekodusse, et segamatult kinnistu rahaks teha. Retrospektiivselt nii ka tegelikult toimus. Kuna isiklik kasutusõigus pakkus S. E. käsitletaval juhtumil suuremat tagatist, et teda oma kodust ei aeta vanadekodusse surema, on põhjendamatu kohtu arusaam, et tegemist oli S. E. jaoks äärmiselt kahjuliku tehinguga. Kusjuures isegi äärmiselt kahjulik tehing iseenesest ei näita veel kelmuse olemasolu. Esitatud käsitlusest tulenevalt kuulub Vello Loit õigeksmõistmisele ka selle episoodis. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 9. Prokurör toetas enda poolt esitatud apellatsiooni ja taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega S.U mõistetud karistusest osaliselt tingimisi vabastati ning uue otsusega
S.U, tema kaitsjate ja V. Loidi kaitsja apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata, kuivõrd neis esitatu ei anna maakohtu põhjendatud otsuse tühistamiseks alust. V. Loit toetas oma kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. V. Loidi kaitsja leidis, et apellatsioon on põhjendatud, V. loit tuleb õigeks mõista. S.U toetas enda ja kaitsjate poolt esitatud apellatsioone ning leidis, et prokuröri apellatsioon on põhjendamatu. S.U kaitsja toetas nii enda kui S.U apellatsiooni, leidis, et need on põhjendatud, prokuröri apellatsiooni palus jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT. 10. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et prokuröri apellatsioon on põhiosas põhjendatud, maakohtu otsus tuleb S.U-le mõistetud karistuse osas osaliselt tühistada, S.U, tema kaitsjate ning V. Loidi kaitsja apellatsioonid ei anna aga maakohtu otsuse tühistamiseks alust. S.U , tema kaitsjate ja V. Loidi kaitsja apellatsioonidesse puutuvalt peab kohtukolleegium esmalt vajalikuks osundada kohtupraktikas omaksvõetud tõendite hindamise põhinõudele, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et 21 ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Vastupidi, kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, neid omavahel kaalunud ja usaldusväärsust hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohtu järeldused tuginevad tõendite hindamisele kogumis, nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea nende kordamist KrMS §-st 342 lg 3 p 1 tulenevalt vajalikuks. Käsitledes apellatsioone episoodide kaupa, märgib kohtukolleegium nendega seonduvalt järgmist. Kelmus K. E. suhtes. V. Loidi kaitsja vaidlustab oma apellatsioonis ka faktilisi asjaolusid, väites, et O. K. ütlused 400 000 krooni mittesaamise kohta on paljasõnalised, kuivõrd lepingus oli kinnitanud ise vastupidist. Ka on S.U väitnud, et kohtus tunnistusi andnud O. K. ei ole sama isik, kes tehingus osales. Kohtukolleegiumi hinnangul annavad kohtuistungil kontrollitud tõendid üheselt tunnistust sellest, et kohtus tunnistusi andnud O. K. on sama isik, kes osales K. E. nimel sõlmitud tehingu vormistamisel 12.12.2002.a. O. K. ütlustest tuleneb, et tema tegelikult sellist raha ei saanud ja kinnitas notaris üksnes seda, mida tal paluti. Arvestades O. K. isikut, jõudis kohus põhjendatult veendumusele, et tema tunnistus kohtus on tõene. Tuleb märkida, et notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimine ei tõenda iseenesest veel seda, et ostja oleks ka tegelikult lepingus nimetatud ostusumma müüjale maksnud. Kui müüja kinnitab lepingu sõlmimisel suuliselt raha saamist, siis reaalselt ei saa notar seda kontrollida ning see ei kuulu ka tema kohustuste hulka. Maakohus leidis põhjendatult, et O. K. näol oli tegemist isikuga, keda lihtsalt ära kasutati ja kes tegelikult tehingust ise midagi aru ei saanud. O. K. ütlusi raha mittesaamise kohta ei ole alust kahtluse alla seada. O. K. ütlusi hinnates on maakohus põhjendatult arvestanud ka tunnistajate M. P. ja E. J. tunnistusi, milledest tuleneb, et K. E. ei saanud 400 000 krooni suurust rahasummat. Kohtukolleegium ei nõustu V. Loidi kaitsjaga ka selles, nagu poleks V. Loit ise tehingus osalenud ning puudub seos V. Loidi ja K. E. poolt O. K. antud volikirja vahel. Need seosed on maakohus oma otsuses veenvalt esitanud. Määravat tähtsust ei oma K. E. maja kinkelepingu sõlmimise puhul ka asjaolu, et tehingu vormistamisel notari juures osales V. Loidi asemel S.U V. Loidi esindajana. Kohus on leidnud, et V. Loidi objektiivsest käitumisest – V. Loit sai teadlikult XXXXXX XXX XX omanikuks, ilma, et oleks selle eest raha maksnud, mille tagajärjel jäi K. E. oma majast ilma – nähtub, et ta oli kogu sündmuste käigust teadlik ja soovis ise saada tasuta maja omanikuks. Tuvastatud tehioludele tuginedes leidis kohus põhjendatult, et S.U ja V. Loit olid teineteise tegevusest teadlikud ja andsid kuriteo toimepanemisse oma panuse. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr 3-11-97-04 sedastatule selles, et teovalitsemise teooria tähenduses pole nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda 22 kontrolli all hoidmine". Maakohus on V. Loidi käitumist hinnates sellest põhimõttest lähtunud. V. Loidi süüküsimuse otsustamisel on maakohus tuginenud muuhulgas tuginenud ka kuriteoepisoodide toimepanemise viisi ja tehiolude suurele sarnasusele kui kaudsele tõendile. Nii oli ka O. A. poolt antud volituse alusel O. A. nimel sõlmitud kinkeleping V. Loidi kasuks ja sarnaselt toimus S. E. poolt maja kinkimine V. Loidile. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ning osundab, et oma otsustes nr 3-1-1-32-05 ning 3-1-1-87-09 on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud seisukohta, et kuriteo toimepanemise viisi sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina. Seega tuleb möönda, et ka üksnes kaudsete tõendite kogum, sealhulgas kuritegude toimepanemise viisi sarnasus võivad kohut veenda süü tõsikindlas tuvastatuses. S.U väidab apellatsioonis, et tegelikult pakkus K. E. maja talle müügiks mustlane R. V. tema Pärnu XXXX XXXXXXXXXXXXX töötamise ajal. Kohtukolleegium märgib, et sellise versiooni esitas S.U esmakordselt alles apellatsioonis, kuigi need asjaolud pidid talle teada olema kogu kohtumenetluse ajal. Kohtuistungil on S.U väitnud, et maja pakkus talle müüa K. E. esindaja O. K., teise isiku nime ei mäleta. Apellatsioonis tugineb S.U oma väidet esitades Pärnu Maakohtu menetluses olnud kriminaalasja materjalidele. Kohtukolleegium nõustub siinjuures prokuröri poolt esitatud vastuväidega, milles on põhjendatult viidatud KrMS §-le 321 lg-le 6, mis sätestab, et apellant võib tugineda apellatsioonis esimese astme kohtus uurimata tõenditele ainult siis, kui ta nende esimese astme kohtus esitamata jätmist põhjendab. Mingeid põhjendusi ei ole S.U apellatsioonis esitanud. Kelmus O. A. suhtes. Nagu öeldud, on maakohus esitanud oma otsuses põhjalikud ja arusaadavad motiivid, miks ta leiab, et S.U ja V. Loit panid toime O. A. suhtes kelmuse (lk 66-67). Muuhulgas on maakohus põhjendatult leidnud, et S.U veenis O. A. volikirja andma ja V. Loit osales O. A. ehitise endale saamise protsessis pikemat aega. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks oleks O. A. pidanud tegema enda jaoks ebasoodsa tehingu – loobuma omandiõigusest kinkimise näol – tema jaoks tundmatule isikule. Tunnistajana üle kuulatud notar E. U. ütlustest nähtub muuhulgas, et O. A. nimetas volikirja tegemisel S.U enda sugulaseks. See asjaolu aga kinnitab, et L. Havel oli eelnevalt O. A. suhelnud ja selgitanud talle, mida ja kuidas notari juures rääkida. Mingit tähtsust ei oma, kas S.U ise on O. A. juures kodus käinud või mitte, tähtis on see, et vaieldamatult on siiski tuvastamist leidnud, et tema koos V. Loidiga mõjutas O. A. tehingut tegema. Seoses V. Loidi kaitsja apellatsiooniga peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et varalise kahju esinemine kannatanul ei ole
§-s 209 ettenähtud kuriteo koosseisutunnuseks (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-98-09; 3-1-1-2-10). Kelmus S. E. suhtes. V. Loidi kaitsja avaldab seisukohta, mille kohaselt pole oluline, et pärast notari juures tehtud tehingut on S. E. nimetatud endiselt omanikuks, kuivõrd isik muutub omanikuks alles sellekohase kande tegemisel kinnistusraamatusse. Maakohtu otsusest tuleneb ja küsimus just ongi selles, et tegelikult ei saanud S. E. aru, millele ta alla kirjutas. Põhiprobleemiks pole omandiõiguse muutumine, vaid just isiku arusaamisvõime. Maakohus on oma otsuses kõiki 23 tehiolusid analüüsinud ja leidnud põhjendatult, et S.U, nimetades S. E. päev pärast V. Loidi kasuks kinkelepingu sõlmimist jätkuvalt kinnistu omanikuks ja lubades talle leida isik, kellele kinnistu kinkida, püüdis vanainimest lihtsalt eksitada ja jätta S. E. mulje, nagu ta oleks kinnistu omanik. Maakohus rõhutab põhjendatult, et S. E., kirjutades ühel ja samal päeval, s.o 05.02.2004.a alla kahele sisult vastuolus olevale lepingule, ei saanud aru nende lepingute sisust ega saanud aru ka sellest, et oli eelmisel päeval notari juures juba kinkelepingu V. Loidi kasuks sõlminud. Tähelepanuväärne on, et ühes S. E. sõlmitud lihtkirjalikus lepingus oli nimetatud V. Loiti omanikuks juba enne notariaalse kinkelepingu sõlmimist. Tuvastatud tehiolud viitavad selgelt S. E. võimetusele saada lepingute sisust aru ning S.U ja V. Loidi soovile ajada vana inimene segadusse. S.U väidab oma apellatsioonis, et tema poolt vale nime kasutamise tingis see, et notari juurde oli raske vastuvõtuks aega saada. Kohtukolleegium märgib, et sellesisulise väite on S.U esmakordselt alles apellatsioonis esitanud, maakohtu istungil eitas ta üldse valenime all esinemist. Teisalt ei ole S.U väide ka eluliselt usutav. Kontrollitud tõendid kinnitavad üheselt asjaolu, et S.U esines notaris S. E. tehingu sõlmimisel L. V. ning sama nime all suhtles ta ka S. E.. Seda asjaolu on maakohus põhjendatult arvestanud, järeldamaks, et S.U ei tegutsenud S. E. suhtes ausate kavatsustega. Kaitsjate apellatsioonides on üheks põhiväiteks see, et kinke-ja ostumüügitehingud on sõlmitud notariaalselt, notarid on kohtuistungil üle kuulatud, kes kõik ka tehinguis osalenud isikute tahte olemasolu kontrollisid. Kohtukolleegium osundab, et nimetatud asjaolu ei välista S.U ja V. Loidi süüd. Ka senises kohtupraktikas on korduvalt esinenud juhtumeid, kus vaatamata notariaalselt sõlmitud tehingutele on tuvastatud
ettenähtud kuriteo toimepanemine, mille tuvastamisel on omistatud kannatanute ütlustele suuremat kaalu ja nende ütluste usaldusväärseks tunnistamisel on muuhulgas tuginetud ka kuriteoepisoodide faktiliste asjaolude silmnähtavale sarnasusele. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et notariaalselt tõestatud kinnisasja võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu olemasolu iseenesest ei välista kelmuse toimepanemist, lähtuda tuleb sellest, kas on tuvastatud kelmuse objektiivse koosseisu obligatoorne element – pettus (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-87-09; 31-1-3-10). Käesolevas süüdistusasjas on nii K. E., S. E., O. A. kui V. L. poolt sõlmitud tehingud tõestanud notar. Vaieldamatult on aga tõendatud, et kannatanud ei saanud aru, millise sisuga lepingud nad tegelikult sõlmivad. Maakohus on oma otsuses neid asjaolusid igakülgselt käsitlenud ja analüüsinud, kohtu järeldused on veenvalt põhjendatud. Ka V. L. suhtes toimepandu on tuvastamist leidnud nii, nagu seda on käsitatud süüdistuses. S.U väide, nagu oleks V. L. olnud teadlik, et sõlmib kinkelepingu, on paljasõnaline ja teiste kontrollitud tõenditega kummutatud. Kohtukolleegium osundab siinjuures tunnistaja E. K. ütlustele, millede kohaselt tulnud V. L. pärast kinkelepingu sõlmimist tema juurde ja palunud selgitada lepingu sisu. Maakohus leidis põhjendatult, et kui V. L. oleks lepingu sisu selge olnud, poleks tal olnud hiljem mingit vajadust seda endale selgitada lasta. Kohtukolleegiumi hinnangul on apellatsioonid põhjendamatud ka I. V. puudutavas osas. S.U väitel lubanud I. V. tal oma pangakontolt 18 500 krooni võtta ning kirjutanud ka sellekohase volituse. S.U väide on kohtuistungil kontrollitud tõenditega kummutatud, kohtuotsuses on sellekohane tõendite analüüs ja kohtu järeldused veenvalt esitatud. I. V. 24 kinnitas üheselt, et ei ole lubanud S.U oma kontolt raha võtta. Millistel asjaoludel ta aga volituse kirjutas, ei oska seletada. Samas ei selgu volikirjast, kellele see väljastatud on ja kellel siis on 18 500 krooni võtmise õigus. Samas kinnitas S.U ise, et tal oli I. V. kokkulepe, et ei kasuta I. V. pensioniraha, kuid I. V. pangakonto väljavõtte kohaselt oligi tema ainsaks sissetulekuks pension. Tähele tuleb siinjuures panna, et S.U kasutas raha kättesaamiseks H. S. pangakontot, kandes esmalt raha H. S. kontole ja võttes seejärel H. S. pangakaarti kasutades raha tema kontolt välja. Kui S.U oleks tõepoolest olnud luba I. V. raha kasutamiseks, puudunuks igasugune vajadus ülekannete tegemiseks H. S. kontole ja ülekande selgitusse „võlg“ märkimiseks. H. K. suhtes toimepandud kuriteod ja S.U süü neis tegudes on samuti maakohtu poolt põhjendatult tuvastatud. Kindlaks tehtud faktilised asjaolud on äärmise põhjalikkusega kohtuotsuses esitatud, neist tulenevad järeldused on loogilised ja arusaadavad. S.U väide, et H. K. andis talle volituse ja tegi ka kinkelepingu, ei haaku maakohtu poolt tuvastatud tehioludega. Volikirja ja kinkelepingu eelneval olemasolul ei oleks olnud R. Palmrel mingit vajadust H. K. nimel ja H. K. ID-kaarti kasutades pangas kannatanu tähtajalisi hoiuseid sulgeda. Tuvastatud on ka, et R. Palmre ei tegutsenud omal initsiatiivil, sest tema mingit varalist kasu ei saanud ning tähelepanuväärne on ka see, et ta ei saanud H. K. ID-kaarti mitte viimase poolt, vaid selle sai ta S.U käest. Maakohus, analüüsinud kogu sündmuste käiku, jõudis põhjendatult järeldusele, mille kohaselt on ebatõenäoline, et R. Palmre ilma S.U-lt saadud juhtnöörideta oleks üldse teadnud midagi H. K. tähtajalistest hoiustest ja tulnud ise mõttele minna H. K. nimel neid hoiuseid lõpetama. Tuleb märkida sedagi, et pärast seda, kui pangast oli H. K. loata 50 000 krooni välja võetud, paigutas H. K. ülejäänud summa tähtajalisele hoiusele, mis iseenesest ei tee kuigi usutavaks, et tal oleks olnud raha kinkimise soov. Mis puudutab S.U süüditunnistamist
K. pangakaardi võttis S.U oma valdusse omavoliliselt. Tuvastatud tehiolud ei viita kuidagi sellele, nagu oleks H. K. soovinud oma valdusest rahale loobuda. S.U kaitsja püüab oma apellatsioonis S.U õigustada ja tema käitumises
Need hinnangud on eksitavad ega välista kuidagi S.U poolt toimepandu õigusvastasust karistusõiguse mõttes. Ennekõike tulebki kontrollida, kas isik on rikkunud kriminaalõiguslikku kaitsenormi, hinnates teo koosseisupärasust, õigusvastasust ja süüd. Maakohus on S.U käitumises
lg 2 p 1, 2, 3 koosseisutunnused tuvastanud ja leidnud põhjendatult, et S.U on talle inkrimineeritud kuritegudes süüdi, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Apellatsioonides esitatud arusaam, nagu oleks kriminaalmenetluse tinginud kannatanute tuttavate või sugulaste põhjendamatu varaline huvi, on kohtukolleegiumi hinnangul käesoleva kriminaalasja konteksti silmas pidades kohatu, kuivõrd S.U oli see, kes tungis põhjendamatult kasu saamise eesmärgil eakate inimeste privaatellu, kasutades ära nende arusaamisvõimetust. Mis puudutab S.U kaitsja esitatud märkust selle kohta, et maakohus on jätnud otsustamata S.U elukohast läbiotsimise käigus ära võetud sularaha tagastamise/mittetagastamise, siis kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et kõne all olev läbiotsimine viidi läbi teise kriminaalasja (nr 08230100211) raames /
§-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Järelikult tuleb ka käesoleval juhul anda esmalt hinnang sellele, kas S.U tingimuslikult karistusest vabastamine on põhjendatud. Järgnevalt osundab kohtukolleegium Eesti karistusõigussüsteemi ülesehituse põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eelosundatud põhimõtteid järginud.
sätete kohaldamist ja nn šokivangistuse mõistmist on maakohus põhjendanud järgmiste asjaoludega – S.U on alaline elukoht, tema ülalpidamisel on alaealised lapsed, teda ei ole varem vangistusega karistatud. Kohtukolleegium, nõustudes prokuröri apellatsioonis esitatud hinnanguga, leiab, et maakohtu põhjendused S.U tingimuslikult karistusest vabastamiseks ei ole veenvad ega anna
Tegelikult tuleneb maakohtu otsusest, et need asjaolud, mida on kohus karistuse mõistmisel arvestanud, ei räägi mitte
Siinjuures osundab kohtukolleegium, et prokurör, asudes oma apellatsioonis analüüsima neid asjaolusid, mis 26 karistusest tingimusliku vabastamise välistavad, viitab põhjendatult Riigikohtu otsusele nr 31-1-99-06, milles väljendatud seisukoha kohaselt on samade asjaolude arvestamine nii karistusliigi ja –määra valikul kui karistusest tingimusliku vabastamise vaagimisel põhjendatud ja seaduse mõttega kooskõlas. Sealjuures tuleb aga silmas pidada, et seadusandja on karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise regulatsioonide puhul pidanud vajalikuks kehtestada aluste korduva arvestamise suhtes otsesed piirangud üksnes
§-s 59 (karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei arvestata karistuse kohaldamisel, kui neid on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena). Kohtukolleegiumi hinnangul puudub S.U puhul käesolevas süüdistusasjas alus nii ühest kui teisest karistusest tingimisi vabastamise alusest rääkimiseks. Nagu eelpool öeldud, ei võimalda maakohtu poolt tuvastatud kuriteo toimepanemise asjaolud ja kindlaks tehtud S.U süü suurus karistusest tingimuslikku vabastamist ning teisalt ei ole tuvastatud ka süüdlase isikut iseloomustavaid selliseid andmeid, mis võimaldaksid järeldada, et karistuse reaalne ärakandmine on ebaotstarbekas. Valdavas osas nõustub kohtukolleegium prokuröri poolt antud hinnanguga maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele, ei soostu aga üksnes apellatsiooniga osas, milles taotletakse ühe raskendava asjaolu laiendamist ning kergendava asjaolu mittearvestamist. Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult kõrges eas isikute hulka lugenud üksnes viis kannatanut. Kõrges eas olevateks tulnuks tunnistada ka 67-aastane S. E., 64-aastane O. A. ja 71-aastane L. L.. Kohtukolleegium prokuröriga ei nõustu ning peab vajalikuks märkida, et maakohus lähtus põhjendatult gerontoloogias esitatud määratlusest, mille kohaselt käsitatakse raugaeana inimese
lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud. Kahju vabatahtlik hüvitamine, ka siis kui see on toimunud osaliselt, on seaduses ette nähtud karistust kergendav asjaolu (
Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus selles osas põhjendatud. Kuid käesolevat süüdistusasja silmas pidades ei ole aga kõne all olev kergendav asjaolu sedavõrd erakordsena käsitatav, et võiks olla määravaks mõistetud karistusest tingimisi vabastamise 27 otsustamisel. Hüvitatud on üksnes väike osa tekitatud kahjudest ning märkimata ei saa jätta prokuröri poolt osundatut, et kahju hüvitamine toimus alles siis, kui S.U oli teada, et süüdistusasi läheb kohtusse. Mis puudutab prokuröri poolt esile toodud suure kahju põhjustamist, siis kohtukolleegium osundab, et S.U on süüdi tunnistatud muuhulgas ka
lg 2 p 2 järgi, s.o varalise kasu saamises kelmuse läbi suures ulatuses.
§-s 59 sätestatu keelab §-des 57 ja 58 ettenähtud karistust kergendavate või raskendavate asjaolude arvestamist karistuse mõistmisel kui neid on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena. Käesoleval juhul aga mõjustab S.U süü suurust see, et ta on toime pannud
§-s 209 sätestatud kuriteod, milles esinevad kolm süüteokoosseisulist raskendavat asjaolu. Prokurör rõhutab põhjendatult neid asjaolusid, mis välistavad S.U karistusest tingimusliku vabastamise. Nendeks on kuritegude rohkus ja süstemaatilisus, kuritegude toimepanek viie kõrges eas isiku suhtes, kuritegude toimepanek ka pärast Harju Maakohtu 13.09.2006.a süüdimõistvat kohtuotsust, asjaolu, et olles käesoleva süüdistusasja kohtuliku menetluse ajal viibinud üle kuu vahi all, pani S.U pärast vabanemist toime uue, analoogse kuriteo H. K. suhtes. Maakohus ise on oma otsuses põhjendatult märkinud, et kuritegelik käitumine on kujunemas S.U elustiiliks, selleks on loodud süsteem, 6 aasta jooksul on ta toime pannud 15 kuritegu. Nagu öeldud, välistavad kohtuotsuses endas esiletoodud asjaolud
kohaldamise ning nende karistusest vabastamist välistavate asjaolude kaalukust ei kahanda tuvastatud ja maakohtu poolt arvestatud kergendavad asjaolud. Nii on tekitatud kahjust hüvitatud üksnes väike osa. Mis puudutab aga
§-s 57 lg 1 p 7 märgitud kergendavat asjaolu – kuriteo toimepanemist rasedana – siis maakohus on seda põhjendatult arvestanud, kuid samas selle kergendava asjaolu kaalukuse hindamisel võtnud põhjendatult arvesse seda, et oma seisundit kasutas S.U samas ära ka kuritegude toimepanemisel, et tekitada kannatanutes enda suhtes kaastunnet. Küsimusele, kas alalise elukoha olemasolu, alaealiste laste ülalpidamiskohustus ja see, et S.U ei ole varem vangistusega karistatud, on käsitatavad erandlike asjaoludena karistusest tingimisi vabastamise mõttes, tuleb kohtukolleegiumi hinnangul vastata eitavalt. Et elukoha olemasolu on iga normaalse isiku normaalne seisund, siis puudub igasugune alus käsitada seda kuidagi erandlikuna muuhulgas ka karistusest tingimisi vabastamise mõttes. Alaealiste laste ülalpidamine ei ole takistanud S.U kuritegusid toime panemast, vastupidi, maakohus tuvastas, et ka rasedust kasutas S.U ära kannatanute mõjutamiseks. S.U süü suurust, analoogiliste kuritegude süstemaatilist toimepanekut arvestades ei ole erandlikuna käsitatav ka see, et S.U ei ole varem vabaduskaotuslikku karistust kandnud. Jällegi tuleb siinjuures osundada asjaolule, et pärast vahi alt vabastamist kohtumenetluses, pani ta toime uue kuriteo. Seega puuduvad S.U puhul erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ning tema isikut ei iseloomusta märkimisväärne eripära mõistetud karistusest tingimisi vabastamise mõttes. Eelnevast johtuvalt puudub nn šokivangistuse kohaldamise vajalikkuse vaagimiseks alus. S.U tuleb talle mõistetud vangistus reaalselt ära kanda. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 4; 340 lg 4 p 4, 342 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 11.02.2010.a otsuse osaliselt S.U suhtes
Loidi kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata. 28 Malle Preimer Meelika Aava 29 Urmas Reinola
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.