4-10-3735/9

4-10-3735 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mail
2. a, Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-3735 Kohtunik Marie Tammsaar Kohtuistungisekretär Helle Koppel Väärteoasi N.N-i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 30.09.2010.a otsusele väärteoasjas 2315,10,008499 22 N.N-i karistamine LS § 74 lg 1 järgi rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses; otsus vaidlustatud kogu ulatuses, kaebaja taotleb väärteomenetluse lõpetamist Kaebuse esitaja N.N (isikukood xxx, elukoht xxx; Eesti Vabariigi kodanik; töökoht puudub) Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet, korrakaitsebüroo Asja arutamise aeg ja koht
3. aprillil 2011.a, Liivalaia kohtumaja Istungitel osalenud isikud Kaebuse esitaja N.N Põhja Prefektuur, Kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p 1, § 133-135, § 155-156 kohus otsustas: Jätta N.N-i kaebus rahuldamata ja Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 30.09.2010.a 22 otsus väärteoasjas 2315,10,008499 N.N-i karistamises LS § 74 lg 1 järgi rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses muutmata. Rahatrahv tasuda kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 30.09.2010.a otsuses väärteoasjas nr 2315,10,008499 märgitud Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011 SEB Pangas või 221023778606 Swadbank pangas, märkides viitenumbri 10220105277870 ja selgitusse „rahatrahv, väärteoasi nr 4-103735“. Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel kohtuotsuse kuulutamisest. Asjaolud, menetluse käik 07.09.2010.a on koostatud väärteoprotokoll AB1163434 selle kohta, et N.N juhtis 07.09.2010.a kell 12:00 Tallinnas Peterburi tee 81 ees mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 15 km/h, sõites kiirusega 68+-3 km/h. Lubatud sõidukiirus antud teelõigul 50 km/h. Sellega rikkus N.N liikluseeskirja (LE) § 47 lg 2 ja pani toime liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. 30.09.2010.a otsusega väärteoasjas 2315,10,008499 määras kohtuväline menetleja N.N-ile 22 LS § 74 lg 1 järgi karistuseks rahatrahvi 15 trahviühiku ulatuses, s.o. 900 krooni. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanek tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, sh liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ütlustega. 22.10.2010.a esitas N.N kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse, palus lõpetada tema suhtes algatatud väärteomenetluse ja välja mõista kohtuväliselt menetlejalt võimalikud menetluskulud. Kaebuse kohaselt on otsus ülekohtune, kaebaja reaalselt liikluses osaleva isikuna ei saa juhinduda talle mittenähtavatest liiklusmärkidest. Kaebaja ei ole kohalik ja ei teagi täpselt, kuskohas Tallinna linn algab või lõppeb ja millised märgid on üles seatud enne ristmikku peateel, kuhu ta pööras. Teadmise järgi ei saa kaebaja sõita üheski riigis, juhindub sõites ikka märkidest, mis on tee ääres reaalselt nähtavad. Sõidusuunad olid antud teelõigul ilusti eraldatud ja sõidusuunas oli kaks eraldi rida, teekattemärgistus puudus. Jalakäijaid sellel teelõigul ei eksisteeri, samuti ei ole seal miskit muud, mida/keda natuke kiirem sõit võiks ohustada. Pöörates Peterburi teele kaeba sõitis lihtsalt nagu teisedki juhid, kes tulid otsesuunas foori alt startides ja jõudsid kaebajale järele ning liitusid temaga liiklusvoolus. Lihtne on tee ääres istuda või seista ja konstateerida „täppismõõtevahendi“ näidu alusel räiget rikkumist, kuid osaledes reaalselt liikluses, tuleb juhindudes liiklusmärkidest või nende puudumisest, arvestada teiste liiklejatega ja mitte takistada teisi juhte aeglase sõiduga, politseipatrulli nähes mitte jääda tee peale seisma, ehkki see oleks kõige kindlam Eesti Vabariigis ebameeldivuste vältimiseks ja juhinduda auto spidomeetrist, mis ei ole kaugeltki mitte täppismõõtevahend. Kaebajale on ebaselge, kes on asjas tunnistajaks ja mida on ta öelnud kaebaja teo kohta. Kas kaebajal on varasemaid eksimusi või mitte, ei tohiks otseselt puutuda hetkel arutatavasse ja ei ole objektiivne kleepida silte. Kohtuistungil jäi N.N esitatud kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja leidis kohtuistungil, et kaebus on alusetu, palus jätta selle rahuldamata. Mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud, rikkumine on tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, kohtus antud tunnistaja ütlustega ning läbi viidud vaatluse tulemustega. Kohus kuulas tunnistajana üle SMS’e ning avaldas väärteotoimikus sisalduvad väärteoprotokolli AB1163434, liiklusjärelvalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, vastulause, karistusregistri teatise; www.regio.ee kaardiandmete väljatrüki, kiirusmõõteseadme Ultra Lyte ja kasutamiseks võimalike lisa- ja abivahendite andmete väljatrüki, laserkiire graafilise kujutise väljatrüki, mõõtevahendi siseriikliku tüübikinnitustunnistuse TJI 5.3-1/12.30.03, mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS2 10/00003 ja Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistuse reg nr E129 koos lisaga, samuti vaatluse ja uurimiseksperimendi läbiviimisel kasutatud mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS- 10/
4. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud väärteoasja kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja, tunnistaja ja kohtuvälise menetleja seisukoha, uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, läbi viinud vaatluse ning hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Kuivõrd käesoleval juhul on määratud isikule karistus väärteoasjas mõõtetulemuste alusel, pidi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuseks olema mõõtmised teinud pädev mõõtja, kes kasutas mõõtevahendit, mille taatluskohustus oli täidetud või mis oli jälgitavalt kalibreeritud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kohus on seisukohal, et väärteoasjas kohtus uuritud tõenditest ei nähtu asjaolusid, mis võiksid anda alust kahtlemiseks selles, et N.N-i juhitud sõiduki kiirust mõõtis pädev mõõtja, kes kasutas selleks taadeldud ja töökorras ning testitud mõõtevahendit järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Asjaolu, et Põhja Prefektuur’ile on väljastatud erialase pädevuse kohta tõend E129, nähtub vastavalt märkelt kiirusmõõteseadme kasutamise protokollilt, on tõendatud Eesti Akrediteerimiskeskuse vastava tunnistusega ja kaebaja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub ning mõõtevahendi siseriikliku tüübikinnitustunnistusega TJI 5.31/12.30.03 ja taatlustunnistusega nr TTRSS-10/00003 on tõendatud ja vaidluse all ei ole ka asjaolud, et kiiruse mõõtmisel kasutatud kiirusmõõteseadme kohta oli väljastatud tüübikinnitustunnistus ning et seade oli taadeldud ning et taatlus oli mõõtmise ajal kehtiv, samuti et seadet oli mõõtmisele eelnevalt testitud 07.09.2010.a ning seade oli töökorras. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva väärteoasja menetluses ilmnenud ka asjakohase mõõtemetoodika järgimist ümber lükkavaid ega kahtluse alla seadvaid asjaolusid. Kohtus üle kuulatud tunnistaja ütlused mõõtmise ja selle tulemuste kajastamise käigu kohta on kattuvad kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantuga ning vaatluse käigus fikseerituga. Tunnistaja on selgitanud mõõteseadme Ultra Lyte tööpõhimõtet ning mõõtetulemuse saamiseks vajalikke tingimusi ning et sellised tingimused antud juhul mõõtmise ajal esinesid (et kaebaja sõiduk oli mõõtjale fikseeritav), selles kohtul alust kahelda ei ole. Kaebaja esitatud tõend mõõteseadmele Ultra Lyte lisamiseks võimalike seadmete ja vahendite kohta ja asjaolu, et selliseid abi- ja lisavahendeid käesoleval juhul ei kasutatud, asjas mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatust kohtu hinnangul ei mõjuta. Vaatluse käigus on tuvastatud, et mõõtmiskohast kohani, kus kaebaja vastavalt kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantud mõõtekaugusele mõõtmise ajal liikus, oli Peterburi tee mõõtjale nähtav ning eristatavad olid kõigil sõiduradadel liikunud sõidukid, samuti et teel oli nii kaebaja liikumiskohas kui mõõtmiskohal 3 sõidurada ning et liiklus kulges neist radadest
5. ja
6. rajal, mistõttu on ka arusaadav kaebaja eksimus sõiduradade arvestamisel, nimelt kaebaja arvamine, et ta liikus
7. sõidurajaks oleval rajal. Vaatluse käigus ilmnes ka, et Peterburi tee kulgeb mõõtja asendist sellesse suunda vaadates, kust kaebaja talle lähenes, kergelt vasakule, mistõttu oli mõõtjal võimalik näha kaebaja sõidukit mõõtmiseks vajalikus 3 mahus ka juhul, kui kaebaja ees liikus teine sõiduk. Ka on kaebaja on istungil seletanud, et Peterburi teele keerates liikus tema ees olnud sõiduk algselt temast 100 m eespool, seega ei nähtu asjast ühtegi kaebaja sõiduki mõõtmist objektiivselt võimatuks muuta võinud asjaolu. Kaebaja väited, et mõõtja kandis kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli mõõtekauguse suvaliselt ja vaid tema enda ütluste kohaselt ja et see mõõtekaugus ei olnud nähtav kiirusmõõteseadmelt, ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed, kuna kaebaja ei suutnud selgitada, miks ta nimetas mõõtekauguseks just sellise kauguse ning kuna tunnistaja ütluste kohaselt kuvab seade mõõtmisel mõõtekauguse automaatselt, seega ei saa kiiruse näidu olemasolul mõõtekaugus seadmelt mitteloetav olla. Tunnistaja on ka selgitanud, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli esmasel kaebajale tutvustamisel oli ta mõõtekauguse seadmelt protokolli kanda unustanud, kuid tegi seda kui kaebaja oli tema tähelepanu sellele juhtinud. Kaebaja kriitika Peterburi maanteel suurimat lubatud sõidukiirust tähistavate liiklusmärkide puudumise kohta ei ole asjassepuutuv, kuivõrd LS § 47 lg 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h ja selline kiirus kehtib kõigil asulasisestel teedel, kus suurimat lubatud sõidukiirust ei ole ei vähendatud ega suurendatud. Seega ei sõltu asulasisesel teel liikudes suurimast lubatud kiirusest 50 km/h juhindumise kohustus mitte suurimat lubatud sõidukiirust tähistava liiklusmärgi (nr 351) olemasolust, vaid asulasisesel teel liikumise faktist ja teistsuguste sõidukiirust 50 km/h tähistavate liiklusmärkide puudumisest. Kaebuse väide, et reaalselt liikluses osaledes tuleb juhinduda liiklusmärkidest või nende puudumisest, on igati õige, kuid kaebaja poolt antud juhul vääriti sisustatud. Kaebaja väited, et ta ei saanud aru, et liikus asulasisesel teel, ei ole asjakohased, et arvestades asula algamist liiklusmärgist 571 („asula“ – koht, kus hakkab kehtima liikluseeskirjajärgne asulas liiklemise kord), mille märkamine on juhile kohustuslik ning sellest märgist vältimatut möödumist asulasse sisenemisel. Ka kaebaja väited eelnevalt Tallinna linnas asuvas Mustakivi kaubanduskeskuses käimise kohta kinnitavad kohtu hinnangul, et kaebaja liikus asulas ning pidi sellest üheselt aru saama. Väited selle kohta, et Peterburi teel on lubatud sõidukiirus kaebajale teadaolevalt 70 km/h, ei saa õigustada kiirust 50 km/h ületavat liikumist, kuivõrd liikluseeskirja lisa 2 „Lisaselgitused keelumärkide kohta“ kohaselt ulatub märkide 35 ja 36 mõjupiirkond asulas märgist kuni märgi taga oleva lähima ristmikuni ja vaid ristmiku puudumisel kui asula lõpuni või piirangut lõpetava märgini. Kuivõrd kaebaja on kinnitanud, et suubus Peterburi teele ristmikul ja alates Peterburi teele jõudmisest ta ühtegi suurimat kiirust reguleerivat liiklusmärki ei näinud, ei saanud ta oma liikumiskiiruse valikul juhinduda ka mistahes märkidest, mis võisid talle teadaolevalt olla Peterburi teel enne seda ristmikku ega ka märkidest, mis olid reguleerinud liikumiskiirust mistahes muul teel, millel ta kuni viimase ristmikuni jõudmist liikunud oli. Õiged on küll kaebuse väited, et reaalses liikluses osaledes tuleb arvestada teiste liiklejatega ja mitte teisi juhte aeglase sõiduga takistada ja mitte jääda teele seisma, kuid antud juhul ei mõjuta need siiski kaebaja käitumise tõendatusele antavat hinnangut, kuna kaebajale on ette heidetud suurimat lubatud sõidukiirust ületava sõiduki juhtimine ja suurima lubatud sõidukiirusega liikumine (ka juhul kui teised liiklejad liiguvad sellest kiiremini) ei saa olla ühelgi juhul käsitletav põhjendamatult aeglase liikumisena. Samuti ei ole suurimat lubatud sõidukiirust ületavatest teistest liiklejatest aeglasem liiklemine nendega mittearvestamine. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kohtuväline menetleja on lugenud väärteo faktilised asjaolud tõendatuks tuginedes õiguspäraselt kogutud usaldusväärsetele tõenditele ning et asjas uuritud tõenditega saab lugeda üheselt ja usaldusväärselt tõendatuks, et N.N liikus mõõtmise ajal kiirusega 68 +-3 km/h alal, kus lubatud sõidukiirus oli 50 km/h, 4 ületas seega arvestades kiiruse mõõtmise laiendmääramatust mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 15 km/h, millega pani toime LS § 47 lg 2 rikkumise ja LS § 7422 lg 1 objektiivsetele tunnustele vastava teo. Kohus on seisukohal, et väärtegu on pandud toime kergemeelsusest. Kuna teo õigusvastasust ja kaebaja süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ja kohus on tuvastanud LS § 7422 lg 1 tunnuste esinemise menetlusaluse isiku käitumises, on kaebaja karistamine LS § 7422 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest olnud põhjendatud ja õiguspärane. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. LS § 7422 lg 1 kohaselt on mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine kuni 20 km/h karistatav rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Kohtuväline menetleja on määranud N.N-ile karistuseks rahatrahvi 15 trahviühiku ulatuses, s.o sanktsiooni keskmises määras. Kohtu hinnangul vastab kohtuvälise menetleja poolt kaebaja karistamine ja määratud karistuse määr KarS § 56 lg 1 sätestatud nõuetele. Väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel kohus alust ei näe, kuivõrd väärteomenetluse lõpetamine saab toimuda menetlusaluse isiku vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, kuid arvestades ületatud lubatud kiiruse määra ning asjaolu, et sellise kiiruse ületamise puhul on tegemist levinud liiklusalase õiguserikkumisega, ei saa käesolevas asjas rääkida ei kaebaja eriliselt väikesest süüst ega avaliku menetlushuvi puudumisest. Arvestades asjaolu, et karistusregistri teatisest nähtub varasema ja 07.09.2010.a teo toimepanemise ajal kehtiva karistuse olemasolu ei näe kohus karistuse väiksemas määras mõistmiseks alust. Kaebaja väited, et tema varasemale ja kehtivale karistusele käesolevas väärteoasjas mistahes tähenduse omistamine on asjakohatu ja kaebajat alusetult sildistav, ei vasta tegelikkusele. Kaebaja varasem liiklusalane käitumine ning tema varasem kehtiv karistatus omab asjas tähtsust hindamaks käesolevas asjas kohaldatud karistuse mõju kaebaja tulevikus oodatavalt õiguskuulekale käitumisele. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kaebaja on kohtuistungil väitnud, et trahv on ühes osas maksmiseks liialt suur ja taotlenud seega sisuliselt trahvi ositi tasumiseks määramist. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas trahvi ositi tasumiseks määramist tingivaid asjaolusid ei esine, üksnes kaebajal töökoha puudumise fakt ei ole mõjuvaks põhjuseks määrata trahv tasumiseks ositi ja muudele seda tingida võivatele asjaoludele kaebaja osundanud ei ole. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud väärteoasja menetlemisel väärteomenetlusõiguse rikkumist, tõendatud on LS § 7422 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine ja N.N-i karistamine on toimud kohtu hinnangul vastavuses KarS § 56 lg 1 sätestatuga, tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. Marie Tammsaar Kohtunik 5