← Eesti

1-08-11468/10

1-08-11468 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-11468 (08260102499) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati

§ 113ning Kar

S § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

  1. novembri 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav K.A ja tema kaitsja Heiki Kuningas Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav K.A elukoht: XXX XX, isikukood: XXX, ametliku töökohata varem kriminaalkorras karistatud kaheksal korral Kaitsja advokaat Heiki Kuningas. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
  2. novembri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-11468 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista K.A-lt kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest 6018 krooni riigituludesse. K.A tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
  3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „K.A kriminaalasjas nr 1-08-11468 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
  4. märtsist
  5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
  6. aprillist
  7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
  8. aprillist
  9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
  10. novembri 2008 otsusega mõisteti K.A süüdi ja karistati KarS § 25 lg 1,

§ 113järgi 8-aastase vangistusega ning Kar

S § 121 järgi 10-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti 8-aastase vangistuse kandmise alguseks 14. mai 2008. Maakohus arutas muuhulgas K.A-le KarS § 25 lg 1,

§ 113järgi esitatud süüdistust selles, et tema 13.

mail 2008 kella 14.30 paiku Tartus Vabaduse puiestee 5 asuvas pargis Kalevipoja mälestusmärgi juures püüdis tappa S.B sellega, et lõi Emajõe kaldal seisvale S.B selja tagant noaga kahel korral rindkeresse, tekitades sellega kannatanule rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakule poole rinnakukõrvaljoonele III-ndasse roidevahemikku ja torke-lõikehaava paremale poole õla eespinnale. Pärast seda kui S.B K.A-st eemaldus, järgnes K.A S.B , kes oli mõned meetrid eemal muru peale kõhuli kukkunud, ja lõi maas lamavale S.B noaga ühe korra selga, tekitades kannatanule vasakul pool selja abaluu ülemise serva kohale torke-lõikehaava, ning ütles samal ajal kannatanule „ma tapan su ära“. Seejärel lõi K.A maas lamavale S.B jalaga vastu paremat õlga, tekitades sellega kannatanule paremale poole rindkerele rangluu kohale nahaaluse verevalumi ja nahamarrastuse. Sellise tegevusega tekitas K.A S.B eluohtliku tervisekahjustuse: rinnaõõnde tungivad torke-lõikehaavad, ning lühiajalise tervisekahjustuse kestusega vähem kui 4 nädalat: paremale poole rindkerele torke-lõikehaava, nahaaluse verevalumi ja marrastuse. S.B surm jäi saabumata kiire meditsiinilise abi tõttu. 2 Süüdistatav tunnistas ennast KarS § 25 lg 1,

§ 113

järgi süüdi osaliselt, avaldades, et lõi küll kannatanut kolmel korral noaga, kuid kannatanut ta tappa ei tahtnud; ka pole ta kannatanut jalaga löönud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on K.A-le KarS § 25 lg 1,

§ 113

järgi esitatud süüdistus tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokollist, asitõendi – noa vaatlusprotokollist, asitõendite – S.B

  1. mail 2008 seljas olnud riietusesemete: teksatagi, T-särgi, kampsuni vaatlusprotokollist, tunnistajate A.S , S.K , H.H ütlustest, äratundmiseks esitamise protokollidest, patrullilehtedelt, joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollist, kahtlustatavana kinnipidamise protokollist, kiirabikaardilt, ravidokumentidest, uurija
  2. mail 2008 koostatud õiendist, kannatanu S.B , tunnistajate G.B ja O.A ütlustest ning eksperdiarvamustest kogumis nähtuvaga. Nimetatud tõenditega on kooskõlas ka süüdistatava ütlused, et ta lõi kannatanut kolmel korral noaga. Kannatanu ja tunnistaja G.B ütlustest ning eksperdiarvamusest nähtuvaga on ümber lükatavad süüdistatava ütlused selle kohta, et tema ei ole maas lamavat kannatanut löönud, sh ei ole kannatanut jalaga löönud. Süüdistatava ütluste kohaselt lõi teda G.B käega vastu õlga, teised seltskonnas viibinud isikud ja G.B vehkisid enne seda veel jalgadega, kuid ei jõudnud veel lüüa. Süüdistatava väitel oli ta sellest, et teda käega löödi, šokis; läks ja andis taskus olnud noaga S.B kolm korda kuhu juhtus. Kuna viimati esile toodud süüdistatava ütlused on kriminaalasjas ainukesed, mis ei ole ülejäänud tõenditega kooskõlas, ei ole kohtul põhjust kahelda omavahel kooskõlas olevate tunnistajate A.S , G.B ja O.A ning kannatanu ütlustes selle kohta, et K.A keegi ei löönud. Kriminaalasjas puuduvad K.A käitumise õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. K.A süüd välistavaks asjaoluks ei ole ka Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku teatiselt nähtuv, et K.A on pöördunud psühhiaatriakliinikusse ambulatoorsele vastuvõtule 10.10.1982 – 12.02.1986 diagnoosiga kerge vaimne alaareng; hiljem pöördunud ei ole. K.A käitumine on põhjendatult kvalifitseeritud KarS § 25 lg 1,

§ 113järgi tapmise katsena.

Kannatanu surm jäi saabumata üksnes kiire meditsiinilise abi osutamise tõttu. Ravidokumentidest ja eksperdiarvamusest ning kannatanu enda ütlustest nähtuvalt oli S.B seisund äärmiselt raske. S.B tapmise katse pani K.A toime vähemalt kaudse tahtlusega. K.A – lüües S.B noaga (tera pikkus 90 mm, laius 18 mm, käepideme pikkus 105 mm – sarnaneb keskmises mõõdus olevale ehitus- ja kööginoale) kolmel korral ülakehasse rindkere piirkonda, sh kohtadesse, kus asuvad elutähtsate organitena kops ja süda aordiga ning rangluualused suured veresooned, pidi pidama võimalikuks ja vähemalt möönma, et tema tegu põhjustab kannatanu surma. Asjaolu, et K.A pani kuriteo toime tahtlikult – vähemalt kaudse tahtlusega, tõendavad ka kannatanu ja tunnistaja A.S ütlused selle kohta, et K.A ütles S.B kehavigastusi tekitades vene keeles, et tapan su ära. Ka K.A käitumine peale S.B vigastuste tekitamist osundab selgelt sellele, et K.A pidas võimalikuks ja möönis mistahes raskeima tagajärje, sh S.B surma saabumist. K.A jättis noahaavadega S.B maha lamama ning läks jõe äärde kala püüdma, tegemata vähimatki selleks, et kannatanule abi osutada või abi kutsuda. Kannatanu ütlustest nähtub ka motiiv, miks K.A võis soovida S.B surma. Nimelt avaldas S.B

  1. mail 2008 K.A-le , et oli teada saanud asjaolu, et K.A oli Murru Vanglas karistust kandnud I blokis, mitte II blokis, nagu K.A oli S.B varasemalt avaldanud. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ütles ta selle kõik K.A-le välja ja siis ütles enda kaaslastele, et K.A-le juua ei anna. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ütles ta K.A-le , et miks sa ei öelnud ja oleks ju võinud rääkida ning kõik oleks olnud 3 normaalne. Kannatanu ütluste kohaselt läksid nad seejärel laiali, K.A läks kala püüdma, kui külje pealt nägi, et K.A hakkas tema poole liikuma ning siis kuulis ka hõiget: „Stas, nuga!“ Nii kannatanu kui ka tunnistajate A.S , G.B ja O.A ütlustest nähtuvalt oli enne sõnaline konflikt ning sellele järgnevalt läks K.A S.B juurde ja tekitas S.B vigastused. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lähtudes K.A süü ulatusest – pani toime ühe esimese astme kuriteo ja ühe teise astme kuriteo, esimese astme kuritegu jäi lõpule viimata, s.o kannatanu S.B surm jäi saabumata K.A käitumisest sõltumatutel asjaoludel ja üksnes kiire meditsiinilise abi osutamise tõttu, teise astme kuriteo pani K.A toime vanglas röövimise eest karistuse kandmise ajal, puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, varasemalt on K.A kriminaalkorras karistatud kaheksal korral, esimest korda
  2. a, viimase karistuse kandmiselt vabanes ta vanglast pärast karistuse ärakandmist
  3. novembril 2007, Murru Vangla iseloomustusest nähtuvalt on K.A vangistuse kandmise ajal distsiplinaarkorras karistatud 10 korral, pidas kohus õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et panna K.A edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest, põhjendatuks karistada teda mõlema kuriteo toimepanemise eest vangistusega – tapmise katse eest sanktsiooni alammäära lähedal, s.o 8 aastat (kannatanu surm jäi saabumata) ja tervisekahjustuse tekitamise eest ligikaudu 1/3 ulatuses sanktsiooni maksumumäärast, s.o 10 kuud. Kuna K.A käitumisest ja suhtlemisest kohtuistungil S.B ga ei nähtunud, et ta oleks kannatanuga leppinud, siis pole põhjandatud asjaolusid, et kannatanu ei soovinud süüdistatava karistamist ja avaldas, et on süüdistatavale andestanud, käsitleda KarS § 57 lg 1 p 9 tähenduses karistust kergendavana, s.o kannatanuga leppimisena. Süüdistatava kohtuistungil avaldatust ei nähtunud soovi kannatanuga leppida. Saades võimaluse esitada kannatanule küsimusi, pidas süüdistatav vajalikuks üksnes teatavaks teha, et kannatanu ei rääkinud üldse nii nagu oli. Vahetult enne seda aga oli kannatanu just prokurörile avaldanud, et ei soovi süüdistatava karistamist ja on süüdistatavale andeks andnud. Ühepoolset, s.o ainult kannatanust lähtuvat leppimist, ilma et leppimiseks oleks soovi avaldanud ka süüdistatav, ei ole põhjendatud käsitleda KarS § 57 lg 1 p 9 tähenduses kannatanuga leppimisena. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu K.A kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista K.A süüdi KarS § 118 p 1 järgi. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei analüüsinud maakohus kannatanu käitumist ega andnud hinnangut, kas ja kuivõrd tingis kannatanu käitumine süüdistatava käitumise. Selles väljendub kohtuotsuse ühekülgsus ja süüdistav hoiak, mis on vastuolus KrMS § 61 sätetega. Kohus on pealiskaudselt analüüsinud süüdistatava käitumist, sidumata seda süüdistatava ütlustega ja tema arengutasemega. Tõendite igakülgse ja objektiivse hindamise kohustus tähendab, et iga tõendit, eriti ütlusi tuleb täies mahus analüüsida. Süüdistatava ütlused on jäetud suurelt osalt hindamata. Tuvastatud on, et
  4. mail 2008 läksid kannatanu ja tema tuttavad Emajõe äärde alkoholi tarvitama. Kannatanu ütlustest nähtub, et seltskond saabus kala püüdnud K.A juurde ning kannatanu avalikustas teiste kuuldes süüdistatava kunagist seisundit vanglas. Kannatanu ütluste kohaselt viibis süüdistatav blokis, kus asusid nn heidikud. Eesti keeles mõistetakse sõna „heidik“ all väljatõugatut, hüljatut, s.o inimest, kellega ei soovita suhelda. Ilmselt 4 tähendab selline väljend kinnipeetavate hulgas midagi enamat ja solvavamat. Selliste faktide avalikustamine on vaieldamatult adressaadile ebameeldiv ja solvav. Seda asjaolu kinnitab süüdistatava käitumine kohtus, kus ta ei soovinud neid asjaolusid käsitleda. Kohus ei ole käsitlenud kannatanu käitumist. Otsuses on öeldud, et enne oli sõnaline konflikt ja sellele järgnevalt tekitas süüdistatav kannatanule vigastused. Sellest võib järeldada, et süüdistatava käitumise põhjustas konflikt kannatanuga. Kannatanupoolne süüdistatava käitumise provotseerimine on KaRS § 57 p 6 kohaselt kergendav asjaolu. Samuti toob provotseeritud tapmine kaasa tunduvalt leebema karistuse. Seega omab kannatanu käitumisele hinnangu andmine olulist tähtsust karistuse mõistmisel. Kannatanu käitumine süüdistatava suhtes ei olnud õiguspärane, sest see käitumine oli süüdistatava jaoks solvav. Järgnevalt tuleb analüüsida süüdistatava käitumist, kas see oli mõjutatud kannatanu käitumisest, kas süüdistataval oli erutusseisund. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-86-04, kus käsitletakse KarS § 115 kvalifikatsiooni, on öeldud, et erutusseisund on juriidilisele hindamisele avatud mõiste, mille saab tuvastada kriminaalasja tehioludele tuginevalt. Süüdistatava ütluste kohaselt oli ta närviline, närvid ei pidanud vastu; teda sunniti kannatanut lööma; ta oli šokis; kui teda rünnatakse, läheb ta endast välja. Tunnistaja A.S ütles, et süüdistatav ärritus väga tugevalt. Rünne ja provokatsioon võivad väljenduda nii teos kui ka sõnas. Ei ole kahtlust, et süüdistatav ärritus kannatanu solvangute peale. Siinjuures tuleb tähelepanu pöörata psühhiaatriakliiniku õiendile, mille kohaselt on süüdistataval diagnoositud kerge vaimne alaareng. Terve inimene peab olema võimeline konflikte lahendama ilma vägivalda kasutamata. Seda ei saa väita arenguhäiretega inimese kohta, arengus mahajäämus mõjutab alati teatud määral valikute tegemist konflikti lahendamisel, selleks abinõude valikut. Ülaltoodu annab aluse järelduseks, et kannatanupoolne provokatsioon tingis süüdistatava käitumise ning süüdistatava isikupärast tulenevalt realiseerus provokatsioon ründena ja kehavigastuste tekitamisena. Seega esinevad süüdistatava käitumises KaRS § 115 koosseisule viitavad tunnused. Ka kohus on leidnud, et tapmise motiiviks oli kannatanu poolt süüdistatava kohta avaldatud teave, millest saab teha järelduse, et kannatanu tegevus ja käitumine provotseerisid süüdistatavat. KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest kergendavatel asjaoludel. Samal ajal on ka KarS § 115 kirjeldatud teo toimepanemine võimalik katsena. Sel juhul tuleb aga tuvastada süüdistatava tapmise tahtlus. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega kannatanu tappa. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-124-03 on öeldud: „KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil – kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust – kergemeelsust – ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele“. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-128-06 on öeldud, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Samuti tuleb tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. 5 Riigikohtu otsuses viidatud mõisted üldine või tavaline elukogemus sisaldavad endas ka teo toimepanija isikupära, tema arengutaset, sest paratamatult mõjutavad need elukogemust. Prokuröri küsimusele, kuhu süüdistatav lõi, vastas ta: „Mina seisin all, tema seisis üleval. Lõin sinna, kuhu juhtus, ma olin šokis. Mind löödi, sellepärast olin šokis“. Süüdistatav vastas prokuröri küsimusele, mida ta mõtles, mida kolm korda noaga löömine tekitab inimesele, järgmist: „Mõtlesin, et lihtsalt lõikusin teda. Seda enam, et nuga ei olnud terav, ei olnud teritatud nuga, see vedeles mul alati niisama“. Küsimusele, kes kannatanule sinikaid tekitas, vastas süüdistatav: „Seda ma ei tea. Miks ma oleksingi pidanud teda veel rohkem peksma, kui ma talle kolm lööki andsin ja ta istuli kukkus juba. Ma ei kavatsenud teda ju surnuks peksta. Seda enam, et ta seisis mäe peal, mina olin mäe all“. Kaitsja küsimusele, kas süüdistatav tahtis kannatanule haiget teha, vastas ta: „Muidugi mitte. Mul ei ole kunagi varem sellist asja olnud ka, see oli esimest korda“. Analüüsides süüdistatava ütlusi, nähtub, et ta ei pidanud võimalikuks kannatanu surma, sest nuga oli nüri. Selles väljendub süüdistatava arusaam, et sellise noaga ei saagi tappa. Süüdistatav sattus sellisesse olukorda esmakordselt. See tähendab, et süüdistataval puudus oskus oma käitumise suunamiseks. Oma käitumist analüüsides leidis süüdistatav, et tal polnud põhjust kannatanut peale noaga löömist peksta, sest ta ei soovinud kannatanu surma. Süüdistatava mitmed vastused küsimustele on seosetud, mis iseloomustavad süüdistatava puudulikku väljendusoskust, samas iseloomustavad süüdistatava ütlused tema lihtsameelsust (süüdistatav arvas, et natuke lõikus kannatanut, seda enam, et nuga oli nüri, oskamatus õigeid valikuid teha). Asjas ei saa lähtuda keskmise inimese arusaamadest, sest süüdistatav on oma arengus maha jäänud ning seetõttu kogemuste ja oskustega, mis ei vasta keskmise inimese omadele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ebaõige on tahtluse tuvastamiseks järeldusi teha verbaalsete väljendite alusel. Kui sõnadele järgneb tõepoolselt süüdistatava käitumine, mille voluntatiivne element võimaldab tahtlust tuvastada, saab sõnad tegudega siduda. Kui süüdistatav ei usu surma saabumise võimalikkusse, on välja öeldud sõnad sisutud. Kohtu järeldus, et kannatanu abita jätmine viitab tapmistahtlusele, ei tugine tehioludele. Kannatanu juures viibis inimesi, kes said abi kutsuda. Seega abi oli kannatanule sõltumata süüdistatavast tagatud. See oli süüdistatavale arusaadav. Sel põhjusel ei pakkunud süüdistatav oma abi. Samal ajal puudus süüdistataval võimalus abi kutsumiseks, sest tal polnud telefoni. Lähtudes Riigikohtu antud juhistest ja asja tehioludest, samuti kogutud tõenditest, pole tõendatud süüdistataval tapmistahtluse olemasolu. KaRS § 118 koosseis eeldab tahtlust kehavigastuse tekitamiseks. See koosseis on antud juhul realiseerunud. Samal ajal ei saa tähelepanuta jätta kannatanu provokatiivset käitumist, mis põhjustas süüdistatava käitumise ja lõppkokkuvõttes ka kannatanu enda vigastused. Seetõttu tuleb karistuse määramisel KarS § 118 järgi arvestada KarS § 57 p 6 sätteid. Kui aga ringkonnakohus leiab, et süüdistatava tapmistahtlus on tõendatud, tuleb kohaldada KarS § 115 sätteid, sest kannatanupoolne provokatsioon välistab tapmise koosseisu. K.A palub mõista talle KarS § 113 järgi kergema karistuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei tahtnud apellant S.B tappa ega isegi mitte vigastada. Pigem on tegemist KarS § 115 katsega.
  5. mail 2008 kohtus apellant juhuslikult pargis seltskonnaga, kus viibis ka S.B , kes on talle varasemalt Murru vanglas põhjustanud hulgaliselt nii vaimseid kui ka füüsilisi kannatatusi. J.B kutsus apellanti napsi võtma ning apellant ei julgenud keelduda, arvates, et J.B otsib 6 temaga lepitust vanglas
  6. a tekitatud ülekohtu eest. Selgus aga, et S.B kutsus apellandi oma seltskonda selleks, et teda alandada ja mõnitada oma tuttavate ees. Apellandil ei jätkunud julgust ja otsustavust sealt lahkuda. №aga löömist apellant ei mäleta. Ilmselt hägustasid apellandi mõistust S.B solvangud, alandused, mõnitamised, tema poolne provokatsioon ja ka alkohol. Apellant arvab, et ta oli šokis ehk afektiseisundis ja nähtavasti seetõttu ei mäletagi midagi tol momendil toimunust. S.B ütles kohtus, et ei soovi apellandi karistamist ja on apellandile kõik andestanud. Apellant on S.B andestanud juba vanglas
  7. a, et eluga edasi minna ja läbielatu unustada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid kui põhjendamatud jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu otsuse muutmata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonides ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava süüditunnistamist KarS § 118 lg 1 järgi. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud K.A-le esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selles, et K.A lõi
  8. mail 2008 noaga S.B ning oma taolise tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule eluohtliku kehavigastuse. K.A ütluste kohaselt ei soovinud ta S.B tappa. K.A selgitas ringkonnakohtu istungil, et kannatanut lõi ta noaga seepärast, et viimane võttis temalt ära viinapudeli. Süüdistatav küsis viinapudelit tagasi, kuid S.B ga koos olnud seltskond seda ei teinud. Seejärel lõi G.B teda käega vastu õlga. Ka S.B ning temaga koos olnud isikud hakkasid tema suunas käte ja jalgadega vehkima, kuid keegi teda rohkem ei tabanud. G.B löögist oli ta šokis ja läks närvi. Pärast G.B saadud lööki ta järgnes juba lahkuma hakkavale S.B ja lõi teda kolmel korral noaga. Kuhu ta tabas seda ta ei mäleta. K.A ütluste kohaselt oli tal S.B etteheiteid, sest viimane olevat tuttavatele rääkinud, et Murru vanglas kandis ta karistust
  9. blokis, kus kannavad karistust nn „heidikud“. K.A väidete kohaselt ei rääkinud S.B seda juttu mitte otseselt talle, vaid tema tuttavatele ja hiljem ta kuulis omakorda nendelt, mida kannatanu oli tema kohta rääkinud. Pargis S.B ga kohtudes otseselt sellest juttu ei olnud. Ringkonnakohus ei nõustu K.A kaitsja apellatsioonis esitatud taotlusega kvalifitseerida süüdistatava tegevus
  10. mail 2008 S.B löömisel 3 korral noaga, raske tervisekahjustuse tekitamisena, sest kaitsja arvates ei ole tõendamist leidnud K.A tahtlus kannatanu tappa. 7 Ringkonnakohus leiab, et juhtudel, mil isikule on tekitatud taoline kehavigastus, mis konkreetselt seab ohtu tema elu, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Seega olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib põhjusliku seose katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda eelkõige siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (korduv noaga löömine rindkeresse). Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et K.A lõi S.B kolmel korral noaga rindkeresse, kusjuures kaks K.A poolt sooritatud noalööki tungisid rinnaõõnde ning olid seetõttu eluohtlikud. Seejuures on tähelepanuvääriv fakt, et kolmandat korda lõi K.A noaga selga juba maaslamavat S.B . Samas, ringkonnakohus erinevalt süüdistatava kaitsjast, leiab, et K.A poolse tahtluse tuvastamisel, ei saa jätta tähelepanuta ka süüdistatava poolt verbaalset väljendatud soovi kannatanu tappa. Ringkonnakohus leiab, et juba K.A eelpool kirjeldatud tegevuse, s.o nn välise teopildi alusel, saab teha tõsikindla järelduse, et süüdistatav soovis kannatanut tappa. Sellele viitavad otseselt noaga sooritatud löökide arv, juba maaslamava kannatanu löömine selga ning ka verbaalselt väljendatud soov kannatanu tappa. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava nn sisemine teopilt viitab samuti süüdistatava tahtlusele kannatanu tappa. Isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Seejuures kaudse tahtluse ja kergemeelsuse võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. Eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Seega tunneb isik nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse puhul ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub selle saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väidetega, et K.A ei kujutanud endale ette põhjuslikku seost S.B kolmel korral noaga rindkeresse löömise ja kannatanu surma saabumise võimalikkuse vahel. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli K.A kuriteo toimepanemise ajal 34 aastane täiskasvanu. Tema haridus on 8 klassi. Ringkonnakohtul ja ka kriminaalasja varasemalt 8 menetlenud isikutel ei ole tekkinud kahtlust K.A võimes oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Asjaolu, et K.A on alaealisena pöördunud psühhiaatri vastuvõtule ja tal on diagnoositud 1986 aastal kerge vaimne alaareng ei muuda olematuks tema poolt omandatud elukogemust. Ringkonnakohus leiab, et K.A , arvestades tema elukogemust ja haridustaset, oli ja on võimeline aru saama, et teist isikut noaga rindkeresse lüües, võib saabuda teise isiku surm. Ringkonnakohus leiab, et vastupidise väite korral ei oleks võimalik rääkida K.A süüdivusest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt lõi K.A kannatanut kolmel korral rindkeresse, mis ringkonnakohtu arvates näitab tema tagajärge suhtumise intensiivsust, mis jäi aga saabumata temast mitteolenevatel põhjustel. Samas puudus K.A igasugune alus lootmaks, lüües kannatanut kolmel korral noaga rindkeresse, et tema taolisele tegevusele ei või järgneda kannatanu surm, sest pärast rinnaõõnde tungivate torke-lõikehaavade põhjustamist ei olnud ta enam võimeline kontrollima sündmuste edasist kulgu. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõendite alusel on tuvastamist leidnud K.A tahtlus S.B tapmiseks ning maakohus on süüdistatava õigustatult süüdi tunnistanud tapmise katses. Ringkonnakohus leiab, et rahuldamisele ei kuulu ka K.A kaitsja poolt apellatsioonis esitatud alternatiivne taotlus, kvalifitseerida K.A tegevus tapmistahtluse tuvastatuks lugemise korral KarS § 115 järgi. KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Seega on nimetatud süüteokoosseisu kandvaks mõtteks lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu ning tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vajalik tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Seejuures tuleb ka tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on K.A nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu istungitel väitnud, et S.B lõi ta noaga seepärast, et kannatanu ja temaga koos olnud seltskond ei andnud talle tagasi viinapudelit. K.A korduvate selgituste kohaselt kohtuistungitel S.B teda
  11. mail 2008 ei solvanud. Nii on K.A maakohtu istungil kaitsja sellekohasele küsimusele vastanud, et tema ja S.B vahel ei olnud sellel päeval juttu vangla
  12. ega
  13. bloki kohta. Samasisulisi ütlusi andis K.A ka ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu istungil selgitas K.A , et S.B oli varasemalt tema tuttavatele rääkinud, millises Murru vangla blokis ta karistust kandis ja selles osas oli tal kannatanule etteheiteid, kuid
  14. mail 2008 sellest otseselt juttu ei olnud. Ka kinnitas K.A nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu istungitel, et S.B teda otseselt ei sõimanud ning vestluses temaga kasutas kirjakeelseid väljendeid (tl 200). Samas on K.A omakäelises apellatsioonis väitnud, et
  15. mail 2008 tekkis neil S.B ga konflikt vangla teemadel. Apellatsioonist nähtuvalt olevat S.B 2005, ajal mil nad koos kandsid vangistust Murru vanglas, kinnipidamiskohas tema peale valetanud ja seetõttu oli süüdistatav sunnitud kandma karistust Murru vangla 1 blokis, kus asuvad nn „heidikud“. Ka
  16. mail 2008 tuli sellest S.B ga juttu ja see solvas K.A ning viis teda endast välja. Kannatanu S.B on kinnitanud, et
  17. mail 2008 toimus tema ja K.A vahel jutuajamine vangla teemadel ning see oli eelkõige seotud sellega, millises blokis K.A 9 Murru vanglas karistust kandis. Kannatanu ütluste kohaselt lahkus tema pärast jutuajamist K.A juurest ja K.A jätkas kalapüüki. Mõne aja pärast K.A ründaski teda. Arvestades ülaltoodut leiab ringkonnakohus, et suheldes K.A-ga ei provotseerinud S.B süüdistatavat. S.B ei sõimanud
  18. mail 2008 K.A , samuti ei löönud teda. Ringkonnakohtu arvates ei saa K.A solvamisena käsitleda S.B küsimust, millises blokis Murru vanglas K.A karistust kandis. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi taolise küsimuse esitamine, ei saanud K.A-le tulla ootamatusena, sest tema enese väidete kohaselt oli ta juba varasemalt selleteemalistest vestlustest oma tuttavatelt kuulnud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et S.B poolt selleteemalise jutuajamise algatamine ei olnud õiguspärane. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millist ühiskonnas omaksvõetud moraalinormi, rääkimata õigusnormidest, S.B taolise jutuajamise alustamisega rikkus. Samas on K.A kinnitanud kohtuistungitel, et S.B teda
  19. mail 2008 millegagi ei solvanud ning ta ärritus hoopis selle peale, et talle ei tagastatud viinapudelit. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et K.A ründas S.B pärast nende jutuajamise lõppu, kui kannatanu oli juba lahkumas. Samas eeldab KarS § 115 objektiivne teokoosseis, et erutusseisund, milles süüdistatav tegutseb, tekiks äkki, s.o vahetult pärast vägivalla kasutamist või solvamist. Kuivõrd K.A ei rünnanud S.B vahetult pärast nende vahelist juhtuajamist, vaid hoopis hiljem, siis puudub ringkonnakohtu arvates alus väiteks nagu tegutsenuks K.A äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus K.A käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi. Karistus mõistmisel K.A-le on maakohus arvestanud kõiki KarS § 56 ettenähtud asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on K.A-le karistust mõistes õigustatult lähtunud karistuse keskmisest määrast, sest K.A on toime pannud raskeima isikuvastase süüteo. Samas on süüdistatav varasemalt korduvalt karistatud, kuid nimetatud karistused ei ole talle mõju avaldanud ja ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. Arvestades K.A süü suurust (isikule eluohtliku vigastuse tekitamine), tema isikut (korduvaid kriminaalkorras karistamisi) ja õiguskorra kaitsmise huvisid (süüdistatava tegevus on muutunud aina jõhkramaks) on igati põhjendatud maakohtu otsustus karistada K.A pikemaajalise vangistusega. Aarne Sarjas Mati Kartau 10 Tiit Lõhmus

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.