1-07-16365/8

1-07-16365 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-07-16365 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi U.N-i süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. septembri 2008 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav U.N ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav U.N elukoht: XXX XX, Torma vald, Jõgeva maakond, isikukood: XXX, töökoht: Kirde Piirivalvepiirkond, Alajõe kordoni ülem varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
3. septembri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-16365 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. veebruarist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
6. veebruarist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. veebruarist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
10. septembri 2008 otsusega mõisteti U.N süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 350 päevamäära, s.o 62 650 kr. KarS § 66 lg 1, 3 alusel määrati rahaline karistus tasumisele ositi ühe aasta jooksul, kohustades U.N maksma alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust rahalise karistuse katteks igakuiselt vähemalt 5220 kr kuus kuni kogu rahalise karistuse tasumiseni. Kohus arutas U.N-ile KarS § 274 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema ööl vastu 23.09.2007 Jõgeva maakonnas Torma vallas Sadala alevikus Sadala rahvamaja juures, eirates politseinik Kaigo Ottensoni antud seaduslikku keeldu lahkumiseks, püüdis avada isikliku sõiduauto juhipoolset ust, et istuda autosse ja lahkuda. Autoukse ees seisis erariietes, kuid ametikohustusi täitma asunud, ennast tutvustanud ja töötõendi esitanud Jõgeva politseijaoskonna konstaabel K. Ottenson, takistamaks U.N-i lahkumist. U.N haaras kahe käega K. Ottensoni paremast käest, üritades seda selja taha väänata, mille käigus lõi parema käe küünarnukiga K. Ottensonile alahuule vastu, millest tuli verd, tekitades sellega K. Ottensoni alahuulel vasakul pool hematoomi, seejärel püüdis U.N uuesti siseneda autosse, millist tegevust takistas K. Ottenson ja seejärel tõukas U.N K. Ottensoni kahe käega rindu. Kohtus leidis U.N-i süü tõendamist järgmiste tõenditega kogumis: K. Ottenson politseiametnikuna pidas 22.09.2007 õhtul Sadala rahvamaja juures kinni alaealised, s.h H.U , keda ta kahtlustas alkoholi ja tubakatoodete tarvitamises. Kuna H.U oli alguses tahtnud sündmuskohalt lahkuda, andis K. Ottenson talle korralduse patrulli saabumiseni tema sõiduautosse istuda, mida H.U tegigi. H.U kutsus telefonitsi sündmuskohale oma vanemad D.U ja U.N-i. K. Ottensoni ütlustest nähtub, et U.N oli ärritunud ja selgitas valjuhäälselt, et on H.U isa ja viib poja koju. Ta esitles ennast U.N-ile politseinikuna ja selgitas, et patrulli saabumiseni tuleb kohale jääda. Eelnevat kinnitasid ka tunnistajad. K.V andis ütlusi, et U.N tahtis koos pojaga lahkuda ja vaidles sel teemal K. Ottensoniga, kes ei lubanud ära minna. R.O ütlustest nähtub, et U.N ütles, et tal on õigus oma poeg autost ära võtta, kuid talle oli selgitatud, et on vaja patrulli oodata. G.Š ütluste kohaselt oli U.N öelnud, et tahab poja koju viia. T.Õ , J.A ja A.M kinnitasid, et U.N oli eiranud K. Ottensoni käsku patrulli tulekuni kohale jääda ja sõnades selgelt väljendanud, et tahab poja ära viia. K. Ottensoni ütluste kohaselt lükkas U.N teda autost eemale ja tõmbas oma poja autost välja. Tema ütlused on kooskõlas T.Õ ütlustega, kes kinnitas, et K. Ottenson oli seisnud enda auto juures ja selgitanud U.N-ile , miks noori autos hoitakse, kui U.N avas auto ukse, lükates selleks kannatanu eest ära ning tõmbas poja autost välja. J.A kinnitas, et U.N-ile öeldi, et poega ei tohi autost välja võtta, kuid ta võttis jõuga H.U autost välja. K. Ottensoni, T.Õ ja J.A ütlused näitavad, et H.U ja U.N läksid U.N-i auto juurde. Neile järgnes kannatanu. Jõudes kahe auto vahele, ulatas K. Ottenson T.Õ le taskulambi ja palus toimuvat valgustada. H.U oli istunud U.N-i autosse. Ka A.P ütlustest nähtub, et K. Ottenson jõudis U.N-i autoni alles siis, kui H.U oli tagaistmele istunud. Keegi takistusi H.U le autosse istumisel ei teinud. K. Ottensoni ütluste kohaselt üritas ka U.N autosse istuda, kuid ta takistas meest, seistes ukse ette. U.N hakkas teda kätest väänama, üritades teda ukse eest ära saada ja lõi küünarnukiga vastu tema huult. Löögi järel tuli huulest verd. K. Ottensoni ütlustega on kooskõlas T.Õ ütlused, et tema seisis kahe auto vahel, kui U.N liikusid enda auto suunas ja K. Ottenson neile järgnes. K. Ottenson astus mõne sammu kõrvale ja andis talle taskulambi, öeldes, et ta näitaks valgust, liikudes seejärel edasi. Sel ajal ei saanud K. Ottensonil kellegagi füüsilist kontakti olla, kuna mees oli teistest veidi maas. Ta valgustaski U.N-i auto juhipoolset külge ja nägi, kuidas U.N pani poja autosse. K. Ottenson oli samal ajal pidevalt korranud, et ei tohi käsku eirata ja enne patrulli tulekut 2 ära sõita. U.N-i autol oli juhiuks avatud ja U.N tahtis sinna sisse istuda, kuid K. Ottenson astus ette ja ei lasknud. K. Ottenson seisis lihtsalt passiivselt ukse ees ja U.N hakkas teda sealt ära kangutama. Toimus rüselus – K. Ottenson seisis käed vastu külgi surutud ja U.N väänas K. Ottensoni ukse eest ära. Järgmisel hetkel oli K. Ottenson tõstnud käe näo juurde ja öelnud, et veri. K. Ottensonil oli huul verine. J.A andis eelkirjeldatutega kattuvaid ütlusi, lisades, et nägi, kuidas rüseluse käigus tõusis U.N-i küünarnukk K. Ottensonile näkku ja viimasel oli huul verine. Peale seda oli U.N öelnud, et see oli juba enne katki ja tegelikult oli K. Ottenson hoopis teda löönud. Ä.J ütluste kohaselt oli ta näinud, kuidas U.N-i küünarvars tõusis K. Ottensoni näo suunas ja kui viimane ümber pööras, oli tal huul verine. A.P andis ütlusi, et K. Ottenson takistas U.N autosse istumast ning võib-olla haaras U.N käest ning kätt lahti raputades võis U.N-i käsi minna vastu kannatanu nägu. Edasi seisis konstaabel ukse vahel takistamaks U.N ukse sulgemist. Kohus leidis, et ei ole alust kahelda kannatanu ja tunnistajate ütlustes, kuna ei tuvastanud asjaolusid, mis seaks nende ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Kaitsja väide, et K. Ottenson, J.A , T.Õ ja A.M kuuluvad ühte sõpruskonda, mistõttu nende ütlused ei ole usaldusväärsed, ei ole asjakohane. Ainuüksi sõpruskonda kuulumine ei muuda ütlusi mitteusaldusväärseks. Isikute ütlused on omavahel kooskõlas ja kooskõlas ka teiste eeltoodud kõrvaliste, nn sõpruskonda mittekuuluvate isikute ütlustega. Samuti on need kooskõlas kohtus uuritud kirjalike tõenditega - tl 6 I kd oleva patsiendikaardiga, et K. Ottensoni läbivaatusel on tuvastatud alahuulel vasakul pool hematoom; samuti, U.N-i väärteoprotokolliga, tema alkoholijoobe tuvastamise protokolliga ja tema suhtes tehtud väärteootsusega (I kd, lk 44, 45, 46). Kaudselt kinnitavad kannatanu ja tunnistajate ütlusi ka tunnistajate V. Müüri, A. Pauluse ning A. Väitsa ütlused. V. Müür ja A. Paulus olid politseinikud, kes K. Ottensoni väljakutse peale kohale läksid. Nende ütluste kohaselt U.N ei avaldanud, et tal midagi viga oleks või et keegi teda rünnanud oleks, kuid oli silmnähtavalt ärritunud. U.N-i nõudmisel tuvastasid nad K. Ottensonil joovet, kuid joovet ei olnud (protokoll 7 I kd). A. Väitsa, kes töötab samuti politseis, ütlustest nähtub, et 2007 septembris helistas talle ühel ööl R.O ja küsis, kas erariides politseinik võib kedagi kinni pidada ja samuti oli helistanud U.N vist sama probleemiga. Ta selgitas, et võib. Kohus hindas U.N-i ütlused vastuolulisteks, antuks soovist süüd vähendada. Tema ütlused, et ta käitus rahulikult ja tahtis täita vaid isakohust, ei haaku tunnistajate ütlustega. A.M , T.Õ , J.A ja R.O kinnitasid, et U.N oli ärritunud, rääkis valju häälega, karjus, kuulda oli valdavalt tema häält. Politseiniku juttu oli vähe kuulda (R.O ), ta suhtles rahulikult ja oli pigem passiivne (K.V , T.Õ , J.A , M-L.K , M.V , A.M ). Kohus hindas paljasõnaliseks U.N-i väite, et tal ei olnud plaanis ära sõita ja ta tahtis vaid autosse istuda, mistõttu K. Ottensonil polnud põhjust teda takistada. See väide on vastuolus eelkirjeldatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega. U.N-i füüsiline tegevus ja verbaalne väljendus sündmuskohal jättis nii kannatanule kui tunnistajatele mulje, et ta kavatseb ära minna. Samuti töötas auto mootor. Paljasõnaliseks hindas kohus ka U.N-i järgmised ütlused. U.N andis ütlusi, et poja järel enda auto poole liikudes takistas kannatanu teda, haarates tal selja tagant riietest. Siis selgitas, et K. Ottenson hakkas H.U autosse suruma, hiljem aga täpsustas, et hoopis takistas pojal autosse istumist, surudes ust kinni ning poeg suure jõupingutusega sai kuidagi autosse sisse pugeda. K. Ottenson rebis sel ajal teda kätest ja väänas näppe. Ta tahtis ka ise autosse istuda ja seal patrulli oodata, kuid kannatanu oli haaranud uuesti tal vasaku käe neljandast sõrmest ja selle välja väänanud. Seda, et kannatanul huul puru on, avastas kannatanu hiljem, kui juba autost eemal oli. H.U ütles, et K. Ottensonil oli hoopis ohatis ja huul juba varem katki. Kohus hindas ebausaldusväärseteks U.N-i , G.Š , R.O e, D.S , L.S , H.U ja D.U süüdistust puudutavad ütlused, leides, et need tuleb tõendite hindamisel kõrvale jätta. Kohus tuvastas ütlustes järgmised vastuolud: 3 - D.U kinnitas kohtus, et ta nägi auto aknast, kui abikaasa hakkas koos pojaga auto juurde tulema, et siis keegi rippus tema mehe jope varruka küljes. Ta eeldas, et see oli K. Ottenson. K. Ottenson vehkis kätega ja oli mingil hetkel poole kehaga peaaegu nende autos. - G.Š kirjeldas olukorda, et kui H.U oli K. Ottensoni autost välja jõudnud ja U.N hakkasid edasi minema, haaras politseinik U.N käest ja tõmbas, et ära mine. H.U istus autosse, keegi ei takistanud. K. Ottenson väänas U.N-i kätt, aga täpsemalt ei tea. - H.U väitis esmalt, et K. Ottenson takistas tal autosse istumist sellega, et surus ust kinni, vehkis kätega. Seejärel selgitas, et isa ilmselt tahtis ust sulgeda ja siis K. Ottenson takistas teda, haarates isal kätest ja väänas neid, et neid ukse küljest ära rebida. Isa oli ukse kinni saanud ja ütelnud, et näpp on valus. Mõne aja pärast selgitas H.U , et kui isa tahtis ust kinni panna, siis kannatanu ei lasknud, toimus rüselus ja U.N oli sõrme välja väänanud. - R.O ütles, et kannatanu takistas kõigepealt H.U autosse istumast, surudes ust kinni. Kogu aeg käis sõnavahetus. Edasi takistas K. Ottenson U.N autosse istumast, surudes ennast U.N-i ja auto ukseava vahele. Peale takistamist mõne aja pärast väitis kannatanu, et tal on „mokk puru“. - D.S andis ütlusi, et nägi, kui U.N hakkasid kannatanu autost eemale kõndima ja siis mingi isik läks neile järgi ning „hakkas nagu Jürit käest rabama“. Et see isik „oli nagu Kaigo“. U.N oli aga käe lahti raputanud ja edasi kõndinud. Auto juurde jõudes oli U.N tahtnud auto ust avada, kuid K. Ottenson takistas teda selja tagant, surudes ust kinni. Kuidagi oli H.U autosse saanud. Siis oli U.N hakanud juhiistmele istuma, kuid kannatanu hakkas ust kinni suruma. Hiljem selgitas tunnistaja, et kannatanu oli hoopis U.N-i käsi väänanud. Esialgu selgitas ta, et kannatanu väänas U.N küünarvarre piirkonnast, hiljem, et parema labakäe piirkonnast. Väänamise järel oli U.N tõstnud parema käe kaks sõrme üles ja näidanud, et ta sai viga. - L.S selgitas esialgu, et kui H.U oli kannatanu autost U.N-i teistkordse käsu peale väljunud ja hakanud U.N-i auto poole kõndima, kõndis U.N rahulikult poja järel. K. Ottenson oli rahvast eemale ajanud. Hiljem selgitas aga, et kannatanu oli takistanud U.N-i liikumist auto suunas, tirides teda riietest. Ainus vägivald, mida ta nägi, oligi riietest tirimine. H.U istus autosse ilma, et keegi teda takistanud oleks. Kohus leidis, et need ütlused ei ole kooskõlas ei kohtu poolt usaldusväärseks loetud kannatanu ja tunnistajate ütlustega ega omavahel. Need ei kattu selles, kas kannatanu üritas takistada U.N-i liikumist enda auto poole ja kui, siis milles see seisnes; selles, kas H.U sai vabalt autosse istuda; selles, mis toimus edasi ja kuidas sai U.N väidetava vigastuse; selles, milles seisnes K. Ottensoni poolt väidetavalt kasutatud vägivald. Ilmekalt iseloomustas selliste ebakõlade tekkimist G.Š , öeldes, et nad on sõpradega sündmust arutanud – igaüks on rääkinud, mida mäletab. Kohus leidis, et tunnistajad ei ole andnud teadvalt valeütlusi, vaid püüdnud edasi anda mitte kohapeal tajutut, vaid hiljem tekkinud mälupilti, mis on kokku pandud erinevatest allikatest. Kohus nõustus, et U.N võis esineda tema kirjeldatud vigastus, s.o vasaku käe IV sõrme valu (seda tõendab SA Jõgeva Haigla patsiendikaart nr 2398 23.09.2007 (tl 52 I kd)), kuid see võis olla tingitud kokkupuutest K. Ottensoniga – U.N väänas ja rebis kannatanut, viimane takistas seda, surudes enda käed tugevalt vastu külgi. Selle käigus võis U.N-i sõrm viga saada, kuid see ei õigusta vägivalla kasutamist K. Ottensoni suhtes. Kohus luges kokkuvõttes tõendatuks, et U.N kasutas vägivalda, kui üritas politseiametniku poolt seaduslikult antud korraldust eirates enda autosse istuda ning lõi K. Ottensoni ukse eest ärarebimise käigus ühel korral küünarnukiga näo piirkonda. Ei ole alust kahelda K. Ottensoni ja Ä.J ütlustes, et löök oli tahtlik ning J.A ja T.Õ kinnitasid, et löök tabas nägu. Isegi, kui löök poleks olnud tahtlik, oli U.N-i poolt kasutatud vägivald (kannatanu kätest väänamine ja autost eemale tirimine) tahtlik, mille tagajärjel K. Ottenson sai vigastuse. Karistuste mõistmisel juhindus kohus KarS §
11. Vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus arvestas Kirde Piirivalvepiirkonna piirivalvemajori esitatud positiivset iseloomustust (tl 54 I kd), U.N-i abielu, perekonnas kolme lapse olemasolu ning seda, et kriminaalkorras teda varem karistatud ei ole. Samuti seda, et kuriteo toimepanemise ajal omas ta ühte kehtivat väärteokaristust (t.l 57 I kd) ja määratud trahvi tasumist. Kohus leidis eelneva põhjal, 4 et rahaline karistus on vastav toimepandule ja süüdistatava isikule ning peaks olema piisav mõjutamaks U.N edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades U.N-i süü suurust ja toimepandu laadi – eelkõige seda, millist mõju võib avaldada tema ennastkehtestav ja politsei korraldusi eirav õigusvastane käitumine suurele hulgale alaealistele, kes viibisid sündmuse juures, leidis kohus, et mõistetav rahaline karistus peaks olema üle keskmise määra. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu U.N-i apellatsioon U.N palub apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Ta leiab, et kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, ebajärjekindlalt, teinud otsuse tuginedes vastuolulistele tõenditele ja tõlgendanud kahtlused U.N-i kahjuks. U.N ei ole võimuesindaja seaduslikku korraldust eiranud ega vägivalda tarvitanud. Politseiametnik kasutas hoopis tema suhtes vägivalda. U.N vaidlustab järgmised asjaolud: - Tema tunnistuste andmise ajaks 29.10.2007 oli sündmusest möödas juba üle kuu. Selle jooksul olid üle kuulatud vaid K. Ottensoni poolt nimetatud tunnistajad. M.-L. Kaasikut, M.V it ja R.O t üldse üle ei kuulatudki. Tema pidi tunnistajad otsima ise ja sellega pandi ta olukorda, kus ta oli sunnitud tõendama oma süütust. Samuti ei tehtud ühtegi toimingut (sündmuskoha vaatlus, skeemid, vastandamine, olustiku seostamine ütlustega). - Kohus jättis kummutamata kahtlused, et K. Ottensonil oli huul katki enne sündmust, s.o ohatis. - Kohus viitas ekslikult K.V a ütlustele situatsioonis, mis anti hoopis teises kontekstis (otsuse lk 4 rida 7). Tegelikult ei saanud K.V anda ütlusi K. Ottensoni auto juures toimunu kohta, kuna nägi sündmusi hilisemast hetkest. - Vastuolud esinevad kohtu poolt usaldusväärseks peetud tunnistajate, s.h T.Õ (pr. lk 12 alt teine rida) ja J.A ütlustes, mis lisaks on vastuolus ka omavahel. U.N ei mõista, mille põhjal kohus otsustas, et ühed vastuolud teevad tunnistused usaldusväärseteks, teised aga mitte. - U.N-i mitte süüdi olemist näitab see, et tema lasi kohtusse kutsuda tunnistaja Ä.J , kes oli ühes sõpruskonnas K. Ottensoniga, sest nii käitub vaid inimene, kes on oma süütuses veendunud. - Kohus rikkus oluliselt menetlusõigust, s.o võistlevuse printsiipi, avaldades enne ristküsitluse lõppu täies ulatuses D.U kohtueelses menetluses antud ütlused, kusjuures vastuolusid kohtueelses menetluses ja kohtus antud tunnistuste vahel ei olnud. Vale on ka kohtuistungi protokollil eesistuja allkirja ja allkirjastamise kuupäeva puudumine. - Kohus ei märkinud, et seoses Palamuse sündmusega juulis 2007 esitas H.U K. Ottensoni peale kaebuse vägivalla kasutamise kohta väärteo menetlemisel. Seega, U.N polnud kahtlusi K. Ottensoni politseiniku staatuses, kuid tal oli alus karta, et H.U füüsiline ja õiguslik turvalisus ei ole tagatud. U.N ütles selgelt oma eesmärgi – poeg koju viia –, teadmises, et joobes alaealised antakse üldjuhul vanematele üle. U.N-i veenmisel andis K. Ottenson talle loa H.U enda autosse viia. Jääb segaseks, miks K. Ottenson asus füüsiliselt takistama U.N-i liikumist tema auto poole ja tema ning poja autosse istumist. Ainuke seaduslik korraldus (ei ole märgitud, millisele õigusnormile tuginedes korraldus anti?), mille K. Ottenson U.N-ile esitas, oli, et U.N ei tohi ära sõita enne patrulli saabumist. Seda korraldust ei kavatsenud U.N eirata. Kaitsja K. Kooga apellatsioon U.N-i kaitsja K. Kooga esitas apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja uue, s.o õigeksmõistva otsuse tegemist. Maakohtu otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu, kuna kohtulik uurimine on olnud ühekülgne, kriminaalmenetlusõigust on oluliselt rikutud ja materiaalõigust ebaõigesti kohaldatud. Kõik kahtlused ja vastuolud on tõlgendatud kannatanu kasuks. Vale on kohtu järeldus, et K. Ottensoni, T.Õ , J.A , A.M e ja Ä.J ühetaolised ütlused on usaldusväärsemad võrreldes U.N-i , G.Š , R.O e, D.S , L.S , H.U i, D.U ütlustega. Tegelikkuses kannatanu ja nn usaldusväärsete tunnistajate ütlused pole ühetaolised isegi olulistes asjaoludes. Esinevad järgmised vastuolud: 5 - K. Ottenson vastas kaitsja küsimusele, kas U.N öök oli sihilik, et arvan küll ja järgnevalt on ta selles kindel. K. Ottensoni avaldatud ütlustest I kd, lk 4 nähtub „…samal ajal tabas tema parema käe küünarnukk minu alahuult.“ Väljend „tabas“ viitab tahtmatule tabamusele, sihilik löök on tahtlik tegevus. Kannatanu täiendas oluliselt oma ütlusi istungil, et tõestada süüdistatava süüd; - T.Õ väitis istungil, et ta U.N ööki ei näinud. Avaldatud ütlused lk 9 aga: „… nägin hetkeks rüselust, kus U.N-i isa küünarnukk käis Kaigo näos.“ Tunnistaja seletas, et see oli oletus; - J.A väitis istungil, et nägi süüdistatava küünarnukki tõusmas Kaigo näo poole ja küünarnukk jõudis näoni. Avaldatud ütlustes lk 11-13 ei ole sõnagi sellest; - Kohtus väitsid K. Ottenson, J. Andreson ja Ä.J , et U.N tarvitas K. Ottensoni suhtes vägivalda. T.Õ , kes valgustas taskulambiga toimuvat, seda ei näinud. Samuti, K. Ottensoni, J.A ja Ä.J ütluste kohaselt toimus K. Ottensoni ja U.N-i rüselus U.N-i auto kinnise juhiukse juures; T.Õ väitel lahtise ukse juures; - Vastuolu on T.Õ ütlustes, et K. Ottenson takistas passiivselt H.U autosse istumisel. Toodud isikud ei väida täie kindlusega, et U.N lõi tahtlikult K. Ottensoni, vaid ainult oletavad seda. J.A ei teadnud, kas U.N tahtis meelega lüüa K. Ottnensoni või oli see rüseluse käigus (pr. 1.17) ja ütles, et ei näinud küünarnukki K. Ottensoni näos ja selle puutumus kannatanu näoga oli tema järeldus (pr. 1.18). Ä.J meelest lõi U.N küünarnukiga K. Ottensoni, kuigi kahtles selles ja vastuseks küsimusele, kas löök oli tahtlik, ütles, et arvab küll, et kui oleks tahtnud niisama K. Ottensoni eemale lükata, siis oleks saanud seda lükates teha. Asjakohatud on väited, et usaldusväärsete tunnistajate ütlused on kooskõlas kirjalike tõenditega ning et kaudselt kinnitavad kannatanu ja usaldusväärsete tunnistajate ütlusi V. Müüri, A. Pauluse ja A. Väitsa ütlused. Kohus on lugenud usaldusväärseks ka tunnistaja A.P ütlused, kuigi need erinevad oluliselt kannatanu ja teiste usaldusväärsete tunnistajate ütlustest. A.P ütluste kohaselt haaras K. Ottenson U.N käest. Viimane raputas käe lahti ja selle käigus võis U.N-i käsi minna vastu kannatanu nägu, kuid see ei olnud kindlasti tahtlik. Ka kohus ise kahtleb, kas U.N-i löök oli tahtlik, kuna möönab, et isegi kui löök näkku polnud tahtlik, oli U.N-i poolt kasutatud vägivald (kannatanu kätest väänamine ja autost eemale tirimine/lükkamine) tahtlik. U.N-ile pole aga esitatud süüdistust kannatanu kätest väänamises ja autost eemale tirimises/lükkamises. Kaitsja leiab, et U.N-i ja nn mitteusaldusväärsete tunnistajate ütlused hindas kohus ebausaldusväärseks vastuolude tõttu mitteolulistes asjaoludes, olulistes küsimustes need kattusid. Kohus ei põhjendanud, miks need isikud peaksid vääraid ütlusi andma. Ebaseaduslikult on arvestatud nende tunnistajate ütlusi asjaolude tõendamisel, kus need kohtu meelest ei ole vastuolus usaldusväärsete tõenditega. G.Š öeldu, et ta on sõpradega seda asja arutanud, on kohus üle kandnud kõigile ebausaldusväärsetele tunnistajatele, s.h neile, kes U.N sündmuse ajal esimest korda nägid. Kohus ei arvestanud, et usaldusväärsed tunnistajad seisis teisel pool autosid ja autod segasid vaatevälja. Mitteusaldusväärsed seisid aga teisel pool, s.t tüli toimus nende ja autode vahel. Kohus ei ole põhjendanud, milliste tõenditega leidis tuvastamist, et K. Ottenson selgitas, et H.U peab tema autosse jääma. Kõik tunnistajad väitsid, et K. Ottenson keelas kuni patrulli tulekuni lahkumise sündmuskohalt. Seda korraldust U.N ei eiranud ja pärast kannatanu nõuet mitte lahkuda, enam poja kojuviimise soovist ei rääkinud. Kohus oleks pidanud andma hinnangu, kas K. Ottensonil oli õigus takistada U.N autosse istumast. See tegevus oli ebaseaduslik, tingis U.N-i käitumise ja tõi kaasa rüseluse, mille käigus võisid viga saada mõlemad osalised. Kohtu erapoolikust näitab, et U.N-i tekkinud sõrmevigastuse loeb kohus tingituks tema enda tegevusest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
12. 6 Apellatsioonides taotlevad U.N ja kaitsja süüdistatava õigeksmõistmist kriminaalasjas kogutud ning maakohtus uuritud tõendite pinnalt. U.N ja kaitsja taotlevad seega ringkonnakohtult samadele tõenditele teistsuguse hinnangu andmist, kui seda on teinud maakohus. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud asjaolud ning U.N-i ning kaitsja poolt ringkonnakohtus toodud väited ei sea kahtluse alla maakohtu põhjalikult motiveeritud otsuse põhiosa (2 kd tl 96-102), kus on käsitletud kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus järginud KrMS § 61 lg 2 sätestatud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses märgitud seisukohaga, et U.N-ile esitatud süüdistus on täielikult tõendamist leidnud kannatanu K. Ottensoni ning tunnistajate T.Õ , J.A i, A.P , K.V a, A.M e ütlustega kogumis. Maakohtu järeldused kannatanu ning nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kohta on üksikasjalikult põhistatud. Kaitsja ja süüdistatav on apellatsioonides leidnud, et maakohtu järeldused kannatanu ning süüdimõistva otsuse tegemisel aluseks olnud tunnistajate ütluste usaldusväärsusest on vale ning tegelikkuses nende isikute ütlused ei ole ühetaolised isegi olulistes asjaoludes. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellised väited on otsitud ning pole asjakohased, sest ringkonnakohus kaitsja ja U.N-i poolt esitatud vastuolusid ei tuvastanud. Kaitsja on rõhutanud, et vastuolud sündmuskohal viibinud isikute ütlustes esinevad eelkõige selles, kas ja kuidas tunnistajad nägid U.N-i poolt K. Ottensoni löömist ning kas tegemist oli löömisega või juhusliku tabamusega, kui sedagi oli. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et U.N-i poolt K. Ottensoni näkku löömist tõendavad esiteks K. Ottensoni enda ütlused, mida kinnitavad T.Õ , J.A ja Ä.J sellekohased ütlused. Ekslik on kaitsja väide, nagu oleks K. Ottenson kohtueelses menetluses, kirjeldades U.N-i poolt vastu tema huult löömist, kasutanud ainult terminit „tabas“, mis viitavat tahtmatule tabamusele ja mitte sihilikule löögile. K. Ottensoni ülekuulamise protokollist (1 kd, lk 4) nähtub K. Ottensoni poolt öeldu: „… samal ajal tabas U.N-i parema käe küünarnukk minu alahuult. Väänamise ja löögi tagajärjel tundsin ma füüsilist valu, samuti määrdus käsi veriseks, kui ma oma huult katsusin. Huulest tuli verd.“ Seega on K. Ottenson koheselt rääkinud löögist. Samuti nähtub patsiendikaardist (1 kd, lk 6), et samal päeval Jõgeva Haiglasse pöördudes, on K. Ottenson kaebuseks öelnud, et löödi töökohustusi täites küünarnukiga vastu alahuult. Tunnistajad T.Õ , J.A ja Ä.J ei ole sündmust kirjeldades kasutanud küll sõna „löök“, kuid maakohus on nende ütlusi kogumis ja siseveendumuse kohaselt hinnates põhjendatult leidnud, et süüdistatav U.N lõi K. Ottensoni. Tunnistaja Ä.J on kohtus selgitanud, et tema arust U.N lõi K. Ottensoni, kes oli selle järel verine. Ta nägi, kuidas U.N-i küünarvars tõusis K. Ottensoni suunas, K. Ottenson tõmbus tagasi ning pööras ümber ja suu oli verine. Põhjendamatu on kaitsja etteheide maakohtule, et kuivõrd U.N-ile ei ole süüdistust esitatud K. Ottensoni kätest väänamises, siis on maakohus vääralt leidnud, et U.N-i süü on tõendatud ka teistes tegudes. U.N-ile esitatud süüdistusest nähtub, et: „U.N haaras kahe käega K. Ottensoni paremast käest, üritades seda selja taha väänata, mille käigus lõi parema käe küünarnukiga K. Ottensonile alahuule vastu…“ Seega on maakohus põhjendatult andnud hinnangu süüdistuses toodud vägivalla asjaoludele. Ringkonnakohus ei nõustu U.N-i väitega, et maakohus on ekslikult viidanud tunnistaja K.V a ütlustele. K.V on kohtuistungil andnud ütlusi asjaolude kohta, mida ta nägi ning maakohus on neid ütlusi otsuses ka kajastanud. K.V a ütlused ei ole kontekstist välja rebitud ning maakohus on neid hinnanud teiste tõenditega kogumis. U.N ja kaitsja on apellatsioonides viidanud kahtlusele, et K. Ottensoni huulel oli ohatis või oli huul katki millestki muust, aga igal juhul süüdistuses märgitud sündmusele eelnenud ajast. 7 Ringkonnakohus leiab, et nimetatud väited on ümber lükatud muuhulgas K. Ottensoni patsiendikaardiga samast päevast. Patsiendikaardil on meditsiinilise leiuna fikseeritud“alahuulel vasakul pool hematoom“. Samuti nähtub kannatanu ja tunnistajate T.Õ , J.A ning Ä.J ütlustest, et rüseluse ajal ning peale U.N-i poolt K. Ottensoni löömist, oli K. Ottensonil huul verine. Seega on maakohus põhjendatult jõudnud seisukohale, et K. Ottensoni huulevigastuse põhjustas U.N-i löök. Maakohus on põhjendatult hinnanud ebausaldusväärseks U.N-i, G.Š , R.O e, D.S , L.S , H.U ja D.U ütlused ning toonud välja neis esinevad vastuolud võrreldes süüdistust kinnitavate tõendite, sealhulgas teiste tunnistajate ütlustega. Asjakohane ei ole kaitsja väide, et põhjendamatu on nii suure hulga tunnistajate ütluste mitteusaldusväärseks lugemine. Kohus hindab kriminaalasja arutamisel isikute ütluste usaldusväärsust ning kui selle tulemusel selgub, et teatud tunnistajate ütlused on vastuolulised, ebaloogilised ning ei kirjelda toimunut adekvaatselt, siis tunnistab kohus nende isikute ütlused ebausaldusväärseteks, sõltumata selliseid ütlusi andnud isikute arvust. Süüdistatav on selgitustes ja ütlustes leidnud, et hoopis tema on asjas kannatanu ning K. Ottenson kasutas tema kallal vägivalda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et U.N-i sellised ütlused on väheveenvad ja antud enda süü välistamiseks. Need ütlused on vastuolus maakohtu poolt usaldusväärseks loetud tunnistajate ütlustega, samuti U.N-i ja K. Ottensoni patsiendikaartidega. U.N-i patsiendikaardist nähtuvalt (1 kd, lk 52) on ta arstile pöördudes kaevanud vasaku käe IV sõrme valu ning ta ei ole arstile avaldanud, millest valu tekkis. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kuigi rüseluse käigus võis U.N-i sõrm viga saada, ei õigusta see U.N-i poolt vägivalla kasutamist ega aseta teda kannatanu staatusesse. Samuti ei ole süüdistatav sündmuskohal politseipatrulli saabudes avaldanud neile väidetavat K. Ottensoni poolset vägivalda. Alusetu on süüdistatava etteheide tunnistajate ülekuulamisel ja tõendite kogumisel tehtud väidetavate rikkumiste ja vigade kohta. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et tunnistajaid on üle kuulatud nii eeluurimisel kui kohtuistungil. Sündmuskoha vaatlust, vastandamist ja ütluste seostamist olustikuga ei ole menetleja käesoleval juhul vajalikuks pidanud. Sündmuskoha vaatluse tähtsus kriminaalmenetluse jaoks ei ole kõigi kuritegude korral ühesugune, s.o kriminalistikaline tähtsus võib olla väike või puududa üldse. Seega ei ole sündmuskoha vaatlus iga kuriteo puhul obligatoorne. Samuti ei ole iga kord vajalik isikute ütluste seostamine olustikuga ning seda tuleb teha, kui isikute ütlused jäävad sündmuskoha olustikku tundmata ebaselgeks või on sündmuskoha lähem tundmine vajalik isikute ütluste usaldusväärsuse hindamiseks. U.N on ette heitnud ka skeemide mittekoostamist, kuid ei ole selgitanud, milliseid skeeme ta silmas peab ja mida need käesoleva süüdistuse sisuks oleva süüdistatava tegevuse hindamisel tõendama peaksid. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on kriminaalasja tehiolud välja selgitatud tunnistajate ütlustega ning esile ei ole kerkinud vastuolusid, mis ülekuulamistel oleks kõrvaldamata jäänud. Käesoleva kuriteo kohtueelse uurimise taktika valib selle menetleja ning märkimisväärne on ka asjaolu, et materiaalses maailmas ei ole kuriteo eripära arvestades olulisi jälgi fikseerunud. Põhjendamatu on ka süüdistatava väide maakohtu kohtuistungi protokollil eesistuja allkirja ning allkirjastamise kuupäeva puudumise kohta, kuna protokollilt nähtuvad nii kohtuniku allkiri kui allkirjastamise kuupäev ( 2 kd tl 92). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tunnistajate, s.h D.U poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamisel järginud KrMS § 289 nõudeid, kuna ütlused on avaldatud prokuröri taotlusel vastuolude tõttu ja ristküsitluse lõpus. Prokuröri sellise taotluse aluseks olid D.U ütlustes sisalduvad väited, mida ta eeluurimisel ei avaldanud. Kohus avaldas D.U ütlused täies ulatuses näitamaks tunnistajale, et osa kohtuistungil öeldust ei kajastu terves protokollis. Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud kannatanu K. Ottensoni tegevuse õiguspärasust lähtuvalt politseiseaduse §-st 12 lg
13. K. Ottenson esitles end politseiametnikuna ja esitas töötõendi. Ringkonnakohus leiab, et K. Ottenson käitus professionaalselt, ta ei väljunud lubatu piiridest, vaid tema tegevus oli suunatud U.N-i takistamisele poja äraviimisel. U.N-i soovi ning kavatsust 8 poeg koju viia on maakohtu istungil kinnitanud mitmed tunnistajad, kelle ütlusi maakohus on oma otsuses põhjalikult ka käsitlenud. K. Ottenson täitis oma ametikohustusi avalikku korda kaitsva võimuesindajana. Tõendamist ei ole leidnud K. Ottensoni väidetav vimm või vihavaen U.N-i pere vastu. U.N on oma apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil väitnud, et temal oli põhjus kahtlustada, et K. Ottensoni tegevuse tulemusel võib tema poja füüsiline ja õiguslik turvalisus olla ohustatud ning K. Ottensonil võib olla kättemaksmise soov. Selline kartus oli tal oma sõnade kohaselt tekkinud seoses varasemate Palamuse sündmustega juulis
14. Ringkonnakohus leiab, et viide Palamuse sündmustele on asjakohatu. Tõendatud ei ole, et K. Ottenson oleks varasemalt Palamuse sündmuste käigus kasutanud H.U suhtes mingitki vägivalda. Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus arutasid nimetatud sündmusega seoses küll D.U kaebust, kuid küsimus oli H.U kainenema paigutamisest ning tema politseijaoskonnas kinnipidamise õiguspärasusest. Seega ei olnud U.N mingisugust alust karta, et tema poja heaolu võiks ohus olla. Kaitseversioonina on seega püütud kahtluse alla seada konstaablist kannatanu tegevust ja tema ütlusi süüdistuses märgitud süüdistatava teo osas. Samas pole aga esitatud ühtegi tõsiseltvõetavat motiivi või põhjendust ning asja materjalidest ei nähtu, miks peaks K. Ottenson toimunu kohta andma valeütlusi või süüdistatavat alusetult süüstama. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnanud igakülgselt ja objektiivselt. Maakohus ei rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Tiit Lõhmus Mati Kartau 9 Aarne Sarjas