lg 1 alusel rahatrahviga 55 trahviühiku ulatuses, so 3300 krooni,
lg 1 alusel rahatrahviga 141 trahviühiku ulatuses, so 8460 krooni ja lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: B.K, IK: xxx, elukoht: xxx, töökoht: K G OÜ Kaitsja: Aleksandr Laus, RESOLUTSIOON 1. Jätta B.K kaitsja Aleksandr Lausi kaebus Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna avariitalituse avariiteenistuse vanemkonstaabli Tanel Pajumaa 17 22.12.2009 otsusele nr 2302,09,018273 B.K karistamises
lg 1 alusel 31 rahatrahviga 55 trahviühiku ulatuses, so 3300 krooni,
lg 1 alusel rahatrahviga 141 trahviühiku ulatuses, so 8460 krooni ja lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna avariitalituse avariiteenistuse vanemkonstaabli Tanel Pajumaa 22.12.2009 otsus nr 2302,09,018273 B.K karistamises
lg 1 alusel rahatrahviga 55 trahviühiku ulatuses, so 3300 krooni,
lg 1 alusel rahatrahviga 141 trahviühiku ulatuses, so 8460 krooni ja lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata.
lg 1 alusel rahatrahviga 55 trahviühiku ulatuses, so 3300 krooni,
lg 1 alusel rahatrahviga 141 trahviühiku ulatuses, so 8460 krooni ja lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 14.11.2009 kell 17.41 Munalaskme-Laitse tee 3. kilomeetril juhtis mootorsõidukit, juhtimise ajal tegeles toiminguga, mis segas juhtimist, so kustutas sigaretti tuhatoosi, mille tagajärjel sõitis teelt välja vastu puud. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju ASle Swedbank Liising. Juht lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liiklusõnnetusest teatamise nõudeid rikkudes, kui politseile teatamine oli kohustuslik. Otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik LE § 65 nõudeid, pannes toime
lg 1 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LE § 227 nõudeid, pannes toime
Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles taotles määratud rahatrahvi vähendamist ja lisakaristuse tühistamist. Kaebuses leitakse, et kahju tekkimine Swedbank Liising ASle on faktiliselt välistatud kuna isikul on kasutusrendi leping ning liisingperioodil tekkivad kahjud on menetlusaluse isiku vastutusel ja tema poolt hüvitatavad. Seega vaatamata asjaolule, et sõiduk kuulub Swedbank Liising ASle, ei saa Swedbank Liising ASle sõidukiga tekkivast liiklusõnnetusest mingit materiaalset kahju tekkida. Lisaks sellele on sõiduki vastutav kasutaja Swedbank Liising AS liisinglepingu alusel sõiduki omaniku volitatud esindaja sõidukiga seotud küsimustes. Samuti on liisinglepinguga menetlusalusele isikule kui sõiduki vastutavale kasutajale pandud kohustus sõidukit kindlustada vabatahtliku kaskokindlustuse korras, mis samuti välistab kahju tekkimise sõiduki omanikule Swedbank Liising AS-le. Sellest tulenevalt leian, et olgugi, et formaalselt võib Swedbank Liising AS-le kuuluva sõiduki kahjustamisega liiklusõnnetuse käigus, pidada liiklusõnnetust Liiklusseaduse § 56 tunnustele vastavaks kuid tegelikkuses ei ole Swedbank Liising AS-le kahju tekkinud kuna tekkinud kahju hüvitamise eest vastutab menetlusalune isik kes on oma vastutuse kindlustanud kaskokindlustuse tingimuste kohaselt. Tulenevalt asjaolust, et menetlusalune isik on sõiduki tehnilisse passi kantud sõiduki vastutav kasutaja ja Swedbank Liising AS liisinglepingu alusel sõiduki omanuku volitatud esindaja sõidukiga seotud küsimustes ei ole põhjendatud antud väärteoasjas menetlusalust isikut süüdistada Liikluseeskirjade § 227 sätete rikkumises, mis seisnes liiklusõnnetust politseile mitteteatamises. Vastavalt kohtuvälise menetleja poolt kogutud materjalidele ja menetlusaluse isiku seletusele ei saanud ta koheselt politseile liiklusõnnetusest teatada kuna tal ei olnud telefoni liiklusõnnetuse hetkel kaasas. Menetlusalune isik on liiklusõnnetusest politseile teatanud, tehes seda küll hiljem, kohe kui tal selleks avanes võimalus. Kohtuväline menetleja ei ole väärteomaterjalides märkinud seda, et menetlusalune isik on seoses liiklusõnnetusega politsei poole pöördunud olgugi, et selle asjaolu kontrollimiseks oli kohtuvälisel menetlejal olemas õigus ja võimalused. Liikluseeskirja § 227 sätestab: - kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest 2 vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt. Juhitakse tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik, kes oli antud liiklusõnnetuses juht, käitus kooskõlas Liikluseeskirja § 227 sätetega. Kuna menetlusalusel isikul (juhil) ei tekkinud kahtlust vastutuse küsimuses, kuna ta pidas liiklusõnnetuse eest vastutavaks ennast ja kahju saaja oli temale samuti teada, vastavalt liisinglepingule vastutab vara eest liisinguvõtja, siis puudus tal ka faktiline vajadus seda kirjalikult vormistada. Pealegi Swedbank Liising AS-le mingit faktilist kahju ei teki juba eelpool mainitud põhjustel. Peale selle juhitakse tähelepanu sellele et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Võttes arvesse, et menetlusalune isik on õiguskuulekas ja ta pole kaitsja andmetel ka olulisi seaduserikkumisi esinenud, samuti arvestades, et menetlusaluse isiku ametiks ja elatise ainsaks teenimise võimaluseks on sõidukijuhtimine, siis peab kaitsja lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmist ebaproportsionaalselt rangeks karistuseks liiklusõnnetuse põhjustamise eest, mille ainsaks faktiliseks kannatanuks on menetlusalune isik ise. Samuti palutakse kohtul üle vaadata kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule määratud rahalise karistuse suurus ja seda vähendada kuna menetlusalune isik on pere ainus toitja. Tema ülalpidamisel on töötu abikaasa ja kolm alaealist last. Tema viimaste kuude keskmine sissetulek on umbes 5000 krooni kuus ja 11760 krooni suuruse rahalise karistuse määramine on ilmselt liiga range liiklusõnnetuse põhjustamise eest ettevaatamatusest, kusjuures tekkinud kahju tuleb menetlusalusel isikul endal kanda. Kohtuistungil jäi kaebuse esitatud menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse juurde ja lisas, et taotleb ka väärteomenetluse lõpetamist VYMS § 30 lg 1 p 1, 2 alusel. Kaebuse esitaja põhjendas taolist taotlust sellega, et liiklusõnnetuses ei olnud teisi osalisi ja inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud. Menetlusalusel isikul on Hansa Liising ASga sõlmitud Järelmaksuga müügileping, mille kohaselt on sisuliselt tegemist sõiduki järelmaksuga ostmisega ja kõik sõidukiga liisingperioodil juhtuvad kahjud on menetlusaluse isiku vastutusel ja tema poolt hüvitatavad. Lepingu üldtingimuste kohaselt, vastavalt p 3.6; 6.7; 6.8, vaatamata asjaolule, et sõiduk kuulub Swedbank Liising ASle, ei saa Swedbank Liising AS sõidukiga tekkivast liiklusõnnetusest mingit materiaalset kahju tekkida. Lisaks sellele on sõiduki vastutav kasutaja Swedbank Liising AS liisingulepingu alusel sõiduki omaniku volitatud esindaja sõidukiga seotud küsimustes vastavalt p 6.5.6 sätetele. Lepingu punktis 11.10 on sõiduki omanik ja ostja leppinud kokku millal peab ostja sõiduki omanikku või politseid informeerima. Samuti on ostjale pandud kohustus vabatahtlikult sõiduk kindlustada. Swedbank Liising ASle ei ole tekkinud kahju, kuivõrd kahju hüvitamise eest vastutab menetlusalune isik, kes on oma vastutuse kindlustanud kaskokindlustuse tingimuste kohaselt. Kaebuse esitanud isik seletas kohtuistungil, et teel tuli auto vastu ja tee oli kitsas. Teepervel oli lumi, tõmbas paremale, kuid autot enam teel hoida ei suutnud, viis välja teelt, teha ei saanud midagi. Kui oleks keeranud, oleks kummuli keeranud. Läks otse. Mobiiltelefoni kaasas ei olnud. Oli juhtunust šokis, kaotas pea. Keegi seal ei kannatanud, läks koju telefoni järele, maha olid jäänud ka töö juurest dokumendid. Tuli jala minna 3,5 kilomeetrit. Mõtles, et naaber on kodus, saab naabriga tagasi minna, kuid naabrit ei olnud. Võttis taskulambi, tuli läbi metsa tagasi, kuid autot enam ei olnud. Sai aru, et auto ise ära minna ei saanud. Kui jõudis koju, siis helistas politseisse, paar tundi hiljem sündmusest. Kästi helistada liikluspolitseisse, sealt vastati, et talle helistatakse tagasi. Kohe ta ise politseisse ei helistanud, sest auto oli kaugel, naabrit ei olnud, et autoga tagasi sõita. Kohapeal ei oleks kirjutusvahendit nii või teisiti olnud, et liikluspolitsei numbrit üles kirjutada. Juhtimisõigus on 1991st aastast, kutselise juhina töötab 1999st või 2000st aastast. Mis puudutab liiklusõnnetust, siis võib ehk nõustuda sellega, et oli liiklusõnnetus, kuid selle eest karistamine ei ole õige. Lepinguga on 3 tutvunud pealiskaudselt, loeti ette punkte, selgitati. Auto vajab remonti, selleks kuluks suur summa. Kindlustuse pakutud remondikohas remontimine ei ole kasulik, saaks teha ka odavamalt. Auto asub praegu Swedbank Liising AS parklas. Kui isegi oleks teelt välja sõitnud, siis oleks näiteks viinud auto garaaži, ära parandanud ja oleks samamoodi läinud, et oleks liisingut edasi maknud. Tunnistab, et käitumine ei olnud õige, see oli õppetunniks, kaotas selles olukorras lihtsalt pea. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebuse esitaja ei ole senini liikluseeskirja nõudeid endale selgeks teinud ja tema selgitused viitavad sellele, et ta võib ka edaspidi selliselt käituda. Väide, et liisingfirma ei tunne huvi oma vara vastu, ei ole õige, kuivõrd samas viidatud lepingus on märgitud kohustus hooldada vara, seega on omanik huvitatud sellest, et tema vara oleks hooldatud ja korras. Kaebuse esitaja saaks asja omanikuks alles 2013 aastal. Kohtuväline menetleja on teinud õige otsuse ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud väärteotoimiku materjalidega ja kaebusega esitatud tõenditega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoprotokollist ja vaidlustatud otsusest nähtuvalt juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit, juhtimise ajal tegeles toiminguga, mis segas juhtimist, mille tagajärjel sõitis teelt välja vastu puud ja põhjustas liiklusõnnetuse ning varalise kahju ASle Swedbank Liising, misjärel menetlusalusest isikust juht lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liiklusõnnetusest teatamise nõudeid rikkudes, kui politseile teatamine oli kohustuslik. Otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik LE § 65 nõudeid, pannes toime
lg 1 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LE § 227 nõudeid, pannes toime
Kaebuses on asutud seisukohale, et sõiduki omanik on küll liisingfirma, kuid tegeliku varalise kahju sai menetlusalune isik, kellel on nii kindlustamise kohustus kui ka materiaalne vastutus sõiduki eest ning liisingfirma ei saa vastavalt liisingfirma ja menetlusaluse isiku vahel sõlmitud lepingule kahju kanda. Seetõttu puudus ka kohustus politseid liiklusõnnetusest teavitada, kuivõrd kahju kandjaks on menetluslune isik. Kohus asub seisukohale, et kaebuses esitatud väide on ekslik ega tulene kaebuses viidatud lepingust. Viidatud Järelmaksuga müügilepingu p 14 kohaselt lepingus toodud tingimuste kohasel täitmisel ja osamaksete ja intressi täielikul tasumisel läheb eseme omandiõigus üle ostjale. Vastavalt sama lepingu p 19 sätetele on leping kehtiv kuni 15.07.2013. Seega oli nii liiklusõnnetuse toimumise ajal kui ka käesoleval ajal liikllusõnnetuses osalenud sõiduki omanikuks Swedbank Liising AS. Sellest tulenevalt tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel kahju selle vallasasja omanikule Swedbank Liising ASle, kelle vara kahjustati ning on senini seisundis, mis välistab vara sihtotstarbelise kasutamise. Viidatud lepingu p 11.10 kohaselt kohustusb ostja liiklusõnnetuse korral teavitama liikluseeskirjas ettenähtud juhtudel (näit. süü ei ole kindlaks tehtud, kannatanu ja kahju tekitanu ei vormista liiklusõnnetuse asjaolusid sündmuskohal kirjalikult) viivitamatult politseid, tulekahju korral päästeorganeid ning 3 päeva jooksul liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandjat ja ostja vabatahtliku kindlustuse kindlustusandjat. Seega on märgitud sättes tehtud otsene viide liikluseeskirja nõuetele ning sulgudes toodud näitlikud juhud, mis ei ole ammendavad. Kaebuses viidatud Liikluseeskirja § 227 sätestab, et kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt. Käesoleval juhul inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, kuid tegemist on olukorraga, kus õnnetuses osalenud juht ja kahju saaja ei saanud sündmuskohal olles juhtumi põhjusi hinnates olla vastutuse küsimuses ühel meelel, kuivõrd vara omanikku ja kahju saajat ei olnud sündmuskohal ning sõiduki 4 omanik ei teadnudki liiklusõnnetuse toimumisest ega tema vara kahjustumisest. Seega ei saanud seda arvamust ka sündmuskohal kirjalikult vormistada. Kaebuse täiendustes on viidatud ka Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste sätetele sooviga näidata menetlusaluse isiku varalisi kohustusi asja hävimise või kahjustumise korral, kuid kohus leiab, et samades üldtingimustes on üheselt märgitud ka ostja kohustused kahjujuhtumi korral: p 6.5.1 kohaselt kohustub ostja vältima kõigi tema käsutuses olevate vahenditega kahju suurenemist, selgitama sündmuskohal välja kahju tekkimise põhjused ning fikseerima need kirjalikult. Menetlusaluse isiku esimesed kirjalikud vormistamised sündmuse kohta on aga tema menetlusaluse isikuna ülekuulamise protokollid. Seega ei täitnud ta ei lepingust tulenevaid üldtingimusi ega liikluseeskirja nõudeid. Samade üldtingimuste p 6.5.2 sätted kohustavad ostjat kahjustamise jne korral teatama kahjujuhtumist viivitamatult selle avastamisel politseile. Ka seda kohustust menetlusalune isik ei täitnud. Kohus asub seisukohale, et menetlusaluse isiku poolt põhjustatud liiklusõnnetus ei ole selline olukord, mis välistab vajaduse politseile teatada, sest liiklusõnnetust ja kahju tekkimist ei ole võimalik politseile teatamata jättes vormistada. Selline teatamise kohustus tuleneb nii liikluseeskirja nõuetest kui ka Järelmaksuga müügilepingust ja selle üldtingimustest. Taolise vormistamise vajadus aga tuleneb sellest, et kahju tekkimise asjaolud peavad olema fikseeritud viisil, mis teavitab kahjustatud vara omanikku usaldusväärsel viisil ja usaldusväärses vormis ning kuivõrd sõiduk peab olema kindlustatud ka Liikluskindlustuse seaduse kohaselt, saaks vormistamise tulemusel otsustada ka kahju hüvitamise võimalused ja suuruse. Käesoleval juhul lahkus menetlusalune isik pärast liiklusõnnetust sündmuskohalt, pärast liiklusõnnetust politseid ei teavitanud, vaid läks koju ning otsis naabrimeest, kelle abil sündmuskohale tagasi sõita. Ka koju jõudes ei teatanud ta politseisse, vaid suundus pärast koduskäimist ja väidetavalt koju unustatud mobiiltelefoni kaasavõtmist sündmuskohale tagasi ning avastas sõiduki kadumise ning läks koju tagasi ja alles siis helistas politseisse ning tundis huvi sõiduki asukoha kohta. Menetlusaluse isiku selline käitumine viitab sellele, et tal ei olnudki plaanis politseid teavitada ning lootis naabrimehe abiga sõiduki sündmuskohalt ära toimetada. Teatamata jätmist on menetlusalune isik põhjendanud šokiga juhtunust, kuid samas menetlusaluse isiku sihipärane tegutsemine mitme tunni vältel: jalgsi minek koju ja naabrimehe otsimine, seejärel sündmuskohale tagasi minek näitavad seda, et menetlusalune isik ei olnud šokis, vaid tegutses eesmärgipäraselt ja sooviga liiklusõnnetuse toimumist varjata. Alles sündmuskohale jõudes avariilise sõiduki kadumise järel ei jäänud menetlusalusel isikul enam muud üle kui politseisse helistada. Kaebuses on viidatud sellele, et menetlusalune isik on liisingfirma volitatud esindaja sõidukiga seotud küsimustes, mistõttu ei saa teda süüdistada LE § 227 sätete rikkumises. Kohtule esitatud Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p 6.5.6 kohasel on ostja kohustuste hulgas märgitud, et ostja on kohustatud esindama liisingfirmat kahjujuhtumi toimumisel suhetes kindlustusandjaga, politseiorganite ning eseme remondiettevõtetes, võttes enda kanda kõik kindlustusvõtja kohustused kahju- ja kindlustusjuhtumi korral. Samas on esinduse loetelu antud sama punti alapunktides. Kohus leiab, et selline säte ei tähenda seda, et menetlusalune isik saaks enda süül toimunud liiklusõnnetuse puhul olla üheaegselt kahju tekitaja ja kahju saaja esindaja, kuivõrd kahjustatud sõiduki liisingfirmast omanik ei ole teadlik kahju saamisest. Esindusfunktsioon saab olla täidetav vaid juhul, kui vara omanik on esindamise põhjusest teadlik. Antud juhul vara omanik kahjujuhtumist ei teadnudki. Pealegi, kui ostja on kohustatud esindama liisingfirmat kahjujuhtumi toimumisel, siis väärteoasjast nähtuvalt tegi menetlusalune isik kõik selleks, et liisingfirmat politseiasutusega suheldes mitte esindada, jättes politseile kahjujuhtumist teatamata. Taolistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et selline viide esindusele ei ole asjakohane. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule oli teada, et ta tekitas sõiduki omanikule Swedbank Liising ASle varalise kahju ning ta ei vormistanud sündmuskohal omaniku puudumise tõttu liiklusõnnetuse kohta ühtegi dokumeti, mistõttu ei saanud ka varalise kahju tekitajas kokkuleppele jõuda kellegagi, sealhulgas ka sõiduki omanikuga, ehk kahju saajaga. Juhul, kui menetlusalune isik oli liiklusõnnetuses osaleja ning liiklusõnnetuses osales kahju saaja sõiduk, kelle esindajaks on menetlusalune isik, siis ei teatanud politseisse ei menetlusalusest isikust kahju tekitaja ega menetlusalusest isikust kahju saaja esindaja ja samal ajal kahju saaja ei teadanud kahju 5 saamisest. Seega oli ta kohustatud vastavalt LE § 227 sätetele teavitama liiklusõnnetusest politseid. Taolistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et kaebaja käitumine on õigesti kvalifitseeritud
lg 1 ja § 7417 lg 1 järgi.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, so kuni 18 000 krooni või arest kuni 30 päeva või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 1 aasta, lg 2 sätete kohaselt võib lisakaristust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmise näol 3 kuust kuni 9 kuuni. Kaebajat karistati liiklusõnnetusest teatamata jätmise eest rahatrahviga 141 trahviühiku ulatuses, so 8460 krooni ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seega on menetlusalust isikut karistatud põhikaristusega alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ja lisakaristusega ettenähtud sanktsiooni alammääras. Üldjuhul aga karistatakse süüteo toimepanemise eest ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kui esinevad karistust kergendavad või raskendavad asjaoludi, siis vastavalt kas kergendatakse või raskendatakse karistust võrreldes keskmise määraga. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, so kuni 18 000 krooni või arest kuni 30 päeva või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks ja lg 2 kohaselt võib lisakaristusena kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust 3 kuuni. Menetlusalust isikut karistati rahatrahviga 55 trahviühiku ulatuses, so 3300 krooni, mis on alla 1/5 ettenähtud sanktsiooni maksimummäärast ja kolmandik ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast ja lisakaristus jäeti üldse kohaldamata. Seega, arvestades toimepandud väärtegude eest ettenähtud võimalikke karistusi, on kaebajale määratud karistused suhteliselt leebed ning kohus asub seisukohale, et määratud karistuste kergendamiseks alus puudub. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalust isikut enne vaidlustatud otsust karistatud 14.08.2008 ja 19.12.2008 toimepandud väärtegude eest rahatrahvidega, millised on tasutud. Menetlusesemeks oleva teo toimepanemise ajal oli menetlusalusel isikul kaks kustumata karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Kaebuses on taotletud nii lisakaristuse tühistamist kui ka määratud rahatrahvi vähendamist, kohtuistungil aga taotleti juba menetluse lõpetamist V™S § 30 lg 1 p 1, 2 alustel. Lisakaristuse tühistamise vajadust on põhjendatud sellega, et kaebaja ainukeseks sissetulekuks on transporditeenuste osutamisest saadav tulu ning tal on suur rahaline kohustus kahjustatud sõiduki taastamisel olukorras, kus ta peab jätkuvalt tasuma liisingmakseid kahjustatud sõiduki eest. Menetluse lõpetamist taotleti aga seetõttu, et menetlusalusel isikul on väike sissetulek ning ta peab nii või teisiti kandma kogu kahju. Rahaliste kohustuste täitmine aga muutuks põhikaristuse ja lisakaristuse täitmisel võimatuks. Kohus asub seisukohale, et kaebajale olid tema igakuised sissetulekud, nende sissetulekute saamise allikas ja rahaliste kohustuste suurus ning kestvus teada juba enne väärteo toimepanemist. Samuti oli talle teada see, et sissetuleku tagamise oluliseks tingimuseks on juhtimisõiguse säilimine. See vajadus oli talle teada ka enne inkrimineeritud väärteo toimepanemist ning juhtimisõiguse säilimise vajadus ei tekkinud kaebajal äkki ja pärast väärteoprotokolli koostamist. Seega oli ta nii enne väärteo toimepanemist kui ka selle toimepanemise ajal teadlik, et põhiline viis sissetulekute säilimise tagamiseks on hoiduda süütegude toimepanemisest, sh liiklusalaste väärtegude toimepanemisest. Kohtule esitatud kaebuses on märgitud menetlusaluse isiku keskmise sissetuleku suurus ja esitatud kinnituseks järelmaksuga müügilepingu koopia. Menetlusaluse isiku sõnade kohaselt on tema perekonnal veelgi pikaajalisi rahalisi kohustusi seoses suvekoduga. Seega oli ta teadlik sellest, et tema enese käitumisest sõltub temal ja tema perekonnal lasuvate rahaliste kohustuste täitmine. Kohus leiab, et kaebaja, olles teadlik juhtimisõiguse säilimise vajadusest, peab selle eesmärgi nimel ka vastavalt käituma, so vältima sellist käitumist, mis välistab juhtimisõiguse karistusena äravõtmise ning seda igapäevases liikluses, mitte kaebemenetluses.
lg 1 ettenähtud väärtegu on tahtlik süütegu ja seda ei ole võimalik toime panna ettevaatamatusest. 6 Kaebaja väide selle kohta, et juhtimisõiguse säilimise vajadus on suur, ei vasta kohtu arvates kaebaja enese käitumisele. Iga juht on teadlik sellest, et liiklusalase väärteo toimepanemine on karistatav käitumine ning raskemate liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest võidakse karistusena kohaldada peale rahalise karistuse või aresti ka juhtimisõiguse äravõtmist. Seetõttu, arvestades seda, et menetlusalust isikut on varem korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, siis oli kaebaja ka väga hästi teadlik võimalikest karistustest, nagu ta oli teadlik ka sellest, et väärtegu toime pannes võidakse teda karistada Liiklusseaduses sätestatud alustel. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et kui
lg 1 ettenähtud väärteo puhul on tegemist olukorraga, kus juht tahtlikult rikub liikluseeskirja nõudeid ja tagajärg saabub ettevaatamatusest, siis pärast liiklusõnnetust sündmuskohalt lahkumine ja liiklusõnnetusest teatamata jätmine on tahtlik käitumine, millise eesmärgiks on sündmuskohalt varjuda ja vältida nii võimalikku karistust kui ka käesoleval juhul järelmaksuga müügilepingust tulenevaid ostja suhtes suhteliselt raskeid rahalisi tagajärgi. Menetlusaluse isiku käitumine mitme tunni jooksul pärast liiklusõnnetust näitas seda soovi ilmekalt. Sellistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et eelmärgitud liiklusalaseid süütegusid toime pannes peab süüdlane arvestama sellega, et tema käitumine võib halvendada tema majanduslikku olukorda ning ei ole välistatud, et teda võidakse karistada rahatrahviga ja sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, mis veelgi halvendab tema ja tema lähedaste olukorda. Sellele vaatamata ei jätnud kaebaja väärtegu toime panemata ning eelistas juhtimisõiguse säilitamisele sündmuskohalt lahkumist. Menetlusaluse isiku seletustest ei nähtu, et ta oleks sündmuskohale jäänud ja oodanud mööduvaid sõidukeid, mille juhtide abil liiklusõnnetusest teada anda, vaid ta läks otsima naabrimeest, et sõiduk ära toimetada. Et liiklus on seal suhteliselt tihe näitab juba asjaolu, et ca 1,5 tunni jooksul ei käinud kohal mitte ainult politsei, vaid ka sõiduk jõuti ära viia. Seega sündmuskohalt lahkumine on menetlusalusel isikul eesmärgipärane ning menetlusalune isik, kes on pidanud end kutseliseks juhiks, kes peaks ka sel juhul tingimusteta täitma liikluseeskirja nõudeid, saavutas oma käitumisega seatud eesmärgi, väärteokaristuse, mille saabumist pidi ta pidama võimalikuks ja reaalseks kui mitte vältimatuks. Taolistel asjaoludel, arvestades määratud karistuste suhtelist leebust ning võimatust neid kaebemenetluses raskendada, leiab kohus, et vaidlustatud otsusega määratud karistused vastavad menetlusaluse isiku süüle ning igasugune alus karistuste kergendamiseks, rääkimata lisakaristuse tühistamisest, puudub. Mis puudutab aga kohtuistungil esitatud taotlust selle kohta, et menetluse võiks otstarbekuse kaalutlusel või juhul, kui menetlusalune isik on väärteoga tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitanud, üldse lõpetada, siis leiab kohus, et sellised alused menetlusel lõpetamiseks käesolevas väärteoasjas puuduvad. Menetlusalune isik põhjustas liiklusõnnetuse ja jättis sellest ettenähtud korras politseile teatamata, lahkudes liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Taoline tegu ei ole kohtu arvates taoline, mis võiks tingida menetluse lõpetamise otstarbekuse kaalutlusel, kuivõrd isiku süüd arvestades ei saa väita, et isiku süü ei ole suur. Liiklusõnnetuse põhjustamisega tekitas menetlusalune isik Swedbank Liising ASle kahju, viies omaniku vara sellisesse seisukorda, et seda ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Senini ei ole ka kohtule esitatud andmeid, et menetlusalune isik oleks väärteoga tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitanud, kuivõrd menetlusaluse isiku sõnade kohaselt on avariiline sõiduk liisingfirma parklas. Seega ei ole sõidukit taastatud. Asjaolu, et menetlusalune isik peab liisingmakseid edasi maksma, ei puuduta isiku süüd, kuivõrd liisingmaksete tasumise kohustus tuleneb menetlusaluse isiku poolt sõlmitud lepingust. Mis puudutab aga seda, et ka kogu kahju tuleb menetlusalusel isikul tasuda, tuleneb samuti tema sõlmitud lepingust ning sellest, et ta pani toime
Selline käitumisviis oli aga menetlusaluse isiku vabatahtlikult valitud käitumisviis. 7 Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebuse rahuldamiseks ning vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks alus puudub ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata. Märt Toming kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.