1-09-18076/16

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12.märts 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 9.märts 2010.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-18076 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus K.O süüdistus KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Harju Maakohtu otsus 26.novembrist 2009.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava K.O kaitsja adv. Argo Küünemäe Prokurör Natalia Lebed Süüdistatav K.O (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Argo Küünemäe Harju Maakohtu otsus 26.novembrist 2009.a. K.O suhtes tühistada osaliselt ja nimelt, kannatanu O. D. kasuks moraalse kahju tekitamise eest välja mõistetud 15000 krooni osas. RESOLUTSIOON Teha uus o t s u s, millega välja mõista K.O ´lt mittevaralise kahju, s.o. moraalse kahju eest O. D. kasuks 7500 ( seitse tuhast viissada ) krooni. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 2 Edasikaebamise kord Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 26.novembri 2009.a. otsusega süüdi tunnistada K.O KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks 6 (kuus) aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista K.O ´ le 4 (neli) aastat vangistust. KarS § 68 lg.1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks lugeda 22.09.2009.a. Tõkend- vahistamine- jätta muutmata. Välja mõista K.O ´ lt tsiviilhagi katteks O. D. kasuks 13032 (kolmteist tuhat kolmkümmend kaks) krooni VÕS § 127 lg.1, 4; § 128 lg 2; § 132 lg 1, 2; § 1043; § 1045 lg.1 p.5 alusel. Välja mõista K.O ´ lt mittevaralise kahju, s.o. moraalse kahju eest O. D. kasuks 15 000 (viisteist tuhat ) krooni Välja mõista K.O ´ lt tsiviilhagi katteks O. S. kasuks 7 544 (seitse tuhat viissada nelikümmend neli) krooni VÕS § 127 lg.1, 4; § 128 lg 2; § 132 lg 1, 2; § 1043; § 1045 lg.1 p.5 alusel. K.O mõisteti süüdi neljas röövimise episoodis ja nimelt, selles, et tema - olles isik, kes on varem toime pannud röövimise, uuesti, 09.09.2009.aastal kella 20.40 paiku, viibides aadressil Tallinn XXXXXXXX XX XXX asuva maja trepikojas, võõra vallasasja, aga nimelt naiste käekoti, äravõtmise eesmärgil, kasutas kannatanu M. S.´i suhtes vägivalda, aga nimelt tõmbas tal naiste käekoti käest jõuga ära, millest kannatanu tugevat füüsilist valu tundis, pärast mida omastas kannatanule kuuluvat vara, kokku üldsummas 7490 krooni. 3 - 16.09.2009.aastal kella 13.05 paiku, viibides Tallinnas Majaka tänaval tühermaa lähedal, võõra vallasasja, aga nimelt naiste käekoti, äravõtmise eesmärgil, kasutas kannatanu S. M. suhtes vägivalda, aga nimelt tõmbas jõuga tal naiste käekoti käest, millest kannatanu kukkus, tundes tugevat füüsilist valu, pärast mida omastas kannatanule kuuluvat vara kokku üldsummas 9277 krooni. - 16.09.2009.aastal kella 23.30 paiku, viibides aadressil Tallinn XXXXXXXX XXX XX asuva maja juures, võõra vallasasja, aga nimelt naiste käekoti, äravõtmise eesmärgil, kasutas kannatanu K. P. suhtes vägivalda, aga nimelt tõmbas kannatanu käest naiste käekoti jõuga ära, millest kannatanu kukkus, tundes tugevat füüsilist valu, kuid suutmata kannatanu käest kotti ära tõmmata ja väänanud kannatanu teist kätt, milles too mobiiltelefoni hoidis, võttis ära kannatanule kuuluva mobiiltelefoni Samsung, maksumusega 3000 krooni, pärast mida pages kuriteopaigalt, jooksnud varastatud mobiiltelefoniga minema. - 18.09.2009.aastal kella 16.30 paiku, viibides Tallinnas Kumu muuseumi lähedal Kadrioru pargist Valgele tänavale viival trepil, võõra vallasasja, aga nimelt naiste käekoti, äravõtmise eesmärgil, kasutas kannatanu O. D. suhtes vägivalda, aga nimelt tõmbas kannatanu käest naiste käekoti jõuga ära, millest kannatanu kukkus, tundes tugevat füüsilist valu, pärast mida omastas kannatanu vara kokku üldsummas 12562 krooni. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja vaidlustab apellatsioonis maakohtu otsust süüdistatavale K.O-le mõistetud karistuse määra ja O. D.le moraalse kahju väljamõistmise osas. Uue otsusega taotletakse karistusmäära vähendamist ja moraalse kahju nõude rahuldamata jätmist. Apellatsioonis leitakse, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi karistuse määra kohaldamisel. Apellant nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega süüdistatava süü osas, samuti sellega, et karistust kergendavateks asjaoludeks on süü puhtsüdamlik kahetsus ja süü ülestunnistamine, sealjuures karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Nendel asjaoludel taotles prokurör süüdistatava karistamist 4 aastase vangistusega. Kohus on tendentslikult hinnanud süüdistatava omadusi. Kohus on isiku omaduste hindamisel lähtunud üksnes asjaolust, et isik on kriminaalkorras karistatud ja ei tööta. Süüdistatav ei ole kasvanud üles materiaalselt kindlustatud peres. Teda on kasvatanud ema ja isapoolse kasvatuse puudumine on ilmselgelt jätnud oma jälje. Samuti ei ole süüdistatavat ümbritsenud sotsiaalne keskkond olnud kadestamisväärt. Süüdistatav on kohtuliku eelmenetluse vältel ja kohtus siiralt kahetsenud tehtut ja kinnitanud, et süütegudele tõukas teda üliraske materiaalne olukord, mida võimendas alaväärsuskompleks, mille tingis ühiskonnaliikmete tõrjuv suhtumine karistusest vabanenud isikute suhtes. Süüdistataval ei ole praktiliselt tööd leida olukorras, kus valitseb üldine tööpuuduse olukord. Sellises olukorras on ülekohtune ette heita süüdistatavale 4 mittetöötamist, mis on kohtu arvates süüdistatavat iseloomustav faktor. Üksnes äärmuslik majanduslik olukord ning vanusest ja hariduslikest faktoritest tingitud psühholoogilised kõrvalekalded soodustasid süüdistatava õigusvastase käitumise. Arvestades süütegude asjaolusid ja varalise kahju suurust ning kohtu eelöeldud seisukohti, siis on põhjendamatu ja ülekohtune karistada süüdistatavat kolmekordse karistusmääraga võrreldes viimase karistusega. Kohtu poolt määratud kuue aasta pikkune vanglakaristus ei kanna endas seda eesmärki, mida karistus endas kandma peaks. O. D. kasuks mõistetud moraalne kahju summas 15 000 krooni ei ole millegagi põhjendatud. Kohus on leidnud, et moraalne kahju seisneb selles, et isik viibis haiguslehel. Kui isik viibis haiguslehel ja tal jäi saamata töötasu töölt puudutud aja eest, siis oleks hageja pidanud esitama vastava nõude ja põhistama nõuet vastavate tõenditega. Antud juhul ei ole hageja seda teinud, seega ei saa antud asjas sellist nõuet ka rahuldada. Samuti ei ole kohtuotsuses põhjendatud, milles seisnes hagejale tekitatud moraalne kahju. Üksnes moraalse kahju konstanteering ei saa olla moraalse kahju väljanõudmise aluseks. Hageja peab tõendama, milles seisneb kahju, mida viimane aga teinud ei ole. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele: 1) Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et süüdistatavat on karistusõiguslikult liiga rangelt koheldud. Süüdistatavale on mõistetud 4 röövimise episoodi eest 6 aastat vangistust, millest ärakandmisele kuulub 4 aastat vangistust. Arvestades seda, et KarS prg. 200 lg 2 sanktsiooni alammäär on kolm aastat vangistust ning seaduseandja ei ole näinud ette võimalusi sellise kuriteo eest mõista rahalist karistust ning nimetatud 3 aastat on karistus, mida seadus võimaldab mõista alammääras ühe raskendavatel asjaoludel toimepandud röövimise eest, siis ei ole mingit alust väitel , et mõistetud karistus on liiga karm. Puht matemaatiline arvestus kinnitab, et sisuliselt mõisteti K.O-le iga röövimise eest karistus 1,5 aastat ja ärakantav karistus iga röövi eest on 1 aasta, mis on kohtukolleegiumi arvates äärmiselt leebe karistus isikule, kes on ka varem korduvalt karistatud röövimiste eest ja pani toime uued kuriteod 2,5 kuu möödumisel peale karistuse ärakandmiselt vabanemist. Õige ei ole ka kaitsja poolt toodud võrdlus, et eelmise kohtuotsusega mõisteti süüdistatavale kolm korda kergem karistus. Eelmise kohtuotsusega mõisteti K.O-le röövimiste eest 3 aastat ja 6 kuud, käesoleva 5 kohtuotsusega aga 6 aastat. Seega jälle aitab algkooli matemaatika järeldada, et käesoleva kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõisteti süüdistatavale isegi mitte kaks korda raskem karistus. Tähelepanuta ei saa aga jätta fakti, et eelmise kohtuotsusega oli karistus mõistetud kahe röövimise eest ja eriti tähelepanuväärne on fakt, et nii eelmise kohtuotsusega tuvastatud kaks röövimise episoodi, kui ka käesoleva kohtuotsusega tuvastatud neli röövimist on oma tehioludelt võib öelda, et identsed – tänaval naisterahvastelt käekottide äratõmbamised e. nn.kotijooksud. Seega on ilmselge, et eelmisest reaalselt ära kantud vangistusest ei ole süüdistatav teinud mingeid järeldusi. Olenemata süüdistatava raskest lapsepõlvest ja tema raskest materiaalsest olukorrast, on tekkinud olukord, kus naised, kelle kohustuslike aksessuaaride hulka paraku käekott kuulub, ei tunne ennast tänaval turvaliselt, kui K.O ei ole ühiskonnast isoleeritud. Seega on reaalne vangistus ainuke karistus, mis tagab õiguskorra huvid. Mis puudutab väidet, et prokurör taotles süüdistatavale maakohtus kergemat karistust, kui maakohus mõistis, siis see väide ei anna samuti mingit alust maakohtu poolt mõistetud karistuse vähendamiseks. Esiteks, KarS prg. 56 näeb ette asjaolud, milliseid arvestab kohus karistuse mõistmisel. Prokuröri poolt kohtus taotletav karistus sinna loetelusse ei kuulu. Ka Riigikohus on juba ammu selles osas oma seisukoha välja öelnud, mistõttu selle väitega apelleerimine on sisutu. Riigikohus on selgitanud, et (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-91-07). Tunnistades maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistusmäära põhjendatust, puudub alus ka tema suhtes tingimusliku vangistuse kohaldamiseks. Esiteks, vajadust mõistetud vangistus ka reaalselt ära kanda on põhjalikult motiveerinud juba maakohus ja kohtukolleegium nõustudes nende põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Teiseks, Riigikohus on korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et katseaeg ei saa olla lühem mõistetud vangistusest. KarS prg.-s 74 ettenähtud katseaja maksimaalne pikkus on kolm aastat (Riigikohtu otsused nr. 3-1-1-99-06;3-1-1-59-07). 2) Maakohtu poolt kannatanu O. D. kasuks väljamõistetud moraalse kahju osas märgib kohtukolleegium järgmist. Õige ei ole apellatsiooni väide, et maakohus on põhjendanud mittevaralise kahjunõude rahuldamist sellega, et kannatanu viibis haiguslehel. Maakohus on vaidlustatud otsuse kohaselt põhjendanud mittevaralise kahju hüvitamist sellega, et kannatanule tekitati vigastusi, hingelist üleelamist. Maakohus pidas 6 õiglaseks ja mõistlikuks summaks 15000 krooni. Riigikohtu otsuses nr.32-1-19-08 on Riigikohtu tsiviilkolleegium muuhulgas selgitanud, et VÕS prg.130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Kannatanul O. D. fikseeriti traumapunkti pöördumisel järgmised kehavigastused : hüppeliigesel turse, pindmised haavad, turse vas. labajalal, vas. Puusal, paremal IV v. turse, ravina paigaldatud elastne side, hospitaliseerimist ei vaja (I kd, tl.14). Seega kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine süüdistatava kuritegeliku käitumisega, annab aluse pidada süüdistatava tegevust õigusvastaseks. Asjas ei vaielda selle üle, et nimetatud kehavigastused tekitas kannatanule süüdistatav. Vaidlustatud kohtuotsusega on tuvastatud K.O süüline käitumine kannatanule kehavigastuse tekitamises. K.O süüd vaidlustatud ei ole. Seega on tuvastatud ka põhjuslik seos tema tegevuse ja kannatanule kehavigastuse tekitamise vahel. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik liiklusõnnetuses või seoses kuritegeliku ründega sai, kui pikk oli töövõimetuse periood, kui keerukad operatsioonid tuli teha tema tervise taastamiseks, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Kannatanule O. D. poolt esitatud mittevaralise kahju nõude summale , s.o. 15 000 krooni hinnangu andmisel ja küsimuse otsustamisel tuleb kohtukolleegiumi arvates arvestada järgmiseid asjaolusid. Kannatanule tekitatud konkreetsed tervisekahjustused on sellised, mis ei mõjuta tema edasist elukvaliteeti. Tegemist on tagajärgedega, milliseid on läbi elanud kui mitte kõik, siis enamus inimestest – sinikad, hüppeliigese paistetus, varba paistetus - kuna sellised vigastused on paraku omased kukkumistele. Seega ei ole need võrreldavad olukorraga, kus vigastused on saadud julma peksmise või liiklusõnnetuse tagajärjel. Tegemist on 7 suhteliselt kiiresti mööduva valu ja vigastustega ning kannatanu tervis on taastatav endisel tasemel, s.o. vigastused ei ole jäävad , nad ei moonuta kannatanu välimust ja nad ei mõjuta tulevikus kannatanul nautida elumõnusid sarnaselt kuriteole eelnenud perioodiga. Kui hinnata hirmutunnet, mida kannatanu pidi kuriteo toimepanemise ajal tundma, siis ka siin ei saa võrrelda seda olukorraga, kus kannatanu on kuskil üksikus kohas, üks-ühele kallaletungijaga ja kus kallaletungija kasutab hirmutamiseks ka selliseid vahendeid (nuga, tulirelv, relvamakett, vms), mis ilmselgelt annab kannatanule aluse tunda hirmu oma elu pärast. Käesoleval juhul oli sisuliselt tegemist n.ö. „kotijooksuga“ ja sündmus kestis 3-4 minutit. Kallaletungija eesmärk oli vara omandamine, mitte kannatanus hirmutunde tekitamine. Veel peab kohtukolleegium oluliseks kõigi protsessiosaliste suhtes võrdse õiguse mõistmise põhimõtet. Eelkõige tuleb kohtukolleegiumi arvates välistada olukord, kus kannatanu jaoks suhteliselt kergelt lõppenud kuritegelik rünne muutub temale kasulikuks selle eest hüvitatud mittevaralise kahju hüvitise suurust arvestades e. mittevaralise kahju hüvitis ei saa muutuda rikastumise allikaks. Kõiki neid asjaolusid arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu poolt väljamõistetud 15000 krooni ei ole õiglane summa ja kohtukolleegium vähendab seda poole võrra ning mõistab uue otsusega süüdistatavalt välja mittevaralise kahju tekitamise eest 7500 krooni. Ka kohtupraktika kinnitab kohtukolleegiumi arvates sellist kohtukolleegiumi seisukohta. Selle kinnituseks peab kohtukolleegium vajalikuks viidata konkreetsetele lahenditele, milliste põhjal on võimalik teha võrdlusi. Tsiviilasjas nr. 2-05-22024 oli hüvitise suurus 15 000 krooni, tegemist oli kehavigastuse tekitamisega ning asjaolud olid järgmised : peksmine toimus avalikus kohas, kostja tegu oli õigusvastane, kostja lõi hagejat vastu mänguautomaati ja hiljem, kui hageja põrandal lamas, veel korduvalt ka jalaga põhjustades näo põrutushaavu , füüsilisi kannatusi ja valu. Abikaasa peksis hagejat, põhjustades talle hematoomid ja haavad − hüvitis 2000 krooni (tsiviilasi nr 2-04-442). Seega sama suur hüvitis, kui seda mõistis välja maakohus K.O-lt, on välja mõistetud olukorras, kus kohtukolleegiumi seisukohast oli vägivalla tekitamine tunduvalt suurema intensiivsusega, jõhkram, eesmärgipärane ja ka tagajärjed olid elukvaliteeti mõjutatavamad kuna tegemist oli ka näo põrutushaavadega. Kuigi saabunud tagajärje järgi on sarnaseimaks arutatava kaasuse ja viimativiidatud tsiviilasjas tuvastatud tagajärjed, siis ei pea kohtukolleegium õiglaseks sama suure ( väikse) hüvitise väljamõistmist ja seda esiteks seetõttu, et tegemist oli avalikus kohas toimepandud õigusvastase käitumisega ja teiseks, et perevägivald ei ole võrreldav n.ö. võõrale inimesele kallaletungi tagajärjel kasutatud vägivallaga. Perevägivalla puhul tulenevad teatud piirangud ühiskonnas üldiselt omaksvõetud eetilistest arusaamadest ja asjaolust, et peresuhted sisaldavad endas nii tavapärasest hoolivamat suhtumist pere teistesse liikmetesse kui ka suuremat valmisolekut teatud peresiseste piirangute talumiseks. See seisukoht on kajastamist leidnud ka Riigikohtu praktikas, 8 seda küll hädakaitsega seonduvalt (Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-38-04) , kuid kuna on märgitud, et tegemist on ühiskonnas üldiselt omaksvõetud eetiliste arusaamadega, siis on see kohaldatav ka käesoleval juhul. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4, 340 lg 2 p.5 ja lg. 4 p.5 ning 342-345 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Paavo Randma