1-09-9459/46

(07740000219)Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi D.E süüdistus KarS § 214 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Kohtla-Järve kohtumaja)

1. detsembri 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav D.E kaitsja Marko Tiirik Prokurör Innokenti Menšikov Süüdistatav D.E isikukood: XXX; elukoht: kriminaalkorras karistamata Kaitsja XXXX; varem Marko Tiirik RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
2. detsembri 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-9459 muutmata, kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantseleis
3. aprillil 2010 kell 14.
4. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. aprillist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. aprillist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 16.12.2009 otsusega tunnistati D.E süüdi KarS § 257 järgi ja karistuseks mõisteti rahaline karistus 30 päevamäära ulatuses, s.o 11 670 kr. 1 Maakohus arutas D.E-le KarS § 214 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 21.11.2007 kella 13.30 paiku korteris aadressil Kiviõli XXX , võõra raha saamise eesmärgil, lõi kannatanut A.V. mitu korda käte ja jalgadega näkku, vastu pead ja keha, millega tekitas kannatanule kehavigastusi (nahamarrastused näol, näo ja pea juustega kaetud piirkonna pehmete kudede põrutus) ja füüsilist valu, seejuures nõudis raha summas 35 000 kr üleandmist ning lõpetas peksmise alles siis, kui kannatanu lubas temale anda üle 5 000 kr poole tunni jooksul. Kohtuistungil prokurör loobus KarS § 214 lg 1 järgi esitatud süüdistusest ning palus kuriteo ümber kvalifitseerida KarS § 257 järgi omavolina. Kohtu poolt tuvastatu kohaselt ei ole vaidlust selles, et kannatanu A.V. töötas osaliselt D.E-le kuuluvas ehitus-remonditöid tegevas firmas OÜ Elkarin. Talle olid antud välja tööriided, jalatsid ja tööks vajalikud vahendid; samuti oli tal ligipääs remonditavatele korteritele. Temaga oli sõlmitud tööleping, mille kohaselt ta oli töö lõppedes kohustatud tööandjalt saadu tagastama. A.V. lõpetas töölepingu ühepoolselt
9. novembrist omavoliliselt tööle mitteilmumisega. Saadud tööriideid ja jalatseid ta ei tagastanud, vaid need võeti ära politsei poolt. Tema jättis tööriistad ja -vahendid remonditavasse korterisse. Edasi luges maakohus tõendatuks, et A.V. ja D.E vahel toimus kokkupõrge 21.11.2007 Kiviõlis XXX . Samuti leidis kohus, et D.E poolt A.V. suhtes süüdistuses märgitud vägivallategude toimepanemine on tõendamist leidnud ja seda tervisekeskuse kaardi ning selle alusel tehtud ekspertiisiaktiga, A.V. ütlustega D.E poolt vägivalla kasutamise ja raha nõudmise kohta ning kaudselt ka tunnistaja A.K. ütlustega. Tervisekeskuse poolt väljastatud kaardist nähtub, et arstiabi saamiseks pöördus A.V. tervisekeskusesse 21.11.2007, tema sõnade kohaselt on pekstud teda samal päeval tuttava isiku poolt ning kaardile märgiti diagnoosiks peapõrutus, vasaku silma verevalum ja näo marrastus. A.K. on kinnitanud, et nägi (kuupäeva ei mäleta) tervisekeskuses A.V. , kes rääkis peksmisest D.E poolt ja rahanõudmisest. A.V. ütlusi puudutavalt on maakohus märkinud, et peksmise viisi ja hoopide arvu kohta on tema ütlused ebalevad ning paljutki ta enda väitel enam ei mäleta. Maakohus jättis tõendite hulgast välja tunnistajate R.B. , M.P. , H.S. ja P.P. ütlused. Nimetatud tunnistajad kinnitasid kohtueelsel uurimisel A.V ja D.E kokkusaamist XXX maja korteris ning D.E poolt A.V. peksmist. Kohtuistungil loobusid kõik tunnistajad oma ütlustest ja väitsid et D.E süüstavaid ütlusi andsid nad politseitöötajate survel. Kohus leidis aga, et politseitöötajate poolne surve ei ole prokuratuuri poolt tõendamist leidnud ja tunnistajate ütlusi ei saa tõendina kasutada nende ebausaldusväärsuse tõttu. Maakohus asus uuritud tõendite põhjal seisukohale, et D.E oli tõeline õigus nõuda A. V tagasi oma firma poolt antud tööriideid ning -vahendeid 5000 kr väärtuses. Õiguse teostamine toimus ebaseaduslikus korras vägivalla abil. Seega tuleb D.E süüdi tunnistada vägivalla tarvitamises oma seaduslike õiguste teostamisel. Kohtu hinnangul ei ole alust kahelda meditsiinidokumentides ega A.V. ütlustes fakti kohta, et D.E tarvitas tema kallal vägivalda, nõudes tagastamata materjale ja riideid. Kuritegu tuleb kvalifitseerida KarS § 257 järgi ja teostatava õiguse rahaline vääring tuleb asjade tagastamata jätmisel lugeda 5000 kr nõudeks. Maakohus, arvestades sooritatud kuriteo laadi ja viisi, pidas põhjendatuks mõista D.E-le karistuseks rahalise karistuse, kuna teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja kuriteoga A. V raskeid tagajärgi ei põhjustatud. Lähtuvalt D.E sissetulekutest karistas kohus teda rahalise karistusega minimaalses päevade arvus ja mõistis karistuseks rahalise karistuse kolmekümne päevapalga ulatuses, s.o 11 670 kr. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu 2 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist täielikult ja palub teha uue otsuse, millega mõista D.E süüdistuses KarS § 257 järgi õigeks. Apellant leiab, et maakohtu järeldused ei ole järjepidevad, loogiliselt jälgitavad ja kohus on jätnud kõrvale mitmed kogutud ja kontrollitud tõendid; maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Apellant vaidlustab järgmised maakohtu seisukohad. Otsuses puudub põhjendus, miks kohus luges tunnistajate R.B. , M.P. , H. S ja P.P. ütlused ebausaldusväärseteks ja need tõendite hulgast välja jättis. Samuti ei ole kohus analüüsinud kaitsja väiteid tunnistajate usaldusväärusest. Seega ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Apellant leiab, et kõigi nende tunnistajate kohtuistungil antud ütlused lähevad omavahel kokku nii nende asumise kohta korteris kui ka väidetava peksmise mittetoimumise kohta. Tunnistajad ei olnud kohtuistungi ajal kuidagi süüdistatavaga seotud ja puudus igasugune tööalane alluvus, mida saaks käsitleda mitteusaldusväärsuse põhjusena. Tunnistajaid oli kohtuistungil ka hoiatatud kriminaalvastutusest valetunnistuse andmise eest. Apellant märgib ka, et kannatanu ei esitanud kohtuistungil üle kuulatud tunnistajatele sündmuse kohta ainsatki küsimust ega vastuväidet, mistõttu saab asuda ühesele seisukohale, et nad andsid kohtuistungil tõeseid ütlusi. Samuti, kohus mitte ei proovinudki kohtuistungil välja selgitada ja kõrvaldada vastuolusid tunnistajate ja kannatanu ütluste vahel, millega on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Kohtuotsus on selles osas motiveerimata. Apellandi hinnangul on täiesti usutav ja tõenäoline tunnistajate põhjendus nende poolt teistsuguste ütluste andmise kohta, s.o et politseitöötajad (Organiseeritud Kuritegevuse Tõkestamise Osakond) osutasid neile eeluurimisel survet. Selle kohta esitasid M.P. ja R. B ka avalduse kriminaalasja alustamiseks. Tuleb ka arvestada, et isikud, kellel on esmakordne kokkupuude politseitöötajatega, ei kirjuta avaldust politseitöötajate suhtes kriminaalasja alustamiseks, kui nende suhtes käituti korrektselt. Samuti tuleb arvestada, et avalduse kirjutasid kaks tunnistajat ja avaldustes on erinevalt kirjeldatud võimupiiride ületamist: R.B. väitel pandi teda kartsa ja hirmutati käeraudadega, kuid M.P. avalduse kohaselt pandi tal käed raudu. Maakohus leidis paljasõnaliselt, et politseitöötajate surve ei ole prokuratuuri poolt tõendamist leidnud, kuid jättis ise tunnistajate ütlused ja esitatud tõendid tunnistajate ütluste usaldusväärsuse osas hindamata. Apellant on seisukohal, et tunnistajate ütlused on ka selles osas kokkulangevad ja seega usaldusväärsed, mille tulemusena saab ja tuleb tõenditena arvestada nende kohtuistungil antud ütlusi. Maakohus on lugenud tõendiks kannatanu A.V. ütlused, kuigi leiab, et peksmise viisi ja hoopide arvu kohta on tema ütlused ebalevad ja paljutki ta ei mäleta. Kohus ei ole arvestanud, et kannatanu on andnud eeluurimisel (tl 4-5, 7-11) ja kohtuistungil vastuolulisi ütlusi nii löömise aja, viisi kui löökide hulga kohta. Vaatamata sellele ei ole kohus välja selgitanud kannatanu ütluste usaldusväärsust ning asus paljasõnalisele ja põhjendamata seisuskohale, et tõendiks on kannatanu ütlused D.E poolt vägivalla kasutamise ja raha nõudmise osas. Otsuses puudub igasugune põhjendus, miks kohus võttis aluseks D.E eeluurimisel antud ütlused ning miks ei arvestanud süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et igasugune temapoolne vägivald puudus. Maakohus on sellega rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna ei ole kõrvaldanud vastuolu kannatanu ja süüdistatava ütlustes väidetava sündmuse kohta. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud kaitse väitega, et kui nii süüdistav kui kannatanu on ühepikkused, enamvähem ühesuguse kehaehitusega ja keegi kannatanut kinni ei hoidnud, siis on arusaamatu, miks kannatanu vastu ei hakanud või ära ei läinud. Samuti ei ole maakohus otsuses põhjendanud, miks ta ei arvesta kaitseversiooni, et kuna kannatanu läks omavoliliselt töölt minema, jättes tagastamata tööriided, jalanõud ja töövahendid ja ei tulnud lõpetama töölepingut, siis võis ta temale soodsal võimalusel avalduse kriminaalasja alustamiseks esitada eesmärgiga tööandjale kahju tekitada. Nimetatud asjaolu tõendab kaudselt see, et kannatanu väitel toimus väidetav sündmus 20.11.2007, kuid tervisekeskusesse pöördus ta 3 21.11.2007, väites, et oli samal päeval läbi pekstud tuttava isiku poolt. Seega on antud juhul asjas olulise tähtsusega välja selgitada täpne päev, millal sündmus toimus, kuna kannatanu andis ülekuulamisel ütlusi, et teda oli pekstud ka keha piirkonda (tl 7-11), kuid ekspertiisiaktist (tl 4547) ei nähtu kehavigastused. Puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, mis on fikseeritud tervisekaardil ja ekspertiisimääruses, et ta oli läbi pekstud samal päeval kella 14.00 paiku. Apellant on seisukohal, et kui isik pöördub arsti juurde ja ütleb, et ta on läbi pekstud samal päeval kindlal kellaajal, siis on nimetatud esialgsed ütlused toimumise aja suhtes kõige usaldusväärsemad. Maakohus on ebaõigesti hinnanud süüdistatava kohtuistungil antud ütlusi, leides, et kokkupõrge toimus 21.11.
10. D.E kohtuistungil selliseid ütlusi andnud ei ole. D.E kohtuistungil antud ütluste kohaselt toimus kokkusaamine A. V teisipäeval. Nimetatud päeva mäletab sellepärast, et selle päevaga oli seotud ühe objekti lõpetamine ja teise alustamine. Kuna 20.11.2007 oli teisipäev, siis lähevad D.E ütlused kokku ka tunnistajate R.B. , M.P. , H. S ja P.P. eeluurimisel antud ütlustega. Kannatanu on väidetava sündmuse koha esitanud mitu kuupäeva. Eeluurimisel antud ütlused (tl 21), et haiglasse pöördus ta kolmapäeval, s.o samal päeval, mil kehavigastused tekitati, lähevad kokku tervisekaardil märgituga. Seega võis kannatanule tekitada kehavigastused 21.11.2007 keegi kolmas isik, kuid kannatanu, kellele D.E tööandjana oli väljastanud töövahendid ja -riided ning jalanõud, soovides neid mitte tagastada, esitas kehavigastuste olemasolul politseile avalduse tööandja suhtes väljapressimise kohta. Nimetatud asjaolu tõendab kaudselt ka tema esialgses avalduses (tl 4-5) märgitu, et D.E soovis temalt 35 000 kr. Hiljem kohtueelsel ja kohtumenetluse käigus raha nõudmine sellises summas tõendamist leidnud ei ole. Maakohus ei ole neid vastuolusid kõrvaldanud ja on seega tõendeid ebaõigesti hinnanud ning kohtuotsus on olulises osas motiveerimata. Maakohus on tuginenud süüdimõistvas kohtuotsuses kaudse tõendina tunnistaja A.K. ütlustele, kuid kohus ei ole põhjendanud, miks on A.K. ütlused usaldusväärsemad teiste tunnistajate ütlustest, vaatamata sellele, et tunnistaja A.K. ise sündmuskohal ei viibinud ja teadis väidetavast peksmisest ainult kannatanu ütluste kaudu. A.K. ei suutnud anda usaldusväärseid ütlusi isegi aja kohta, millal ta kannatanut nägi. Apellant on seisukohal, et usaldusväärseteks tõenditeks saavad olla tunnistajate R.B. , M.P. , H.S. ja P.P. kohtuistungil antud ütlused, kuna need isikud viibisid vahetult sündmuskohal. Nende ütlused lähevad kokku D.E ütlustega A. V kohtumise osas 20.11.2007 ning kohtumisel igasuguse vägivalla puudumise kohta. Apellant leiab eeltoodu põhjal, et maakohus on uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult ning ei ole üldse hinnanud D.E kohtuistungil antud ütlusi. Seega on kohtuotsuse käsitlus esitatud tõendite osas valikuline, ühekülgne ja ebaobjektiivne. Otsus on olulises osas motiveerimata ning kohtu seisukoha kujunemine KarS § 257 järgi süüdimõistmises ei ole lugejale jälgitav. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
11. Kaitsja apellatsioonis leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 1 p 7- kohtuotsuses põhjenduste puudumine), mis on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Seejuures tuuakse apellatsioonis välja rida tõendeid, millele maakohtust 4 erineva hinnangu andmisel taotletakse süüdistatava D.E õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 257 järgi. Ringkonnakohus märgib, et seisukoht sellest, et kohtuotsuses põhjenduste puudumisel tuleks süüdistatav õigeks mõista, on väär ega tulene seadusest. KrMS § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Süüdistatava õigeksmõistmine saab toimuda vaid tõendite hindamise tulemina, menetlusõiguslike minetuste tuvastamisel ringkonnakohus aga tõendeid hindama ei asu. Seega ei ole kaitsja seisukoht kriminaalmenetlusõiguslike sätete tõlgendamisel kooskõlas seadusega ja väljakujunenud kohtupraktikaga ning seetõttu mittearvestatavad. Etteheitega sellest, et maakohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, ei saa samuti nõustuda. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab KrMS § 311-313 sätestatud nõuetele, kohus on ära toonud kõik tõendid, neid kogumis hinnanud, kohtu järeldused on loogilises vastavuses otsuse põhjendustega, samuti on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav, kohtu seisukohad on selged ja vastuoludeta. Pelgalt apellandi arvates põhjenduste ebapiisavus või siis kohtu põhjendustega mittenõustumine ei anna veel alust rääkida maakohtu poolt antud kriminaalasja arutamisel ning kohtuotsuse tegemisel olulistest kriminaalmenetlusõiguslikest rikkumistest, neid ringkonnakohus ka ei tuvastanud. Apellant leiab, et maakohus on kohtuotsuses jätnud põhjendamata, miks ta loeb tunnistajate R.B. , M.P. , H.S. ja P.P. ütlused ebausaldusväärseteks ja need tõendite hulgast välja jättis. Ka kaitsja seisukohad nimetatud tunnistajate usaldusväärusest on maakohus jätnud tähelepanuta. Apellant leiab, et nimetatud tunnistajate kohtus antud ütlused on omavahel kokkulangevad nii nende asumise kohta korteris kui ka väidetava peksmise mittetoimumise kohta. Kaitsja põhjendab tunnistajate usaldusväärsust asjaoluga, et nad ei olnud kohtuistungi ajal kuidagi süüdistatavaga seotud ja puudus igasugune tööalane alluvus, mida saaks käsitleda mitteusaldusväärsuse põhjusena. Pealegi olid tunnistajad hoiatatud kriminaalvastutusest valetunnistuste andmise eest. Eeltoodu osas märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohtu otsusest nähtub, et tunnistajad R. B, M.P. , H.S. ja P.P. on kohtueelsel uurimisel kõik kinnitanud 20.11.2007 kannatanu A.V. ja süüdistatava D.E kokkusaamist Kiviõlis XXX 35 maja korteris ning D.E poolt A.V. peksmist. Maakohtu istungil kõik nimetatud tunnistajad loobusid varasematest ütlustest ning kinnitasid, et D.E süüstavaid ütlusi andsid nad politseitöötajate survel. Maakohus konstateeris, et politseitöötajate poolne surve ei ole prokuratuuri poolt tõendamist leidnud. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et tunnistajate R.B. , M.P. , H.S. ja P.P. ütlusi ei saa tõendina kasutada, kuna nad on ebausaldusväärsed (kohtuotsuse lk 3). Ringkonnakohus möönab, et maakohus on olnud tunnistajate ütlustele hinnangu andmisel lakooniline, kuid samas on kohtu seisukoht arusaadav ning kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Nii on kohtupraktika asunud seisukohale, et kohtu jaoks on määrava tähendusega just kohtuistungil antud ütlused. Kui isiku ütlused on vastuolulised, peab kohus vältimatult lahendama isiku ütluste usaldusväärsuse küsimuse. Avaldades tunnistaja kohtueelsel menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Seega, kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuste põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna, kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus antud ütlused. Maakohtus tunnistajad R.B. , H.S. , M.P. ja P.P. andsid varasemaga võrreldes oluliselt erinevaid ütlusi võimaliku vägivalla kasutamise kohta süüdistatava poolt kannatanu A.V. suhtes. Tunnistaja R.B. märkis kohtus, et mingit peksmist D.E poolt ei toimunud. Politseis avaldati talle survet ja kästi protokollile alla kirjutada. Seda, mis oli kirja pandud, ei toimunud. Teda mõjutas üks väga suur mees ning ta kirjutas alla (kohtuistungi protokoll, II kd, tl 52). Tunnistaja H.S. samuti kinnitas, et mingit löömist süüdistatava poolt ei toimunud. Eeluurimisel 5 suunas teda uurija, naisterahvas. Oli ka üks suur mees, keda ta kartis. Kartis, et teda pannakse kusagile kinni (kohtuistungi protokoll, II kd, tl 52-53). Tunnistaja P.P. samuti kinnitas, et löömist ei näinud, eeluurimisel kirjutas ütlused uurija, pidi alla kirjutama, kuna kartis, et pannakse istuma ( kohtuistungi protokoll, II kd, tl 54). Tunnistaja M.P. ütluste kohaselt rääkisid süüdistatav ja kannatanu kõrgendatud häältega, ise oli teises toas. Kohtueelsel uurimisel kirjutas protokollile alla, kuna oli hirmunud. Tema sõnad pandi valesti kirja, hirmutati 6 kuuga. Kirjutas selle kohta prokuratuuri avalduse, kuid menetlus lõpetati (kohtuistungi protokoll, II kd, tl 55). Eeltoodust lähtuvalt tuli maakohtu põhjendatud järeldusele, et tunnistajad andsid varasemast erinevaid ütlusi. Sellest tulenevalt tõusetus küsimus tõendi usaldusväärsusest. Tunnistajad kõik põhjendasid ütluste erinevust hirmutamise ja mõjutamisega kohtueelsel menetlusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et nimetatud tunnistajad ei ole usaldusväärsed, kuna nende selgitused sellest, miks nad kohtueelsel uurimisel andsid D.E süüstavaid ütlusi, ei ole usutavad. Ringkonnakohtu arvates teevad ebausutavaks tunnistajate põhjendused väidetavast nende hirmutamisest ja mõjutamisest eelkõige asjaolu, et tunnistajad ei ole oma selgitustes olnud konkreetsed, vaid suhteliselt üldsõnalised. Ei ole võimalik nende pinnalt aru saada, millega ikkagi konkreetselt igat ühte hirmutati, samuti jääb arusaamatuks, miks sellise väidetava ebaseadusliku tegevuse tõttu nende suhtes ei pöördunud nad kohe kaebusega menetleja juhtkonna poole, seda enam, kui tegemist oli isikutega, kes ei olnud varem politseitöötajatega kokku puutunud, nagu väidetakse apellatsioonis. Kaitsja arvates lisab kaalu tunnistajate selgitustele nende suhtes toime pandud ebaseaduslikust tegevusest kohtueelse menetleja poolt ka asjaolu, et tunnistajad R.B. ja M.P. pöördusid avaldustega prokuratuuri taotlusega algatada uurijate suhtes kriminaalmenetlus, kuna nende tunnistajana ülekuulamisel 22.01.2008 ületasid uurijad võimupiire-panid käed raudu ja sundisid rääkima, panid kartsa ja hirmutasid käeraudadega. Kriminaalasja materjalide kohaselt Viru Ringkonnaprokuratuur jättis kriminaalmenetluse alustamata, kuna leidis, et avaldustes toodud väited on paljasõnalised. Tunnistajad kuulati üle mitte 22.01.2008, vaid 24.01.2008, uurija oli N. Kalinina ning mingeid teisi menetlejaid ülekuulamisest osa ei võtnud (II kd, tl 87-90). Eeltoodust tulenevalt ei pidanud maakohus tunnistajate ütluste erinevuse põhjendusi usutavateks, mistõttu hindas nimetatud tõendid (tunnistajate ütlused) ebausaldusväärseteks ning jättis nad tervikuna kõrvale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellise käsitlusega tunnistajate R.B. , M.P. , H.S. ja P.P. ütluste hindamisel, kuna see on kooskõlas kohtupraktikaga. Oletuslik ja täiesti meelevaldne on apellandi järeldus sellest, et kuna kannatanul ei olnud kohtuistungil ülekuulatud tunnistajatele ühtegi küsimust ega vastuväidet, mistõttu saaks asuda seisukohale, et nad andsid kohtuistungil tõeseid ütlusi. Apellant märgib, et maakohus, lugedes tõeseks kannatanu V. V ütlused, ei arvestanud, et kannatanu on andnud eeluurimisel ja kohtuistungil vastuolulisi ütlusi nii löömise aja, viisi kui ka hulga kohta. Maakohus on asunud paljasõnalisele ja põhjendamata seisukohale, et kannatanu ütlused saavad olla tõendiks D.E poolt vägivalla kasutamise ja raha nõudmise osas. Maakohus ei ole kõrvaldanud vastuolu kannatanu ja süüdistatava ütlustes väidetava sündmuse kohta. Samuti ei ole põhjendatud, miks ei ole arvestatud kaitsja väitega, et kui süüdistatav ja kannatanu on ühepikkused, enamvähem ühesuguse kehaehitusega ja keegi kannatanut kinni ei hoidnud, siis on arusaamatu, miks kannatanu vastu ei hakanud või ära ei läinud. Esmalt ringkonnakohus märgib, et ette heita kannatanule seda, et ta ise ei asunud kasutama süüdistatava suhtes jõudu või siis ära ei läinud, ei ole kohane. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et üheks D.E süüd kinnitavaks tõendiks on ka kannatanu A.V. ütlused. Maakohus on otsuses möönnud, et kuigi kannatanu ütlused peksmise viisi ja hoopide arvu kohta on ebalevad ning tema sõnade kohaselt ta paljutki ei mäleta, on tema ütlused siiski tõendiks vägivalla kasutamise osas D.E poolt. Kannatanu on küll mõneti olnud ebakindel ütluste andmisel, kuid selles, et D.E kasutas tema suhtes vägivalda (lõi käte ja rusikatega vastu pead ja nõudis 5000 krooni) on A.V. ütlused olnud usaldust väärivad. Ringkonnakohus rõhutab, et maakohus ei ole rajanud süüdimõistva kohtuotsuse mitte ainult kannatanu ütlustele, vaid on tuvastanud D.E süü tõendite kogumile tuginedes. Sellest tulenevalt, kuna kannatanu 6 ütlused on kinnitatud ka teiste tõenditega, luges maakohus tema ütlused ka usaldusväärseteks. Süüdistatava D.E ütlustele ei pidanud maakohus võimalikuks tugineda, kuna teised tõendid neid ei kinnita ( tunnistajate R.B. , M.P. , H.S. ja P.P. ütlused hindas maakohus ebausaldusväärseteks). Kaitsja leiab, et maakohus ei ole arvestanud kaitseversiooniga sellest, et kuna kannatanu lahkus töölt omavoliliselt, jättes tagastamata tööriided, jalatsid ja töövahendid ning ei tulnud töölepingut lõpetama, siis võis ta temale soodsal võimalusel avalduse kriminaalasja alustamiseks esitada eesmärgiga tööandjale kahju tekitada. Ringkonnakohus leiab, et antud väide on oletuslik. Teatavasti kohtuotsuse rajamine oletuslikele väidetele ei ole lubatav. Pealegi ei oleks kriminaalasja algatamine kannatanu tööandja suhtes võtnud kannatanult kohustust töölt lahkumisel tagastada talle tööandja poolt antud töövahendid ja muud tööks vajalikud esemed, kuna saadu tagastamise kohustus tulenes sõlmitud töölepingust. Apellant märgib, et antud juhul on olulise tähtsusega välja selgitada täpne kuupäev, millal sündmus toimus. Kannatanu on eeluurimisel väitnud, et sündmus toimus 20.11.2007, kuid tervisekeskusesse pöördus ta 21.11.2007, väites, et samal päeval oli ta läbi pekstud tuttava poolt. Maakohus on ebaõigesti hinnanud süüdistatava maakohtus antud ütlusi, leides, et kokkupõrge toimus 21.11.
12. Selliseid ütlusi süüdistatav andnud ei ole. D.E kinnitas, et kokkusaamine A. V oli teisipäeval, so 20.11.
13. Kaitsja leiab, et D.E ütlused langevad kokku tunnistajate R.B. , M.P. , H.S. ja P.P. eeluurimisel antud ütlustega. Viidates asjaolule, et kannatanu on väidetava sündmuse kohta esitanud mitu kuupäeva, tuleb kaitsja kokkuvõtvale järeldusele, et kannatanule võis 21.11.2007 kehavigastused tekitada keegi kolmas isik. Esmalt ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus selles osas, kus viidatakse D.E ütlustele, mille kohaselt on viimane kinnitanud kokkupõrke toimumist kannatanuga 21.11.2007, on ebatäpne. Kohtuistungi protokollist nähtub, et süüdistatava ütluste kohaselt toimus A. V kokkusaamine 20.11.2007 ( II kd, tl 57-60). Samas ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kogutud tõendite pinnalt saab järeldada, et D.E ja A.V. kokkusaamine toimus 21.11.
14. Kannatanu on märkinud, et esialgsetes ütlustes võis ta kuupäeva osas eksida, kuid on kindel, et samal päeval kui toimus sündmus, pöördus ta ka tervisekeskusesse. Kohtuarstiliku ekspertiisi akti nr 9 kirjeldavas osas on osundatud A.V. SA Kiviõli Tervisekeskuse tervisekaardile, mille kohaselt pöördus A.V. arstiabi saamiseks tervisekeskusesse 21.11.
15. Seega, eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult tuvastanud D.E ja A.V. kokkusaamise ajaks 21.11.
16. Siinkohal tuleb märkida, et vaidlust ei ole selles, et süüdistatava ja kannatanu vahel kokkusaamine Kiviõlis XXX 35 korteris toimus, vaidlus on vaid selles, kas süüdistatav kokkusaamise käigus kasutas kannatanu suhtes vägivalda ning nõudis 5000 krooni tasumist. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja ei ole apellatsioonis järjekindel. Esmalt taotletakse tunnistajate R.B. , M.P. , H.S. ja P.P. maakohtus antud ütluste tõendina arvestamist, kuid sündmuse toimumise kuupäeva osas osundab kaitsja hoopis nimetatud tunnistajate eeluurimisel antud ütlustele. Eelpool ringkonnakohus juba võttis seisukoha osundatud tunnistajate ütluste ebausaldusväärsusest, mistõttu nende poolt eeluurimisel antud ütluste võimalikel kokkulangevustel ei pea vajalikuks pikemalt peatuda. Kaitsja seisukoht sellest, et keegi kolmas isik võis kannatanule 21.11.2007 kehavigastused tekitada, on oletuslik ning ega tugine ühelegi antud kriminaalasjas kogutud tõendile. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus on tuginenud süüdimõistvas kohtuotsuses kaudsele tõendile tunnistaja A.K. ütlustele, kuid arusaamatuks jääb, miks on nimetatud tunnistaja ütlused usaldusväärsemad teiste tunnistajate ütlustest, vaatamata sellele, et A.K. ise sündmuskohal ei viibinud ja teadis väidetavast peksmisest ainult kannatanu ütluste kaudu. A.K. ei suutnud anda usaldusväärseid ütlusi isegi aja kohta, millal ta kannatanut nägi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kaudse tõendina D.E süü tuvastamisel on arvestatavad tunnistaja A.K. ütlused. Tunnistaja kinnitas, et nägi A.V. tervisekeskuses, kes rääkis talle D.E poolsest peksmisest ja rahanõudmisest. Ringkonnakohus leiab, et kuigi 7 tunnistaja ise sündmuskohal ei viibinud ning kannatanuga kohtumise kuupäeva ei mäletanud, on siiski tema ütluste sisu toetavaks tõendiks kannatanu enda ütlustele D.E ebaseaduslikust tegevusest tema suhtes. Ringkonnakohus märgib, et eelnimetatud isikulistele tõenditele lisaks on kannatanu A.V. suhtes toime pandud vägivald tõendatud ka kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 9 toodud eksperdi arvamusega ( I kd, tl 45-47). KarS § 257 ehk omavoli koosseisu moodustab tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras. Tõelise õiguse all mõeldakse isikule mingi õigust loova akti alusel kuuluvat tegelikku õigust. Antud kriminaalasjas kogutud tõenditest lähtuvalt oli D.E kui talle kuuluva OÜ Elkarin omanikul tõeline õigus nõuda V. V viimasele väljastatud tööriiete, jalatsite ja töövahendite tagastamist 5000 krooni väärtuses, kuna vastavalt töölepingule oli ta töö lõppedes kohustatud tagastama tööandjalt saadu. Tõendatud on ja vaidlust ei ole ka selles, et A.V. lõpetas töölepingu ühepoolselt. Õiguse teostamise ebaseaduslikkus tuleneb koosseisus loetletud tunnustest, muuhulgas näeb koosseis ette ebaseadusliku tegevusena vägivalla kasutamise. Käesoleval juhul on nii maa- kui ka ringkonnakohus lugenud tõendatuks, et D.E kasutas oma tõelise õiguse teostamisel kannatanu A.V. suhtes vägivalda. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti ja põhjendatult hinnanud D.E süü omavolis tõendatuks, mistõttu ülaltoodud põhjendustest lähtuvalt tuleb esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 8