Obsah (7)

§ 180§ 185§ 191§ 61§ 62§ 175§ 179

1-07-10431 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 19. jaanuar 2011 Kriminaalasja number 1-07-10431 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtui

§-st 337 lg 1 p 4, 340 lg 2 p 6 tühistada Viru Maakohtu 16. septembri 2010 kohtuotsus osaliselt, so N.L-ilt menetluskulude- kogusummas 18 491.04 krooni (1181 eurot 79 senti ) täies ulatuses riigituludesse välja mõistmise osas.

§ 180

lg 3 alusel välja mõista N.L-ilt menetluskulud summas 9245.52 krooni (590 eurot 89 senti) riigituludesse. Ülejäänud menetluskulu summas -9245.52 krooni (590 eurot 90 senti) jätta riigi kanda. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Jevšina ja Manjuk kaudu 2880 krooni (184 eurot 7 senti), sh käibemaks 480 krooni (30 eurot 68 senti) vandeadvokaat Valentina Manjukile tema poolt N.L-ile apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest.

§ 185lg 1 alusel jätta eelnimetatud kaitsja tasu riigi kanda.

Muus osas jätta Viru Maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava N.L-i apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja vandeadvokaat Valentina Manjuki apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis

1. jaanuaril 2011 kell 14.
2. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. jaanuarist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. jaanuarist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 16.09.2010 otsusega mõisteti N.L süüdi KarS § 263 p 1,3 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust. Sama maakohtu otsusega mõisteti N.L-ilt riigituludesse välja menetluskulud: sundraha 6525 krooni, kaitsja Vladimir Rogulski poolt eeluurimisel osutatud õigusabi eest 5543,64 krooni, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopiate tegemise eest 187,40 krooni, isiku kohtuarstliku ekspertiisi tegemise eest 2875 krooni, kaitsja Valentina Manjuk`i poolt kohtumenetluses osutatud õigusabi eest 3360 krooni. N.L-ile esitati süüdistus KarS § 263 p 1,3 järgi kvalifitseeritava kuritegude toimepanemises alljärgnevas: - 06.08.2005 kella 15.50 paiku avalikus kohas, XXX, rikkudes raskelt lähenduses olevate inimeste rahu ja avalikku korda, hakkas N.L põhjuseta solvama ja ebasündsate sõnadega sõimama abikaasasid V. T ja J. T . G. A. märkusele, et N.L käitub vääritult, eirates tavaksvõetud kõlblusnorme, olles poolalasti, vehkides ja ähvardades relvana kasutatava kirvega, ähvardas N.L G. A. tappa, mida G. A. võttis kui reaalselt täidetavat ähvardust. - 01.10.2005 17.30 paiku, olles avalikus kohas, XXX, rikkudes jämedalt rahu ja avalikku korda, lõi N.L ilma põhjuseta rusikatega pähe V. K. , tekitades sellega viimasele lühiajalise terviserikkega kehavigastused, vasaku silma piirkonnas kulmuhaava ning trauma tulemusena nihkus paigast vasaku silma optiline lääts. - 09.06.2006 kella 13.40 paiku, viibides avalikus kohas, XXX, lõi N.L ilma põhjuseta rusikaga pähe V. K. ja kui viimane kukkus, lõi N.L V. K. jalgadega keha piirkonda, tekitades oma tegevusega V. K. le füüsilist valu. - 06.02.2007 kella 15.35 paiku N.L, viibides avalikus kohas, XXX, lõi põhjuseta rusikatega V. K. pähe, millega tekitas viimasele füüsilist valu. Maakohus jõudis järeldusele, et N.L-i süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud ning süüdistusaktis õigesti kvalifitseeritud. Maakohus leidis, et, N.L-ile esitatud süüdistus 06.08.2005 kell 15.50 avaliku korra raskes rikkumises XXX on tõendatud kannatanu G. A. ja tunnistajate V. T. ja J. T. `i ütlustega, mis on omavahel kooskõlas ja mille tegelikkusele vastavuses puudub alus kahelda. N.L on eitanud enda poolt nimetatud kuriteo toimepanemist, kuid maakohtu hinnangul ei kinnita N.L-i väiteid ükski asjas kogutud tõend, mistõttu asus maakohus seisukohale, et tegemist on ebausaldusväärsete ütlustega, mis on antud eesmärgiga vältida kriminaalvastutust. Maakohus leidis, et N.L-ile esitatud süüdistus 01.10.2005 kell 17.30 avaliku korra raskes rikkumises XXX maja trepikojas on tõendatud esiteks kannatanu V. K. ütlustega. Maakohtu hinnangul on tegemist usaldusväärsete ütlustega, kuna need on kooskõlas teiste asjas kogutud tõendite, so tunnistaja R. J. ja kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr
7. Asjaolu kohta, et N.L ennast nimetatud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud, märkis maakohus, et süüdistatav on eitanud enda poolt nimetatud kuriteo toimepanemist eesmärgiga vältida enda karistamist kriminaalkorras. 2 Maakohtu hinnangul tõendavad N.L-ile esitatud süüdistust 09.06.2006 kell 13.40 avaliku korra raskes rikkumises XXX kannatanu V. K. ütlused. Maakohus leidis, et tegemist on usaldusväärsete ütlustega, kuna need on kooskõlas teiste asjas kogutud tõendiga, so tunnistaja N. S. ütlustega, mille usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. N.L ennast nimetatud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud ning maakohus asus seisukohale, et süüdistatav on eitanud enda poolt nimetatud kuriteo toimepanemist eesmärgiga vältida enda karistamist kriminaalkorras. Maakohus asus seisukohale, et N.L-ile esitatud süüdistus 06.02.2007 kell 15.35 avaliku korra raskes rikkumises XXX maja juures tõendavad kannatanu V. K. usaldusväärsed ütlused, mis on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega, sh O.J. , N. G. ütlustega. Maakohus märkis, et süüdistatav ennast nimetatud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud ning leidis, et süüdistatav on eitanud enda poolt nimetatud kuriteo toimepanemist eesmärgiga vältida enda karistamist kriminaalkorras. Kõikide eesnimetatud süüdistuse episoodide puhul tuvastas maakohus subjektiivse külje osas, et N.L pani teod toime kaudse tahtlusega. Ühtlasi puuduvad maakohtu hinnangul õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Siinkohal tuvastas maakohus, tuginedes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile nr 17, et N.L on piiratud süüdivusega, kannatades paranoilise isiksushäire all. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS §-st 56 ning kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest. Maakohus asus seisukohale, et ei ole põhjendatud karistada N.L rahalise karistusega, kuna nimetatud karistus ei mõjuta maakohtu hinnangul süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Lisaks arvestas maakohus, et N.L pani avaliku korra raske rikkumise toime 4-l korral, mistõttu on maakohtu hinnangul põhjendatud karistada teda vangistusega. Maakohus viitas kohtupraktikale, kus on asutud seisukohale, et vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (Riigikohtu otsus 3-1-1-99-06), kuid maakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul selliseid erandlikke kuriteo toimepanemise ja süüdlase isikust tulenevaid asjaolusid. Samuti arvestas maakohus, et N.L on piiratud süüdivusega ning kuna eksperdi järelduse kohaselt saab N.L oma tegudest aru ja suudab neid kontrollida, ei pidanud maakohus põhjendatuks kohaldada KarS §
8. Ühtlasi võib nimetatud ekspertiisi akti kohaselt N.L kanda ka vabadusekaotust. Maakohus arvestas karistuse määra valimisel seda, et N.L ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, kuid väärteokorras on teda karistatud avaliku korra rikkumise eest 2-l korral. Maakohtu arvates suurendab N.L-i süü suurust kohtu hinnangul see, et ta pani avaliku korra raske rikkumise toime 4-l korral. Eelnevat arvestades pidas maakohus põhjendatuks karistada N.L alla sanktsiooni keskmise määra, võttes kergendava asjaoluna arvesse maakohtu hinnangul ületatud mõistlikku menetlusaega, kuna tegemist ei ole keerulise ja mahuka kriminaalasjaga ning esimene kuriteoepisoodi pani N.L toime juba 06.08.
9. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu N.L-i kaitsja V. Manjuki apellatsioon N.L-i kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist N.L-i süüdimõistmises ning palub N.L mõista õigeks. Kaitsja märgib, et N.L ei ole tunnistanud oma süüd ja on viidanud sellele, et ei ole seotud kuriteoga. Kaitsja hinnangul tekkis kannatanute ja N.L-i ütlustes vastuolu, mida ei kõrvaldatud nii eeluurimise kui ka kohtuliku uurimise ajal. Seega ei kõrvaldatud ka vastuolu selles, et N.L-i ütluste kohaselt ei olnud viimane seotud kuriteoga. Ühtlasi selgitab kaitsja, et pikema aja jooksul tekkisid N.L-i ja V. K. vahel vaenulikud suhted. Kaitsja märgib, et N.L-i ei ole varem karistatud, ta on haige (töövõimekaotus 60%) ja tema ülalpidamisel on alaealine poeg. N.L-i apellatsioon N.L taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises ning palub teha uue otsuse, millega ta mõista talle esitatud süüdistuses õigeks ning jätta menetluskulud summas 18 490 krooni temalt välja 3 mõistmata. N.L kinnitab, et mingeid kuritegusid ta kunagi toime ei ole pannud, vaid on end pidanud kaitsma. Apellatsioonis juhib N.L tähelepanu 14.09.2010 kättesaadud süüdistusakti puudustele, muuhulgas sellele, et nimetatus on märgitud, et ta on varem karistatud ning väidetava kuriteo toimepanemise päev on 06.08.2005, kuigi tegelik kuupäev peaks olema 16.08.
10. Ühtlasi on N.L kirjeldanud tema kinnipidamise ja vahistamise käigus toime pandud tema õiguste võimalikke rikkumisi, samuti nii kaitsjate kui ka kohtu ja prokuröri poolt toime pandud tema õiguste rikkumisi. Lisaks viitab N.L maakohtu otsuses sisalduvale veale, mille kohaselt on N.L 4-l korral varem väärteokorras karistatud. Kohtuliku uurimise kohta maakohtus märgib N.L , et kinnipidamisega jäeti teda tahtlikult ilma kõigist kaitsvatest dokumentidest kohtus. Ühtlasi rõhutab N.L, et tal ei lastud näidata asja fabritseerituse tõendeid kohtuistungi protokolli kohta arvutis. Ühtlasi vaidlustab N.L menetluskulusid. Ta ei nõustu advokaat V. Rogulskile 2006.aastal makstud tasuga 5543 krooni, kuna V. Rogulski ei valmistanud temaga koos ette mitte ühtegi dokumenti asja jaoks. Lisaks ei osalenud ega konsulteerinud ta kordagi. Samuti ei nõustu N.L koopiate tegemise kuluga 187 krooni, kuna kaitsja temale koopiaid ei teinud ega lasknud teda enda büroosse, mõnitas ja naeris tema üle. N.L rõhutab, et ta on saanud vaenlase ja talle ei ole õigusabi osutatud. Samas ei nõustu N.L ka temalt väljamõistetud sundrahaga. N.L-ile jääb mõistmatuks, mille eest on talle määratud sundraha ja millisest

sättest see tuleneb. Lisaks ei olnud ta teadlik, et kohustub menetluskulusid tasuma ning märgib, et

§ 180

järgi ei ole ta võimeline neid kulusid tasuma, kuna tema sissetulekuks on pension XXXX krooni. Samuti on tal XX-aastane poeg ja kulud ravimite, salvide ja hambaproteesidele. Ühtlasi kirjeldab N.L apellatsioonis põhjalikult oma halba tervislikku seisundit. Sellest tulenevalt taotleb N.L

§ 191

alusel sundraha tasumisest vabastamist, rõhutades asjaolu, et ta ei ole talle süüksarvatavaid tegusid toime pannud. N.L ei nõustu temalt väljamõistetud kohtuarstliku ekspertiisi tasuga 3360 krooni, kuna ta pole kunagi palunud psühhiaatritel enda suhtes ekspertiisi läbi viia ja pole nende poole kunagi pöördunud. N.L peab alusetuks ka temalt väljamõistetud tasusid kaitsja V. Manjukile, kuna kaitsja määrati talle vastu tema tahtmist ning ta on näinud teda üksnes ühel korral ning näitas ennast N.L-ile „lollina“, küsides mitu korda ühe ja sama asja kohta. Lisaks ei kirjutanud V. Manjuk ühtegi dokumenti koos N.L-iga või tema nõusolekul. Ühtlasi on N.L teda kohtus korduvalt taandanud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäi kaitsja apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel. Süüdistatav N.L keeldus Viru Vanglas kohtukutse vastuvõtmisest ja sellele alla kirjutamisest ning ringkonnakohtusse kohtuistungi ajaks kinnipidamiskohast vabanenud N.L ei ilmunud. Tulenevalt

§-st 334 lg 1 p 3 vaatas ringkonnakohus kriminaalasja läbi ilma süüdistatava osavõtuta. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et nii kaitsja kui süüdistatava apellatsioonid N.L-i õigeksmõistmiseks on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu. Viru Maakohtu otsus tuleb N.L-i süüdimõistmise ja karistamise osas jätta muutmata. Apellatsioonides taotletakse kogutud tõendite ümberhindamist maakohtust erineval viisil ning sellest tulenevalt N.L-i õigeksmõistmist kõigis avaliku korra raske rikkumise episoodides põhjendades üldsõnaliselt, et N.L end süüdi ei tunnista ning tal puudub esitatud süüdistuse episoodidega igasugune puutumus. Ringkonnakohus maakohtu poolt kogutud tõenditele uue hinnangu andmist põhjendatuks ei pea.

§ 61

lg 1, 2 alusel kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

§ 62

mõttes peab kohus kujundama veendumuse sellest, kas ja kuidas sündmus aset leidis ja kas 4 teo on toime pannud süüdistatav. Eelnimetatud menetlusõiguslikke sätteid on maakohus kogutud tõendite hindamisel järginud. Maakohtu otsus vastab

§-des 311-313 sätestatud kohtuotsusele esitatud nõuetele, maakohus on toonud ära kõik tõendid, neid kogumis hinnanud, kohtu järeldused on loogilises vastavuses otsuse põhjendustega, samuti on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ning kohtu seisukohad on vastuoludeta (kohtuotsuse lk 4-10). Kuna maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki tõendeid ja neid kogumis hinnanud, puudub ringkonnakohtul alus tulenevalt

§-st 342 lg 3 p 1 tõenditele antud hinnanguid muuta ning maakohtu poolt toodud järeldusi üle korrata. N.L osundab apellatsioonis maakohtu otsuses sisalduvale veale, mille kohaselt olevat teda varem neljal korral väärteokorras karistatud. Selles osas märgib ringkonnakohus, et antud väide ei ole tõene. Maakohtu otsuse lk 10 -11 kajastub maakohtu seisukoht karistuse osas, millest nähtuvalt on osundatud, et N.L on varem kahel korral karistatud väärteokorras ning antud kriminaalmenetluse raames on kogutud tõenditega leidnud tuvastamist N.L-i poolt avaliku korra raske rikkumine neljal korral. Seega ei ole süüdistatava eeltoodud väide õige. Puutuvalt N.L-i poolt apellatsioonis esitatud etteheidetesse kohtueelses menetluses ja ka kohtuistungi käigus tema õiguste rikkumise kohta, tuleb märkida, et selliseid kriminaalmenetlusõiguslikke rikkumisi, sh ka N.L-i kui kahtlustatava või süüdistatava õiguste rikkumisi, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise, ringkonnakohus ei tuvastanud. Apellatsioonis vaidlustab N.L ka temalt menetluskulude väljamõistmist. Seejuures osundab ta menetluses osalenud kaitsjate asjatundmatusele, sundraha väljamõistmise aluse puudumisele, koopiate tegemise kulu ning ekspertiisi kulu põhjendamatusele. Esmalt osundab ringkonnakohus

§-le 180 lg 1, mille kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Nimetatud säte on üldpõhimõte menetluskulude väljamõistmisel. Selgitavalt tuleb märkida, et

§ 175

lg 1 p 3, 4, 5, 9 kohaselt kuuluvad menetluskulude hulka nii määratud kaitsjatele makstud tasu, ekspertiiside tegemise kulu, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud ning samuti sundraha.

§ 179

lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, so 6525 krooni (süüdimõistva kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud rahalises vääringus). Seega on sundraha väljamõistmine süüdlaselt igati seaduslik. Hüvitamisele kuulub eeltoodud sätte alusel ka kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu. Alusetuteks peab ringkonnakohus ka N.L-i etteheiteid temale määratud kaitsjate ametialase taseme ja oskuste kohta, millest tulenevalt tuleks kaitsjatasude väljamõistmine tühistada. Mõlemad kaitsjad on Eesti Advokatuuri liikmed, vandeadvokaadid, kes teostavad isiku kaitset vastavalt seadusest tulenevale pädevusele ning nende ametialastes oskustes puudub ringkonnakohtul alus kahelda. Mõlemad kaitsjad (V. Rogulski ja V. Manjuk) osalesid antud kriminaalmenetluse erinevates staadiumides läbi viidud menetlustoimingutel ning nende poolt kantud kulud kuuluvad hüvitamisele vastavalt Riigi õigusabi seadusele. Puutuvalt ekspertiisi kulu väljamõistmisesse, tuleb märkida, et N.L-ilt ei ole välja mõistetud mitte tema suhtes teostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi kulu, vaid kohtuotsuse kohaselt on temalt välja mõistetud kannatanu V. K. suhtes läbi viidud kohtuarstliku ekspertiisi kulu summas 2875 krooni ( 1 kd, tl 107-112). Nagu juba eelpool osundatud, kuulub

§ 175

lg 1 p 3 alusel menetluskulude hulka ka ekspertiisi tegemise kulu ning see mõistetakse süüdimõistva kohtuotsuse alusel üldjuhul ka süüdimõistetult välja. Samas, võttes arvesse N.L-i iga, tema tervislikku seisundit ning tema sissetulekuid (pension), käib ringkonnakohtu arvates menetluskulude hüvitamine talle täies mahus ilmselt üle jõu, mistõttu on asjakohane ja põhjendatud temalt väljamõistmisele kuuluva menetluskulu suuruse vähendamine poole võrra. Seega, võttes arvesse, et N.L-ilt väljamõistetud menetluskulude kogusumma on 18 491. 21 krooni (so 1181 eurot 79 senti), kuulub N.L-ilt välja mõistmisele nimetatud summast pool, so 9245 krooni 52 senti (590 eurot 89 senti). Ülejäänud summa (9245 krooni 52 senti, so 590 eurot 90 senti) jätab ringkonnakohus riigi kanda. Nimetatud osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning N.L-i apellatsioon osaliselt rahuldada. Kuna maakohtu otsus 5 tuleb osaliselt tühistada, jääb ringkonnakohtus osalenud kaitsja tasu

§ 185lg 1 alusel riigi kanda.

Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 6 Mati Kartau