lg 2 p 7, 8; § 266 lg 2 p 3; § 184 lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
lg 2 p 2 järgi ja
Mõista E.V
lg 2 p 2 järgi õigeks.
lg 1 alusel moodustada E.V-le
lg 2 p 7,8 ja 266 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuste alusel liitkaristus ning mõista E.V liitkaristuseks 1 aasta vangistust.
august kuni 30. august 2006, see on 2 päeva, karistusaja hulka ning lugeda E.V lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 11 kuud ja 28 päeva vangistust.
lg 1,3 määrata, et E.V-le mõistetud karistust 11 kuud ja 28 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui E.V 3 aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab
lg 1 sätestatud kontrollnõudeid.
lg 1 kohaselt kohustada E.V kontrollnõudeid: katseajal järgima järgmisi 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Määrata E.V katseajaks elukohajärgse kriminaalhooldaja järelevalve alla. kriminaalhooldusosakonna Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
lg 2 p 7, 8 järgi 6-kuulise vangistusega,
lg 2 p 3 järgi 6-kuulise vangistusega ja
lg 2 p 2 järgi 3-aastase vangistusega.
lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust.
lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud 2 päeva karistusaja hulka, karistusest jääb kanda 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust.
lg 1, 3 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui E.V 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab
Maakohus arutas muuhulgas E.V-le
aprillil 2008 kella 19.20 paiku grupis koos D. S. ja M. M. tungis valdaja K. K. tahte vastaselt ebaseaduslikult sisse lukustamata ukse avamise teel Tartumaal Haaslava vallas XXX kaupluse ette pargitud K. K. kuuluvasse sõiduautosse BMW 520, registreerimismärgiga XXX XXX. Sissetungimise käigus lõhuti ära kahe istme vaheline käetugi, käigukangi nupp ja tekitati mõlk ukseplekile ning tekitati sellega kahju kokku 1900 krooni. Samuti arutas maakohus E.V-le
a talvest kuni
lg 2 p 3 järgi õigesti kvalifitseeritud, kuna keegi kolmest autosse sisenenud isikust ei küsinud kannatanult enne tema autosse sisenemist luba ning kannatanu seda luba neile ka ise ei andnud ja ei olnud ka eelnevalt andnud. E.V pani isikute grupis autosse omavolilise sissetungimise toime kavatsetult. E.V, M. M. ja D. S. käitumisest nähtuvalt oligi neil eesmärgiks siseneda autosse K. K. teadmata ning temalt selleks luba küsimata – neil ei olnud ühtegi takistust auto omanikuga suhtlemiseks, kuid nad ootasid kuni K. K. auto juurest lahkub ja poodi läheb ning alles siis läksid omaniku jaoks salaja tema autosse. M. M. ja E.V ütlused selle kohta, et nad arvasid, et kuna K. K. on oma küla inimene ja tuttav ning sellest tulenevalt ka sõber, siis ei ole ta enda autosse sisenemisele vastu ja sõbralt ei pea ka sõbra autosse sisenemiseks luba küsima, ei ole E.V käitumise õigusvastasust välistavaks asjaoluks, kuna kohtulikul uurimisel K. K. ei kinnitanud E.V sellel ajal enda sõbraks olevat. E.V käitumise 3 õigusvastasust välistavaks asjaoluks ei ole ka kannatanu poolt politseile avalduse tegemise asjaolud, s.o K. K. avaldatu, et ta ei oleks politseile avaldust teinud, kui autos poleks lõhutud, ja et teda häiriski rohkem just lõhkumine. E.V süüdistuses
lg 2 p 2 järgi oli kohus seisukohal, et kuna süüdistatava käesolevas kriminaalasjas antud ütlused erinevad olulisel määral tema kohtueelsel uurimisel ja kriminaalasjas nr 1-07-1404 kohtulikul uurimisel antud ütlustest ning ühtegi loogilist ja eluliselt usutavat põhjendust tal varasematest oluliselt erinevate ütluste andmiseks ei olnud, siis on süüdistatava käesolevas kriminaalasjas kohtulikul uurimisel antud ütlused ebausaldusväärsed ja kohus neile kohtuotsust ei raja. Kuna mõlemal E.V kahtlustatavana ülekuulamisel osales kaitsja, siis ei ole usutav, et kohtueelne menetleja oleks avaldatud E.V-le ülekuulamistel lubamatut survet. E.V kahtlustatavana antud ütlused on selleks ka liiga detailsed, et neid lihtsalt välja mõelda. Usutav ei ole ka süüdistatava väide, et ta valetas kohtus kriminaalasjas nr 1-07-1404 ütlusi andes, kuna kartis vangi minna. Süüdistatava ütlustest ja kriminaalasjas nr 1-07-1404 3. mail 2007 alanud kohtuistungi protokollist tulenevalt oli E.V-le enne ütluste andmist kohtuistungil teada võimalus mitte anda ütlusi osas, mis võivad seonduda tema enda kahtlustusega. Kriminaalasjas nr 1-07-1404 Tartu Maakohtu 19. novembri 2007 otsusega, mis jõustus 8. septembril 2008 Riigikohtu määrusega, tunnistati H. A. muuhulgas süüdi
lg 2 p 1, 2 järgi narkootiliste ainete, s.o amfetamiini ja ecstasy tablettide suures koguses omandamises ja E.V-le edasiandmises ning lisaks tunnistaja S. R. ütlustele loeti tema süü tõendatuks ka E.V-lt ja H. A. äravõetud mobiiltelefonide vaatlusprotokollidega ja pangakonto väljavõttest nähtuvaga selle kohta, et E.V tasus ülekandega H. A. 700 krooni, mille kohta tunnistaja S. R. kohtuistungil avaldas, et peab võimalikuks, et tasus narkootikumide eest ka pangaülekandega. Kohtul pole alust kahelda jõustunud maakohtu 19. novembri 2007 otsuses kajastatu õiguses ning kohus leidis nimetatud otsuse põhjal, et E.V süü narkootiliste ainete suures koguses ebaseaduslikus ja enam kui ühel korral käitlemises
a jaanuarist alates, kuid enne H. A.
lg 2 p 3 ja § 184 lg 2 p 2 järgi, ning mõista E.V uue otsusega
Apellatsiooni põhjenduste kohaselt puudub E.V käitumises
sätestatud süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.
E.V avaldas, et kannatanu oli talle sõber, ta on varemgi kannatanu autos istunud ja ta ei saanud aru, et kannatanu on selle vastu, et ta autosse siseneb. Oleks ta teadnud, et kannatanu on selle vastu, poleks ta sõidukisse sisenenud. Seega nähtub E.V ütlustest, et ta ei soovinud kannatanu tahte vastaselt sõidukisse siseneda ja ei saanud ka aru, et siseneb autosse kannatanu tahte vastaselt. E.V ütlused on kooskõlas kannatanu selgitusega, et ta ei oleks teinud avaldust politseisse, kui autos ei oleks midagi lõhutud. Kohus on ka valesti tõlgendanud kannatanu ütlusi, asudes seisukohale, et E.V ei olnud kannatanu sõber. Kannatanu ütluste kohaselt elas ta XXX ja E.V oli sel ajal tema sõber, ta ei ole XXX kunagi oma autol uksi lukustanud. E.V süüdistuses
lg 2 p 2 järgi on tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadele otsuses nr 3-1-1-119-09 E.V osas materjalide eraldamisel kriminaalasjast nr 06260101125 tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.
H. A. tunnistati süüdi
R. ütlustele. Käesolevas kriminaalasjas avaldas S. R. kohtulikul uurimisel, et ei ole H. A. käest narkootilist ainet omandanud ning andis kohtueelses menetluses ja kriminaalasjas nr 1-071404 kohtus tunnistajana ebaõigeid ütlusi, kuna talle avaldati survet ning ta kartis vangi minna. Menetlusnorme rikkudes kriminaalasja eraldamine on tekitanud olukorra, kus isik on andnud sama kuriteoepisoodi kohta kohtus ristküsitlusel ütlusi ühes kriminaalasjas tunnistajana ja teises kriminaalasjas süüdistatavana. KrMS § 66 lg 2 sätestab, et kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik. Seega kriminaalmenetluse seaduses sätestatud tõendi mõiste ei võimalda käsitleda tõendina üheaegselt nii isiku tunnistajana kui süüdistatavana antud ütlusi. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest otsustes nr 3-1-1-119-09 ja 3-1-1-57-07 ei saa S. R. kohtueelses menetluses ja kriminaalasjas nr 1-07-1404 kohtulikul uurimisel tunnistajana antud ütlusi käesolevas kriminaalasjas tõendina kasutada ning nimetatud ütlustele tuginemine 6 on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tõendina saab käsitleda ainult E.V kohtulikul uurimisel süüdistatavana antud ütlusi. Juhul, kui kohus ei lugenud neid ütlusi usaldusväärseteks, oleks tulnud need tervikuna kõrvale jätta. Analoogilisele seisukohale on asunud ka Riigikohus otsuses nr 3-1-1-80-08, kus on leitud, et isik kaotas surmaga menetlusosalise staatuse ja temast sai isik, kes oma eluajal teadis tõendamiseseme asjaolusid, st tunnistaja KrMS § 66 lg 1 mõistes. Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele otsustes nr 3-1-1-113-06 ja 3-1-1-89-06 ning KrMS §-dele 291 ja 294 ning leiab, et käesolevas asjas puuduvad KrMS §-des 291 ja 294 sätestatud alused, millal saab avaldada tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ning nendele kui tõenditele tugineda, kohtuistungil avaldati S. R. ütlusi seoses vastuoludega ütlustes, seega ei saa tõendina kasutada S. R. kui tunnistaja ütlusi. Kriminaalmenetluses peaks olema välistatud olukord, kus isik kuulatakse üle tunnistajana ja tuginedes nendele ütlustele mõistetakse süüdi, jättes kõrvale süüdistatavana antud ütlused. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et jätnuks S. R. kriminaalasjas nr 1-07-1404 ütlused tunnistajana andmata, ei oleks saanud talle järgneda sanktsioone. S. R. väitel oli ta sundseisus, kuna temalt sooviti ütlusi H. A. vastu ja lubati siis välja lasta, keeldumisel aga ähvardati vangistusega marihuaana omandamise eest. S. R. kuulati kriminaalasjas nr 1-07-1404 kohtuistungil tunnistajana üle
lg 2 p 2 järgi ning
E.V tuleb nimetatud süüdistuses õigeks mõista. 7 Apellatsioonis taotletakse E.V õigeksmõistmist
lg 2 p 3 järgi põhjendusel, et E.V käitumises puudub omavolilise sissetungi süüteokoosseisu subjektiivne tunnus. Ringkonnakohus apellatsiooni sellekohaste väidetega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus E.V süüditunnistamises ja karistamises
MS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 19. aprillil kella 19.20 paiku tungis E.V koos D. S. ja M. M. ga K. K. autosse, kusjuures neil puudus selleks kannatanu luba. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et K. K. sõiduauto oli E.V jaoks võõras, sest see oli K. K. omandis. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud ka asjaolu, et E.V sisenes kannatanu sõidukisse tema tahte vastaselt. Ringkonnakohus leiab, et valdaja tahte vastase sisenemisega on tegemist siis, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Seejuures peab süüdlane taolist nõusolekut taotlema ja selle ka valdajalt saavutama. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on K. K. kinnitanud, et E.V ja ka teistel autosse sisenejatel tema luba selleks ei olnud. Nimetatud asjaolu ei ole vaidlustanud ka süüdistatavad. Kuivõrd E.V K. K. autosse sisenemiseks viimase luba ei olnud, siis on E.V tegevus käsitatav omavolilise sissetungimisena. Ringkonnakohus leiab, et E.V puhul on täidetud ka süüteo subjektiivne teokoosseis, sest K. K. sõidukisse sisenes ta tahtlikult. Ringkonnakohtu arvates puudub alus väiteks nagu ei saanuks E.V aru oma teo keelatusest, sest pidas K. K. t oma sõbraks. Ringkonnakohtu arvates ei õigusta asjaolu, et E.V pidas K. K. t oma sõbraks, kuidagi tema omavolilist sisenemist võõrasse autosse. Kannatanu K. K. ütluste kohaselt, vaatamata sellele, et ta tundis E.V, ei ole viimane kunagi tema autoga sõitnud ja ta ei ole lubanud süüdistataval ilma tema juuresolekuta autosse siseneda. Samasisulisi ütlusi on andnud ka E.V ise, väites, et K. K. autoga ta sõitnud ei ole. E.V väidete kohaselt on ta küll kannatanu autos istunud, kuid ainult siis, kui kannatanu on ka ise seal viibinud. Ilma tema juuresolekuta ta seda teinud ei ole. Eeltoodud ütlustest nähtub ringkonnakohtu arvates üheselt, et E.V puudus igasugune alus arvata, et tal on K. K. luba tema autosse sisenemiseks. Ringkonnakohtu arvates viitab E.V ja kaassüüdistatavate soovile nimelt omavoliliselt kannatanu sõidukisse siseneda, süüdistatavate käitumine sündmuskohal. Nii nähtub kriminaalasja materjalidest, et kõik süüdistatavad nägid kuidas K. K. oma sõidukiga XXX kaupluse juurde sõitis ning selle sinna parkis. Ometi ei pöördunud keegi süüdistatavatest K. K. poole palvega tema autosse istumiseks, vaid oodati, kuni viimane oli sisenenud kauplusesse ning alles seejärel istuti sõidukisse. Samas lahkuti sõidukist enne K. K. väljumist kauplusest ning K. K. väljumisel temaga keegi kontakti ei võtnud. Ringkonnakohtu arvates väärivad apellatsioonis esitatud väited E.V
Tartu Maakohtu istungil andis S. R. ütlusi, et tema ei ole H. A. kunagi saanud narkootilist ainet. S. R. ütluste kohaselt andis ta varasemalt H. A. narkootikumide saamise kohta ütlusi 8 seetõttu, et teda ähvardati sellesisuliste ütluste mitteandmisel vangistusega. S. R. väidete kohaselt sunniti ennastsüüstavad ütlused talle politseitöötajate poolt peale. Kuivõrd S. R. ülaltoodud ütlused olid vastuolus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, avaldas maakohus prokuröri taotlusel KrMS § 289 alusel tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Maakohtu kohtuotsusest nähtuvalt leidis maakohus, et kuivõrd E.V poolt kohtuistungil antud ütlused on olulisel määral erinevad tema poolt kohtueelsel uurimisel ja kriminaalasjas nr 1-07-1404 antud ütlustest ning ühtegi eluliselt usutavat põhjendust oma ütluste muutmise kohta E.V kohtule ei esitanud, siis tuleb E.V poolt maakohtus antud ütlused arutatavas kriminaalasjas lugeda ebausaldusväärseteks ja jätta need tõendite hulgast välja. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma korduvates otsustes märkinud, et ristküsitlusel on kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine lubatav üksnes kohtuistungi protokollis täpselt kirjapandava kohtumenetluse poole taotluse alusel siis, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja selline ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Kohus ei saa kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuvalt lihtsalt öelda, et ütluste lahknevusest tulenevalt jätab ta ristküsitluse koos selle tulemiga kõrvale ja tugineb kohtuotsuse tegemisel vaid kohtueelses menetluses antud ütlustele. Maakohtu otsuse põhiosa sisust nähtuvalt on kohus E.V süüküsimuse otsustamisel
lg 2 p 2 järgi, jätnud tõendite hulgast välja süüdistatava poolt kriminaalasja kohtulikul uurimisel antud ütlused, sest luges need ebausaldusväärseteks. Samas on kohus, võrreldes E.V poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ja kriminaalasjas nr 1-07-1404, s.o on kriminaalasjas, kus E.V kuulati üle tunnistajana, antud ütlusi, lugenud tõesteks süüdistatava poolt nimelt kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja rajanud ainuüksi nendele ütlustele ka E.V süüdimõistva kohtuotsuse. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kuigi maakohus on käesolevas kriminaalasjas E.V süüditunnistamisel viidanud kriminaalasjas nr 1-07-1404 tehtud kohtuotsuses esitatud E.V ütlustele, on maakohus taoliselt otsustades sisuliselt tunnistanud usaldusväärseteks ka E.V poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, millised olid kasutatavad nii käesolevas kriminaalasjas kui ka kriminaalasjas nr 1-07-1404. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul puudus seaduslik alus võrrelda E.V poolt eeluurimisel tunnistajana antud ütlusi kriminaalasjas nr 1-07-1404, s.o hoopis teises kriminaalasjas, antud ütlustega ning taolise võrdluse alusel teha järeldus, et E.V poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused on usaldusväärsed kuna neis puuduvad vastuolud kriminaalasjas nr 1-07-1404 antud ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et kohtul oli võimalik E.V poolt kriminaalasjas nr 1-07-1404 antud ja kohtuprotokollis kajastatud ütlusi avaldada ristküsitluses käigus, kuid seda vaid eesmärgiga hinnata E.V poolt käesoleva kriminaalasja raames kohtus antud ütluste usaldusväärsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et situatsioonis, kus isiku ütlused kohtueelsel uurimisel ja kohtus on diametraalselt vastuolulised, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama isiku vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. 9 Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd E.V poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused erinesid olulisel määral tema poolt kohtulikul uurimisel antud ütlustest ja E.V ei ole mõistusepäraselt suutnud selgitada oma ütluste muutmise asjaolusid, siis tulnuks maakohtul E.V ütlused tervikuna tõendite hulgast välja jätta. Ringkonnakohus leiab, et rajades E.V süüdimõistva otsuse
lg 2 p 2 järgi vaid süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele rikkus maakohus kriminaalmenetlusõiguse norme. Ülaltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus E.V ütlused tervikuna tõendite hulgast välja. Jättes E.V ütlused tervikuna tõendite hulgast välja, tuleb ringkonnakohtul süüdistatava süüküsimuse otsustamisel vaagida, kas kriminaalasjas on kogutud teisi tõendeid, millistele tuginedes saab tõsikindlalt väita, et E.V on toime pannud
Kohtuistungil ülekuulatud H. A. on andnud ütlusi, et tema ei ole kunagi E.V-le narkootilisi aineid üle andnud. Tema arvates E.V lihtsalt valetas tema peale, kui väitis vastupidist. Kriminaalasjas tunnistajana ülekuulatud A. K. ütlustest nähtuvalt tunneb ta E.V oma tuttavate tuttavate kaudu. A. K. ütluste kohaselt on võimalik, et ta on saanud E.V-lt narkootilisi aineid. Samas ei oska tunnistaja öelda, milliseid aineid ta E.V-lt sai ja millal. A. K. on ülekuulamisel kohtus vaid väitnud, et need võisid olla juhulikud korrad kuskil pidudele, kuid täpsemalt ta öelda ei oska. Ka ei oska A. K. anda ütlusi selle kohta, kas ta sai narkootikume E.V-lt raha eest või ilma, kuidas need olid pakendatud ning kas saadud ainete näol oli tegemist üldse narkootikumidega või mitte, sest tavaliselt tarvitas ta narkootikume pidudel siis, kui ta oli juba eelnevalt tarvitanud alkoholi. Ringkonnakohus leiab, et A. K. ülalesitatud ebakonkreetsed ütlused ei tõenda millegagi, et E.V oleks ajavahemikul 2006 talvest kuni sama aasta suveni omandanud korduvalt H. A. suures koguses narkootilist ainet. Ringkonnakohtu arvates ei tõenda E.V poolt talle süüks arvatud teo toimepanemist ka asjaolu, et süüdistuses näidatud ajavahemikul suhtlesid H. A. ja E.V omavahel telefoni teel, sest kumbki nimetatutest ei ole eitanud omavahelist tutvust. Ühtki muud tõendit, mis kinnitaks E.V süüd H. A. narkootilise aine omandamises aga kohtule esitatud ei ole. Ülaltoodust tulenevalt tuleb E.V küllaldaste tõendite puudumise tõttu talle
Kuivõrd ringkonnakohus mõistis E.V õigeks talle
lg 2 p 2 järgi süüks arvatud kuriteo toimepanemises, siis kuulub tühistamisele tema suhtes
Maakohus on E.V
lg 2 p 7,8 järgi karistanud 6 kuulise vangistusega ja
Ringkonnakohus leiab, et E.V-le varguse ja omavolilise sissetungi eest mõistetud karistuste mõistmisel on maakohus igati järginud
lg 1 sätestatut ning mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid E.V-le mõistetud karistuse muutmist, ringkonnakohtule ei esitatud. 10 Ringkonnakohus leiab, arvestades E.V süü suurust, et on põhjendatud E.V-le mõistetud karistuste täies osas liitmine. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 11 Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.