1-11-2983 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2011. a., kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-2983 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Malle Pr

§ 238

lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus

1. veebruar
2. a. N.R-ilt mõisteti välja riigituludesse menetluskuludena sundraha 417,03 eurot ja määratud kaitsja tasu 159,69 eurot.
3. N.R mõisteti süüdi selles, et ta varem seitse korda varguste eest kriminaalkorras karistatud isikuna pani ajavahemikul
4. novembrist
5. a kuni
6. veebruarini
7. a taas toime kuus vargust Tallinna linnas asuvatest erinevatest kauplustest, kus ta püüdis kauplusest väljuda kauba eest tasumata. Ühel juhul õnnestus N.R vargus lõpule viia, viiel juhul jäi vargus tema tahtest sõltumata lõpule viimata, sest turvatöötajad pidasid ta kauplusest väljudes kinni.
8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes vaidlustab kohtuotsust üksnes talle mõistetud karistuse üldkasuliku tööga asendamata jätmise osas. 3.1 N.R põhjendab oma taotlust sellega, et tema vanglas viibimine on Eesti riigile kulukas, sest vanglas ei ole tööd. Vabaduses viibides tasuks N.R ise oma ülalpidamiskulud ning tal oleks võimalus otsida endale tööd. Palub anda talle nö viimane võimalus. 3.2 Lisaks sellele märgib N.R , et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulude hüvitamiseks, sest ta viibib vanglas. Seoses sellega taotleb ta menetluskulude hüvitamise tähtaja edasilükkamist ajani, mil ta vanglast vabaneb. Vanglast vabanedes lubab ta hakata tööd otsima ja hüvitama kohtumenetluse kulusid ja temalt välja mõistetud tsiviilhagisid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamine otsustatakse

§ 189

lg 2 kohaselt kohtumäärusega või kohtuotsusega.

§ 189

lg 3 kohaselt, juhul kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15 peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse. Ülaltoodust lähtudes kuulub antud apellatsioon menetluskulude osas lahendamisele kui määruskaebus menetluskulude peale, mida süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus esitada ka lühimenetluses ja mis eraldi menetluskulusid kaasa ei too. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning määruskaebuse väidetega leiab, et ringkonnakohtule esitatud taotlus N.R-ilt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks või ajatamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus.

§ 175

lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale makstud kulud ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et N.R esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Apellandi väide, et temalt väljamõistetud menetluskulusid tuleks vähendada, kuna ta ei tööta ja tal on raske majanduslik olukord, ei ole aluseks kohtukulude vähendamiseks. N.R on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Ta pidi möönma, et kuritegude menetlemisega kaasnevad kulud ning kahjud kuuluvad tasumisele 2

§ 424

näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega ajatada kuni 1 aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegade kaupa. Sama kehtib menetluskulude kohta. Kui süüdistatav N.R leiab, et tal on mõjuv põhjus menetluskulude tasumise ajatamiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise avaldusega elukohajärgse maakohtu täitmiskohtuniku poole. Ringkonnakohtu pädevusse menetluskulude ajatamine ei kuulu. 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga osas, mis käsitleb N.R-ile karistuse mõistmist, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks (3-1-155-07, 3-1-1-96-09, 3-1-1-120-09). Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Kohtukolleegium märgib, et käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning N.R ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta N.R ütlusi anda ei soovinud. Seega oli esimese astme kohtus tagatud N.R-i õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on N.R-ile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut so arvestanud süü suurust, karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et N.R on varem kriminaalkorras seitse korda karistatud, seda nii reaalse kui tingimusliku vangistusega. Ühel korral on ta katseajal toime pannud uue kuriteo, mistõttu mõistetud karistusele on KarS § 65 lg 2 alusel liidetud eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa. Lisaks sellele on teda korduvalt karistatud väärteomenetluse korras, mille eest määratud rahatrahvid on tasumata. Seetõttu märgitakse apelleeritud kohtuotsuses põhjendatult, et kriminaalhooldus N.R-i suhtes karistuse eesmärke ei täida. KarS § 69 kohaselt on lisaks üldkasuliku töö tegemise kohustusele süüdimõistetul kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita talle pandud kohustusi vastavalt KarS §75 sätestatule. Kuna N.R on oma käitumisega näidatud, et ta ei suuda kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid ja kohustusi täita, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks talle mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. 3

§ 326

lg 2 p-st 2, § 390 lg-st 1, 2, 3 ja §-st 391 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu

1. märtsi
2. a kohtuotsuse menetluskulude osas muutmata ja N.R-i määruskaebuse rahuldamata. Mõistetud karistuse osas jätab kohtukolleegium N.R-i apellatsiooni läbi vaatamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer 4