mai 2010 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitajad F.F-i kaitsja advokaat Anti Aasmaa Prokurör Aita Ploom Süüdistatav F.F, isikukood XXX, elukoht: XXX Varem kriminaalkorras karistatud 1 kord Kaitsja advokaat Anti Aasmaa Kohtuistungi aeg ja koht
MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ning karistuseks mõisteti rahaline karistus 20 päevamäära, s.o 3560 krooni. Maakohus arutas F.F-ile
lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et ta andis Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas 14.03.2008 toimunud kohtuistungil tunnistajana -2- ülekuulamisel teadvalt vale ütlusi eesmärgiga vabastada süüdistatav H. V. süüst, selle kohta, et 17.03.2007 kella 05.00 paiku ei löönud süüdistatav H. V. Tapa linnas XXX asuva XXX baari ees kannatanut S.K. ühe korra rusikaga näkku, vaid hoopis tema ise lõi kannatanut. Seega, F.F , andes kriminaalmenetluses tunnistajana ülekuulamisel teadvalt vale ütlusi, pani toime
Maakohtus F.F
Maakohus leidis, et F.F-i süü on tõendatud järgmiste tõenditega kogumis: F.F-i allkirjaga hoiatusel valeütluste andmise eest; F.F-i tunnistajana antud ütlustega Viru Maakohtu istungil 14.03.2008; Viru Maakohtu kohtuistungite protokollide koopiatega; Viru Maakohtu 02.02.2009 kohtuotsusega; Tartu Ringkonnakohtu 25.05.2009 otsusega; kahtlustatava F.F-i ütlustega. Riigikohtu 14.02.2007 lahendi nr 3-1-1-100-07 järgi ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas on lubatud. Ühe kriminaalasja menetlusdokumente võib kasutada teises kriminaalasjas tõendina - muu dokumendina - KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Nende dokumentidega, saab tuvastada ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmine. Seega võib kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli
järgi alustatud kriminaalmenetluses kasutada tõendina tuvastamaks süüdistatava ütluste erinevust tõenditest, millele kohus on tuginenud otsuse tegemisel. Sealjuures tuleb
lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta.
lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivne külg seisneb ülekuulatava kannatanu või tunnistaja poolt teadvalt valede ütluste andmises. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises, so tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Valeütluse andmine loetakse lõpuleviiduks selle andmisega kohtus. Tegu loetakse lõpuleviiduks üksnes siis, kui ülekuulatavat on enne ülekuulamist hoiatatud valeütluste andmisega kaasnevast vastutusest. Süüteo subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb otsese tahtlusega, st ta on teadlik, et annab vale ütluse. Ei oma tähtust, kas valeütlused on antud kellegi kasuks või kahjuks.
F.F oli kriminaalasjas tunnistaja, olles kaitsja tunnistajana kohtuistungile kutsutud. Seega oli ta
F.F-ile selgitati tunnistaja õigusi ja kohustusi Viru Maakohtu 14.03.2008 istungil ning teda hoiatati allkirja vastu selle eest, et teadvalt valeütluste andmine on kriminaalkorras karistatav. Tunnistaja on õigustest ja kohustustest aru saanud. Seda tõendab kohtuistungi protokoll. Seega on täidetud ka
lg-s 1 ettenähtud kuriteo koosseisu objektiivse külje teine nõue – F.F-i oli enne tunnistajana ütluste andmisele asumist hoiatatud nende tagajärgede eest, mis kaasnevad valeütluste andmisega. -3- Ütluste andmine kohtuistungil tunnistajana ja isikuna, keda on enne ütluste andmist kohtuistungil kohtu poolt kui tunnistajat isikliku allkirja vastu hoiatatud
järgi ütluste andmisest aluseta keeldumise eest ja
Tunnistaja F.F andis teadvalt valeütlusi selle kohta, et mitte H. V. ei löönud kannatanu S.K. , vaid seda tegi hoopis tema ise. Nimetatud teadvalt valeütlused olid kantud soovist, et tema tuttavat H. V., keda eeldatavalt ähvardas reaalne vangistus, kuna temale inkrimineeritud süütegu oli toime pandud katseajal, kuriteo eest süüdi ei mõistetaks. Viru Maakohus mõistis 02.02.2009 otsusega H. V. süüdi
löömises, ning karistas teda rahalise karistusega 21750 krooni. Nimetatud kohtuotsusega on tuvastatud, et tunnistaja F.F-i ütlused ei ole tõesed, kuna kaitsjapoolsed tunnistajad F.F, M. L. , M. K. ja A. A. on omavahel ütluste andmises osas kokku leppinud. Nimetatud tunnistajate ütlused on omavahel vastuolus, samuti on nad vastuolus süüdistatava H. V. ütlustega ning ei haaku kannatanu S.K. ning tunnistajate K. S. ja A. K. ütlustega, mis kinnitavad, et lööjaks oli H. V. Kaitsjapoolsed tunnistajad ei ole tegelikult tajunud seda sündmust, millest nad räägivad ning tegemist on valeütlustega. Tartu Ringkonnakohus jättis 25.05.2009 otsusega Viru Maakohtu otsuse H. V. süüdimõistmises muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus leidis, et Viru Maakohus on põhjendatult lugenud F.F-i , J. A., M. L. ja A. A. tunnistused valeütlusteks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et kaitsjapoolsed tunnistajad on omavahel ütluste andmise osas kokku leppinud ja andnud valeütlusi ning kaitsjapoolsete tunnistajate ütlused ei haaku kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistajateks loetud isikute ütlustega. Samuti on kaitsjapoolsete tunnistajate ütlused vastuolus omavahel ja ka süüdistatava H. V. ütlustega ning seda just kuriteosündmusega seonduvalt. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et F.F-i , J. A., M. L. ja A. A. ütlused on antud eesmärgiga vabastada H. V. süüst ning nad on andnud valeütlusi.
lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. F.F-i kinnitusel oli tema päris purjus, kuid siiski teab, et S.K. lööjaks oli tema. F.F oli tavalises alkoholijoobes. Ei ole tuvastatud tema erilist emotsionaalset seisundit ega mälukaotust, mis oleks seganud temal sündmusi adekvaatselt tajuda. Samuti ei ole tuvastatud, et F.F-i ja kannatanu S.K. vahel oleks kunagi varem olnud füüsilist konflikti, millega seoses oleks F.F olnud võimalus eksitusse sattununa väita, et lõi kannatanut just sel korral, kui selles süüdistati H. V. Seega on F.F-i valeütlused antud tahtlikult. Nii esimese kui teise astme kohus on H. V. süüasjas tuvastanud, et F.F tegelikult ei tajunud vahetult sündmust, mille kohta tema tunnistusi andis. Tema ütluste kardinaalset lahknevust S.K. , K. S. ja A. K. ütlustest ei saa selgitada millegi muuga (näit eksitusega vms), kui et tema andis valeütlusi eelneval kokkuleppel ja kavatsetult. Seega tuleb F.F-i poolt 14.03.2008 Viru Maakohtu kohtuistungil antud ütlusi tõlgendada tahtlikult ja teadvalt antud valeütlustena, mis olid antud eemärgiga vabastada H. V. süüst. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. -4- Maakohus leidis, et F.F-i tegevuses
§-des 57 ja 58 karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. F.F on varem kohtulikult karistatud, ta töötab ning omab regulaarset sissetulekut. Maakohus ei pidanud põhjendatuks karistada F.F-i vangistusega, kuna leidis, et karistuse eesmärki on võimalik saavutada ka süüdistatavat ühiskonnast isoleerimata. Käesoleval juhul ei ole oluline ilmtingimata range karistuse mõistmine, vaid eelkõige karistuse vältimatus süüteo toimepanemise eest. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu F.F-i kaitsja esitas apellatsiooni, mille taotluslikus osas palub tühistada maakohtu otsuse ning saata kriminaalasi esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivina palutakse F.F õigeks mõista. Apellatsiooni põhjenduste järgi rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 339 lg 2 mõttes, mis toob enesega vältimatult kaasa KrMS § 341 lg 1 alusel kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt palub kaitsja teha asjas õigeksmõistva kohtuotsuse. Kohtu arutluskäik peab olema kohtuotsuses jälgitav süüdistatava teo vastavuse kohta karistusseadustikus sätestatud deliktistruktuuri elementidele (Riigikohtu lahendid nr 3-1-14803, nr 3-1-1-99-04). KrMS § 61 lg 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-85-00 ja nr 3-1-1-47-04). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-88-06). Maakohus on algselt avanud oma otsuse põhjendavas osas
lg 1 materiaalõigusliku süüteokoosseisu, kuid kohtuotsuses puudub nõuetekohane põhjendus, kuidas kohus nimetatud järeldusele jõudis. Maakohus on viidanud üksnes sama maakohtu 02.02.2009 otsusele, milles H. V. mõisteti süüdi
Maakohus asus seisukohale, et nimetatud kohtuotsusega on tuvastatud, et F.F-i ütlused ei ole tõesed, kuna kaitsjapoolsed tunnistajad F.F, M. L., M. K. ja A. A. on omavahel ütluste andmises kokku leppinud. Kaitsjapoolsed tunnistajad ei ole tegelikult tajunud seda sündmust, millest nad räägivad ning tegemist on valeütlustega. Lisaks viitab maakohus F.F-i suhtes süüdimõistvat otsust tehes ka Tartu Ringkonnakohtu 25.05.2009 otsusele ja selles tehtud järeldustele, et ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et F.F-i, , M. L., M. K. ja A. A. ütlused on antud eesmärgiga vabastada H. V. süüst ning nad on andnud valeütlusi. -5- Kaitsja möönab, et eelneva kohtuprotsessi istungiprotokollid ja otsused on käsitatavad käesolevas asjas tõendina, samas saab nende dokumentidega põhimõtteliselt tuvastada üksnes mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. Seega ei vabastanud eelneva kohtuprotsessi menetlusdokumendid ja nendes esitatud järeldused kohut põhjendamise kohustusest. Maakohus ei saanud pimesi usaldada eelnevas 02.02.2009 otsuses tehtud järeldust, et F.F andis kohtuistungil valeütlusi, kuivõrd nimetatud menetluses ei olnud F.F süüdistatava staatuses ja temale ei laienenud süüdistatava õigused ja kohustused. Viru Maakohtu 02.02.2009 otsuses sisalduv järeldus valeütluste kohta on F.F-i suhtes pelk deklaratsioon ning kõik vastavad asjaolud pidanuks maakohus tuvastama uues menetluses, kus F.F omas süüdistatava staatust. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et ka Tartu Ringkonnakohus möönis 25.05.2009 otsuses, et süüstavate tõendite S.K. , K. S., A. K. ütluste vahel esineb vastuolusid. Nimetatud asjaolu tekitab aga käesolevas asjas KrMS § 7 lg 3 mõttes kõrvaldamata kahtluse F.F-i süüs. Maakohus on asunud ebaõigele seisukohal, et F.F on pannud süüteo toime otsese tahtlusega. Süüdistuses on asutud seisukohale, et F.F-i valeütluste andmisel oli kindel eesmärk. Subjektiivsest küljest nõuab see aga kavatsetust - sellele viitab kasutatud formulatsioon „eesmärgiga vabastada". Kavatsetus eeldab, et isik seab endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, kui mingi taotletav eesmärk ongi tema liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on samas tegemist ka siis, kui tagajärje kui sellise saavutatavuse osas puudub täielik kindlus. Maakohus, leides, et F.F on süüteo toime pannud otsese tahtlusega, pidanuks juba printsiibis süüdistusest välja jätma selle, et valeütlused olid antud eesmärgiga vabastada süüdistatav H. V. süüst, kuivõrd kavatsetust ei ole tuvastatud. F.F on kogu menetluse käigus kinnitanud, et tema lõi S. K. Maakohus viitab, et süüdistatav oli sündmuste ajal purjus. Seega võis süüdistatav oma ütlustes ka eksida või panna teo toime kaudse tahtlusega. Sellest tulenevalt ei ole osundatud süüteokoosseisu subjektiivne külg täidetud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri ning kontrollinud kohtueelsel uurimisel kogutud ja maakohtu poolt hinnatud tõendeid, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. -6- Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis toodud etteheitega nagu ei tohtinuks maakohus F.F-i suhtes süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda suurel määral vaid H. V. kriminaalasjas tehtud otsustustele. Ringkonnakohus leiab, et ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas ei ole välistatud ning nimetatud dokumente tuleb vaadelda muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Seda on käsitlenud ka maakohus ja illustreerinud kohtupraktikaga. Nende dokumentidega saab põhiliselt tuvastada mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millistele tuginedes luges kohus kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumise esimeses kriminaalasjas, mitte aga kellegi poolt teadvalt valeütluse andmist. Teadvalt valeütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. Seega võib kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli
järgi alustatud kriminaalmenetluses kasutada tõendina tuvastamaks süüdistatava ütluste erinevust tõenditest, millele kohus on tuginenud otsuse tegemisel esimeses asjas.
lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuleb tuvastada, et isik oli esimeses asjas tunnistaja, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Ringkonnakohus leiab, et ülatoodud põhimõtetest lähtudes on maakohus leidnudki, et F.F tuleb süüdi tunnistada valeütluste andmises. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et F.F andis H. V. kriminaalasjas ütlusi kui tunnistaja, teda hoiatati
Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt andis F.F
p 1 järgi süüdi ja kohtuotsusest nähtuvalt hinnati F.F-i tunnistajana antud ütlusi ebausaldusväärseteks. Ühtlasi leidis kohus, arvestades vastuolusid süüdistatava ja F.F-i ütlustes, viimane ei ole tegelikult tajunudki sündmust, mille kohta ta kohtuistungil ütlusi andis. Samasuguste järeldusteni jõudis ka Tartu Ringkonnakohus oma
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.