Obsah (4)

§ 63§ 61§ 60§ 180

1-05-620 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01. veebruar 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-620 (05260101160) Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõ

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. novembri 2005 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista L.I-lt advokaat Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest 2557.65 krooni riigi tuludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 EÜP viitenumbrile
2. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. veebruarist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. veebruarist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. veebruarist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 21.11.2005 otsusega tunnistati L.I süüdi KarS § 200 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust. Maakohus arutas L.I-le esitatud süüdistust KarS § 200 lg 1 järgi selles, et tema 03.06.2005 kella 14.00 ajal Tartus XXX asuval avaturul sisenes müügipaviljoni nr XX, tõukas õlast paviljoni müüja E. P. pikali, avas seejärel kassasahtli ja võttis sealt ebaseadusliku omastamise eesmärgil XXX kuuluva sularaha 1500 krooni. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on L.I poolt toime pandud röövimine KarS § 200 lg 1 järgi tõendatud: - kannatanu E. P. ütlustega, mille kohaselt nägi ta noormeest, kes tuli tema kioskisse 03.06.2005 umbes kella 14 paiku. №ormees tõukas ta jõuga leti tagant kõrvale kassiliiva kottidele ning avas leti all olnud kassasahtli ning röövis kassaraha 1500 krooni. Süüdistatav sarnaneb selle röövliga, kes temalt 03.06.2005 kella 14 ajal kassaraha röövis; - kannatanu T. S. ütlustega, mille kohaselt on inventuuriga tuvastatud, et röövimisega on XXX kahju tekitatud 1500 krooni; - tunnistaja I. L. ütlustega, et süüdistatav L.I oli isik, kes põgenes 03.06.2005 umbes kella 14 ajal turult müügipaviljonist nr XX ning kelle kannul jooksis kannatanu E. P. . Tunnistaja nägi läbi akna, mille mõõdud 2x3 meetrit, selgelt kurjategija nägu. Ta oli seda nägu ka varem turul näinud. Ta tundis turul L.I ära isikuna, kes põgenes pärast kuriteosündmust kannatanu E. P. eest ning tundis tema ära ka kohtusaalis. Ta tundis L.I ära tema näojoonte järgi ning ka eeluurimisel temale esitatud fotode järgi isikuna, kes pani toime raha röövimise 03.06.2005 kella 14.00 ajal Tartus XXX asuval avaturul müügipaviljonis nr XX; - tunnistaja J. B. ütlustega, mille kohaselt kauples tema turul kõrvalkioskis ja temale oli eelnevalt jäänud meelde noormees, kel oli kaasas kaks kaaslast ja keda ta jättis meelde just seetõttu, et kõigi kolme silmad olid eriliselt pidevalt ühele ja teisele poole vaatamas. Talle tundus, et tegemist võis olla narkomaanidega ja nad nagu otsisid midagi, mida varastada. Ta oli eriti märganud pikka kasvu tumeda nahaga noormeest, kelle vanuseks pakkus umbes 20 aastat ja kes oli pruunide juustega ning kes kõrvalleti juures hakkas meepurki lähemalt uurima. Kui leti taha tuli müüja, siis jättis mees selle meepurgi alles ega hakanud ka midagi ostma. Olles jälginud kõrvalletis toimuvat, oli tunnistaja saanud teada kannatanu E. P. appihüüetest ja kurjategija järele jooksmisest, samuti sellest, et müügipaviljonist on röövitud kassaraha ning röövijaks oli pikka kasvu noormees, tõmmu nahavärviga, kes tundus olevat 2 narkojoobes. Sellise isikukirjelduse järgi sai ka J. B. aru, et röövijaks oli sama mees, kes oli käinud kõrvalpaviljonis mett vaatamas. Eeluurimisel talle äratundmiseks esitatud fotol tundis ta ära O. K. isiku, kes oli pika noormehega kaasas ja samuti tundis ta L.I pildis ära isiku, kes vaatas meepurki tema kõrvalletis; - isiku äratundmiseks esitamise protokolliga ja selle juures oleva fototabeliga, millest nähtub, et tunnistaja J. B. on ära tundnud L.I, kes 03.06.2005 oli Tartu turul ja püüdis temalt mett varastada. Samuti on isiku äratundmiseks esitamise protokolli ja selle juures oleva fototabeli alusel kannatanu E. P. ära tundnud L.I isikuna, kes sündmuskohal teda röövis. Tunnistaja I. L. on sama protokolli alusel ära tundnud näojoonte järgi L.I isikuna, kes 03.06.2005 pärastlõunal umbes kella 14.00 ajal jooksis kõrvalkioskist välja sadamaturu suunas. Maakohus leidis, et L.I poolt röövimise toimepanek on tõendamist leidnud. Tunnistajad O. K. ja N. R. on oma ütlusi menetluse käigus muutnud. Kohtuistungil 03.11.2005 hakkas tunnistaja O. K. tema poolt eeluurimisel antud ütlusi muutma, põhjendamata oma ütluste erinevust. 21.11.2005 kohtuistungil kinnitas tunnistaja N. R. , et ta loomulikult ei saanud anda uurijale tõeseid ütlusi. Miks ta nii tegi, seda ta ei motiveerinud. Arvestades tunnistajate N. R. i ja O. K. i häid suhteid süüdistatava L.I-ga, kellega koos on neid karistatud kriminaalkorras, ei saa arvestada nende tunnistusi tõestena ning ei saa neid ütlusi tõendina arvesse võtta. Süüdistatava L.I ütlused ei ole samuti usaldusväärsed. Eeluurimisel on ta uurijale öelnud, et oli šokis, kuigi oli sündmuse ajal narkojoobes. L.I esines tahe vastutusest vabaneda. Tema ütlused, nagu ka tema sõprade – tunnistajate O. K. i ja N. R. i ütlused, on vastuolus E. P. , J. B. u ja I. L. ütlustega ning neid ütlusi tõendina arvestada ei saa. Eeltoodust lähtudes on tõendatud, et L.I pani 03.06.2005 kella 14 ajal Tartu turul müügipaviljonis nr XX toime röövimise. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. L.I on toime pannud I astme kuriteo. L.I on viiel korral kriminaalkorras karistatud. Peamiselt on ta seotud salajaste varguste toimepanemisega. Arvestades eeltoodut on vajalik L.I karistada vangistusega. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu L.I esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt ei ole tema röövimist toime pannud. Kannatanu ja tunnistajad on andnud erinevaid ütlusi. Kannatanu E. P. on väitnud, et kurjategijal oli seljas must kampsun ja peas must nokamüts, kuid tunnistaja I. L. väitis, et nägi kurjategijat valges kampsunis. Tunnistaja J. B. kirjeldas apellandi juuste värvi, mis tõendab, et apellant sel päeval, kui kuritegu toime pandi, nokamütsi ei kandnud. Kannatanu E. P. ütluste kohaselt lükkas kurjategija teda enne kui ära jooksis ja tema kukkus. Aeg, mil kannatanu püsti tõusis ja kurjategijale järele jooksma hakkas, võis olla umbes 4-6 sekundit, mille vältel võis kurjategija jõuda 60 meetri kaugusele ja kannatanu jooksis esimesele ettejuhtuvale noormehele järele, tundmata ära tegelikku kurjategijat. Kannatanu on ise väitnud, et oli sündmuse toimumise ajal šokis, mistõttu ei saanud ta kõike toimunut adekvaatselt tajuda. Samuti on uurimine olnud puudulik, kuna sündmuskohalt ei ole võetud kurjategija sõrmejälgi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. 3 Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi sisulisi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk 166-169). Seejuures on otsuses antud hinnang kaitsja taotlustele, mis esitati kohtulikes vaidlustes (lk 155). Samu taotlusi suures osas korratakse ka apellatsioonis (lk 180-183), kus leitakse, et süüdistus on tõendamata ning maakohus on alusetult tuginenud kannatanu E. P. ning tunnistajate I. L. ja J. B. u vastuolulistele ütlustele. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega.

§ 63

lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid.

§ 61

lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

§ 60

lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

§ 60

lg 2 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega on kohtu otsustada, mida ta loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. Maakohus on lugenud L.I süüd kinnitavateks otsesteks tõenditeks (lk 166-168) kannatanu E. P. ning tunnistajate I. L. ja J. B. u ütlused ning isiku äratundmiseks esitamise protokollid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Nii nähtub kannatanu E. P. poolt maakohtus antud ütlustest, et ta tundis L.I ära isiku, kes teda röövis. Kaitsja küsimusele, et „kuna te röövija nägu ei näinud, siis kas te võite kindlalt öelda, et minu selja taga olev mees oli tema? Või ei olnud?“ on kannatanu vastanud: “Kui külje pealt vaatan, siis oli küll tema“ (lk 117). Tunnistaja I. L. on maakohtus prokuröri küsimusele, et mida ta nägi, vastanud: „Olin tööl, vaatasin aknast välja. Ta läks aknast mööda ja tema järel jooksis müüja ja ütles, et teda on röövitud. Olen teda varem näinud, mäletan teda nägupidi, tundsin ta ära. Nägin teda umbes kahe meetri kauguselt.“ Seejärel on tunnistaja vastanud: „See noormees, keda nägin, on vahialusena siin saalis“ (lk 146). L.I on küsinud: „Mille järgi te aru saite, et just mina röövisin seda kioskit?“ ja tunnistaja I. L. on vastanud: „Sest müüja jooksis sinu järel. Tänav oli peaaegu tühi, see oli tööpäeva lõpp, rahvast praktiliselt polnud“ (lk 147). Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt (lk 9-10) tundis I. L. fotol nr 2 ära isiku, kes 03.06.2005 umbes kella 14 ajal jooksis kõrvalkioskist välja Sadamaturu suunas. Isiku tundis ta ära näojoonte järgi. Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt (lk 18-20) tundis E. P. talle äratundmiseks esitatud isikute hulgast nr 2 all välimuse järgi ära isiku, kes võis olla see noormees, kes teda 03.06.2005 Tartus avaturul kioskis nr XX röövis. Tunnistaja J. B. u ütlused maakohtus avaldati (lk 152). Tema ütlustest nähtub, et enne E. P. suhtes röövimise toimepanemist J. B. nägi turul liikumas pikka kasvu tumeda nahaga noormeest koos temast lühemate kahe kaaslasega. Kuna röövi toime pannud isik oli olnud pikka kasvu tõmmu nahavärviga noormees, siis tunnistaja poolt antud isikukirjelduse järgi peetigi L.I hiljem kinni (lk 167). Maakohus on põhjendanud (lk 168), miks tunnistajate O. K. i ja N. R. i ütlusi ei saa tõestena arvestada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et O. K. i ja N. R. i ütlused ei lükka ümber E. P. , I. L. ja J. B. u eelpool viidatud ütlusi, et nemad tunnevad ära L.I kui röövi toime pannud isiku. 4

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt

§-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasudest seoses tema osalemisega kohtuistungil ja seega on L.I kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat A. Kello poolt 2557.65 krooni ulatuses. Mati Kartau Tiit Lõhmus 5 Agu Timmi