Obsah (8)

§ 238§ 61§ 342§ 233§ 175§ 180§ 424§ 337

1-11-2313 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2011. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-2313 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikme

§ 238

lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus

1. jaanuar
2. a. H.B-lt mõisteti välja menetluskuluna sundraha 417.03 eurot ja määratud kaitsja tasu 95.88 eurot.
3. H.B mõisteti süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna uuesti
4. jaanuaril
5. a kella 19.00 paiku, viibides Tallinnas Läänemere tee 19-124 asuvas korteris, võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult sektsioonkapi riiulilt ära A. K mobiiltelefoni №kia maksumusega 218,53 eurot ja lahkus korterist. Hiljem pantis ta telefoni pandimajas.
6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5 järgi enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole mobiiltelefoni avalikult varstanud. Lisaks sellele taotleb ta kohtuotsuse tühistamist temalt välja mõistetud sundraha ja kaitsjatasu osas.
7. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist. Prokurör taotles jätta apellatsioon rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
8. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab

§ 61

, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud –

§ 61

lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab

§ 61sisu ja mõte.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea

§ 342lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks.

5.2

§ 233

lg 1 kohaselt süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri nõusolekul võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Kriminaaltoimiku 95-ndalt leheküljelt nähtub, et pärast kohtueelse menetluse lõpetamist esitas H.B Põhja Ringkonnaprokuratuurile taotluse kriminaalasjas lühimenetluse kohaldamiseks. Prokuratuur nõustus H.B taotlusega ja

1. veebruaril
2. a anti H.B Harju Maakohtu määrusega lühimenetluses kohtu alla.
3. märtsil
4. a toimunud kohtuistungil on H.B pärast väikest mõtlemisaega kinnitanud, et ta soovib menetluse jätkamist lühimenetluses kannatanut ja tunnistajaid üle kuulamata. Apelleeritud kohtuotsuses on H.B ütlusi selle kohta, et ta varastas mobiiltelefoni salaja, väga põhjalikult analüüsitud kogumis teiste tõenditega ja kuriteo tehioludega ning jõutud põhjendatult seisukohale, et H.B pani varguse toime avalikult. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. 5.3 Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud taotlus H.B-lt välja mõistetud menetluskulude tühistamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus.

§ 175

lg 1 p-de 4 ja 9 kohaselt on menetluskulud määratud kaitsjale makstud tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et H.B kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole.H.B on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et teda on varem 15 korda kriminaalkorras karistatud, sealhulgas vanglakaristusega. Lisaks sellele on teda korduvalt karistatud väärteokorras, seda valdavas osas narkootiliste ainete tarvitamise eest. Talle määratud rahatrahvid on tasumata. Seega pidi H.B möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud ning tema poolt tekitatud kahjud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Asjaolu, et H.B viibib vanglas, ei ole samuti aluseks temalt välja mõistetud sundraha osaliselt riigi kanda jätmiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Seega on H.B võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Siinjuures lisab kohtukolleegium, et menetluskulude hüvitamine ei pea toimuma mitte ainult süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et H.B-lt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud. 5.4

§ 424

näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega ajatada kuni 1 aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegade kaupa. Sama kehtib menetluskulude kohta. Kui süüdistatav H.B jätkuvalt leiab, et tal on mõjuv põhjus menetluskulude tasumise ajatamiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise avaldusega elukohajärgse maakohtu täitmiskohtuniku poole. Pärast vanglast vabanemist on H.B võimalus leida endale töökoht ja hüvitada temalt välja mõistetud menetluskulud täielikult. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 14.

märtsi 2011. a otsuse H.B suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla