lg 1, § 199 lg 2 p-de 5,9 ja § 344 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22. veebruari 2011 otsus Apellatsiooni esitaja O.Z ja tema kaitsja advokaat Urmas Simon Prokurör Natalia Miilvee O.Z, isikukood: XXX, elukoht: XXXXXX XX XXXXXX, EV kodakondsus, keskharidus, emakeel – eesti keel, töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistatud 9-l korral, viimati: 21.01.2009 Pärnu Maakohtu poolt
lg 2 p 4, § 266 lg 2 p 1, § 121 järgi vangistusega 2 aastat tingimisi katseajaga 2 aastat, ärakandmata karistus 1 aasta 11 kuud 28 päeva vangistust; tõkend: vahistamine Advokaat Urmas Simon Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt O.Z-i süüditunnistamises
lg 1 järgi ja talle
2. Teha selles osas uus otsus, millega mõista O.Z süüdistuses
lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega 4 kuud,
lg 2 p-de 5,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.
lg 1 alusel üksikkaristustest suurema suurendamise teel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, s.o Pärnu Maakohtu 21.01.2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 1 aasta 11 kuu ja 28 päeva - võrra ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. Veel tunnistati O.Z süüdi
lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust.
lg 1, § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus, s.o 3 kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistusaja hulka arvati
Karistuse kandmise alguseks määras kohus 21.03.2010. O.Z tunnistati süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises. 1.1 11.11.2007 pandi toime rööv kannatanu I. Pintšukovi suhtes, muuhulgas võeti temalt ära ka mobiiltelefon Samsung väärtusega 3800 krooni. O.Z tunnistati süüdi
lg 1 järgi selle mobiiltelefoni omandamises, kuivõrd ta oli teadlik sellest, et mobiiltelefon saadi kuritegelikul teel. 1.2 Täpselt kindlakstegemata kohas ja ajal, kuid ajavahemikus 6.04.2009 kuni 25.09.2009 võltsis ta sõiduki ostu-müügi lepingut, mis oli sõlmitud 6.04.2009 O.Z-i elukaaslase A Ki (uue nimega K-L A) ja S Re vahel sõiduauto Opel Omega reg. nr. 383 ARJ müügiks, kirjutades omakäeliselt lepingu lõppu S Re nimelt, et S R on kogu raha sõiduauto müügist kätte saanud 21.09.2009.a ja annab auto omandiõiguse A Kle üle. Võltsitud lepingu edastas ta A Kle, mille tulemusel müüdi 25.09.2009 S Re kuuluv sõiduauto omaniku, s.o S Re nõusolekuta AS-le Kuusakoski, esitades omandiõiguse ülemineku kinnitamiseks võltsitud ostu-müügi lepingu. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti
1.3 Olles 21.01.2009 Pärnu Maakohtu otsusega karistatud
lg 2 p 4 alusel ning 16.01.2010 ja 17.10.2009 karistatud
alusel pisivarguste eest, varastas ta 5.03.2010 kella 17:00-18:00 ajal Tallinnas, Magasini tänaval, vahetult pärast H Pi ründamist tuvastamata jäänud noormeeste poolt, H Ple kuuluva mobiiltelefoni №kia 6070 väärtusega 900 krooni ning Swedbank pangakaardi, mille kontojääk oli sellel hetkel 109 krooni ja 89 senti. Järelteona üritas ta raha omastamise eesmärgil 5.03.2010 kell 18:40 Tallinnas, Suur- Sõjamäe 4 asuvast Danske Bank AS Eesti filiaali ja №rdea Bank Finland Plc Eesti filiaali ühiskasutuses olevast sularahaautomaadist nr FRX00109 kahel korral ning 6.03.2010 kell 13.32 Tallinnas Liivalaia 22 asuvas SEB Panga 2 sularahaautomaadist võtta varem varastatud pangakaardiga H Pi Swedbanki kontolt nr 1101503298 välja sularaha, kuid automaat konfiskeeris kaardi pärast vale pin-koodi kolmandat sisestamist. 1.4 Samuti järgnes ta 21.03.2010.a kella 03:00 paiku Tallinnas, Viru väljak 4 asuva Viru hotelli peaukse juurest M L Tle, kes suundus Tammsaare pargi poole ning seejärel, olles Viru hotellist möödunud, lükkas O.Z selja tagant kannatanu M L Ti põlvili, tekitamata kannatanule füüsilist valu ning üritas ära rebida kannatanu käes olnud käekotti Picard väärtusega 1560 krooni, milles oli rahakott Fiorelli väärtusega 300 krooni, Soome Vabariigi pass, mobiiltelefon №kia väärtusega 1560 krooni, sularaha 1331 krooni, 220 eurot, fotod, pangakaardid, juhiluba. Kannatanu hoidis kõvasti oma käekotist kinni ning karjus appi, mille tulemusena jooksid kannatanu juurde AS Pristis turvatöötajad, kes sündmuskohal pidasid O.Z-i kinni. Eelnevas ja käesolevas punktis kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni nii süüdistatav O.Z kui ka tema kaitsja advokaat U. Simon. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsust kõigis süüdistuse punktides. 2.1.1 Nii leiab apellant, et alusetu on süüdimõistev kohtuotsus
Kõnealuse telefoni soetas O.Z talle vähetuntud isikult, samuti olid tal enda kinnitusel kodus olemas selle telefoni dokumendid. Millegagi ei ole tõendatud kohtu järeldus, et O.Z püüdis telefoni müümisel luua K. Vle muljet, nagu oleks tal telefoni dokumendid kodus. Ka ei müünud ta telefoni odavamalt peale dokumentide küsimist. Ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et O.Z teadis telefoni kuritegelikku päritolu, mistõttu tuleb lähtuda KrMS §-s 7 sätestatust ning O.Z selles episoodis õigeks mõista. 2.1.2 Ka ei nõustu apellant O.Z-i süüdimõistmisega
Esiteks ei ole lepingu lõpetamine käsitletav lepingu juurdekirjutusena. Väär on maakohtu seisukoht, et lepingu muudatuste sätestamine annab juba enne allkirjastamist lepingule õigusi ja kohustusi hõlmava jõu. Süüdistatav ei ole ka eitanud, et ta kirjutas lepingule laused selle muutmise kohta ning edastas siis kannatanule allakirjutamiseks. Seejuures on tuvastatud, et kannatanu allkiri ei ole kirjutatud O.Z-i poolt. Ringkonnakohus peab seega selgitama, millal saab dokument õigusvõime, s.o kas ilma allkirjata oleks O.Z saanud auto maha müüa või mitte. Kaitsja on seisukohal, et selle õigusvõime annab lepingule allkiri ning kuivõrd O.Z seda võltsinud ei ole, tuleb ta selles süüdistuses õigeks mõista. 2.1.3 Samuti on süüdistatav kinnitanud, et kannatanu H. Plt ta midagi ei varastanud ning pangakaardi ja telefoni leidis ta maast peale seda, kui oli kannatanu koju aidanud. Ka kannatanu on kinnitanud, et ta kukkus tänaval ning süüdistatav aitas ta kodu välisukseni. Kannatanu kinnitusel katsus süüdistatav tema taskuid küll välispidiselt, et leida korteri võtmeid, kuid kätt taskusse ei pannud. Seega ei ole varguse toimepanek millegagi tõendatud ning ümber ei ole lükatud O.Z-i ütlused pangakaardi ja telefoni leidmise kohta, mistõttu tuleb tema käitumine kvalifitseerida ümber omastamiseks
2.1.4 Ka ei pannud O.Z toime kuritegu 21.03.2010. Tunnistajad saabusid sündmuskohale peale seda, kui süüdistatav üritas kannatanut püsti aidata. Ka ei ole ümber lükatud versioon selle kohta, et kannatanu libastus ning kukkus ise. O.Z nägi kukkunud kannatanut ning et mitte ise libastuda ja kukkuda, üritas teda püsti tõsta kotisangade abil. Seetõttu võiski tunnistajatele tunduda, et O.Z üritab kannatanu käest kotti ära võtta, mitte aga teda püsti aidata. Seega tuleb O.Z tõendamatuse tõttu õigeks mõista. 3 Ühtlasi ei nõustu kaitsja kohtuotsuse resolutiivosaga. Kuigi kohus leidis, et antud süütegu jäi katse staadiumisse, ei ole seda otsuse resolutiivosas karistuse mõistmisel ära toodud. Ka leiab kaitsja, et tegemist ei ole süstemaatilise vargusega. Kuigi O.Z on varasemalt süüdi tunnistatud
järgi, ei ole väärteo korras karistamine aluseks lugeda tegu varguseks kriminaalõiguse mõttes. Muid kriminaalkaristusi varguse eest O.Z-ile viimase aasta jooksul enne antud episoodi mõistetud ei ole. 2.2 Süüdistatav O.Z taotleb esitatud apellatsioonis samuti maakohtu otsuse tühistamist kõigis süüdistuse punktides. 2.2.1 Ka O.Z osundab sellele, et dokumendist
Käesoleval juhul on ka ekspertiisiga tõendatud, et tema dokumendile allkirja kirjutanud ei ole. Seega tuleb ta selles süüdistuses õigeks mõista. 2.2.2 Telefoni ostmisel ei olnud ta teadlik, et tegemist on varastatud esemega, mistõttu on tema süüdimõistmine alusetu. 2.2.3 Samuti ei pannud ta toime telefoni ja pangakaardi vargust 5.03.
lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos, s.o süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamises. Maakohus on selles küsimuses sedastanud järgmist – O.Z omandas telefoni talle vähetuttavalt isikult nimega V ning kuivõrd müüjal puudusid selle telefoni kohta päritolu tõendavad dokumendid, pidi O.Z saama aru, et telefon on omandatud kuritegelikul teel. Kriminaalkolleegium selle järeldusega ei soostu. 4.1 Iseenesest on tõepoolest leidnud tõendamist, et kõnealune telefon läks omaniku valdusest välja kuriteo toimepanemise tulemusena; nimelt pandi kannatanu I. Pi suhtes toime rööv. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul leidnud mingilgi viisil kinnitust see, et O.Z oli selle kuriteo toimepanemisest teadlik. Selle seisukoha kinnituseks on maakohus viidanud üksnes sellele, et telefoni omandamisel ei saanud O.Z kaasa ühtegi dokumenti, mis oleks kinnitanud müüja omanikustaatust. Selle arusaamaga seoses märgib kriminaalkolleegium järgmist. 4 Sisuliselt nõuab süüdimõistva otsuse tegemine
lg 1 järgi selle tuvastamist, et O.Z pidi aru saama esmalt seda, et müüja jaoks oli telefon õiguslikus mõttes võõras ning teiseks seda, et tema (s.t müüja) valdusesse on see kas otseselt või kaude sattunud süüteo toimepanemise tulemusena. 4.2 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa rääkida juba sellest, et O.Z oleks pidanud aru saama ning ka sai aru sellest, et puuduvate dokumentide tõttu on telefon selle müüja jaoks võõras asi. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-8-11 sedastanud, et vallasasja omanikul ei pea enda omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente. Tõsi, Riigikohtu kriminaalkolleegium on samas möönnud, et nende dokumentide puudumine võib teatud juhtudel olla olulise tõendusliku tähendusega. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on dokumentide puudumisest võimalik teha asjakohaseid järeldusi näiteks juhul, kui müüdav/ostetav ese on märkimisväärselt hinnaline, tema olemusest või välisilmest on arusaadav teatav spetsiifiline omanikustaatus, kohtupraktikas on dokumentide puudumisele kui
süüteokoosseisu realiseerimisele suunatud tahtlust kinnitavale asjaolule viidatud näiteks ka juhul, kui omandatud esemeid on märkimisväärses koguses ning nende omandamine isiku poolt viitab mingile süstemaatilisele käitumisele (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-08-10860) jne. Millestki sellisest käesoleval juhtumil aga rääkida ei saa. 4.3 Tegemist oli tavalise mobiiltelefoniga, millel puudusid mingid spetsiifilised tunnused, mis tinginuks kindlasti vajaduse nõuda täiendavaid dokumente ning mis samaaegselt teinuks selle omandajale arusaadavaks, et tegemist on müüja jaoks võõra varaga. Lisaks tuleb tunnistada, et selline käsitlus, nagu seda on esindanud maakohus, muudaks
Sisuliselt tuleb tunnistada, et sellises olukorras jääb arusaamatuks, miks ei ole alustatud kriminaalmenetlust tunnistaja K. Vi suhtes, kellele O.Z omakorda selle telefoni müüs ning seda samuti ilma igasuguste dokumentideta. Ning tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et tavaliselt või vähemalt äärmiselt tihti ei ole isikutel enam säilinud dokumente igapäevases kasutuses olevate tarbeesemete kohta, milleks on vaieldamatult ka mobiiltelefonid. O.Z on kohtumenetluses kestvalt kinnitanud, et tema ei olnud teadlik, et telefon oli selle müüja jaoks võõras ja oli omaniku valdusest väljunud süüteo toimepanemise tulemil ning vastupidist kinnitavaid tõendeid ringkonnakohtu hinnangul ka ei ole. KrMS § 7 lg 2 järgi ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud tõendama oma süütust. Selle põhimõttega ei ole kooskõlas tõdemus, et iseenesest mittenõutavate dokumentide puudumist saaks süüdistatavale sellises tähenduses ja ulatuses ning teiste inkrimineerivate tõendite puudumisel ette heita, nagu on seda teinud riiklik süüdistus ja maakohus. 5. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et O.Z-i süü
lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos ei ole leidnud tõendamist ning tal tuleb süüdistuse selles punktis õigeks mõista. Apellatsioonkaebused tuleb selles osas seega rahuldada. Samuti tuleb kohtuotsus tühistada
II
tunnustel tulemuseks ka sel juhul, kui aktsepteerida apellatsioonides esitatud väidet, et O.Z lihtsalt leidis kannatanule kuulunud esemed maast. Nimelt tuleks omastamisena kvalifitseerida süüdistatava käitumine ainuüksi siis, kui aktsepteerida ka edasist O.Z-i väidet selle kohta, et pangakaardi sisestas ta järgnevalt pangaautomaati üksnes sel eesmärgil, et automaat selle n.ö „ära sööks“. Selle väite tõepärasuses on põhjust aga kindlasti kahelda. Selles osas on O.Z andnud ütlusi, et ta sisestas pangakaardi automaati üksnes ühel korral ning koheselt võttis automaat selle n.ö ära (24.01.2011 protokoll lk 4). See väide ei vasta ilmselgelt tegelikkusele. Nimelt on leidnud tõendamist, et kannatanule kuulunud pangakaarti üritati kahel korral kasutada esmalt 5.03.2010 kell 18.40 ning kolmandal korral alles järgmisel päeval, s.o 6.03.2010 13.32; alles pärast seda „neelas“ pangaautomaat kaardi. Seega isegi kui aktsepteerida apellantide väidet, et esmalt oli tegemist pelgalt võõraste vallasasjade omastamisega
/218 mõttes (mida ringkonnakohus aga ei aktsepteeri), siis oleks varguse katsetega vääramatult tegemist siis, kui O.Z püüdis seda kaarti hakata kasutama kannatanule 6 kuulunud sularaha väljavõtmiseks. Et kaart sisestati just sellel eesmärgil automaati, on väljaspool igasugust mõistlikku kahtlust. Seda näitab juba seegi, et kasutati erinevaid pangaautomaate ning seda märkimisväärse ajalise intervalliga (seda vähemalt süüdistatava kaitseteesi silmas pidades). 7.5 Seejuures leiab ringkonnakohus sedagi, et käesoleval juhul ei ole tegemist nn neelduvate järeltegudega, nagu on seda süüdistuses leidnud riiklik süüdistus, kuid kuivõrd neid ei ole süüdistuses inkrimineeritud eraldiseisvate episoodidena, ei pea ringkonnakohus võimalikuks neid eraldi ka süüks arvata, kuivõrd siis oleks tegemist süüdistatava olukorra raskendamisega. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et olukorras, kus isik varastab teisele isikule kuulunud rahakoti ning avastab sellest pangakaardi, mida ta asub edasiselt sularaha väljavõtmise eesmärgil kasutama, on õiguslikus mõttes tegemist korduvuse, mitte aga nn järelteoga, mis nn eelnevas põhiteos neelduks (kuivõrd siin rünnatakse uue teoga sisuliselt juba uut õigushüve ning püütakse tekitada uut, iseseisvat kahju, mis eelneva teoga ei ole hõlmatud; riikliku süüdistuse loogikat järgides peaks olema neelduvusega seega tegemist ka siis, kui varastatakse korteri võti ning korter tühjendatakse alles hilisemalt, mis aga ilmselgelt nii ei ole). Kuid nagu öeldud, tegemist oleks süüdistuse piiridest väljumisega ning täiendavalt kriminaalkolleegium sellel küsimusel ei peatu. 7.6 Seega leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et O.Z pani toime kannatanule kuulunud vallasasjade varguse, realiseerides sel viisil
lg 2 p 9), teine aga jäi katse staadiumisse (
Kohtuotsuse motiveerivas osas on maakohus sellele ka selgesõnaliselt viidanud. Samuti on märkinud maakohus seda, et sellises olukorras „neeldub“ varguse katse lõpuleviidud varguses ning kohtuotsuse resolutiivosa kohaselt mõistetakse isik süüdi kvalifikatsiooniga
Sellisel viisil on maakohus ka toiminud ning kriminaalkolleegium ei näe siin õiguslikke minetusi. 10. Mõnevõrra nõutust tekitab kriminaalkolleegiumis samas apellandi teine väide, millest ta leiab, et „kuigi O.Z on (varasemalt) süüdi tunnistatud
järgi, ei ole väärteo korras karistamine aluseks lugeda tegu varguseks kriminaalõiguse mõttes“. Siit oleks välja loetav justkui arusaam, et
lg 1 ja § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude näol oleks tegemist õiguslikus mõttes täiesti erinevate tegudega, millel n.ö ühisosa puudub. Kriminaalkolleegium peab sellega seoses vajalikuks osundada üksnes sellele, et
lg 1 ja § 218 lg 1 alusel süüks arvatavaid tegusid eristab ainuüksi see, millise teoobjekti vastu on antud tegu suunatud (rahaline väärtus üle/alla 20 miinimumpäevamäära, lisaks sellele § 218 lg-s 1 loetletud nn „negatiivsed tunnused“). Teisisõnu – isegi kui varastatu väärtus on nt üksnes 20 eurot, on õiguslikus mõttes tegemist ikkagi vargusega, kuigi see kvalifitseeritakse
Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium enda praktikas enam kui korduvalt selgitanud, et puudub selline asi nagu „varavastane süütegu väheväärtusliku asja vastu“, vaid et tegemist on väheväärtusliku asja vastu toimepandud varguse, kelmuse, omastamisega jne. Liiatigi tuleneb
lg 1 sõnastusest selgelt, et tegu ei kvalifitseerita selle sätte järgi juhul (isegi kui teoobjektiks on asi, mille väärtus jääb alla 64 euro), kui on tegemist süstemaatilise vargusega. Kuivõrd O.Z on pannud toime regulaarselt varavastaseid süütegusid (mis on kvalifitseeritud vargustena), näitab see üheselt, et võõra omandi kahjustamine on kujunenud talle elustiiliks ning tegemist on talle sisuliselt sissetulekuallikaga, mistõttu on täiesti põhjendatult kvalifitseeritud tema käitumine
Ka selles osas jätab ringkonnakohus apellatsiooni seega rahuldamata. III 11. Põhjendatult on maakohus teinud süüdimõistva otsuse O.Z-i suhtes ka
Süüdistuse selle episoodi osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 11.1 Maakohtus on põhjendatult viidanud sellele, et dokumendist
mõttes saab rääkida siis, kui see sisaldab
Need oleksid järgmised. Iseenesest võib tõepoolest vaielda, kas ainult nende juurdekirjutuste tegemisel (ilma allkirjata) on täidetud dokumendilt nõutav nn garantiifunktsioon. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et tegemist ei olnud mitte lepingu kui terviku võltsimisega, vaid sellele uute/täiendavate, tegelikkusele mittevastavate faktide lisamisega. Nii ei saa mööda vaadata juba sellest, et O.Z oli tõendatult isikuks, kes kirjutas lausete lõppu ka isiku nime, kelle väidetava ning tegelikkusele mittevastava tahteavaldusega ta need laused sidus („Solvi Rammus“). Seejuures tuleb silmas pidada, et mitte igasugune dokument ei nõua kindlasti mitte allkirja lisamist, vaid piisav on ka see, et selle tegelikkusele mittevastava mõtteväljenduse/tahteavalduse esitaja on tuvastatav teksti sisust tulenevate järelduste abil; iseäranis asjakohane on see siis, kui lepingut/dokumenti ei võltsita mitte tervikuna, vaid seda muudetakse n.ö juurdekirjutuste abil. Eelmises punktis viitas ringkonnakohus sõlmitud lepingu p-le 3.2, mille kohaselt pidi omandiõigus sõidukile minema üle alles peale ostusumma täielikku tasumist. Kuivõrd O.Z pani tegelikkusele mittevastavana kirja, et „olen sõiduki eest raha saanud täies ulatuses. Annan omandiõiguse üle Annely Kitterile“, on sellest üheselt aru saada, et see tegelikkusele mittevastav tekst seoti A. Rammusega. Seega saab juba selle alusel väita, et O.Z pani toime võltsimise
Seejuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks süüdistatava kaitsja taotlus selgitada, millal saab mingi dokument õigusvõime – kas allkirjata või ilma. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et võltsitud dokumendil ei olegi mingit õigusvõimet, mistõttu on küsimuse selline püstitamine tervikuna asjakohatu. Ka kohtupraktikas on sellele arusaamisele vastavalt leitud, et võltsitud dokument peab olema „kohane“ õiguste omandamiseks või kohustustest vabanemiseks, mitte aga neid siduvalt/reaalselt looma. 11.4 Kuid isegi kui soostuda apellantidega selles, et dokumendi võltsimisest
lg 1 mõttes saab rääkida alles siis, kui sellele on lisatud ka allkiri (mida O.Z aga võltsinud ei ole, s.o väidetav minetus dokumendi garantiifunktsioonis), ei muudaks see käesolevas kriminaalasjas midagi. Kuigi
lg 1 näol on tegemist nn spetsiifilise teokirjeldusega kuriteokoosseisuga (“võltsimine“), ei tähenda see veel seda, et täideviijana saaks käsitleda vaid isikut, kes ise tervikuna süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo toime pani; ka sel juhul tuleb see küsimus lahendada vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud teovalitsemise teooriale, s.t vaagida iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimises (vt RKKKo 3-1-1-108-06, p 9). Teisisõnu on võltsimise täideviijana käsitletav ka isik, kes andis selle kuriteokoosseisu kui terviku realiseerimisse olulise teopanuse. Menetluslikult ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, et O.Z oleks pannud talle inkrimineeritud kuriteo toime kaastäideviijana, kuivõrd talle on esitatud süüdistus 9 üksiktäideviimises. Kuid olukorras, kus leiab tuvastamist, et tema kui täideviija kõrval osales sündmuses veel keegi teine isik täideviijana, saab vaieldamatult siiski rääkida nn kõrvaltäideviimisest. Nagu öeldud, on vastuvaidlematult leidnud tuvastamist, et O.Z kirjutas lepingule juurde tegelikkusele mittevastava teksti, mille sisu oli suunatud õiguste omandamisele ja kohustustest vabanemisele; maakohus on selles osas sedastanud, et selleks õiguseks oli võimalus viia sõiduk ära lammutusse (mida ka tehti) ning ühtlasi püüti vabaneda kohustusest maksta S. R sõiduki eest võlgnetav summa. Ilma nende juurdekirjutusteta ei omanuks see allkiri, mis sinna edasiselt lisati (eelduslikult O.Z-i elukaaslase A. Ki poolt), mitte mingit sisulist tähendust. Seega saab seda juurdekirjutust lugeda oluliseks teopanuseks antud kuriteokoosseisu mõttes ning jätkuvalt rääkida O.Z-ist kui antud kuriteo täideviijast. Samuti on enam kui selge, et dokumendi võltsimisele ning
11.5 Eeltoodud argumentidel jätab ringkonnakohus ka selles osas apellatsioonid seega rahuldamata. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 7 lg-test 2 ja 3, § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 2 p-st 2 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Sten Lind Urmas Reinola 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.