1-10-1893/6

(10230102157)Kohtukoosseis Kohtunik Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Tõlk Valeri Helmar Kriminaalasi J.B süüdistuses KarS § 199 lg.2 p. 9-§ 25 lg.2 järgi. Prokuröri abi Marina Kalistratova Süüdistatav Kaitsja J.B elu- või asukoht ja aadress: Xxx; isikukood või sünniaeg: xxx; kodakondsus: kodakondsuseta; haridus: keskharidus; emakeel: vene keel; töökoht või õppeasutus: ei tööta, varem karistatud kriminaalkorras 11 korral, viimati: 05.08.2008 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2- 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 2 kuud; 22.09.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 4- 199 lg 2 p 7,9 järgi vangistusega 2 kuud 20 päeva. Vabanes 25.09.2009 peale karistuse kandmist. Väärteomenetluse korras karistatud 41-l korral, põhiliselt KarS § 218 lg 1 ja NarkoS alusel Kahtlustatavana kinnipidamine alates 12.02.2010.a. Rein Kiviloo RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada J.B KarS § 199 lg.2 p. 9-§ 25 lg.2 järgi ja mõista karistuseks 5 (viis) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista J.B ´ile 3 (kolm) kuud 10 (kümme) päeva vangistust. KarS § 68 lg.1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks lugeda 12.02.2010.a. Tõkendina kohaldada J.B suhtes vahistamine. Vahistada J.B kohtusaalis. 5 Välja mõista J.B ´ilt KrMS § 179 lg.1 p.2 alusel ja KrMS § 256 lg.2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 3 262 ( kolm tuhat kakssada kuuskümmend kaks) krooni 50 senti riigituludesse. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda. Selgitusse märkida „J.B, 1-10-1893 sundraha.“ Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Pank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606 Swedbank märkides viitenumbri 2800049777. Sundraha tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa J.B süüdistatakse selles, et tema olles varasemat varguste eest kriminaalkorras karistatud 10-korral, viimased karistused olid 05.08.2008 ja 22.09.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2-199 lg 2 p 9 järgi, taas vastavalt oma ettekujutusele teost, vahetult alustas süüteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja nimelt, 12.02.2010 kella 11.05 ajal Tallinnas, Viru Väljak 4/6 asuvas Tiimari kauplusest võttis omastamise eesmärgil 4 märkmikut üldmaksumusega 340 krooni, mille järel läbis kassa Tiimari Baltic AS-le kuuluva kauba eest maksmata, kuid ei viinud kuritegu lõpuni seoses kinnipidamisega turvatöötaja poolt. Seega J.B pani toime KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo so. võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil , isikuna, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt varguseid. J.B süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. Tiimari Baltic AS avaldus, millest nähtub, et 12.02.2010.a kella 11.05 paiku Tallinnas, Viru Väljak 4/6 asuvas Tiimari Baltic AS-le kuuluvas kaupluses „Tiimar“ J.B võttis kaasa ja väljus müügisaalist jättes kauba eest tahtlikult tasumata 2 märkmikuga kogumaksumusega 180 krooni ja 2 märkmikuga kogumaksumusega 150 krooni, kaup kokku üldmaksumusega 340 krooni. Kaup on rikkumata ja tagastati kauplusele /tlk 2/; Õigusvastase teo toimepanemise akt, millest nähtub, et 12.02.2010.a. kella 11.05 paiku Tallinnas Viru Väljak 4/6 asuvas Tiimari Baltic AS kuuluvas kaupluses isik lahkus kauba eest tasumata summas 340 krooni. 2 Kaup on rikkumata tagastatud kauplusele /tlk 3/; tunnistaja Yulia L ütlused, kes töötab Viru Keskuses, et 12.02.2010.a. möödudes Tiimari kaupluse boksist nägi kahtlast meesterahvast. Kutsus kohale teise töötaja Daniili, et aitaks kahtlast meest kinni pidada. Kui kahtlane meesterahvas Tiimari boksist välja tuli, pidasid teda kohe kinni. Meesterahvas vastu ei hakanud ning võttis kohe jope seest välja 4 päevikut. Meesterahvas kandis seljas rohelist jopet ja musti teksapükse /tlk 4-6/; kahtlustava J.B ütlused, milles tunnistas end täielikult süüdi ja andis ütlusi, et 12.02.2010.a. kella 11.00 paiku sisenes Tiimari kauplusesse, mis asub Viru Keskuses. Kaupluses võttis riiulilt ning pani põue neli märkmiku. Pärast seda läks kassast mööda jättes kauba eest maksmata. Kauplusest väljumisel pidas turvatöötaja teda kinni ning kontrolli käigus avastati tema põuest varastatud kaupa kogumaksumusega 340 krooni /tlk 11-12/; väljavõtted karistusregistrist ja väärteoasjade ostustest, millest nähtub, et J.B on varem karistatud kriminaalkorras 11 korral ja väärteokorras 41 korral, s.h. NarkoS alusel /tlk 13-24/; tõend isiku maksustava tulu kohta, millest nähtub, et 2009.a. J.B tuludeklaratsiooni ei esitanud /tlk 25/; 22.09.2009.a. Harju Maakohtu otsus, millega J.B on süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 7, 9 – 25 lg 4 järgi /tlk 26-28/; 05.08.2008.a. Harju Maakohtu otsus, millega J.B on süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi /tlk 35-36/ ning toimiku teiste materjalidega. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Süüdistatav J.B on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-9906). J.B on varem üheteistkümnel korral kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks, ei tööta. J.B ´ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada J.B edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et J.B ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna J.B ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud J.B suhtes ka põhjusel, kuna J.B ei oma sissetulekut ( t lk.25) ning lisaks kuuluvad J.B ´ilt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine J.B suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga. Lisaks märgib kohus, et J.B ei ole ka isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna J.B ´it on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks ning J.B suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, arvestades toimepandut kuritegu ja süüdlase isikut, s.t. üldkasulik töö ei sobi isikule, kellel on sõltuvusprobleemid narkootikumide suhtes ( t lk.13-24), kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt 3 Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole J.B suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest J.B tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub J.B suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. Kaitsja leidis kohtuvaidlustes, et J.B karistus võiks olla kergem kui palus prokurör, arvestades karistuse mõistmisel kahju puudumist ja et tegu jäi katsestaadiumi. Kohus märgib, et varguse avastamine ja varastatud kauba kauplusele tagastamine ei sõltunud J.B tahtest, mistõttu ei ole asjakohane arvestada karistust kergendava asjaoluna kuriteoga tekitatud kahju puudumist. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. J.B pani kuriteo toime temale väljakujunenud ja läbimõeldud käitumis- ja tegevusmallide kohasel ning tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et J.B suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, kuna teda on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, s.h. lühiajaliste vangistustega, kuid lühiajaline vangistus ei ole täitnud eripreventiivset eesmärki. Kohus leiab, et J.B ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud lühiajaliste karistuste tähendusest. Eelnevad lühiajalised karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Neil motiividel pole õigustatud ka J.B ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. J.B ´ilt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 3 262.50 krooni, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 1 830 krooni. Arvestades J.B varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, siis kogu menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Eeltoodut arvestades jätab kohus osa menetluskuludest, s.o. kaitsjatasu riigi kanda. Kohtunik 4