4-10-2793/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Väärteoasja number 4-10-2793 (2390.10.000421) Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2010.a Kärdla Kohtukoosseis Kohtunik Mart Reino Sekretär Kersti Särgava Kohtuväline menetleja Lääne Prefektuuri Korrakaitsebüroo Kärdla jaoskonna piirkonnapolitseinik Kaupo Känd Väärteo asi E.P kaebus Lääne Prefektuuri konstaablijaoskonna
2. augusti tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev
3. oktoober 2010.a Menetlusalune isik E.P – sündinud xxx , *, * kodanik, IK xxx,*, ülalpeetavaid *, * *, elukoht * RESOLUTSIOON
4. Jätta E.P kaebus rahuldamata.
5. Jätta E.P-le , IK xxx, elukoht *, Hiiumaa Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Kärdla konstaablijaoskonna
6. augusti 2010.a. otsus LS § 74 35 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas muutmata ja otsus tühistamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule, teatades Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul kirjalikult kaebuse esitamisest ja esitades 30 päeva jooksul põhjendatud kassatsioonkaebuse kohtuotsusega tutvumiseks kättesaadavast päevast. konstaabli- Kärdla 2010.a otsuse haridus, ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 35 Kaevatava otsusega karistati E.P LS § 74 lg 1 alusel rahatrahviga 9 trahviühiku ulatuses 540.- krooni suuruses summas, kuna tema juhtis
7. mail
8. a kell 21.45 Hiiumaal Käina vallas Utu külas Annomere OÜ maadel väiketraktorit Yamaha YFM 700 FI, registreerimismärgiga 5685 TA ilma maaomaniku loata. E.P karistusega ei nõustu. Ta tunnistab küll, et viibis eelnimetatud ajal G. A. kasutuses olevatel Annomere OÜ maadel, kuid tegi seda hädaolukorras, sest eelnevalt olid tema hobused oma karjamaalt G. A. valdusse läinud ning viimane oli talle helistanud ja palunud loomad ära ajada. E.P läks loomi ära tooma väiketraktoriga, et seda kiiremini teha, kuid G. A. ei lasknud loomi ära ajada. Eelnevalt oli G. A. oma käsuga loomad tema maadelt ära ajada, andnud ka loa nendel maadel viibida. Millises vormis luba antakse, ei ole seaduses fikseeritud. Ja üleüldse ei kehti E.P arvates Liiklusseaduse nõuded liiklemisel väljaspool Eesti teid, sest LS § 1 lg 1 määrab ära seaduse reguleerimisala: „…liikluse korraldamise Eesti teedel ning liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded“. Kuna E.P süüdistatakse väiketraktori juhtimises maaomaniku valduses selle omaniku loata, mitte aga Eesti teedel, siis palub kaebuse esitaja Lääne Prefektuuri
9. augusti
10. a otsuse tema suhtes tühistada. Kuna ta viibib käesoleval ajal Ameerika Ühendriikides, palub ta asja arutada ilma tema osavõtuta. Annomere OÜ maadel viibimist E.P vaidlustanud ei ole. Kohtuvälise menetleja ütluste kohaselt tehti menetluse käigus kindlaks, et E.P viibis
11. mai
12. a õhtul G. A. kasutuses olevatel Annomere OÜ maadel omaniku tahte vastaselt. Ta sõitis oma väiketraktoriga mitmesaja meetri ulatuses võõral heinamaal omaniku nähes, kusjuures omanik palus tal korduvalt nendelt maadelt lahkuda. Samuti on asja materjalide juures olevalt plaanilt ja fotolt näha, et väiketraktor on liikunud Annomere OÜ maadel, jättes sinna selgelt nähtavad, pinnast kahjustavad jäljed. Vale on Kaebuse esitaja väide, et Liiklusseaduse nõuded kehtivad ainult Eesti maanteedel. LS § 48 seab piirangud mootorsõidukite liiklusele ja selle lg 1 kohaselt ei või mootorsõidukid sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks, ilma maaomaniku loata. Samasugune keeld ja omaniku loa nõue on kehtestatud ka Le §-s
13. E.P on
14. mail
15. a eiranud vastavaid seadusesätteid ning temale määratud karistus on igati õiguspärane ja seetõttu tuleb Lääne Prefektuuri
16. augusti 2010.a otsus E.P süüdimõistmise ja karistamise osas jätta tühistamata. Gunnar Augi ütluste kohaselt kasutab temale kuuluv Annomere OÜ Hiiumaal Käina vallas Utu küla ümbruses umbes 240 ha põllu- ja karjamaid. Tema maadega piirneb umbes 1 – 1,5 kilomeetri ulatuses ka Kassaris elava taluniku E.P kasutuses olevaid maid, mida viimane kasutab põhiliselt hobuste karjatamiseks. Kuna E.P hobused on peamiselt vabapidamisel, siis tungivad nad tihti omavoliliselt ka Annomere OÜ maadele. Sama juhtus ka
17. mail
18. a. Kuna kevadel olid maad, mida G. A. kasutab suvel heina tegemiseks, veel märjad ja pehmevõitu, siis oli oht, et lahtipääsenud hobused rikuvad heinakamara. Seetõttu helistas ta E.P-le , et viimane tuleks ja oma loomad Annomere OÜ maadelt ära ajaks. E.P tuli küll kohale, kuid ei asunud oma loomi püüdma vaid kihutas väiketraktoriga otseteed G. A. kasutuses olevale heinamaale, ohustades pealesõiduga maaomaniku elu ja tervist. G. A. püüdis E.P takistada, rääkimata talle oma maadel mootorsõiduki kasutuseks õiguse andmisest. E.P aga sõitis keelust hoolimata tema maadele umbes 700 – 800 meetri sügavusse ning tuldud teed tagasi rikkudes sõidu ulatuses ka heinakamarat. Siis ta lahkus ning jättis ka oma hobused võõralt maalt ära ajamata. Kuna E.P on oma loomad korduvalt G. A. maadele lasknud ning nüüd rikkus veel mootorsõidukiga heinamaa kvaliteeti, siis on seda juba võimatu taluda. KOHTU PÕHJENDUS Kohus, vaaginud kõiki asjaolusid, sealhulgas asjaosaliste ütlusi ja kirjalikke tõendeid, leiab, et E.P viibis
19. mai
20. a õhtul kella 21.45 ajal G. A. kasutuses olevatel Annomere OÜ heinamaadel omaniku tahte vastaselt. Ta sõitis oma väiketraktoriga Yamaha mitmesaja meetri ulatuses võõral heinamaal omaniku nähes, kusjuures omanik palus tal korduvalt nendelt maadelt lahkuda. Samuti on asja materjalide juures olevalt plaanilt ja fotolt näha, et väiketraktor on liikunud Annomere OÜ maadel, jättes sinna selgelt nähtavad, pinnast kahjustavad jäljed. Mingit hädaolukorda väiketraktoriga teise heinamaadel sõitmiseks E.P ei olnud. E.P oli kohustatud küll oma hobused võõralt maalt ära ajama, kuid seda oleks saanud ja pidanud tegema mehhanisme kasutamata. Pealegi jättis E.P oma loomade äraajamise kohustuse hoopiski täitmata. Sõitis aga omaniku loata võõral heinamaal ja rikkus mootorsõidukiga heinakamarat. Sellega ei hoidnud ta oma käitumisega ära loomade tallamisest tulenevat kahju vaid tekitas mootorsõidukiga veelgi kahjustusi juurde. Mis puutub E.P väitesse, et tal oli G. A. poolt antud luba viimase heinamaal viibida loomade äraajamiseks, siis selline luba ei sisaldanud endas võõral heinamaal mootorsõiduki juhtimise õigust. Veelgi enam, G. A. keelas E.P korduvalt mootorsõidukiga oma heinamaale sõita ja püüdis teda isegi takistada, kuid E.P eiras sellist keeldu igati nii oma tegevuse kui käitumisega. Vale on Kaebuse esitaja väide, et Liiklusseaduse nõuded kehtivad ainult Eesti maanteedel. LS § 48 seab piirangud mootorsõidukite liiklusele ja selle lg 1 kohaselt ei või mootorsõidukid sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks, ilma maaomaniku loata. Samasugune keeld ja omaniku loa nõue on kehtestatud ka Le §-s
21. Need on erinormid, mis on kooskõlas ka LS §-s 1 lg 1 sätestatuga. E.P on
22. mail
23. a eiranud vastavaid seadusesätteid ning temale LS § 7435 lg 1 alusel määratud karistus on igati õiguspärane ja seetõttu tuleb Lääne Prefektuuri
24. augusti
25. a otsus E.P süüdimõistmise ja karistamise osas jätta tühistamata. E.P ei saa ikkagi veel aru oma teo raskusest ja ei kahetse midagi, seega kergendavad asjaolud tema käitumises puuduvad. Kohtuväline menetleja on talitanud igati seaduspäraselt ja õiglaselt ning arvestanud kõiki asja tehisolusid ja süüdlase isikut. Seetõttu on ka E.P-le määratud kariostus igati õiglane ning seaduslik ja tuleb jätta muutmata ning tema kohta tehtud otsus tühistamata. Arvestades eeltoodut ja juhindudes V™S §-dest 132-134 ja 155 jätab maakohus E.P kaebuse Lääne Prefektuuri Kärdla konstaablijaoskonna
26. augusti
27. a kiirmenetluse otsuse muutmiseks rahuldamata ning otsuse tühistamata ja muutmata. Mart Reino Pärnu Maakohtu kohtunik