p 1 ja 117 lg 1 järgi ning karistati 4-aastase vangistusega,
lg 2 p 2 järgi 3-kuulise vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust, millest loeti
MS § 130 lg 4 1 alusel kohtusaalist vahi alla ja karistuse kandmise alguseks loeti 09.11.2010.a. N.B-le oli esitatud süüdistus selles, et ta 21.märtsil 2010.a kella 17 paiku Tallinnas Wismari 45 maja hoovis lõi vähemalt kolmel korral püstises asendis seisnud S Bile (s 1973.a) metallist kasteediga pea piirkonda, põhjustades sellega S. Bile tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse - pea kinnise tömbi trauma massiivse peaaju pehmekelmealuse verevalumi, põrutushaavadega kiiru piirkonnas paremal ja kukla-kiiru piirkonnas vasakul, verevalumid kõõlustanul ning värsked nahamarrastused näol ja vasaku kõrva taguses piirkonnas, millise käitumisega pani N.B toime raske tervisekahjustuse tahtliku tekitamise, s.o.
S. Ilijin möönis küll oma eelkirjeldatud käitumisega S. Bile eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist, kuid arvestades 15-aastase kriminaalkorras karistamata, lastekodulapse arengut, tema sotsiaalset ebaküpsust ja vähest elukogemust, ei saa temalt nõuda, et ta möönaks püstises asendis olnud täisealist S. Bvit selliselt lüües viimase surma nende vigastuste tagajärjel. Ta põgenes sündmuskohalt, uskumata, et ta oma sellise käitumisega põhjustas S. Bi surma ning oli samal ajal ka teadlik, et majast on keegi kohe saabumas S. Bile abi osutama. N.B eelkirjeldatud käitumise tulemusena saadud vigastuste tüsistusena tekkis S. Bil peaajuturse, mille tagajärjel ta suri sündmuskohal, mis oli N.B jaoks ootamatu. Surma põhjustamisega ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis pani N.B toime
Peale selle tunnistati N.B
lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta koos T.F-iga (
lg 2 p 1 tähendatud isikuna) 23.11.2009.a õhtul kasutas ajutiselt ja omavoliliselt Tallinnas Paldiski mnt 104b Saku Suurhalli parklasse pargitud R J sõiduautot Kia Rio registrimärguiga 927 AOZ (väärtusega 60 000 krooni), sõites sellega Tallinnas ringi kuni avarii põhjustamiseni Tallinnas Kadaka tee 153 juures samal õhtul kella 19 paiku. APELLATSIOONI SISU N.B kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsusega tema tingimisi vabastamist, kohaldades
Kaitsja nõustub maakohtuga, et 4-aastane vangistus N.B-le on piisav karistuseesmärkide saavutamiseks ning vastab õiguskorra kaitsmise huvidele. Apellant leiab aga, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-9902 06. Apellant viitab veel Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-43-06 ja leiab, et maakohus ei ole Riigikohtu poolt esitatud seisukohti silmas pidanud. Kohus on lähtunud üksnes toimepandud teost ja selle kirjeldusest. Kaitsja märgib Riigikohtu seisukohti arvestades, et alaealine on küll süüvõimeline, kuid tema süüvõime on piiratud. Tegemist ei ole piiratud süüdivusega, vaid just ebapiisava sotsialiseeritusega. Alaealine ei pruugi täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täiel määral aduda oma tegude tagajärgi. Iseäranis aktuaalne on see küsimus juhul, kus alaealine paneb süüteo toime vahetult peale karistatavasse ikka jõudmist. Seetõttu tuleb igakordselt tuvastada, kas alaealine oli enda vaimse ja kõlbelise arengu tasemelt võimeline aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele käituma. Süüdistuses endas on kirjas, et arvestades 15-aastase kriminaalkorras karistamata, lastekodulapse arengut, tema sotsiaalset ebaküpsust ja vähest elukogemust, ei saa temalt nõuda, et ta möönaks püstises asendis olnud täisealist selliselt lüües viimase surma nende vigastuste tagajärjel. N.B pani ühe kuriteo toime 14-aastaselt, teise 15-aastaselt, st oli äsja ületanud vanusepiiri, millest algab kriminaalvastutus. Kaitsja märgib, et käesoleval juhul on piisav alus arvata, et kuriteod on juhuslikku laadi ja süüdistatav ei jätka kuritegude toimepanemist. Kaitsja märgib ka, et süüdistatav pani kuriteo toime ajendatuna tema õiguste rikkumisest kannatanu poolt, seetõttu ei ole alust arvata, et N.B võiks oma isikuomadustest tulenevalt edaspidi vägivaldselt käituda. Kaitsja on seisukohal, et on võimalik ja otstarbekas kohaldada N.B suhtes
sätteid, kuidagi ei saa nõustuda maakohtuga, nagu oleksid karistuse eesmärgid saavutatavad üksnes reaalse vangistusega, kohus ei ole seda ka veenvalt põhjendanud. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni, kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse reaalse kandmise osas ja uue otsusega
Prokurör leidis, et maakohtu otsus on veenvalt põhjendatud, otsuse tühistamiseks ei ole alust, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Apellandi väitega, nagu ei oleks maakohus N.B-le vangistuse mõistmist veenvalt põhjendanud, ringkonnakohus ei nõustu. Kohtukolleegium rõhutab, et karistuse kui kaalumisprotsessi tulemuseni jõudmine kindlate ja kontrollitavate asjaolude hindamise kaudu on äärmiselt oluline, seda eriti alaealisele karistuse mõistmise puhul. Vaidlustatud kohtuotsusest tuleneb, et seda põhimõtet on maakohus järginud, kohtu poolne kaalumisprotsess selle üle, kas süüdistatav peab talle mõistetud karistuse reaalselt ära kandma või ei, on kohtuotsust lugedes selgesti jälgitav, kõiki asjaolusid, mis omavad sellise otsustuse langetamisel tähtsust, on kohus arvestanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ega pea vajalikuks kohtuotsuse põhiosa asjaolude kordamist. Apellatsiooniga seoses märgib ringkonnakohus järgmist. 3 Kaitsja viitab oma apellatsioonis Riigikohtu otsustele nr 3-1-1-14-06; 3-1-1-43-06 ja 3-1-199-06, tsiteerib neid ning leiab, et maakohus ei ole Riigikohtu poolt esitatud seisukohti silmas pidanud. Kaitsja väide on eksitav, nii kohtueelses menetluses kui maakohtu poolt on ülalviidatud Riigikohtu otsustes esile toodud alaealisele reaalse vangistuse mõistmise erisusi järgitud. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-76-07 (p-d 11.2; 11.3 ja 11.4), milles on sõnaselgelt märgitud, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemad otsused ei välista alaealisele karistusena vangistuse mõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kriminaalasja nr 3-1-1-43-06 p-s 13.1 märgitu, et alaealise poolt toimepandud kuriteo puhul lähtutakse eeldusest, et see on episoodilist, juhuslikku laadi, ei tähenda, et konkreetse kaasuse puhul ei võiks tõendamist leida vastupidine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et alaealisele vangistuse mõistmine peab olema pigem erandlik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-14-06 RT III 2006, 17, 157, p 7). See aga ei tähenda, et alaealist ei võiks üleüldse vangistusega karistada. Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on vajalik karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks
§-de 73 või 74 sätete alusel. Ka selles etapis tuleb arvesse võtta alaealiste eelkäsitletud eripära ja vangistus täitmisele pöörata üksnes nendel juhtudel, kus tõepoolest puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas. Arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise - ja seda nii karistuse liigi kui määra osas - on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus käesolevas asjas kõiki nimetatud nõudeid järgides teinud põhjendatud järelduse, et N.B karistamine vangistusega on vältimatu ja puuduvad võimalused vangistuse täitmisele pööramata jätmiseks. Apellandi väitega, mille kohaselt on kohus lähtunud üksnes toimepandud teost ja selle kirjeldusest, kohtukolleegium samuti ei nõustu. Maakohus on põhjalikult analüüsinud N.B kohta käivat iseloomustavat materjali (Lasnamäe Põhikolli ja Tallinna Lastekodu poolt esitatud andmeid, kuulanud ära lastekaitse esindaja, Tallinna Laste Turvakeskuse sotsiaalprogrammi kokkuvõtet, kriminaalhooldusosakonna kohtueelset ettekannet) ja arvestanud kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise kompleksekspertiisi arvamust (lk 6-7). Teisalt tuleb märkida, et süüdistatava alaealisus ei tähenda seda, nagu peaks tema poolt toimepandud teo, selle analüüsi ja tegutsemise motiivid karistuse mõistmisel kõrvale jätma. Kaitsja, märkides, et kuivõrd N.B on varem kriminaalkorras karistamata, siis on alust arvata, et tema poolt toimepandud kuriteod on juhuslikku laadi ning N.B kuritegelikku käitumist ei jätka, jätab täielikult tähelepanuta, et tema kaitsealuse suhtes on neljal korral kohaldatud erinevaid sotsiaalprogramme tingitult hulkumistest, koolikohustuse mittetäitmisest, suitsetamisest, alkoholi ja kanepi tarbimisest, vargustest ja huligaansustest. Kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole võimalik täheldada ka N.B positiivseid elumuutusi pärast S. Bi suhtes toime pandud kuritegu. 4 Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatu ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09.11.2010.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Sten Lind 5 Paavo Randma
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.