KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. juuni 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-4386 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Sten Lind

§ 238

lg 2 kohaselt vähendas N.B-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 1 aasta. KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja alguseks 14.12.

1. APELLATSIOON:
2. Apellant leiab, et mõistetud karistus on liialt range. Tunnistab süüd, kahetseb. Tunnistas üles oma teod juba uurijale, millega aitas kaas uurimisele. Soovib jätkata õpinguid, seetõttu palub vähendada karistust nii et saaks 01 septembril kooli minna. Palub jätta osa kohtukulusid riigi kanda. Kui peab kõik väljamõistetud tsiviilhagid ise ära tasuma tekib tal raskusi uue elu alustamisega. VASTUSED APELLATSIOONILE:
3. Kannatanud S.P ja M.K on esitanud oma seisukohad apellatsioonile, kus on leidnud, et igal juhul tuleb süüdlasel tekitatud kahju täies ulatuses võimalikult kiiresti heastada. M.K ei vaidle vastu taotlusele kooli mineku võimaldamise suhtes, kuid leiab, et võiks süüdlast narkosõltuvuse puhul ravida. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
4. Apellant- süüdistatav toetab esitatud apellatsiooni ja palub tähtajalise vangistuse lühendamist. 3 Kaitsja toetab apellatsiooni ja leiab, et mõistetud karistus on liialt range, ei vasta süü suurusele ja pole kooskõlas kohtupraktikaga. Prokuröri arvamuse kohaselt on mõistetud karistus kooskõlas KarS § 56 sätestatuga. Kohus on karistust piisavalt põhistanud. Palub jätta otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Maakohus on mõistetud karistust piisavalt põhjendatud ja apellatsioonis esitatud taotlus tähtajalise vangistuse lühendamiseks rahuldamisele ei kuulu. KarS § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Maakohus on N.B-le mõistnud karistuseks 1 aasta ja 6 kuulise vangistuse, mis on KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääv karistus. Maakohus on kooskõlas KarS § 56 lg 2 põhistanud ka miks N.B pole võimalik karistada kergemaliigilise - rahalise karistusega. Apellant pole vaidlustanud karistuse liiki seega ei pea apellatsioonikohus vajalikuks sellel aspektil peatuda. Apellant on taotlenud lühemaajalise vangistuse mõistmist seoses sellega, et tunnistas oma süüd, kahetseb. Aitas kaas uurimisele. Maakohus ei ole karistust kergendava asjaoluna süüdlase puhtsüdamlikku kahetsust arvestanud. Kohus on oma seisukohta ka põhistanud. Maakohtul tekkinud siseveendumust sellest, et järjepidevalt kuritegusid toimepannud isiku poolt väljendatud kahetsus pole siiras, ei ole võimalik ringkonnakohtu poolt kahtluse alla seada. Maakohus on oma järeldust piisava selguse ja põhjalikkusega argumenteerinud ning kolleegium sellise põhistatud järeldusega ka nõustub. Maakohus on karistuse määra valikul arvestanud eelkõige kuriteo tehiolusid ning õigustatult leidnud, et süüdlase käitumine oli suunatud sihipäraselt võimalikult suure kasu saamisele ja kannatanutele olulisel määral kahju tekitamisele kõikidel kuuel juhtumil. Apellatsiooni väited süü tunnistamisega kuriteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise osas 4 märgib ringkonnakohus, et N.B on küll oma süüd tunnistanud kahtlustatavana ülekuulamisel, kuid süü passiivne tunnistamine pole iseenesest hinnatav kuritegude avastamisele aktiivse kaasaaitamisena. Kriminaalasjas oli piisavalt selleks ajaks juba kogutud tõenduslikku materjali nii kuriteosündmuse kui kurjategija osas. Seega maakohus seaduslikult ei arvestanud sellise karistust kergendava asjaoluga. Apellandi soov jätkata õpinguid on küll kiitust väärt, kuid samas pole 26 aastane isik põhjendanud miks ta pole aastaid õppinud ega töötanud vaid valinud enda elustiilist varguste toimepanemise. Kohtukolleegium nendib, et ka vangistust kandvatele kinnipeetavatele võimaldatakse soovi korral õpingute jätkamist, seega pole vangistuses viibimine õppimisele takistuseks. Kohtukolleegium leiab, et arvestades faktidega, et süüdlane on toime pannud 6 võõra vara vargust, tekitanud kannatanutele olulisel määral kahju, on maakohtu poolt mõistetud 1 aasta ja 6 kuuline vangistus kooskõlas süü suurusega. Ka isiku arvestamisel on oluline, et ta on varem kolmel korral karistatud, paneb süstemaatiliselt vargusi toime, vaid pärast mõne kuu möödumist eelmise karistuse kandmiselt vabanemist jätkas uute varavastaste kuritegude toimepanemisi. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt vastab mõistetud karistus ka süüdlase isikule. Ülaltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et mõistetud 1 aasta ja 6 kuuline vangistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning seega seaduslik ja tühistamisele ei kuulu.
6. Süüdistatava taotlus osa menetluskude riigi kanda jätmiseks rahuldamisele ei kuulu. Apellant pole põhistanud miks ta pole võimeline menetluskulusid tasuma. Kuriteoga kannatanutele tekitatud kahju kuulub süüdlaselt väljamõistmisele ja ka heastamisele olenematult süüdlase varalisest seisundist.

§ 180

lg 1 kehtestab põhimõtte, et ka menetluskulud kuuluvad süüdimõistva otsusega süüdistatavalt väljamõistmisele.

§ 180

lg 3 kehtestab küll võimaluse osa kulude jätmiseks riigi kanda, kuid selline taotlus peab olema põhistatud ja vaid asjaolu, et 26 aastane terve isik ei lähe tööle vaid elatub vargustest pole asjaoluks, mis annaks seadusliku aluse osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 04.

mai 2011 otsuse muutmata ja süüdistatava apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA STEN LIND MALLE PREIMER 5