← Eesti

1-10-6016/26

Obsah (6)§ 257§ 263§ 74§ 64§ 58§ 56

1-10-6016 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2010. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-6016 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, li

§ 257järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 9.

augusti

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Eriasjade prokurör Jüri Kasesalu, H.A kaitsja Mare Lust ja kannatanu S. S. esindaja Mati Maksing Prokurör Jüri Kasesalu Süüdistatav H.A XXX, elukoht XXXXXXX XXXXXXX XX-XX, OÜ G. XXXXXXX-XXXXXXXX, karistatud 05.11.
  2. a Valga Maakohtu poolt

§ 263

p 2,4 järgi 10 kuu vangistusega

§ 74

alusel tingimisi 1 aasta 6 kuu katseajaga Kaitsja Vandeadvokaat Mare Lust Kannatanu esindaja Vandeadvokaat Mati Maksing RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

  1. augusti
  2. a kohtuotsusus H.A muutmata, kuid teha selles alljärgnevad täpsustused: suhtes jätta 1

(8)1) kohtuotsuse resolutiivosa punktis 11 asendada kannatanu S. S. elukohaks märgitud „XXXXXXX XXXXXX XXX XX“ elukohaga „XXXXXXXXX XX-X XXXXXXX“; 2) kohtuotsuse põhiosa 17-ndal leheküljel asendada tekst „kannatanu H.A“ tekstiga „kannatanu S. S.“. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuröri ja süüdistatava kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  1. novembril
  2. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu
  4. augusti
  5. a otsusega üldmenetluses tunnistati H.A süüdi

§ 257

järgi ja mõisteti karistuseks kaks aastat kuus kuud vangistust, mis jäeti

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata kaheaastase katseajaga.

  1. H.A tunnistati süüdi omavolis, so oma oletatava õiguse teostamises ebaseaduslikus korras, nimelt selles, et tema
  2. septembril 2008.a kella 17:00 – 19:00 vahel Tallinnas XXXXXXXXX XX majas asuvas trepikojas ning keldris nõudis S. S. oletatava võla tasumist endale ja oma õele, nõudes, et kannatanu kannaks üle I. S. (K.) arvelduskontole järgmisel päeval 31 500.- ja nädala jooksul 560 000.- EEK. Kasutades psüühilist vägivalda lubas H.A keeldumise korral lõigata otsast kannatanu käe, viia ta metsa ja matta elusalt. Ta ähvardas ka, et midagi võib juhtuda kannatanu vanematega. Kasutades füüsilist vägivalda lõi ta korduvalt, 30 – 60 minuti jooksul rusikate ja jalgadega S. S. pea ja keha piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Peksmisega tekitas ta kannatanule vasaku sarnaluu hematoomi, parema orbita hematoomi, vasaku kõrva taha hematoomi, vasaku temporaalpiirkonna marrastused, nina piirkonnas turse, kõri piirkonna valulikkuse katsumisel, nahal kaela eespinnal ulatusliku punetuse, vasakul rindkerel hematoomid, rinnaku ulatuses punetuse ja väikesed marrastused, vasaku küünarvarre punetuse ja marrastused, vasakule randmele marrastused, punetuse ja kriimustused, vasaku käe II sõrme turse ja valu, sõrmeliigese murru, vasakule põlvele punetuse, valu liigesepilu kohale, vasaku labajala kriimustused, punetused, vasaku suurvarba liigese turse. Piirates kannatanu vabadust, viis ta jõudu kasutades ja rusikaga pekstes kannatanu maja keldrisse ja ütles, et kannatanu võib keldrist lahkuda alles pärast seda kui tema lubab. Väljudes keldrist ta lukustas keldri ukse. Seega pani H.A toime omavoli, oma oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, mis oli seotud füüsilise ja psüühilise vägivalla kasutamise ja isiku vabaduse piiramisega, so

§ 257ettenähtud koosseisutunnustega kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid H.A kaitsja, kes taotleb H.A õigeksmõistmist ning prokurör ja kannatanu esindaja, kes taotlevad kohtuotsuse tühistamist H.A karistusest tingimisi vabastamise osas. Lisaks sellele taotleb kannatanu esindaja H.A-le rangema karistuse õigeksmõistmist. 2

(8)3.1 Kaitsja apellatsioonis leitakse, et kohtumenetluse võistlevuse põhimõte peab olema lahutamatult seotud kohtu erapooletuse nõudega. Antud juhul on kohus seda nõuet rikkunud ja arvestanud ainult süüdistaja väiteid ja on tuginenud üksnes kannatanu S. S. ütlustele, kes on korduvalt karistatud isik ja esitanud kohtule ebaõigeid andmeid. Puudub vaidlus selle üle, et H.A ja S. S. vahel sellel päeval füüsiline kontakt oli, kuid see ei tähenda veel seda, et tegemist oleks omavoliga. H.A ei ole ennast süüdi tunnistanud kogu menetluse vältel. Ükski ülekuulatud tunnistajatest ei kuulnud, et H.A oleks kannatanult midagi nõudnud, teda ähvardanud ja teda löönud. Juhul, kui selline tegevus oleks aset leidnud, siis oleks tunnistajad pidanud seda kuulma või nägema. Samuti on paljasõnaline kannatanu väide, et H.A oli XXXXXXXXX XX asuva maja keldri võti. Süüdistatava ütluste kohaselt leidis tema ja kannatanu kohtumine aset kolmanda ja neljanda korruse vahel, kus S. S. haaras tema käed, oli väga agressiivne, lõi teda peaga vastu põske ja nõudis selgitust, mida H.A ja tema õde teevad kannatanu korteri ukse taga. Selleks, et pääseda haardest hammustas süüdistatav kannatanut põsest. Seega tegeles süüdistatav hädakaitse piires ja ainult kaitses end kannatanu ründe eest. Puuduvad tõendid selle kohta, et 9. septembril 2008. a olid süüdistatava ja kannatanu suhted halvad. Tunnistaja I. K. ja süüdistatav H.A väidavad, et alles pärast 9. septembril 2008. a toimunud intsidenti rääkis I. K. vennale oma rahalistest suhetest endise abikaasaga. 3.2 Kannatanu esindaja apellatsioonis märgitakse, et H.A kasutas omavoli toime pannes kannatanu suhtes psüühilist ja füüsilist vägivalda ning piiras tema vabadust. Seega pani ta

§ 257

koosseisu realiseerides toime kolm eraldiseisvat kuritegu.

§ 64lg 1 alusel oleks olnud kohtul võimalik kuni 5 aastase vangistuse mõistmine.

Kannatanu esindaja ei näe mõistlikku põhjust, miks peaks mitme vägivallateo koondamine ühe karistusnormi alla oluliselt kergendama süüdistatava olukorda. Apellandi hinnangul jättis kohus arvestamata karistust raskendava asjaoluna

§ 58p-s 2 sätestatud erilise julmuse ja alanduse.

Eriline julmus ja alandus seisneb selles, et H.A peksis kannatanut pikema aja jooksul, takistas tal hingamist, ähvardas ebainimlike tegudega, sundis kannatanut alluma süüdistatava korraldustele ja võttis kannatanult mitmeks tunniks vabaduse. Karistust raskendava asjaolu esinemisel ei ole enam põhjendatud keskmise karistusmäära kohaldamine. Seetõttu taotletakse H.A-le mõistetud vangistuse pikendamist. Lisaks sellele puuduvad kohtuotsuses põhjendused H.A-le mõistetud vangistusest tingimisi vabastamise kohta, mistõttu taotletakse kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistusest tingimisi vabastamise osas. H.A on juba varem karistuse kandmisest tingimisi vabastatud, kuid see ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Varasem karistatus ei olnud uue kuriteo toimepanemise ajaks kustunud Veel juhitakse apellatsioonis tähelepanu asjaolule, et kohtuotsuse motiveerivas osas on kohus nimetanud kannatanut korduvalt H.A-ks ja eksinud kannatanu aadressiga, mistõttu ta taotleb ringkonnakohtult kohtuotsuses vastavate täpsustuste tegemist. Kannatanu esindaja põhjendab täpsustuste tegemist viidetega EV põhiseadusele ning nimeseadusele. 3.3 Prokuröri apellatsioonis leitakse samuti, et kohtuotsuses ei ole jälgitav, miks kohus uue, samuti vägivalla kasutamisega seotud kuriteo eest, millist tegu kohus ise hindab äärmiselt jõhkraks, otsustab isikule karistust mõistes kasutada samaliigilist karistust, mis ei ole süüdistatavale mõju avaldanud. Täitmata on jäänud

§ 56

l-s 1 sätestatud nõue, et karistus peab süüdlast edaspidi mõjutama hoiduma süütegude toimepanemisest. Seetõttu taotleb prokurör H.A karistamist reaalse vangistusega. 3

(8)3.4 Kannatanu esindaja on esitanud vastuse kaitsja ja prokuröri apellatsioonidele, milles ta taotleb prokuröri apellatsiooni rahuldamist ja süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmist.
  1. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas oma apellatsiooni, kannatanu esindaja apellatsiooni palus prokurör rahuldada osaliselt, süüdistatava kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata. Süüdistatava kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja taotles õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonid palus kaitsja jätta rahuldamata. Samal seisukohal oli süüdistatav H.A. Kannatanu esindaja toetas enda ja prokuröri apellatsioone ja taotles nende rahuldamist, süüdistatava kaitsja apellatsiooni palus kannatanu esindaja jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud argumendid ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.
  2. Süüdistatava kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kui tema kaitsja kaitseversioonid. Kaitsja apellatsioonis korratakse süüdistatava poolt kohtueelses menetluses ja maakohtu istungil esitatud väiteid tema süü puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.1 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava H.A ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanu S. S. valeütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. 4
(8)Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. 5.2 Kohus on arvestanud põhjendatult kannatanu S. S. ütlustega, sest ta on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil ühetaolisi ütlusi, mis on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Nii nähtub tunnistaja J. S. ütlustest, et ukse lahtipuurimise ajal kutsus keegi meesterahvas H.A alumisele korrusele ja pärast seda kuulis ta nende ärritunud hääli. Rohkem ta H.A ei näinud. Kui ta käis autost plaati toomas, millega lahtipuuritud auk sulgeda, siis kohtas ta alumisel korrusel ühte naist ja märkas trepil üksikut toasussi. Tunnistaja J. S. ütlused haakuvad selles osas tunnistaja M. R. ütlustega, mille kohaselt läks ta poeg kodustes riietes toast välja ja kadus kuhugi. Kui ta hakkas poega otsima, siis nägi ta korteri nr XX ukse taga ühte meest, kes peagi lahkus. Algselt on M. R. pidanud seda isikut H.A-ks , kuna ta oli näinud seda isikut elus vaid ühe korra. Maakohtu istungil on aga tunnistaja M. R. kindlalt väitnud, et see oli isik, kes vahetult enne teda kohtuistungil üle kuulati ja kes äsja saalist väljus. Kohtuistungi protokollist nähtub, et see isik oli tunnistaja J. S., so XXXXXXX töötaja. Seega lükkavad J. S. ja M. R. ütlused ümber süüdistatava H.A ütlused selle kohta, et tal oli kannatanuga konflikt maja koridoris ning keldris ta käinud ei ole. Tunnistaja M. R. ütlustest nähtub, et poeg tuli koju alles mitme tunni pärast. Ta oli paljajalu, riided määrdunud ning ise verine. Tunnistaja R. S. on samuti selgitanud, et tema poeg tuli koju just sellises seisundis. R. S. oli poeg öelnud, et teda peksis H.A. Haiglas tuvastati kannatanu S. S. kehavigastused ja talle osutati arstiabi. Kuna tunnistajate M. R. ja R. S. ütlused on kooskõlas kannatanu S. S. ja tunnistaja J. S. ütlustega, siis ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjust nende ütlustes kahelda. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-21-10 p-13 väljendatud seisukohaga saavad tunnistaja R. S. ütlused olla tõendiks selle kohta, et 09. septembri 2008. a õhtul rääkis kannatanu S. S. tunnistaja R. S., et teda peksis H.A . 5.3 KrMS § 331 lg 3 alusel apellatsioonide piiridest väljudes märgib kohtukolleegium, et apelleeritud kohtuotsuses on tunnistajate M. R. ja R. S. ütluste usaldusväärsuse hindamisel osundatud muuhulgas asjaolule, et enne ütluste andmist on tunnistajaid hoiatatud vastutusest

§-de 318 ja 320 järgi ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Tõendite hindamisel ei ole sellel asjaolul tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu kohus hindab kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seega hindab kohus kõiki tõendeid kogumis KrMS § 61 lg-s 1 sätestatust lähtudes ja alles selle tulemusena teeb järelduse isiku ütluste usaldusväärsuse kohta. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et teatud erandjuhtudel võib kohus tugineda eelnevalt valeütluste andmise eest hoiatamata isikute ütlustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-08, p 12). Täiendavalt märgib kohtukolleegium, et ka

§-s 320 ettenähtud kuriteokoosseis ei eelda erinevalt varasemast regulatsioonist enam tunnistaja valeütluse andmise eest kriminaalvastutusele võtmiseks isiku varasemat hoiatamist sellisest vastutusest. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-84-09. 5

(8)Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu selline ebaõige põhjendus tunnistajate M. R. ja R. S. ütluste usaldusväärsust ei kahanda. 5.4 Kaitsja märgib oma apellatsioonis, et ähvardamine ei ole millegagi tõendatud, sest ükski tunnistaja ei ole seda kuulnud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellel asjaolul tähtsust, sest kriminaalasja materjalide kohaselt pandi kuritegu toime keldris, kus peale kannatanu S. S. ja süüdistatava H.A kedagi ei viibinud. 6. Järgnevalt peatub kohtukolleegium H.A-le mõistetud karistusel.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub

§-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

§ 257

sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. H.A-le mõisteti karistuseks kaks aastat kuus kuud vangistust, so sanktsiooni keskmises määras. Kohtukolleegium on seisukohal, et H.A-le karistust mõistes on kohus võtnud arvesse kõiki

§-s 56 sätestatud asjaolusid, mistõttu karistuse karmistamiseks puudub alus. Vastavalt kehtivale kriminaalseadusandlusele mõistab kohus karistuse sanktsiooni piires, mistõttu on ainetud kannatanu esindaja apellatsiooni väited selle kohta, et H.A on toime pannud korraga kolm iseseisvat kuritegu. H.A-le süüdistuses inkrimineeritavad tegevused sisalduvad

§ 257

sätestatud tegevuste loetelus, mistõttu kohtukolleegium ei nõustu kannatanu esindaja seisukohaga, et maakohus oleks pidanud tuvastama süüdistatava käitumises karistust raskendava asjaoluna erilise juhmuse ja alanduse.

  1. Prokurör ja kannatanu esindaja leiavad, et kohtuotsuses puuduvad igasugused põhjendused H.A-le mõistetud vangistusest tingimisi vabastamise kohta, mistõttu taotletakse kohtuotsus selles osas tühistada ja mõista H.A-le reaalne vangistus. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-59-07 väljendatud seisukohale, mille kohaselt on karistuse mõistmist puudutavad põhjendused kohtuotsuse oluline osa. Kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Seega asudes seisukohale, et kohtuotsuses puuduvad mõistetud karistusest tingimisi vabastamist puudutavad põhjendused, tulnuks prokuröril ja kannatanu esindajal taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus, mitte aga uue otsuse tegemist.
  2. Järgnevalt peatub kohtukolleegium küsimusel, kas H.A-le mõistetud vangistusest tingimisi vabastamine on toimunud kooskõlas seadusega. 6

(8)Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud H.A tingimisi vabastamist tema süü suurusega ning asjaoluga, et tema poolt toime pandud kuriteost on möödunud ligi kaks aastat ning ta ei ole uusi õiguserikkumisi toime pannud. Seega on maakohus

§ 74sätete kohaldamist põhjendanud, ehkki lühidalt.

Seetõttu peatub kohtukolleegium sellel küsimusel ise pikemalt. Kohtukolleegium juhindub seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-22-08 väljendatud seisukohast, mille kohaselt võib ringkonnakohus lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-59-07 kohaselt on selline lahend võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kohtukolleegiumi hinnangul on käesoleval juhul tegemist just sellise olukorraga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu on pidanud põhjendatuks

§-de 73 ja 74 esimeste lõigete sellist tõlgendamist, mille kohaselt ei pea süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks mõlemad selles sättes nimetatud alused (nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase isik) olema märkimisväärsete erisustega. See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära. Samasugust seisukohta on väljendatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-40-04. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Sõna "üldjuhul" tähendab seda, et tegemist ei ole reegliga, millel puuduksid erandid. Nimelt on Riigikohtu otsuses nr 3-1-80-04 märgitud, et

§-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et H.A süü ei ole nii suur, et tema suhtes

§ 74sätete kohaldamine oleks välistatud.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et H.A ei läinud XXXXXXXXX XX majja mitte selleks, et S. S. ebaseaduslikus korras raha nõuda, vaid oma õele I. K. abiks, kes tahtis siseneda oma korterisse, milleks tema endine abikaasa S. S. talle takistusi tegi. S. S. läkski ülemisele korrusele seetõttu, et lukuabi töötaja puuris lahtu korteri nr XX ukselukku, mille S. S. oli ära vahetanud, et takistada oma endisel abikaasal korterisse pääsemast. Tõendamist on leidnud asjaolu, et A. K. ja S. S. kooselu ajal kasutas S. S. oma abikaasa pangaarvel olevat raha. Elatisraha S. S. ei maksnud, mistõttu A. K. on esitanud kohtule hagi elatisraha nõudes. Keerulised rahalised suhted valitsesid ka H.A ja S. S. vahel, sest S. S. valmistas H.A-le reklaammaterjale mitteametlikult ja H.A talle selle eest midagi ei maksnud. H.A ütluste kohaselt oli S. S. poolt tehtud töö ebakvaliteetne. Seega oli tegemist segaste peresuhete pinnal tekkinud konfliktiga, mis päädis kuriteo toimepanemisega. Kohtukolleegium ei nõustu kannatanu esindaja apellatsiooni väitega, et kohus oleks pidanud karistust raskendava asjaoluna arvesse võtma erilise julmuse ja alanduse. Kõik apellatsioonis loetletud tegevused on hõlmatud H.A-le inkrimineeritud kuriteo objektiivse koossisuga ning täiendavat kvalifitseerimist ei vaja. Valga Maakohtu 5. novembri 2003. a kohtuotsusega on H.A süüdi tunnistatud

§ 263

p-de 2 ja 4 järgi ja karistatud kümne kuu vangistusega

§ 74alusel tingimisi ühe aasta kuue kuu katseajaga.

Seega lõppes H.A-le määratud katseaeg

  1. mail
  2. a. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5 kohaselt karistusandmed kustutatakse, kui tähtajalisest vangistusest vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat. H.A-le määratud katseaja lõppemisest möödus kolm aastat
  3. mail
  4. a. Apelleeritud 7

(8)kuriteo pani H.A toime
  1. septembril
  2. a, so pärast karistusandmete registrist kustutamist. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kannatanu esindaja apellatsiooni väitega, et H.A pani kuriteo toime ajal, mil karistatus ei olnud veel kustunud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et H.A karistusest tingimisi vabastamine

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel on toimunud kooskõlas karistusseaduse ja väljakujunenud kohtupraktikaga. Kohus on mõistnud H.A-le karistuseks kahe aasta kuue kuu pikkuse vangistuse, mille jättis

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata kaheaastase katseajaga.

Seega on katseaeg lühem kui temale mõistetud vangistus. Seetõttu märgib kohtukolleegium apellatsioonide piiridest väljuvalt, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-99-06 ja 3-1-1-59-07 väljendatud seisukoha kohaselt peab tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Kohtukolleegiumil ei ole aga võimalik H.A-le määratud katseaega pikendada, sest selles küsimuses ei ole apellatsiooni esitatud.

  1. Apellatsioonide piiridest väljuvalt märgib kohtukolleegium sedagi, et kohus on rahuldanud kannatanu S. S. tsiviilhagi ja mõistnud süüdistatavalt H.A-lt tema kasuks välja 1091 krooni kuriteoga tekitatud ravikulude katteks, kuid ühelegi nõude rahuldamise materiaalõiguslikule alusele viidanud ei ole. Kui varasemas kohtupraktikas luges Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuotsuses tsiviilhagi rahuldamise materiaalõigusliku aluse äranäitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mida ei olnud ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada, siis otsuses nr 3-1-1-41-09 muutis Riigikohus oma varasemat praktikat ja leidis, et ringkonnakohtul tuleb see puudus üldjuhul ise kõrvaldada. Seetõttu näitab kohtukolleegium ära õigusnormid, mis olid esimese astme kohtus nõude rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks. VÕS § 127 lg-te 1 ja 3 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks olnud. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamise või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kuna apelleeritud kohtuotsuses on tuvastatud, et kanatanu S. S. tekitas kehavigastused süüdistatav H.A, siis on temalt ravikulude väljamõistmine põhjendatud.
  2. Kohtukolleegium nõustub kannatanu esindaja apellatsioonis märgituga, et kohtuotsuse resolutiivosa punktis 11 on kohus eksinud kannatanu S. S. elukohaga ning kohtuotsuse 17-ndal leheküljel on korduvalt nimetatud H.A kannatanuks. Seetõttu teeb kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuses vastavad täpsustused.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu
  4. augusti
  5. a süüdimõistev kohtuotsus H.A suhtes tuleb jätta muutmata, tehes selles eelpoolnimetatud täpsustused. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.