lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus vanglasse saabumise aja. Menetluskuluna mõistis kohus R.S-ilt välja sundraha 6526 krooni ja määratud kaitsja tasu 4368 krooni.
3.1 Kaitsja on seisukohal, et R.S tulnuks karistusest vabastada KarS § 73 lg 1 alusel. Harju Maakohus on nimetatud võimaluse välistanud viitega KarS § 73 lg 6, milles on sätestatud, et karistusest tingimisi vabastamist ei kohaldata tahtliku kuriteo toimepannud isikule, keda on varem karistatud vangistusega. Kaitsja leiab, et R.S-ile eelnevalt mõistetud karistused on kustunud. Süüdistatav vabanes viimase vangistuse ärakandmiselt 10.12.2003 ning viimase kohtuotsusega karistati teda vangistusega 1 aasta ja 4 kuud, millele liideti KarS § 40 lg 3 alusel Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2000 otsusega mõistetud karistus ning liitkaristuseks mõisteti vangistus 4 aastat. Vastavalt Karistusregistri seaduse § 31 lg 1 kohaselt on karistusregistri andmete õiguslikuks tähenduseks see, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel ning karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni sama seaduse § 25-28 sätestatud tähtaegadel. 2
Seega puudub kohtul õigus arvestada nimetatud asjaoluga ka karistusandmete kustutamise küsimuse lahendamisel.
alusel kriminaalmenetluse lõpetamisega nõustumine ei eelda seda, et isik oleks tunnistanud ennast väidetavas kuriteos süüdi. Oportuniteediga kriminaalmenetlust lõpetades hinnatakse üksnes hüpoteetilist süüd ning ei tehta PS § 22 mõttes otsustust isiku kuriteos süüdi või mitte olemise kohta. 3.3 Harju Maakohus on oma otsuses olnud seisukohal, et süüdistatava enese sõnade kohaselt elab ta alaliselt väljaspool Eesti Vabariigi piire, mistõttu ei ole süüdistatava suhtes võimalik kohaldada KarS § 74 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli, kuivõrd käitumiskontrolli nõuete täimine väljaspool Eesti Vabariiki ei ole teostatav. Kohtuistungil pidas prokurör võimalikuks R.S-i karistuse kandmisest tingimisi vabastamist. Isegi kui selleks puudunuks õiguslik alus pidanuks kohus kohaldama karistusest vabastamise rangemat võimalust KarS § 74 lg 1 järgi. Seadusandja ei ole seadnud KarS § 74 lg 1 kohaldamist sõltuvusse mitte isiku elukohast vaid kuriteo toimepanemise asjaoludest ja süüdlase isikust. Kuivõrd kohus kohtles oma otsuses R.S-i rangemalt kui seda prokurör palunud oli pidanuks kohus eriti põhjalikult põhjendama, miks ta sellise otsustuse tegi. Kohtuotsusest muid põhjendusi peale R.S-i elukoha KarS § 74 lg 1 kohaldamata jätmisel ei nähtu. Kaitsja on seisukohal, et PõS § 12 mõttes on R.S-i ebavõrdselt koheldud võrreldes isikutega, kelle faktiline elukoht on Eestis. Kuid R.S omab elukohta ka Eestis, so XXXXXXXXX XXX XX-XX. Juhul kui kohus peab võimalikuks R.S-i suhtes KarS § 74 lg 1 kohaldamist on ta valmis nimetatud aadressile käitumiskontrolli ajaks elama asuma. TsÜS § 14 lg 2 kohaselt võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Lisaks on käitumiskontrolli ajal järelevalve teostamise ulatus ja intensiivsus kriminaalhooldaja pädevuses, millest tulenevalt ei saa printsiibis iseenesest asuda seisukohale, et käitumiskontrolli pole võimalik teostada isiku suhtes, kelle üks elukohtadest pole Eestis. KarS § 75 lg 1 p 2 alusel määrab registreerimiskohustuse intensiivsuse kriminaalhooldaja ning ühtlasi on KarS § 75 lg 1 p 4 kohaselt süüdimõistetul kuni 15 päevaks õigus oma Eestis olevast elukohast lahkuda. 3.4 Kaitsja esitas kohtuistungil taotluse
Kohus jättis oma otsuses nimetatud taotluse sisuliselt tähelepanuta. Harju Maakohus luges tuvastatuks, et kriminaaltoimikust nähtuvalt on süüdistatav 40% ulatuses töövõimetu ja ta kasutab liikumiseks abivahendeid. Kaitsja hinnangul on sellest tulenevalt täidetud
lg 3 eeldused pole kitsalt võttes käesoleval juhul täidetud tuleb märkida alljärgnevat. Harju Maakohus mõistis R.S-ilt välja kaitsja tasu 4368 krooni. Seoses õigusabi osutamisega moodustas õigusabi tasu 2100 krooni ning seoses kaitsja sõiduga 2-l korral Rakvere – Tallinn – Rakvere tekkis täiendav kulu 2328 krooni. Seega ületas kaitsja sõiduga (ajatasu ja kilomeetritasu) tekkinud kulu vahetult õigusabi osutamisega makstud tasu. Kaitsja asub seisukohale, et seetõttu tuleks juba iseenesest 2328 krooni ulatuses kaitsjatasu ja õigusabi osutamisega seotud kulu jätta riigi kanda. Sarnasel seisukohal on oma senises praktikas olnud ka Tallinna Ringkonnakohus (nt kriminaalasjad nr 1-08-16389, 1-10-7191 ja 1-10-8446). Kriminaalmenetluse seadustik küll otsesõnu ei näe käesolevas juhtumis menetluskulude kandmist sõidukulude osas riigi poolt, samas tuleneb see õiguse üldpõhimõtetest.
lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kaitsja on seisukohal, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada laiendavalt selliselt, et see ei oleks vastuolus põhiseaduslike põhimõtetega.
lg 3 tuleb tõlgendada koostoimes PS § 11 tuleneva proportsionaalsuse, § 12 lg 1 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtte ja § 32 tuleneva omandiõiguse kaitse põhimõttega. Riik ei saa jätta konkreetse süüdimõistetu kanda menetluskulusid, mis on tekkinud seoses ebamõistliku regulatsiooniga, kus kaitseülesandeid asus täitma teise paikkonna advokaat. Ei ole kahtlust, et käesoleval ajal tegutseb Tallinnas piisavalt advokaate, kes oleksid saanud samuti R.S-ile riigi õigusabi osutada ning sel juhul poleks tal tulnud täiendavalt kanda advokaadi sõidukulusid. Alates 01.01.2010. a kehtima hakanud riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 kohaselt advokatuur nimetab viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Kohus, prokuratuur või uurimisasutus esitab eelnimetatud taotluse advokatuurile justiitsministri määrusega kehtestatud korras. Riigi õigusabi infosüsteemi vahendusel võib aga advokatuur määrata advokaadi kelle advokaadibüroo asukoht ei ole identne õigusabi osutamise asukohaga. Samas ei saa ka advokaat ise valida, mis piirkonnast temale tellimus saabub. Advokaadil puudub võimalus valida enesele prioriteetset piirkonda nt Rakvere, milles ta tellimusi esmajärjekorras vastu võtab. Tellimused jagatakse advokaatide vahel olenemata nende büroo asukohast. Seetõttu ei kuulu konkreetse riigi õigusabi osutaja valimine mitte süüdimõistetu, vaid riigi mõjusfääri, kes peab ebamõistliku regulatsiooniga võimalikuks, et kaitsjad sõidavad menetlustoiminguid sooritama oma advokaadibüroo asukohast teistesse piirkondadesse. Isegi kui Eesti Advokatuuril on mingid konkreetsed eesmärgid asjade jagamise puhul, millega põhjendada advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisi, ei ole proportsionaalne jätta seeläbi tekkivaid kulutusi süüdimõistetute kanda. Kaitsja on seisukohal, et
Juhul kui tõlgendada
lg 3 kitsendavalt ja asuda seisukohale, et see ei anna kohtule võimalust jätta iseenesest teise maakonna advokaatide sõidukulusid riigi kanda ja asuda seisukohale, et see ei anna kohtule võimalust jätta iseenesest teise maakonna advokaatide sõidukulusid riigi kanda, on
selles osas vastuolus Põhiseadusega ja kaitsja taotleb tunnistada vajadusel põhiseaduse §-dega 11, 12 lg 1 ja 32 nende koostoimes vastuolus olevaks olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks seoses advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda. 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav kinnitas, et ta on asunud elama Eestisse ning on leidnud endale siin töökoha, mistõttu ta toetas kaitsja apellatsiooni ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja toetas samuti apellatsiooni ja palus see rahuldada. Prokurör toetas kaitsja apellatsiooni osas, millega taotleti R.S-ile KarS § 74 alusel mõistetud karistusest tingimisi vabastamist ning osa menetluskulude jätmist riigi kanda seoses süüdistatava invaliidsusega. 4
lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Maakohus ei põhjendanud, miks ei rahuldanud ta kaitsja taotlust seoses süüdistatava tervisliku seisundiga jätta osa menetluskulusid riigi kanda. Apelleeritud kohtuotsusega mõistis maakohus R.S-ilt menetluskuluna välja sundraha 6526 krooni ja määratud kaitsja tasu 4368 krooni. Vaatamata sellele märgitakse kohtuotsuses, et R.S on 40% ulatuses töövõimetu ja kasutab liikumiseks abivahendit. R.S avaldas apellatsioonikohtu istungil, et ta invaliidistus 2000.aastal toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel ning tema täielik tervenemine ei ole enam võimalik. 5
§-st 180 ei tulene võimalust jätta süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud või osa menetluskuludest kellegi kolmanda, näiteks advokaadi kanda. Tulenevalt RÕS § 22 lg 7 esimesest lausest kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Eelnevast lähtudes tuleb taotluse saanud menetlejal kontrollida, kas advokaadi poolt taotletud tasu ja kantud kulud on kooskõlas Korras sätestatuga ja põhjendatud. Riigikohus rõhutab, et seejuures puudub menetlejal alus irduda Korra regulatsioonist ja seada kahtluse alla advokatuuri poolt kehtestatud riigi õigusabi tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise süsteem isegi siis, kui menetlejale tundub see mingil põhjusel ebamõistlik. Samal seisukohal on Riigikohtu kriminaalkolleegium ka sõidukulude osas. Korra p 57 kohaselt määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulud, kui riigi õigusabi on osutatud linnas või vallas, mis ei hõlma advokaadibüroo või selle osakonna, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohta. Korra p 59 sätestab, et p-s 57 nimetatud juhtudel riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotlusel summas 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta. Järelikult tuleb menetlejal ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse põhjendatust, kuid nagu eespool märgitud, ei hõlma põhjendatuse kontroll seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi osutada või mitte.
p 4 kohaselt on Riigikohtu lahendid kriminaalmenetlusõiguse allikaks küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel.
lg 1 p 3 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht seaduse kohaldamisel kohustuslik Eesti kriminaalmenetluse seadustiku kohaldajatele
Seega on kaitsja poolt tõstatatud probleem riigi õigusabi osutaja sõidukulude hüvitamise küsimuses kriminaalmenetlusõiguse ühe allika, so Riigikohtu lahendiga juba lahendatud, mistõttu kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes
novembri 2010. a otsus R.S-i suhtes tuleb osaliselt tühistada ja teha selles osas uus otsus. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.