Obsah (5)

§ 199§ 64§ 68§ 65§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-8971 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika

§ 199lg 2 p 5,9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.

oktoobri 2010 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav M.R Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Algis Sepp Süüdistatav M.R , ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, eelvangistuses viibinud 14 päeva, kinni peetud 09.08.2010 Kaitsja Vandedavokaat Toomas Bekker RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. oktoobri 2010 aasta kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-8971 M.R süüdistusasjas muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
2. M.R-ile esitati süüdistus

§ 199

lg 2 p 5,9 järgi selles, et ta varem süstemaatiliselt varguskatsete toimepanemiste eest karistatud isikuna, pani ajavahemikul 02.04.2010 kuni 09.08.2010 Tallinna linnas erinevatest kauplustest toime 10 võõra vara varguse katset ja 2 lõpuleviidud vargust, sealhulgas selles, et tema 24.07.2010 kella 09:22 ajal Tallinnas XXXXXXXX XXX XX asuva A. AS M. võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ripsmetuši L’Oreal maksumusega 199 krooni, peitis selle endale käisesse, seejärel võttis teise ripsmetušši, mida kasutas enda jumestamiseks, pärast mida asetas ühe ripsmetušši riiulile tagasi. Seejärel väljus kaubasaalist kassas ripsmetušši eest tasumata. Varguse toimepanemine tuvastati hilisema videoanalüüsiga kaupluse turvateenistuse poolt. Varguse põhjustati kauplusele kahju 199 krooni. Samuti esitatid talle süüdistus selles, et tema 04.12.2009 ajavahemikul 20:00-21:00 Tallinnas X XXXX XX-X võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil J. T. kasutuses olnud ja T. S. kuuluva mobiiltelefoni Samsung La Fleur väärtusega 4950 krooni. Hiljem koju jõudes ütles M.R oma elukaaslasele A. F., et leidis telefoni ning pakkus talle võimalust telefon maha müüa. A. F. müüs telefoni J. U. 2000 krooni eest ning andis saadud raha M.R-ile. Mobiiltelefon saadi hiljem politsei poolt kätte AS E. pandimajast Tallinnas XXXXXX XX ning tagastati T. S.. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas M.R süüdi 04.12.2009 aasta kuriteoepisoodis

§ 199lg 2 p 9 järgi ja karistas 3 kuulise vangistusega, Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõistis karistuseks 2 kuud vangistust.

§ 64

lg 1, 65 lg 1 alusel luges mõistetud karistuse kantuks Harju Maakohtu 21.01.2010 aasta otsusega mõistetud karistusega. Tunnistas M.R süüdi

§ 199lg 2 p 5,9 järgi ja karistas 1 aasta 3 kuuline vangistus. Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõistis karistuseks 10 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel luges kantuks eelvangistuses viibitud 14 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks luges 9 kuud ja 16 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 , 69 lg 7 alusel suurendas mõistetud karistust Harju Maakohtu 21.01.2010 aasta otsusega mõistetud ärakandmata ja maakohtu 07.09.2010 määrusega täitmisele pööratud karistuse, so 1 kuu ja 8 päeva, võrra ja liitkaristuseks mõistis 10 kuud ja 24 päeva vangistust. Karistusaja alguseks luges 09.08.

1. APELLATSIOON:
2. Süüdistatav vaidlustab 04.12.2009 mobiiltelefoni varguses ja 24.07.2010 aastal kauplusest ripsmetuši varguses süüdimõistmist. Telefoni leidis ta lume seest A. Š. maja juurest. Sai teada telefoni kuulumisest V. S. alles nädal pärast leidmist. Tušši ta ei varastanud vaid arvab, et pani selle teise leiti peale, sellest ka segadus. Kuritegu avastati seoses videosalvestisega, teda kauplusest kätte ei saadud, seetõttu olid töötajad huvitatud vara maksumuse kättesaamisest ja esimese ettejuhtuva isiku süüdistamisest. Inventuuri läbi ei viidud. Palub teda mitte karistada vangistusega, anda veel viimane võimalus vabaduses elu korraldamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
3. Apellant- süüdistatav toetab apellatsiooni ja palub võimalusel ta kas tingimisi karistusest vabastada või vangistus asendada üldkasuliku tööga. Kaitsja toetab esitatud taotlusi ja palub kohtuotsus tühistada ja esitatud apellatsioon rahuldada. Prokuröri arvamuse kohaselt on otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, leiab, et kohus on veenvalt ja loogiliselt põhistanud seisukohti, milleni tõendite hindamise tulemina jõuti ja näidanud tõendid, millele M.R süüdimõistmine rajaneb. Samuti esitas maakohus kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendused tõendite usaldusvääruse kohta. Maakohtu poolt hinnanguta või arvestamata jäetud tõenditele pole apellatsioonis viidatud. Kohus on kõiki tõendeid analüüsinud ja andnud neile kogumis hinnangu. Kolleegium, nõustudes maakohtu põhistatud järeldustega ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks neid korrata ja märgib vaid järgmist.
5. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Antud juhul selliseid põhjendusi apellatsioonis esitatud ei ole. Süüdistatav on apellatsioonis esitanud vaidlustatud episoodide osas analoogsed väited maakohtus antud ütlustega ning need on maakohtu poolt loogiliselt tõendite kogumile toetuvalt juba kummutatud. Ringkonnakohtu poolt tõendite ümberhindamiseks alused puuduvad. Asjaolu, et süüdistatavat ei tabatud kauplusest varguse toimepanemiselt ehk sündmuskohalt vaid tema poolt toimepandu leidis maakohtus tõendamist teiste kogutud ja vahetult kontrollitud tõenditega, ei anna alust ringkonnakohtul tõendeid maakohtust erinevalt hinnata.
6. Mõistetud karistust on maakohus põhistanud, esitatud apellatsioonis on taotletud karistuse mõistmist mis poleks seotud reaalse vangistusega.

§ 199

lg 2 sanktsioonis ettenähtud rahalise karistuse mõistmata jätmist on maakohus põhistanud ning kohtukolleegium leiab, et sissetulekuta isikule, kelle elustiiliks on varguste toimepanemine, pole rahalise karistuse mõistmine kooskõlas seadusega ega väljakujunenud kohtupraktikaga. Süüdistatav on kuriteod toime pannud ajal, mil tal oli mõistetud vangistus asendatud üldkasuliku töö päevadega ning ta oli allutatud kriminaalhooldusele.

§ 69

lg 7, millest maakohus ka lähtus, näeb alternatiivideta ette sellisel juhul vaid üldkasuliku töö tegemata jäetud osa täitmisele pööramist ja

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist.

Seega on antud juhul M.R enda käitumisega, uute kuritegude toimepanemistega loonud olukorra, kus tal tuleb kanda reaalset vangistust ning tema allutamine kriminaalhooldusele ei ole võimalik. Mõistetud reaalse vangistuse tähtaega on maakohus piisavalt põhistanud ning kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on maakohus arvestanud nii süü suuruse kui süüdlase isikuga ning karistust kergendavaid asjaolusid, mis oleksid jäänud maakohtu poolt tähelepanuta, apellatsioon ei kajasta. Kohtukolleegium leiab, et varem üle 10 korra varavastaste kuritegude eest karistatud isikule, kes jätkab kuritegude toimepanemisi ja seda tuvastatuna 12 korral, mõistetud 1 aasta ja 3 kuuline vangistus vastab nii toimepandu raskusele ehk süü suurusele kui ka süüdistatava isikule ning selle muutmiseks ringkonnakohtu poolt seaduslikud alused puuduvad. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 27. oktoobri 2010 aasta otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER