1-10-15227/8

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja 27.jaanuar 2011.a. Tallinn koht Kriminaalasja number 1-10-15227 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kriminaalasi G.K süüdistuses KarS prg. 199 lg 2 p.9 ja 25 lg 2 järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 15.detsember 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav G.K Süüdistatav G.K RESOLUTSIOON Süüdistatava G.K poolt esitatud apellatsioon Harju Maakohtu 15.detsembri 2010.a. otsusele – jätta läbivaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK : Harju Maakohus otsustas 15.detsembri 2010.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada G.K KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks vangistus 45 päeva. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 30 päeva vangistust. KarS § 74 ja 75 sätteid kohaldades määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui G.K ei pane kaheksateist kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks KarS § 74 ja 75 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi: KarS § 74 lg 1 alusel määrata G.K katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. Katseaeg hakkab kulgema kohtuotsuse kuulutamise päevast. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse täitmisele pööramisel kinnipidamisaeg 31.10.2010 s.o 1 päev karistusaja hulka Välja mõista G.K-lt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis ) krooni ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 4, 3 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 1200 (üks tuhat kakssada krooni). G.K mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes on vargused toime pannud 18.03.2010 ja 03.06.2010, 31.10.2010 kella 11.55 paiku Tallinna linnas XXXX XXXXXX X/X asuvas ning AS R. kuuluvas Bussiterminali R. võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil soovis võtta ära kahte seinakalendrit väärtusega kokku 70 krooni, kuid kuritegu ei olnud tal võimalik lõpule viia turvatöötaja sekkumise tõttu. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav kriminaalasja saatmist uueks uurimiseks uurijale. Ta väidab, et temalt väljamõistetud summad – kaitsjatasu ja sundraha - on ebamõistlikult suured. Temal ei ole raha neid kinni maksta ja ta on nõus selle asemel vanglakaristust kandma. Kaitsjatasu väljamõistmine on põhjendamatu kuna ta ei ole soovinud endale kaitsjat. Kirjeldab varasemate süütegude asjaolsid, leiab, et ta pole süüdi eelmises varguses. Täiturid on sellega seoses tema pangaarve tühjnedanud. Tal ei ole raha isegi endale uut ID kaarti vormistada. Ka see vargus, milles ta vaidlustatud kohtuotsusega süüdi mõisteti ei anna tema arvates alust kriminaalvastutusele võtmiseks. Teda kinnipidanud politseinikud pidid ka enne kuskile helistama, kui ta kiini pidasid. Arvestades varastatu väärtust ei osanud nad temaga midagi peale hakata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-9609). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse pikkus. Süüdistatava taotlus kriminaalasja saatmiseks uueks uurimiseks on vastuolus kehtiva menetlusõigusega. Nimelt, ei näe menetlusseadustik sellist võimalust ette. Mis puudutab väidet, et süüdistatav on pigem nõus kandma vanglakaristust, kui maksma nii suuri menetlukulusid, siis kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada järgmist. Esiteks, ei ole võimalik asendada menetluskulusid vanglakaristusega kuna nimetatud kulud ei ole karistused. Teiseks,ei ole võimalik süüdistatava apellatsiooni alusel raskendada tema olukorda. Menetluskulud on sisulised minimaalseimad, mis kriminaalmenetluses olla saavad. Asjaolu, kas süüdistatav soovib või ei soovi kaitsjat, ei ole arvestatav kuna kaitsja osavõtt on kriminaalmenetluses kohustuslik. Sundraha on aga menetluskulu, mille väljamõistmine on süüdimõistva kohtuotsuse puhul kohustuslik. KrMS prg. 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS prg. 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Käesolevas kriminaalasjas ei ole ei süüdistatav ega tema kaitsja esitanud maakohtule sellekohaseid taotlusi kuigi maakohtu istungi protokolli kohaselt neil võimalus taotluste esitamiseks oli. Asjaolusid, millised annaks alust rääkida G.K-st , kui isikust, kellele ilmselt käib menetluskulude hüvitamine üle jõu, maakohus tuvastanud ei ole ja ka apellatsioonikohtul puudub selleks alus. Miks G.K kinnipidanud politseinikud alles peale telefonikõnet tema kinnipidamise otsustasid, on samuti mõistetav. Nimelt, tulenevalt varastatu väärtusest, omas antud juhul tähtsust asjaolu, kas süüdistatav on isikuks, kes on toime pannud süstemaatiliselt vargusi. Peale seda, kui selgus, et süüdistatav on aasta jooksul kahel korral toime pannud pisivargusi, sai kinnitust tema kriminaalvastutusele võtmise põhjendatus. Käesolevas menetluses ei otsusta kohus varasemate väärtegude eest isiku vastutusele võtmise põhjendatuse üle. Tegemist on jõustunud otsustega ja süüdistatav ei ole neid tähtaegselt vaidlustanud. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil.. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Malle Preimer