4-10-969/4

Väärteoasi nr. 4-10-969 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24.05.2010.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-10-969 Kohtukoosseis Kohtunik Anne Ennok Kohtuasi K.M’ (isikukood xxx), väärteoasi LS § 74 19 lg 1 ja LS § 7422 lg 1 järgi Vaidlustatud lahend Asja läbivaatamise kuupäev Menetluse liik Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 09.03.2010.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,10,001152 24.05.2010.a. Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 120 lg 1; § 132 lg 1 p 1; § 134; § 155-156 kohus otsustas: Jätta K.M kaebus rahuldamata ning Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 09.03.2010.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,10,001152 muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest 24.05.2010.a. ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav Liivalaia kohtumaja kantseleis (asuk. Tallinn, Liivalaia 24) s.o. alates 24.05.2010.a. Asjaolud ja menetluse käik Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo vanemkonstaabel Ülari Aav koostas 14.02.2010.a. väärteoprotokolli väärteoasjas nr. 2302,10,001152 K.M-ile selle eest, et tema 14.02.2010.a. kella 12:40 ajal Harjumaal, Jõelähtme vallas, Tallinn-Narva mnt

1. km-l, liikudes Narva suunas, juhtis mootorsõidukit Subaru Legacy, reg. nr. xxx, juhtides mootorsõidukit, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,27±0,05 mg/l. Samuti juhtis ta mootorsõidukit kiirusega 92±3 km/h, ületades lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 19 km/h. Nimetatud tegevusega rikkus K.M Liikluseeskirja § 76 p 3; § 126 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 7419 lg 1 ja § 7422 lg 1 järgi. Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juht, politseimajor Oleg Lodeikin karistas K.M väärteosasjas nr. 2302,10,001152 tehtud otsusega ülalnimetatud väärtegude toimepanemise eest § 7419 lg 1 ja § 74 22 lg 1alusel rahatrahviga 19 summas 5100 krooni. Samuti võeti KarS § 50 lg 1 p 2 alusel K.M-ilt LS § 74 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks. Harju Maakohtule 25.03.2010.a. esitatud kaebuses taotleb K.M Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo poolt 09.03.2010.a. väärteoasjas nr. 2302,10,001152 otsusega määratud karistuse ja lisakaristuse tühistamist või kergendamist. Kaebuse kohaselt tunnistab kaebuse esitaja oma süüd ning puhtsüdamlikult kahetseb oma tegu. Tema sõnul ei olnud ta autot juhtima asudes teadlik, et tal võiksid esineda alkoholi tarvitamise jääknähud. Ka on kaebuse esitaja lisanud, et on teinud juhtunust tõsised järeldused. Kaebuse kohaselt ei ole kohtuväline menetleja arvestanud karituse määramisel kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ega süü ülestunnistamist. Samuti leiab kaebuse esitaja, et kohtuvälisel menetlejal tulnuks arvestada sedagi, et ta ei ole varem joobeseisundis mootorsõidukit juhtinud. Seoses lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega, kaebuse esitaja on selgitanud, et pani selle toime inimlikust eksimusest – ta liikles antud teelõigul esmakordselt ning arvas sellel lubatud suurimaks sõidukiiruseks navigatsiooniseadmest pärineva info põhjal olevat 90 km/h. Lisakaristuse määramise osas on kaebuse esitaja viidanud sellele, et ta peab tegelema ettevõtte juhtimisega, ta peab palju ringi liikuma, samuti peab ta pere eest hoolt kandma ning pereliikmeid autoga sõidutama, mistõttu on juhtimisõigus talle äärmiselt vajalik. Eeltoodut arvesse võttes leidis kaebuse esitaja, et temale määratud lisakaristus ei ole proportsionaalne ega vajalik, samuti seda, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel kasutanud diskretsiooni. Kaebuse esitaja palus määrata rahatrahv tasumisele ositi. Kaebuse esitaja on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja esitas kohtule 28.04.2010.a. kirjaliku seisukoha, milles jäi vaidlustatud otsuses toodud seisukohta juurde ning palus jätta K.M kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja leidis, et K.M-ile määratud karistus on õiglane ja proportsionaalne Kohtuväline menetleja viitas, et toimepandud väärtegu on enamohtlik väärtegu. Kohtuvälise menetleja hinnangul pole menetlusalune isik aru saanud sellest, et ta ei pannud ohtu mitte ainult iseenda vaid ka teiste liikluses osalejate elu, tervise ja vara, samuti leiti, et kaebaja pole aru saanud, et liikluses osalemine tähendab ka endale vastutuse võtmist. Kohtuväline menetleja leidis, et asjaolu, et juhtimisõigus on menetlusalusele isikule tööks vajalik, ei saanud tulla talle ootamatult, nagu ei saanud olla talle ootamatu ka see, et mootorsõiduki juhtimise eest, kui lubatud alkoholi piirmäär väljahingatavas õhus on ületatud, võidakse lisaks rahalisele karistusele karistada ka lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtmisega. Samuti leiti, et kohtuväline menetleja on arvestanud kõiki KarS § 56 sätestatud karistamise aluseid – isiku süüd, väärteo ohtlikku laadi, kergendava asjaoluna kahetsust, võimalust mõjutada isikut edaspidi süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Määratud karistust hindab kohtuväline menetleja proportsionaalseks ja õiglaseks, kuivõrd isikut on varem 10-l korral liiklusnõuete rikkumise eest karistatud. Seejuures leiti vastuses, et asjaolusid arvesse võttes on kohaldatud rahalist karistust üle sanktsiooni keskmise määra, kuid lisakaristust vaid miinimumääras, s.o. juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Kohtuväline menetleja on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, sellele lisatud materjalidega ning kohtuvälise menetleja seisukohaga leiab, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja on kinnitanud, et tunneb liikluseeskirju juhtimisõigust omavale isikule eeldatava täpsusega ning pole soovinud endale omistada liiklushuligaani tunnust (tl 5). Väärteotoimikus sisalduvast õiendist karistatuse kohta nähtub kohtu hinnangul aga vastupidine. Kohtuvälise menetleja poolt otsuse tegemise ajal oli kaebuse esitajal liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest määratud 8 kehtivat karistust. Seejuures,
2. aastal on K.M karistatud 6-l korral, valdavalt LS § 7422 järgi kvalifitseeritavate süütegude toimepanemise eest, s.o. lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Mis veelgi tähelepanuväärsem, 07.08.2008.a. on K.M 17 toime pannud LS § 74 lg 1 järgi kvalifitseeritava rikkumise, s.o. liiklusnõuete rikkumise, mis tõi kaasa varalise kahju või ettevaatamatusest inimesele tervisekahjustuse tekitamise. Teisisõnu, kaebuse esitaja, rikkudes liiklusnõudeid, oli liikluskahju põhjustajaks. Sellest hoolimata, on kaebuse esitajat karistatuse õiendist nähtuvalt karistatud
3. aastal LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava rikkumise toimepanemise eest, s.o. lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest raskeimal tasemel – üle 40 km/h. Kohus leiab, et isik, sõites käesoleval juhul teelõigul esmakordselt, peab seetõttu pöörama tavapärasest suuremat tähelepanu seal lubatud kiirusepiirangutele ning mitte usaldama oma sisetunnet või lähtuma sõidukiiruse valikul navigatsiooniseadmes sisalduvast informatsioonist. Kaebuse esitaja on ka ise möönnud, et tegi seepeale järelduse, et navigatsiooniseade ei ole usaldusväärne allikas sõidukiiruse valikuks. Kaebuse esitaja on põhjendanud, et mootorsõiduki juhtimise õigus on temale äärmiselt vajalik töökohustuste täitmiseks. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et isik, kellele sõiduki juhtimise õigus on sedavõrd tähtis, peaks ka ise näitama üles kõrgemat hoolsust, vältimaks liiklusalaste rikkumiste toimepanemist, mis võib kaasa tuua karistusõigusliku reageeringuna muuhulgas ka juhtimisõiguse peatamise. Lisakaristuse kohaldamise üheks eesmärgiks, nagu kaebuse esitaja on õigesti viidanud, on tõepoolest ka eripreventsioon. Kaebuse esitaja väitis, et lisakaristuse kohaldamine tema suhtes ei ole proportsionaalne ning kohtuväline menetleja ei võtnud karistuse määramisel arvesse kõiki asjaolusid. Siinkohal osundab kohus esmalt sellele, et kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt otsuse tegemisel arvesse võetud menetlusaluse isiku kahetsust. Kaebuse esitaja väide selle kohta, et tegelikkuses ei võtnud kohtuväline menetleja arvesse tema puhtsüdamlikku kahetsust ja süü ülestunnistamist (tl 3), tuleb lugeda põhjendamatuks. Kohtuväline menetleja on oma otsuses märkinud, et otsuse tegemisel on arvestatud menetlusalusele kahetsusega, kuid ka seda, et lisaks võetakse karistuse määramisel arvesse seda, et mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus lubatud alkoholi piirmäär on ületatud, on üks raksemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegu on enamohtliku väärteoga. Kohus asub seisukohale, et rahalise karistuse määramisel on võetud arvesse mõlema rikkumise sisu, see tingib ka keskmisest määrast kõrgema rahalise karistuse kohaldamise. Lisakaristuse kohaldamisega seonduvalt, leiab kohus, et menetlusalusele isikule lisakaristuse määramine käesoleval juhul oli põhjendatud ning proportsionaalne. Kohtuvälise menetleja otsuses lisakaristuse kohaldamise motiveerimine väljendub kohtu hinnangul lisaks eelpool mainitud asjaoludele (liiklusrikkumise raskus ning väärteo enamohtlikkus) ka järgnevas, vaidlustatud otsuses sisalduvas põhjenduses: „Menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu (8 kehtivat karistust, sh 6 lubatud sõidukiiruse ületamise eest), millede eest määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepanemist. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust.“ Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus vastuses õigesti märkinud, et lisakaristust kohaldati menetlusaluse isiku suhtes sanktsiooni miinimummääras, määrates juhtimisõiguse äravõtmise kolmeks kuuks. Seejuures, nähtuvalt karistusregistri väljavõttest, on kaebuse esitajat varasemalt mõjutanud liiklusrikkumiste toimepanemisest hoiduma just lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seda kinnitab asjaolu, et pärast 18.09.2008.a. Lõuna PP poolt tehtud otsusega määratud 2-kuulist juhtimisõiguse äravõtmist, ei pannud kaebuse esitaja toime uusi liiklusrikkumisi enam kui ühe aasta jooksul, kuigi enne nimetatud otsust, pani ta
4. aastal kokku toime 5 liiklusalast süütegu. K.M-ile süüks pandavad rikkumised on ta toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. K.M on andnud ütlusi selle kohta, et tarvitas 13.02.2010.a. õhtul viina 0,3 liitrit (menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, tl 3). Seetõttu pidi ta võimalikuks pidama seda, et järgmise päeva hommikul võivad tal esineda alkoholi tarvitamise tunnused. Kuivõrd K.M-ile on väljastatud juhtimisõigus, pidi ta olema teadlik ka sellest, et sõiduki juht ei tohi vastavalt LE § 71 p-le 1 olla joobeseisundis ning samuti seda, et selle nõude vastu rikkumine on karistatav LS-s ettenähtud korras. Kohtu hinnangul on joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise keeld ja sellise tegevuse karistatavus ka üldtuntud fakt. K.M pidi võimalikuks pidama, et olles eelneval õhtul alkoholi tarvitanud, võib tema organismis võib olla alkoholi rohkem, kui see on piirmäära järgi lubatud, samuti seda, et sõiduki juhtimine sellises seisundis ei ole lubatav. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei saanud enda väitel kontrollida võimalike alkoholi tarvitamise tunnuste esinemist ega olnud teadlik temal esinevatest alkoholi tarvitamise jääknähtudest, ei saa olla õigustuseks sõiduki juhtimisele lubatud alkoholipiirmäära ületades. Kaebuses paluti kohtul määrata rahatrahvi tasumise ositi. Nimetatud taotluse rahuldamist kohus võimalikuks ei pea, K.M ei ole kohtule esitatud tõendeid, mis kinnitaksid seda, et tema perekondlik, tööalane või tervislik seisund tingiksid vajaduse määrata KarS § 66 lg 1 alusel karistuse tasumise ositi. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Anne Ennok Kohtunik