lg 2, 3 alusel määrata rahatrahvi 320 eurot tasumine ositi igakuiste maksetena 26,67 eurot kuus 12 kuu jooksul arvates täitemenetluse algatamisest kohtutäituri poolt.
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse (edaspidi LS) § 20 lg 4 ning väärtegu kvalifitseeriti LS § 7419 lg 2 järgi. LS § 20 lg 4 sätestab, et juhi ühes grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem. LS § 7419 lg 2 näeb väärteona ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi. Kohus leiab, et L.U ütlustega ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga on L.U poolt talle süüks arvatud väärteo toimepanemine tõendamist leidnud. Vastavalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile VTT tl 6,7 on 19.12.2010 L.U suhtes kasutatud kell 00.27-00.31 tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest ARAF-0010, mille lugem oli 0,42 mg/l, laiendmääramatus +-0,05 mg/l ja mõõtetulemus 0,37 mg/l. Samad tulemused nähtuvad ka väljatrükist. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis VTT tl 2-3 on L.U 19.12.2010.a andnud väärteo kohta järgmiseid ütlusi: „18.12.2010 kl 23.00 paiku jõin kodus ära 2 0,5 liitrist siidrit. Ootamatult helistas 23.30 paiku sõber Fred ja aplus endale järele tulla baari Obolon juurde, seetõttu asusin juhtima minule kuuluvat sõidukit Jeep Cherokee reg märgiga 888AUE. Teel koju tagasi peatas mind tallinna maanteel maja 6 juures politseipatrull ja palus puhuda indikaatorvahendisse, mis näitas joovet, mistõttu toimetati mind politseiasutusse, kuhu politseinikud tõid ka minu sõiduki. Kui ma asusin pärast kahe siidri joomist oma kodu juurest autot juhtima, sain ma aru, et ei oleks tohtinud tarvitatud alkoholi tõttu autot juhtida ja kahetsen oma tegu väga.“ Eelkirjeldatud tõendid tõendavad kokkulangevalt väärteo toimepanemist L.U poolt. Kohus leiab, et L.U pani talle süüks arvatud väärteo toime otsese tahtlusega. L.U on oma ütlustes kinnitanud, et autot juhtima asudes sai aru, et peale kahe siidri ära joomist, ei oleks ta tohtinud autot juhtida. Karistusseadustiku § 16 lg 3 järgi paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Hinnates eelpooltoodud tõendeid kogumis, on kohus seisukohal et väärteoasjas leiduvate tõenditega on tõendamist leidnud, et L.U rikkus LS § 20 lg 4 ja pani sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7419 lg 2 järgi. Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele. LS § 7419 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni ühe aastani. L.U on kohtuvälise menetleja poolt karistatud toimepandud väärteo eest LS 7419 lg 2 alusel rahatrahviga 150 trahviühikut s.o 8999,92 krooni (575,20 eurot).
Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Nähtuvalt väärteoasja materjalidest on L.U tunnistanud oma süüd ja kahetsenud toimepandut, mis on karistust kergendav asjaolu
Kohtuväline menetleja on oma seisukohas kirjutanud, et arvestatud on kõiki menetlusse puutuvaid asjaolusid, kuid kohus leiab, et need asjaolud ei tingi niivõrd karmi karistuse mõistmist, millise on kohtuväline menetleja mõistnud. Nii kohtuvälise menetleja otsuses kui seisukohas on rõhutatud, et teoga seadis menetlusalune isik ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Kohus on nõus seisukohaga, et liiklusrikkumiste puhul tuleb rikkujale anda selge signaal, et tegemist on ohtliku teoga, mille tõttu võivad ohtu sattuda ka kaasliiklejad, kuid see saab väljenduda eelkõige selles, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada õiguskorra kaitsmise huvidega, mis on üks karistuse mõistmise alustest. Liikluseeskirjad ongi kehtestatud selleks, et tagada kõikide liiklejate turvalisus. Liiklusväärteod on sätestatud Liiklusseaduses ja seal on sätestatud väga palju väärteokoosseise. Kohus leiab, et seadusandja on ilmselgelt liiklusalaste väärtegude eest karistuse ja karistuse piiride määramisel lähtunud ka asjaolust, et liiklusväärtegu on selline, millega võib kaasneda oht kaasliiklejatele ja seda juba ka karistuspiiride määramisel arvestanud.
Kohus ei leia, et kohtuvälise menetleja poolt kirjeldatud asjaolu mahuks mõne karistust raskendava asjaolu alla. Karistust raskendavad asjaolud on aga seaduses ammendavalt loetletud ja kohtuvälise menetleja poolt tegelikult sellise karistust raskendava asjaolu arvestamine, mida seadus ette ei näe, ei ole kooskõlas seadusega. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et tegelikult L.U poolt oli väärtegu toime pandud üldohtlikul viisil, mis vastavalt
Seega leiab kohus, et kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid, et väärteo toimepanemisega oleks kaasnenud reaalne oht L.U-le ja kaasliiklejatele, siis võimaliku ohuolukorra tekitamist karistust raskendavaks asjaoluks lugeda ei saa. Seega karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Vastavalt karistusregistri teatisele ei ole L.U karistusregistrisse kantud. Kohus leiab, et määratud rahatrahv ei ole määratud vastavalt karistuse mõistmisele alustele. Määratud on rahatrahv sanktsiooni keskmises määras. Samas L.U süü ei ole suur – alkoholi piirmäära ületamine oli LS § 74- 19 lg 2 sätestatud keskmisest määrast madalam, L.U on algusest peale oma süüd tunnistanud. Esineb karistust kergendav asjaolu – kahetsus. L.U ei ole süütegude toimepanemise eest karistatud. Samas ei saa arvestamata jätta, et tegu on toime pandud tahtlikult. Kohus selgitab ka, et isiku majanduslik olukord ei ole karistuse mõistmise aluseks, seda saab kohus arvestada, kui otsustab karistuse tasumise korra. 4 Ärakiri 4-11-296 Kohus leiab, et õiguskorra kaitsmise huvidest tingituna ei saa L.U-le toime pandud väärteo eest mõista rahatrahvi trahvi alammäära lähedal, vaid see peab olema suurem. Samas aga arvestades eelloetletud asjaolusid leiab kohus, et trahv peab olema trahvi keskmisest määrast väiksem. Lähtudes eelkirjeldatud asjaoludest, leiab kohus, et Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu politseijaoskonna 10.01.2011.a otsus väärteoasjas nr 2570,10,005504 tuleb tühistada osaliselt – mõistetud karistuse osas ja kohus teeb selles osas uue otsuse, mis ei raskenda isiku olukorda. L.U on taotlenud kohtult võimaldada rahatrahvi tasumine ositi, kuna tal ei ole võimalik korraga trahvi tasuda, sest trahvi ühekorraga tasumine põhjustab majanduslikke raskusi nii talle endale kui tema ülalpeetavatele.
lg 2 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ja lõike 3 kohaselt ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat. Kohus leiab, et L.U taotlus tuleb rahuldada, kaebuses toodud põhjustel. Kohus määrab mõistetud trahvi tasumise ositi 12 kuu jooksul igakuiste maksetena 26,67 eurot kuus. Kohus selgitab, et vastavalt V™S § 204 lg 2 ja 3 – kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi tervikuna kohtuotsuse jõustumiseks, saadetakse kohtuotsus 10 päeva jooksul peale jõustumist kohtutäiturile täitmiseks ja siis lisandub määratud trahvile ka täituritasu. Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §§ 120 lg 1, 132 p 2, 133, 134, 155 lg 1 p 1, 156 lg 1 ja 3, 199 lg 2, LS §-st 7419 lg 2 ja
/allkiri/ Piia Jaaksoo Kohtunik Ärakiri õige 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.