1-10-13479/10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja 10.veebruar 2011.a. Tallinn koht Kriminaalasja number 1-10-13479 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Meelika Aava Kriminaalasi S.D süüdistuses KarS § 199 lg 2 p.9 ja 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 4.jaanuar 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav S.D Süüdistatav S.D RESOLUTSIOON Süüdistatava S.D poolt esitatud apellatsioon Harju Maakohtu 4.jaanuari 2011.a. otsusele – jätta läbivaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK : Harju Maakohus otsustas 4.jaanuari 2011.a. otsusega süüdi tunnistada S.D KarS § 199 lg 2p 9 -25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks vangistus neli kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks kaks kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda kinnipidamise aeg 10.10.2010-11.10.2010 s.o 2 päeva karistusaja hulka Karistusaja alguseks lugeda 10.12.2010, millest alates kuulub kandmisele 2 kuud ja 18 päeva vangistust. Tõkend vahistamine jätta muutmata Välja mõista S.D-lt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 417.03 (nelisada seitseteist eurot kolm senti) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 4, 3 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 95.86 eurot. S.D mõisteti süüdi selles, et tema olles kriminaalkorras ja väärteokorras karistatud varguste eest 11-l korral, viimased otsused olid 06.08.2009 Põhja Politseiprefektuuri poolt KarS § 218 lg 1 järgi varguse eest ja 03.03.2010 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, taas viibides 10.10.2010 kella 11.50 paiku Tallinnas, XXXXXX X asuvas R. kaupluses pani toime tahtliku teo, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist R. AS-le kuuluvad 4 pakki sigarette Marlboro kogumaksumusega 172 krooni ja 2 pudelit likööri kogumaksumusega 238 krooni ja möödus kassadest kauba üldmaksumusega 410 krooni eest tasumata, kuid tema kuritegu jäi lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. APELLATSIOONI SISU: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav temale maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamist. Ta leiab, et ühe varguse katse eest on mõistetud karistus liiga range. Peale selle on temale mõistetud veel trahv summas 417 eurot. Arvestada tuleks seda, et sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse ja vangistuse ülemmääraks on 3 aastat. Palub vähendada karistust 18 päeva võrra, et ärakandmisele kuuluks 2 kuud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-9609). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse pikkus. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on S.D-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks S.D karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. Esiteks märgib kohtukolleegium, et õige ei ole apellatsioonis esitatud väide, et süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo eest on sanktsiooni ülemmääraks 3 aastat. Tegelikult on KarS prg. 199 lg 2 sanktsiooni ülemmääraks 5 aastat. Väljamõistetud 417 eurot ei ole aga karistuseks mõistetud trahv vaid tegemist on süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel väljamõistetava sundrahaga, mille väljamõistmise kohustus ja summa suurus tuleneb seadusest. S.D-le mõistetud karistus on sanktsiooni alammäärale ligilähedane lühiajaline vangistus. S.D näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud kriminaal- ja väärteokaristused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. S.D on analoogiliste kuritegude toimepanemise ees kohtu all 12-ndat korda. Eelmise kohtuotsusega tuvastatud varguste eest (2 episoodi) kandis S.D ära 5 kuu ja 10 päevase vangistuse ning vähem, kui kolme kuu möödudes peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist jätkas samalaadsete kuritegude toimepanemist. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et ajaks, kui esitatud apellatsiooni oleks võimalik arutada suulises menetluses apellatsioonikohtu istungil, on süüdistataval karistus kantud ning tema taotlus seetõttu sisutu. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil.. ka Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava