1-09-11618/2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a Kriminaalasja number 1-09-11618 Kohtukoosseis Paavo Randma, Ivi Kesküla, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. juuli
4. a otsus Apellatsiooni esitaja O.P Resolutsioon Jätta O.P apellatsioon põhjendamatu läbi vaatamata kui ilmselt Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. juuli
7. a otsusega tunnistati O.P süüdi KarS § 25 lg 2 § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks neli kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o vangistuseni pikkusega kaks kuud kakskümmend päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o kaks päeva. Karistuse kandmise alguseks märgiti
8. juuli
9. a. O.P tunnistati süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuna 30.06.2009 kella 19.10 paiku Tallinnas, xxxxxx x asuvas R. E. F. AS-le kuuluvas kaupluses pani müügisaalis endale kotti 3 blokki sigarette Marlboro kogumaksumusega 1200 krooni ning möödus kassast kauba eest tasumata, kuid peeti kinni turvatöötaja poolt. Samuti peitis ta 27.07.2009 kella 13.40 ajal Tallinnas, XXXX XX asuvas A. AS-le kuuluvas Pelgulinna S. müügisaalis endale põue 3 pudelit viina Viru Valge kogumaksumusega 615 krooni ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid peeti kinni turvatöötaja poolt.
10. Maakohtu otsuse peale esitas O.P apellatsiooni, milles ta leiab, et talle on mõistetud liiga karm karistus. Süüdistatav palub mõista talle kergem karistus ning asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
12. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
13. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidis, et O.P on varavastaste süütegude toimepanemise eest varasemalt karistatud korduvalt, seejuures vabadusekaotuslike karistustega. Kokku on O.P erinevate kuritegude toimepanemise eest varasemalt karistatud üheksa korda, millele lisanduvad korduvad karistused väärtegude toimepanemiste eest. Need asjaolud näitavad ilmekalt, et O.P jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud sisuliselt sissetulekuallikaks. Eelnevalt mõistetud karistused ei ole O.P jaoks tähendanud sisuliselt mitte midagi; vahetult peale eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist (viimati karistati O.P varavastase kuriteo eest
14. veebruaril
15. a) pani süüdistatav toime uue varavastase kuriteo. Arvestades seda, et O.P pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista karistus kuni viis aastat vangistust, ei näe kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Karistuse eesmärgid ning õiguskorra kaitsmise huvid on maakohtu otsuses leidnud piisavat käsitlemist ning kriminaalkolleegium ei näe siin mingeid õiguslikke minetusi. Samuti ei oma tähendust asjaolu, et O.P ei õnnestunud käesoleval juhul süütegusid lõpule viia ning need jäid katse staadiumisse. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et nii lõpule viidud kui ka katse staadiumi jäänud süüteod on karistusõiguslikult samaväärsed.
16. Arvestades kõiki neid argumente kogumis, peab kriminaalkolleegium O.P-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – neli kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.
17. Samuti on täielikult realiseerimatu süüdistatava taotlus asendada talle mõistetud vabadusekaotuslik karistus üldkasuliku tööga. 7.1 Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Kriminaalkolleegium peab sellega seoses esmalt vajalikuks selgitada, et nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. Sarnaselt maakohtule on kriminaalkolleegium aga veendunud, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kriminaalkolleegiumil puudub igasugune usk, et O.P suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest. 7.2 Seejuures tuleb märkida, et maakohus on võimaliku üldkasuliku töö rakendamist O.P suhtes põhjalikult käsitlenud ning andnud sellele eitava vastuse. Kriminaalkolleegium soostub maakohtu argumentidega täiel määral. Nii on maakohus märkinud, et O.P on eelnevalt korduvalt karistatud reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist nn ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks. Kohus asus seisukohale, et O.P suhtes üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused puuduvad täielikult - arvestades seejuures toimepandud kuritegu ja süüdlase isikut, s.t. üldkasulik töö ei sobi isikule, kellel on töövõimetus 80% ning kes põeb nii B kui C hepatiiti. Seega on üleüldse küsitav juba üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Ringkonnakohus soostub maakohtuga, et O.P suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes, s.t. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude, s.h. samalaadsete süütegude toimepanemisest. Seega on O.P isikuks, keda iseloomustavad andmed välistavad juba eos üldkasuliku töö rakendamise võimaluse.
18. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses minimaalselt 1000 krooni, mis tuleks välja mõista O.P-lt endalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele, mida ta väljendab enda taotluses. Kriminaalasja menetlemist apellatsioonimenetluses ehk siis ringkonnakohtu istungil peab kriminaalkolleegium ebapraktiliseks ka menetlusökonoomiliselt ja konkreetselt järgmisel põhjusel. Nimelt saaks kriminaalkolleegium apellatsiooni määrata sisulisele arutamisele kõige varasemalt alles
19. a. oktoobri teises pooles. Selleks ajaks on O.P talle mõistetud karistus aga juba kantud.
20. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Meelika Aava