1-07-14464/8

1-07-14464 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25 mai 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-07-14464 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Ago Kutsar, Maarika Kuusk Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi E.J-i süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja

1. veebruari 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav E.J-i kaitsja vandeadv. Küllike Namm Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav E.J isikukood: XXX; elukoht: XXX-XX ; töökoht: XXX ; varem kriminaalkorras karistatud 4 korral Kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja
2. veebruari 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-14464 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. maist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 15.juunist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. juunist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu E.J tunnistati süüdi Viru Maakohtu
8. veebruari 2009 otsusega KarS § 263 p 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, s.o summas 21 750 kr. Temalt mõisteti välja tsiviilhagi 880 kr S.K. kasuks. Maakohus arutas E.J-ile KarS § 263 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 17.03.2007 kl 05.00 ajal, olles eelnevalt norinud XXX-XX asuvas Aramise baaris alaealise S.K. , kutsus viimase vestluse ettekäändel baarist välja, kus lõi teda kõrvaliste isikute juuresolekul ühe korra rusikaga näkku, millega tekitas kannatanule alalõualuu murru. Kohus asus seisukohale, et E.J-i süü esitatud süüdistuses on tõendatud kannatanu S.K. ning tunnistajate K.S. ja A.K. ütlustega ning kohtuistungil avaldatud muude tõenditega, millised on omavahel kooskõlas ja milliste usaldusväärsuses ei ole kohtul põhjust kahelda. Nii luges kohus tõendatuks, et 17.03.2007 kl 05.00 ajal Aramise baaris kutsus E.J S.K. välja (S.K. ütlused). Väljas lõi E.J S.K. rusikaga ühe korra näkku, millega tekitas kannatanule alalõualuu murru (K.S. ütlused ja väljavõte S.K. haigusloost). S.K. peale uksest väljumist rohkem ei mäleta enne, kui oli Tapa kiirabis. Kuna E.J kutsus ta välja, tegi ta järelduse, et viimane teda ka lõi. A.K. ütlused luges kohus tõendiks osas, kus tunnistaja kinnitas, et nägi, kui S.K. tuli baari tagasi koos K.S. ga, olles üleni verine, nägu lõua juurest paistes, kulm katki. A.K. väitel oli S.K. talle kiirabi poole kõndides öelnud, et sai peksa kellegi käest, kelle nimi on Viksa (s.o E.J). Samuti arvestas kohus tõenditena: S.K. avaldust 17.03.2007, millest nähtub, et ta oli Aramise baaris, kui teda kutsuti õue, üks kutsuja oli perekonnanimega E.J, kes teda ka lõi; äratundmiseks esitamise protokolli 11.06.2007 ja fototabeleid, millest nähtub, et K.S. tundis fotol nr 2 ära Viksa nimelise noormehe (äratuntuks osutus E.J). Maakohus tuvastas, et E.J ja tunnistajad J.A. , M.L. , M.K. ja A.A. on kinnitanud, et S.K. lõi hoopis J.A. . J.A. i, M.K. ja A.A. väitel oli löömise põhjuseks asjaolu, et S.K. , tulles uksest välja, tõukas ust nii, et J.A. sai uksega pihta ja vabandust ei palunud. E.J on andnud ütlusi, et baarist välja kutsus teda S.K. , aga kuna talle helistas sel momendil J.A. , siis läks ta baarist välja mõni sekund peale S.K. . Väljas nägi ta S.K. kõhuli maas. J.A. oli baari ees. Ta sai aru, et S.K. oli kukkunud trepi pealt purjus olles ja keegi midagi ei kommenteerinud. Hiljem hakkas ta uurima ja tuli välja, et J.A. oli löönud sel hetkel kui tema baarist välja tuli. Kohus leidis, et E.J-i ütlused on ennastõigustavad ning ei ole usutavad, sest ei haaku S.K. ning K.S. ja A.K. ütlustega. Vastuolu E.J-i ja S.K. ütlustes esineb juba selles, et kes kelle välja kutsus. Väita, et küllap kannatanu S.K. joobe tõttu ka seda asjaolu täpselt ei mäleta, alust ei ole, sest selles osas S.K. ei ole kahelnud ja tema ütlused on järjekindlad. K.S. ja A.K. ütlustes esineb vastuolu ainult selles, kas A.K. ütles K.S. le, et S.K. läks välja või mitte. Kohus leidis, et eeltoodu ei muuda nimetatud tunnistajate ütlusi tervikuna ebatõepärasteks. E.J leiab, et S.K. viitas ekslikult temale kui lööjale, sest oli nii purjus. Kohus seda seisukohta ei jaga, sest S.K. on nii K.S. le kui ka A.K. le seda avaldanud, samuti lasknud oma õel Katrinil kirjutada vastavasisulise avalduse. S.K. oli kohtuistungil märksa kahtlevam ega kinnitanud seda enam absoluutse kindlusega. S.K. põhjendas kohtuistungil nimetatud asjaolu sellega, et kuna E.J teda välja kutsus, siis sellest tegi ta järelduse, et E.J ka teda lõi. See, et E.J S.K. lõi, on tõendatud K.S. ütlustega. Kohus on seisukohal, et K.S. l ei ole mingit põhjust E.J alusetult süüstada. K.S. teadis E.J hüüdnime Viksa järgi ning on ka enne nimetatud sündmust temaga kokku puutunud. Sellest järeldub, et K.S. ei saanud lööja isikus eksida. J.A. i, M.L. , M.K. ja A.A. ütlustesse suhtus kohus kriitiliselt, kuna leidis, et nad on ütluste andmise osas kokku leppinud, sest E.J ähvardas suure tõenäosusega reaalne vanglakaristus katseajal toimepandud tahtliku kuriteo eest; samas kui J.A. il, keda on karistatud sama päeva hommikul toimepandud kuriteo eest, ei olnud suurt midagi kaotada. Kohus pidas vajalikuks märkida, et nimetatud tunnistajate ütlused on omavahel vastuolus, samuti on nad vastuolus E.J-i ütlustega. Nende tunnistajate ütlused ei haaku mingilgi määral S.K. ning K.S. ja A.K. ütlustega. E.J-i sõnul ei kommenteerinud keegi mis oli juhtunud ja tal ei olnud kellegi käest küsida. Kõik kaitsjapoolsed tunnistajad on E.J-i tuttavad või sõbrad, kelle käest E.J oleks võinud juhtunu kohta küsida. Eeltoodu põhjal on kohtul alust arvata, et need isikud tegelikult ei ole tajunud sündmust, millest nad räägivad ja tegemist on valeütlustega. K.S. on avaldanud, et tema J.A. i väljas 2 ei näinud. J.A. i ütlused on vastuolus E.J-i ütlustega selles, kas oli kohe juttu sellest, mis väljas toimus või ei olnud. J.A. kinnitas kohtus, et E.J lihtsalt küsis, et mis toimus ja ta ütles, et ei tea. M.L. ütlused on vastuolus E.J-i ütlustega. M.L. kinnitas, et kui J.A. oli S.K. löönud, läks mööda umbes 3-5 min., kui E.J tuli baarist välja, kuid siis S.K. pikali ei olnud. Samas E.J-i väitel võisid olla mõned sekundid tema ja S.K. väljamineku vahel. E.J kinnitas, et kui ta baarist välja läks, siis oli S.K. paremat kätt kõhuli maas ja ta tõsteti püsti. M.K. ütlused on vastuolus E.J-i ütlustega. M.K. väitis, et kui ta baari sisse läks, siis oli E.J ka seal ja nad rääkisid omavahel sellest, kes seda inimest lõi ja E.J teadis juba siis, kes lõi. Kohus leidis, et E.J-i tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 263 p 1 järgi, sest ta rikkus avalikku korda vägivallaga, teo pani toime avalikus kohas, s.t baari esine seda kahtlemata on, sest sinna on juurdepääsuvõimalus piiramatul hulgal isikutel. Kohus leidis, et E.J-ile esitatud süüdistusest kuuluvad välja jätmisele sõnad „eelnevalt norinud“, sest ühtegi tõendit, mis nimetatud asjaolu kinnitaks, kohtu käsutuses ei olnud. Süüteokoosseis KarS § 263 p 1 järgi on täidetud, kui tegutsetakse vähemalt kaudse tahtlusega. E.J-i käitumises esinevad süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestas kohus järgmisi asjaolusid. Kohus tuvastas, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. E.J on varem kriminaalkorras karistatud 4-l korral ja väärtegude toimepanemise eest 12-l korral, sealjuures enne nimetatud kuriteo toimepanemist oli teda 3-l korral kriminaalkorras karistatud. E.J pani uue tahtliku kuriteo toime temale 21.11.2006 ja 27.11.2006 Viru Maakohtu kohtuotsustega määratud katseajal, uue tahtliku kuriteo toimepanemine katseajal on katseaja tingimuste olulisim rikkumine. KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on teise astme kuritegu. Vaatamata kuriteo toimepanemisele katseajal, leidis kohus, et karistuse eesmärke on siiski võimalik saavutada ka rahalise karistusega. Sealjuures, arvestades toimepandud teo jõhkrust ja saabunud tagajärge, peaks rahalise karistuse suurus jääma alla võimalikku keskmist määra. Kohus võttis päevamäära suuruse arvutamisel aluseks E.J-i keskmise päevasissetuleku 145 kr. Maakohus leidis, et kannatanu esindaja S.K. tsiviilhagi 880 kr on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes VÕS § 127 lg 1, 4, § 1043 ja § 1045 lg 1 p
9. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu E.J-i kaitsja vandeadv. K. Namm taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja asjas uue otsuse tegemist, millega mõista E.J süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi õigeks. S.K. tsiviilhagi 880 kr jätta rahuldamata. Maakohus on lubamatult võtnud süüdimõistva otsuse tegemisel aluseks S.K. ütlused, kuivõrd need ei kinnita süüdistatavale süüksarvatud kuriteo toimepanemist. S.K. on kinnitanud, et ta ei tea, kes teda lõi; ta läks baari uksest välja, nägi seal inimesi ja rohkem ei mäleta; see, et teda lõi süüdistatav, on tema järeldus ja kolmandatelt isikutelt saadud info. Kohus on tuginenud ka K.S. ütlustele ja seda olenemata asjaolust, et K.S. ütlused on vastuolus enamiku asjas kogutud tõenditega. Kohus ei ole arvestanud, et K.S. on S.K. endine tüdruksõber ja nende vahel on säilinud head suhted, milline asjaolu annab aluse kahelda tema ütluste tõelevastavuses. Samas on K.S. äärmiselt negatiivselt meelestatud süüdistatava suhtes, kuivõrd tema sugulasel ning K.S. l tekkis kunagi konflikt, millesse sekkus ka apellant. Apellandi hinnangul nähtub K.S. ütluste ebausaldusväärsus ka nende vastuolust S.K. ütlustega. Nimelt märkis S.K. , et tema K.S. ga baaris ei suhelnud ja nägi K.S. t esmakordselt baari ees trepil, kui ta välja läks. K.S. aga väitis, et soovis S.K. le baaris õnne. Samuti on K.S. kohtumenetluses antud ütlused vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega, kuivõrd esmalt kinnitas ta, et S.K. viibis baari ees rohkearvulises seltskonnas ning „neil tekkis omavahel vaidlus.“ Kohtus on K.S. öelnud, et kui ta välja läks, vaidlesid S.K. ja süüdistatav sel hetkel baari ees. Ka esineb siin 3 vastuolu S.K. ütlustega, kuna kannatanu on väitnud, et tema välja minnes kohtas ta K.S. t juba trepil kellegagi vestlemas. Samas, kui eeldada, et K.S. viivitas välja minemisega ja käis pärast S.K. baarist väljumist tualetis (nagu K.S. kinnitas kohtus), siis ei saanud ta näha, kes S.K. lõi. Asjaolud näitavad, et S.K. löödi vahetult pärast tema baarist väljumist. Eeltoodud asjaoludel tuleks K.S. ütlused tervikuna kõrvale jätta. Kohtuotsuse rajamine üksnes K.S. ütlustele on kaasa toonud ebaõige lahendi. Seega ei ole KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine piisavalt tõendatud ja KrMS § 7 lg 3 kohaselt oleks kõrvaldamata kahtlused tulnud tõlgendada E.J-i kasuks. Maakohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud üksnes K.S. ebausaldusväärsetele ütlustele. Ükski teine asjas kogutud tõend ei kinnita avaliku korra rasket rikkumist süüdistatava poolt. Vastupidi, J.A. i, M.L. , M.K. ja A.A. ütlustest nähtub veenvalt, et süüdistatav kuritegu toime ei pannud. Maakohus on oluliselt rikkunud KrMS § 8 lg 3, mistõttu tuleb otsus tühistada. Maakohus on ekslikult leidnud, et J.A. i, M.L. . M.K. ja A.A. ütlused on ebausaldusväärsed, mis tuleneb asjaolust, et need on vastuolus S.K. , K.S. ja A.K. ütlustega. Tegelikult ei ole need vastuolus kannatanu kindlate ning usaldusväärsete väidetega tema lööja osas, vaid üksnes S.K. poolt püstitatud hüpoteesiga. Kaitsja leiab, et A.K. ütlused ei näita kuriteo toimepanemist E.J-i poolt. Tunnistaja seda pealt ei näinud, vaid kuulis S.K. lt, kes tugines seda öeldes K.S. ebaõigetele ja alusetutele väidetele. Seega on J.A. i, M.L. , M.K. ja A.A. ütlused vastuolus üksnes K.S. ütlustega. Kohus on lubamatult eelistanud K.S. ütlusi nelja tunnistaja ja süüdistatava ütlustele. Kohus pole hinnanud tõendeid objektiivselt nende kogumis ja on rikkunud KrMS § 61, mis tõi kaasa ebaõige lahendi. M.L. , M.K. , J.A. ja J.A. kinnitavad, et kannatanut lõi J.A. ja need ütlused on kooskõlas süüdistatava ütlustega. Apellandile jääb arusaamatuks, millisel põhusel peab kohus J.A. i ennast süüstavaid ütlusi ebausaldusväärseteks. J.A. on tunnistanud S.K. löömist, ometi leiab kohus põhjendamatult, et ta püüab vaid sõpra kaitsta. Kohtu nimetatud järeldus on ekslik ja täiesti alusetu. J.A. ei nõustuks tema karistamisega teo eest, mida ta toime ei ole pannud. Apellant palub tühistada maakohtu otsuse ka tsiviilhagi väljamõistmises, kuna S.K. ei ole nõude tõendamiseks esitanud ühtegi kuludokumenti. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p
10. Apellatsioonis taotletakse süüdistatava õigeksmõistmist kriminaalasjas kogutud ja maakohtus uuritud tõendite pinnalt. E.J ja tema kaitsja soovivad seega ringkonnakohtult samadele tõenditele teistsuguse hinnangu andmist kui seda on teinud maakohus. E.J ja kaitsja leiavad, et maakohus on tõendite hindamisel ebaõigesti kohaldanud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nende väidetega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud asjaolud ning E.J-i ja tema kaitsja poolt ringkonnakohtu istungil toodud väited ei sea kahtluse alla maakohtu põhjalikult motiveeritud otsuse põhiosa (tl 124-132), kus on käsitletud kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus järginud KrMS § 61 lg 2 sätestatud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohus on analüüsinud kõiki kriminaalasjas 4 olemasolevaid tõendeid ja põhjendanud, miks kohus loeb süüdistust kinnitavad tõendid süüdistatava ja tema poolt esitatud tunnistajate ütlustest usaldusväärsemaks. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Ringkonnakohtu hinnangul on alusetu apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks maakohus oma järeldustes olnud ebajärjepidev, kuna luges esmalt E.J-i süüd kinnitavateks tõenditeks K.S. , A.K. ja S.K. ütlused ning hiljem leidis, et avaliku korra rasket rikkumist E.J-i poolt tõendavad üksnes K.S. ütlused. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei mäleta S.K. löömise hetke ega lööja isikut. Samuti ei näinud löömist pealt sel hetkel baaris sees viibinud A.K. . Kuriteo vahetuks tunnistajaks oli aga K.S. . K.S. nägi enda kinnitusel pealt E.J-i poolt S.K. löömist. K.S. oli ka isikuks, kes toetas S.K. peale toimunud löömist baari sisenemisel. Kuivõrd maakohus luges usaldusväärseteks S.K. ütlused selles, et kannatanu ja süüdistatav läksid baarist välja süüdistatava ettepanekul ja kutsumisel ning A.K. nägi K.S. t ja näost verist S.K. baari sisenemas, siis on kohus põhjendatult teinud järelduse, et ka S.K. ja A.K. ütlused kinnitavad E.J-i süüd talle esitatud süüdistuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses märgituga ka selles, et puudub alus kahelda S.K. ütlustes, mille kohaselt kutsus teda baarist välja E.J. Süüdistatava vastupidised ütlused hindab ringkonnakohus paljasõnalisteks. Kuigi S.K. ei mäleta löömist ega sellele vahetult järgnenut, on tema ütlused varem peol toimunu kohta kindlad ja selged. Ringkonnakohus nõustub seega maakohtu seisukohaga, et E.J-i süü on tõendatud S.K. , K.S. ja A.K. ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega, s.o väljavõttega S.K. haigusloost ning äratundmiseks esitamise protokolliga, milles K.S. tundis fotol nr 2, s.o E.J-i fotol ära Viksa nimelise noormehe. Ringkonnakohus leiab, et K.S. ütlustel on kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel suur roll. Kaitsja on asunud seisukohale, et K.S. ütlused on vastuolus enamiku asjas kogutud tõenditega. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et asjas esineb mõningaid vastuolusid ja ebaselgusi: vastuolu S.K. ja K.S. ütlustes selles, kas nad enne õues toimunud kuriteosündmust baaris suhtlesid; vastuolu K.S. ja A.K. ütlustes selles, kas A.K. ütles K.S. le, et S.K. läks baarist välja; vastuolu K.S. kohtueelses menetluses antud ütlustes selles, kas S.K. l oli vaidlus vaid E.J-iga või olid nad rohkemaarvulises seltskonnas; ebaselgus selles, kui pikk ajavahemik jäi S.K. ja K.S. baarist väljumise vahele ja kas sellest tulenevalt K.S. sai S.K. löömist näha. Samas leiab ringkonnakohus, et kriminaalasja menetlemise erinevatel etappidel antud ütluste erinevus ja samuti erinevate isikute poolt antud ütluste lahknevus detailides ei tähenda alati ütluste vastuolulisust olulises põhisündmuses, mis tooks kaasa ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise. Seega ei nõustu ringkonnakohus käesolevalt kaitsja väitega, et K.S. ütlused tuleks tervikuna kõrvale jätta. Inimene tajub erinevaid sündmusi erinevalt, s.o detailsemalt jäävad meelde erandlikud olukorrad ja sündmused, s.h kuriteosündmus. Seega on mõistetav, kui tavalises peosituatsioonis vahetatud laused ja eelnevalt toimunu ning nähtu ei ole üksikasjalikult meeles. K.S. ütlusi hinnates tuleb asuda seisukohale, et tema ütluste sisu on kõiges olulises, s.o E.J-i poolt kannatanu löömist kirjeldavalt, ühtelangev ning kooskõlas ka S.K. ja A.K. ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega. Põhjendamatu on kaitsja seisukoht, mille kohaselt ei ole K.S. konkreetselt öelnud, et E.J lõi S.K. , vaid on öelnud, et „tema teada ta teda lõi;“ kaitsja hinnangul see, kust selline teadmine tuli, ei selgu ei K.S. ütlustest ega kohtuotsusest. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu istungi protokollist (tl 75, 76 pöördel) nähtuvad K.S. ütlused, mille kohaselt ta nägi, kuidas E.J lõi S.K. näkku, S.K. kukkus ja E.J läks baari tagasi. Seega kirjeldab tunnistaja enda poolt vahetult nähtut ja tajutut. Ka maakohus on otsuses märkinud: „K.S. avaldas, et kui tema vaatas, siis seisid viimased vastakuti ning E.J lõi S.K. le ühe korra käega näo piirkonda ja läks baari tagasi.“ Apellatsioonis ja ringkonnakohtus toimunud istungil on kaitsja leidnud, et kuivõrd K.S. S.K. endine tüdruksõber ning seejuures ka äärmiselt negatiivselt meelestatud E.J-i suhtes, siis on tõsine alus kahelda tema ütluste tõelevastavuses. 5 on Ringkonnakohus kaitsja sellise alusetu järeldusega ei nõustu. Kuriteo sündmuse toimumise ajaks K.S. l kannatanuga enam lähedasi suhteid ei olnud ning K.S. kohtus antud ütluste kohaselt ei olnud nad poole aasta jooksul omavahel ka suhelnud. Seega ei ole mingit alust kahtlustuseks tema ütluste erapoolikuses. Samuti ei ole asjas tõsiseltvõetavaid kahtlusi selles, et K.S. l oleks motiiv E.J-i alusetult süüdistamiseks. Maakohus on tuvastanud, et K.S. l oli varasemalt olnud probleeme E.J-i sugulasega. Seda on tunnistanud ka K.S. . Samas nähtub tema ütlustest, et sellega seoses ta E.J-iga kokku ei puutunud ja mehega ei suhelnud. K.S. kinnitas, et juhtum ei mõjuta mingil määral tema ütlusi ja viha ega pahameelt tal E.J-i vastu ei ole ega ole kunagi olnudki. Ringkonnakohus on seisukohal, et K.S. ütlused pealtnähtud löömise kohta on usaldusväärsed ja põhinevad tema poolt vahetult tajutul. Kaitsja vaidlustab apellatsioonis maakohtu otsustuse J.A. i, M.L. , M.K. ja A.A. ütluste ebausaldusväärseteks lugemises ja leiab, et tegemist on usaldusväärsete tunnistajatega. Samuti, kaitsja hinnangul on maakohus põhjendamatult asunud seisukohale, et J.A. i süü ülestunnistus on antud vaid soovist sõpra kaitsta ja ei ole tõelevastav. Ka ringkonnakohtus toimunud istungil rõhutas kaitsja, et J.A. i süü omaksvõtt on põhjendamatult jäetud tähelepanuta. Kaitsja leiab, et ükski inimene ei võtaks süütunnistamisega kaasnevaid probleeme kellegi kaitsmiseks enda kanda. Samuti ei selgu otsusest, miks E.J oli vaja päästa. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult lugenud J.A. i, M.L. , M.K. ja A.A. tunnistused valeütlusteks ja J.A. i poolt süü ülestunnistamise ebausaldusväärseks. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kuriteosündmus leidis aset 17.03.
11. E.J andis ütlused kahtlustatavana ülekuulamisel 9.04.2007 ja 7.06.
12. Taotlus J.A. i ülekuulamiseks tehti alles oktoobris 2007, s.o üle poole aasta möödumisel sündmusest. M.L. , M.K. ja A.A. ülekuulamist taotles kaitsja alles Viru Maakohtus 14.03.2008 toimunud kohtuistungil. Nimetatud taotluse maakohus ka rahuldas. E.J on ringkonnakohtus toimunud istungil tunnistajate hilist väljakutsumist selgitanud sellega, et ta esialgu ei teadnud, kes kannatanut lõi. Seepärast hakkas ta ise asja uurima ja lööjana selgus hiljem J.A. . Kaitsja on samal istungil viidanud KrMS §-le 297 ja leidnud, et nimetatud paragrahvi alusel tekib kaitsel õigus täiendavate tõendite kogumist nõuda, kui eelnevad tõendid on uuritud. Ringkonnakohus leiab, et hinnates kaitsepoolsete tunnistajate ütluste usaldusväärust, tuleb lähtuda antud ütluste sisust ning anda hinnang süüdistatava jaoks nii oluliste tõendite esitamisest alles menetluse hilisemas staadiumis. Maakohus on otsuses üksikasjalikult käsitlenud J.A. i, M.L. , M.K. ja A.A. ütlusi. Samuti on maakohus välja toonud tunnistajate ütlustes esinevad vastuolud. Ringkonnakohus neid ütlusi tervikuna siinkohal kordama ei hakka. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et toodud kaitsepoolsed tunnistajad on omavahel ütluste andmise osas kokku leppinud ja andnud valeütlusi. Nii maa- kui ringkonnakohus on motiveerinud asjaolud, mille põhjal K.S. ütlusi tuleb hinnata usaldusväärseteks ning tema ütlused on kooskõlas S.K. ja A.K. ütlustega. Kaitsepoolsete tunnistajate ütlused ei haaku kohtute poolt usaldusväärseteks tunnistajateks loetud isikute ütlustega milleski. Samuti on tunnistajate ütlused vastuolus omavahel ja ka süüdistatava ütlustega ning seda just kuriteosündmusega seonduvalt. Õige on kaitsja väide, et käesolevaks ajaks on toimunust möödunud aeg, mis pärsib asjaolude detailset meenutamist. Samas tuleb aga arvestada, et kuriteosündmusega seonduv, kui sellesse oli segatud tunnistajate sõber või hea tuttav, oleks pidanud meelde jääma. Nii on E.J andnud ütlusi, mille kohaselt tema baarist väljudes oli S.K. paremat kätt kõhuli maas; samuti, et pärast väljas toimunut ei olnud tal kelleltki küsida, mis seal täpselt toimunud oli. J.A. i tunnistuse järgi oli S.K. E.J-i baarist väljumise ajaks juba püsti tõstetud; samuti nähtub tema ütlustest, et E.J küsis temalt baari ees toimunu kohta ja tema ei tahtnud seletama hakata ning vastas, et ei tea. E.J-iga oli tal toimunud löömisest juttu alles siis, kui viimane prokuratuuris käis. M.L. on väitnud, et E.J-i baarist väljumise 6 ajaks oli S.K. juba püsti. Ta sai enda sõnade kohaselt juunis teada E.J-i kohtu alla minemisest, kuid ei võtnud midagi ette, sest ei teadnud, kuhu minna. Ta kinnitas, et ütles E.J-ile , kes tegelikult lööjaks oli – s.o J.A. . M.K. ütlustest nähtub, et ta nägi, kuidas J.A. lõi S.K. ning selle järgselt baaris rääkis ta sellest ka E.J-iga , kes juba teadis tegelikku lööjat. Alles 3-4 kuud hiljem sai ta J.A. i käest teada, et E.J süüdistatakse selles löömises. E.J pöördus tema poole kuskil 6 kuud tagasi jutuga tema tunnistama tulemisest. Ringkonnakohus leiab, et lisaks vastuoludele nähtub eeltoodust, et lähtuvalt kaitseversioonist, oli E.J baari ees neli head tuttavat/sõpra, kelle käest baaris toimunu kohta pärida, mis omakorda muudab paljasõnaliseks ja otsituks E.J-i väited sellest, et tal ei olnud kellelegi küsimusi esitada ja ta hakkas alles hiljem uurima ning asjaolusid selgitama. Samuti ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas tunnistusi andvate isikute usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate isikute ütluste kõrvutamisega, vaid oluline on muuhulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et süüdistatava lapsepõlvesõber M.L. ja teised E.J-iga sõbralikes suhetes olevad tunnistajad hakkavad ütlusi andma alles kohtumenetluses. Täiesti ebausutav on M.L. väide sellest, et ta ei teadnud, kuhu tunnistama minna. Loogiline ega usutav ei ole ka E.J-i käitumine, s.o nii oluliste tunnistajate nimetamine ja väljakutsumine nii pika aja möödumisel tema kahtlustatavana ülekuulamisest. Lähtudes kaitsepoolsete tunnistajate ütlustes esinevatest vastuoludest, nende ütlustes elulisest mitteusutavusest ning maa- ja ringkonnakohtu poolt usaldusväärseteks tunnistajateks hinnatud isikute ütlustest, on põhjendatud seisukoht E.J-i süü tõendatusest S.K. löömisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J.A. i, M.L. , M.K. ja A.A. ütlused on antud eesmärgiga vabastada E.J süüst. Asja materjalidest nähtuvalt 17.03.2007 oli E.J katseajal, milline talle oli mõistetud Viru Maakohtu 27.11.2006 otsusega. Seega ähvardas teda katseajal toimepandud tahtliku kuriteo eest reaalne vanglakaristus. J.A. oli 17.03.2007 kl 04.15 paiku toime pannud aga KarS § 263 p 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo (ta mõisteti selles süüdi Viru Maakohtu 26.09.2007 otsusega kokkuleppemenetluses ja teda karistati rahalise karistusega 60 päevamäära, s.o 3120 kr). Enne seda teda kriminaalkorras karistatud ei ole. Nii on maakohus põhjendatult asunud seisukohale J.A. i poolt süü enda peale võtmise kohta sooviga päästa sõber E.J reaalsest vangistusest. Seega, maakohus ei ole jätnud tähelepanuta J.A. i süü omaksvõttu, nagu on märkinud kaitsja, vaid üksikasjalikult motiveerinud selle mittearvestamise põhjuseid, milliseid ringkonnakohus eeltoodust nähtuvalt ka jagab. Kaitsja on apellatsioonis maakohtule ette heitnud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist – KrMS § 8 lg 3 -, mistõttu kaitsja arvates tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus juhib siinkohal tähelepanu, et sellist sätet menetlusseadustikus ei sisaldu ja tegemist on ühelõikelise paragrahviga. Apellatsiooni tekstist tulenevalt võis kaitsja siinkohal silmas pidada KrMS § 7 lg 3, leides, et asjas tekkinud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus on seisukohal, et KrMS § 7 lg 3 rikkumist käesolevalt ei esine. Maakohus ja ringkonnakohus on hinnanud kõiki asjas esinevaid tõendeid kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud seisukohaga maakohtu poolt tsiviilhagi põhjendamatus väljamõistmises. Apellatsioonist nähtuvalt ei vaidlusta apellant asjas mitte väljamõistetud tsiviilhagi suurust või kulutusi, mille eest kannatanu esindaja hüvitist soovib, vaid asjaolu, et S.K. ei ole nõude tõendamiseks esitanud ühtegi kuludokumenti. Seega on kaitsja arvates varalise kahju tekkimine täies ulatuses tõendamata. Ringkonnakohus leiab, et kui asjaoludest tulenevalt on selge, et kahju tekkis, siis ei saa see, et kannatanul ei õnnestu kahju täpset suurust tõendada, olla kahju hüvitamisest keeldumise alus. 7 Nimetatud seisukoht tuleneb Võlaõigusseaduse § 127 lg 6, mille kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Ka Riigikohus on 17.06.2002 lahendis nr 3-2-81-02 väljendanud seisukohta: „Kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada.“ Ringkonnakohtu hinnangul kriminaalasjades konkreetse kahjusumma kindlaksmääramisel ongi väga suur roll just kannatanu ütlustel. Kannatanu S.K. ema on kohtuistungil jäänud tsiviilhagi 880 kr väljamõistmise nõude juurde. Ta on selgitanud, et tsiviilhagi koosneb kulutustest, mis tekkisid seoses haiglas poja vaatamas käimisega, pojaga haiglas niitide väljavõtmisel käimisega ja ravimite ostmisega: auto tellimiseks maksis ta kahel korral vist a’ 200 kr; ühel korral käis ta üksi rongiga, mille pilet maksis vist 70 kr ja ühel korral käis ta koos S.K. ga rongiga haiglas niite välja võtmas; ravimitele kulus umbes 60 kr. Linnasisese transpordi kulutusi ta öelda ei oska. Ta ei hoidnud kuludokumente alles, kuna ei teadnud, et see on vajalik. Samuti ei kirjutanud ta tehtud kulutusi üles. Eeltoodut arvestades asub ringkonnakohus seisukohale, et käesolevalt on tõendatud S.K. poolt kantud kulutused ja kulutuste põhjuslik seos E.J-i tegevusega. E.J-i löögist purunes kannatanu lõualuu kahest kohast, mistõttu tal tuli viibida haiglas, kus ema teda külastas ja samuti käia hiljem arstlikus kontrollis ning kulutada raha ravimitele. Seega on maakohus põhjendatult E.J-ilt välja mõistnud 880 kr tsiviilhagi katteks S.K. kasuks. Tiit Lõhmus Ago Kutsar 8 Maarika Kuusk