Obsah (16)

§ 7 § 63 § 82 § 81 § 339 § 338 § 340 § 341 § 312 § 62 § 18 § 266 § 305 § 306 § 271 § 313

1-07-9729 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2009 Tartu Kriminaalasja number 1-07-9729 (06240000007) Kohtukoosseis Ago Kutsar, Tiit L

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu

juuli 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-9729 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista P.J-i kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Oleg Gorškaljovi poolt osutatud õigusabi eest 3012 krooni riigituludesse. P.J tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034800017 või Swedbanki arveldusarvele nr
Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „P.J 1-07-9729, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
detsembril 2009 kell 12.
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
detsembrist
Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
detsembrist
Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohus tunnistas
juuli 2009 otsusega P.J süüdi KarS § 294 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati P.J-i karistuse kandmise aja hulka eelvangistuses viibitud aeg 22.11.2006 kuni 24.11.2006, s.o 3 päeva ning loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 5 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 73 lg 2 alusel mõisteti vangistus 2 aastat 5 kuud ja 27 päeva täitmisele osaliselt ning mõisteti P.J-ile koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel ei pöörata P.J-ile mõistetud karistusest täitmisele vangistust 2 aastat 1 kuu ja 27 päeva, kui süüdimõistetu ei pane talle maakohtu poolt määratud 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks tuleb lugeda 07.07.
KarS § 49 kohaselt võeti P.J-ilt lisakaristusena ära kolmeks aastaks õigus töötada riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või eraõiguslikus juriidilises isikus ametikohal, kus temale on pandud juhtimis-, haldamis- või järelevalveülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. I.B. tsiviilhagi 2000 krooni mõisteti välja P.J-ilt. 2 Sama otsusega tunnistati S.G süüdi KarS § 291 järgi ning mõisteti talle karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati S.G karistuse kandmise aja hulka eelvangistuses viibitud aeg 22.11.2006 kuni 24.11.2006, s.o 3 päeva ning loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 5 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 73 lg 2 alusel pöörati S.G-le mõistetud vangistus 2 aastat 5 kuud ja 27 päeva täitmisele osaliselt, millest kuulub koheselt ärakandmisele 4 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel ei pöörata S.G-le mõistetud vangistust 2 aastat 1 kuu ja 27 päeva täitmisele, kui S.G ei pane talle määratud 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti 07.07.
KarS § 49 alusel võeti S.G-lt lisakaristusena ära kolmeks aastaks õigus töötada riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või eraõiguslikus juriidilises isikus ametikohal, kus temale on pandud juhtimis-, haldamis- või järelevalveülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. S.G mõisteti õigeks KarS § 294 lg 2 p 3 järgi, seoses ringkonnaprokuröri poolt süüdistusest loobumisega. Maakohus arutas S.G süüdistust KarS § 291 järgi selles, et tema olles XXX , kes korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 4 lg 2 p 18 ja KarS § 288 mõttes on ametiisik ning täites oma teenistuskohustusi ja olles kohustatud oma töös juhinduma Politseiameti 11.03.1993 käskkirjaga nr 51 kinnitatud patrullteenistuse määrustiku punktist 42, mille kohaselt on patrulltoimkonna põhiülesandeks avaliku korra ja inimeste ühiskondliku turvalisuse tagamine ning õigusrikkumiste ärahoidmine ja tõkestamine, 05.07.2006 kella 22.00 paiku XXX-XX asuva maja juures, peale seda kui Narva linnas koerte ja kasside pidamise eeskirja p 4.2 nõudeid rikkunud O.G. täitis tema seadusliku korralduse panna koer rihma otsa ja suundus koeraga oma kodusissekäigu poole, tõkestas S.G põhjendamatult O.G. poolt õigusrikkumise lõpetamist, kasutas ebaseaduslikult O.G. suhtes vägivalda, kellel
rasedusnädalal olid ilmsed rasedusetunnused ja kes teatas sellest S.G-le , haaras O.G. kätest, tiris puu juurde ja surus ta kõhuga vastu tüve, peale mida kasutas ebaseaduslikult tema suhtes erivahendeid-käeraudu, aheldades nendega O.G. puu külge, millega tekitas O.G. näole marrastused, kätele verevalumid, turse ja marrastused ning seadis ohtu tema sündimata lapse elu, mistõttu O.G. oli sunnitud pöörduma haiglasse arstiabi saamiseks ja viibima ravil kuni 18.07.2006 ähvardava nurisünnituse ohu 1 tõttu. Oma tegevusega rikkus S.G politseiseaduse (PolS) § 15 p 1 nõudeid, mille kohaselt on keelatud kasutada erivahendeid ilmsete raseduse tunnustega naise vastu. - I. Lapotšikini süüdistust KarS § 294 lg 2 p-de 2, 3 järgi selles, et tema, olles XXX , kes KVS § 4 lg 2 p 18 ja KarS § 288 mõttes on ametiisik, olles kohustatud oma töös juhinduma Politseiameti 11.03.1993 käskkirjaga nr 51 kinnitatud patrullteenistuse määrustiku punktist 42, mille kohaselt on patrulltoimkonna põhiülesandeks avaliku korra ja inimeste ühiskondliku turvalisuse tagamine ning õigusrikkumiste ärahoidmine ja tõkestamine, ning ametiseisundist tulenevalt kohustatud vormistama väärteomaterjale, olles 22.11.2006 kella 01.00 paiku Narva linnas XXX-XX maja juures, täites ametikohustusi koos XXX S.G-ga, pidas kinni liiklusekirjade rikkumise eest alaealise V.B. , kes juhtis sõiduautot Fiat Regata reg nr XXX XXX ilma juhiloata, ära kasutades oma ametiseisundit, nõustus sõiduki juhilt V.B. vastu võtma altkäemaksu, nõudes altkäemaksu summas 2000 krooni. Vastutasuks lubas vanemkonstaabel P.J jätta alaealise V.B. suhtes vormistamata väärteomaterjalid mootorsõiduki juhtimise eest vastavat juhiluba omamata. Kinnipeetud V.B. 3 küsis raha 2000 krooni oma vanaisa I.B. lt ja andis raha summas 2 000 krooni vanemkonstaabel P.J-i kätte kohe peale kinnipidamist. Peale P.J-ile 2000 krooni üleandmist toimetas politseipatrull V.B. tagasi sõiduauto Fiat Regata reg nr XXX XXX peatamiskohta XXX-XX maja juurde Narva linnas. Süüdistatav S.G enda süüd ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on S.G süü KarS § 291 järgi tõendatud: - Kannatanu O.G. ütlustega, et 05.07.2006 õhtul läks ta õue jalutama koos oma dogi tõugu koeraga. Koer ei olnud tal rihma otsas, kuna oli juba hilja ja inimesi õues polnud ning koer kõndis O.G. kõrval. Parkimisplatsil nägi ta pargitud politseiautot. Jõudmata oma sissekäiguni, kuhu oli ligikaudu 30 meetrit, kuulis O.G. enda suunas hõiget politseiautost. Politseinik karjus, et O.G. rikub koertega jalutamise eeskirju. O.G. pani oma koera rihma otsa ja jätkas liikumist sissekäigu suunas. Politseinik jätkas patrullautost karjumist, et O.G. peab minema tagasi kust tuli. Tol ajal oli O.G. rase
nädalat. Seejärel hüppas politseinik, ise karjudes, patrullautost välja, jooksis tema juurde ja tõkestas tee. O.G. püüdis politseinikust mööda minna, kuid politseinik haaras O.G. mõlemast küünarvarrest ega lasknud seda teha. Politseinik (S.G ) raputas O.G. t kogu aeg küünarvartest kinni hoides ja hakkas lükkama politseiauto poole. O.G. ütles S.G-le, et on rase. S.G karjus: „Ah sa oled rase naine, kohe ma sulle näitan, rase“. S.G tiris O.G. koos koeraga kõrval kasvava puu juurde ja püüdis panna O.G. käed raudu. Kui S.G tiris O.G. t puu juurde, siis kannatanu tundis, et keegi veel haaras temast selja tagant kinni, koos tiriti ta puu juurde ja jõuga paisati O.G. vastu puud, mille tagajärjel lõi kannatanu vastu puutüve ära näo ja alakõhu. Hommikul läks O.G. arsti juurde, kus tehti kindlaks diagnoos - raseduse katkemise oht. O.G. paigutati statsionaari, kus ta viibis kuni 10.07.
- Kannatanu abikaasa tunnistaja K.G. ütlustega, et 05.07.2006 õhtul helistas temale abikaasa O. ja teatas, et maja sissekäigu juures kinnitas politseitöötaja teda käeraudadega puu külge. Kui K. koos A.S. sündmuskohale saabusid, O. t nad ei näinud. Politseinik S.G vastas nende küsimusele, mis juhtus, et ta ei pea andma neile aru ja ei hakka rääkima seni, kuni K.G. ja A.S. ei esita dokumente. Tuli O. ja A.S. tegi temast mobiiltelefoniga pilte. Kodus O. rääkis mehele, et tal lähevad käeraudade pärast käed paiste ja K. ning O.G. id sõitsid traumapunkti, kus kõik ﬁkseeriti. - Tunnistaja A.S. i ütlustega, et tema pool külas oli tuttav K.G. , kellele õhtupoolikul helistas abikaasa O.G. . Peale abikaasaga rääkimist K.G. ütles, et politseitöötaja maja sissekäigu juures kinnitas O. käeraudadega puu külge. Kui nad kahekesi koos sündmuskohale tulid, O. t seal ei olnud. Politseinik S.G ei tahtnud temaga rääkida. Kui O. tuli majast välja, olid tema paremal käel käerauad. O.G. seletas, et jalutas koeraga ja ilma põhjuseta S.G aheldas ta käeraudade abil puu külge. A.S. pildistas oma mobiiltelefoniga O.G. sündmuskohal. - Tunnistaja V.K. ütlustega, et teab naabrinaist nimega O. t, kes jalutas oma dogi tõugu koeraga ja suundus oma sissekäigu poole. V.K. kuulis, et politseinik hõikas O. t: ”Naisterahvas, peatuge“. Koer oli O. kõrval. O. tahtis minna sissekäiku, kuid politseinik haaras tal käest kinni. O. tõrjus tema käe tagasi ja läks sissekäigu poole. Peale seda politseinik haaras O. st kahe käega jõhkralt kinni ja tiris ta puu juurde, surus rinnaga vastu puutüve. Kui O. oli juba käeraudades, tõusis koer tagajalgadele ja pani esikäpad politseitöötaja peale. - Tunnistaja A.T. ütlustega, et suveõhtul kuulis ta naisterahva südantlõhestavat karjumist. A.T. nägi kahte politseitöötajat. Samuti nägi oma naabrinaist O. t, kes seisis politseitöötajatest umbes 2 meetri kaugusel puu juures ja tema kätel olid käerauad. O. karjus politseitöötajatele, 4 et ta on rase. Rasedus oli visuaalselt nähtav. O. kõrval oli tema dogi tõugu koer, kes seisis rahulikult. A.T. pöördus paar korda politseiniku S.G poole palvega vabastada O. , kuid see ei mõjunud. - Tunnistaja V.F. ütlustega, et 05.07.2006 õhtupoolikul kutsus ta välja politsei seoses ühe sõiduauto valesti parkimisega. Kui oli juba politseiautos ja andis ütlusi, V.F. nägi, et hoovi astus O.G. . Tema kõrval oli dogi tõugu koer. Koer ei olnud rihma otsas ja oli suukorvita. Politseitöötaja küsis, miks koer on suukorvita ja rihmata. O.G. vastas: „Ma tean paremini, kuidas koeraga jalutada enda hoovis.“ O.G. hakkas minema oma sissekäigu suunas. Koer kõndis edasi tema kõrval. Politseitöötaja hõikas O. t, et ta ju räägib temaga ning kuhu ta läheb. O. jätkas oma teed. Politseitöötaja väljus autost ja hõikas O. t veel kord ja tõkestades talle teed. O. koer oli kogu selle juhtumi ajal O. kõrval ja käitus rahulikult. Koer justkui hüppas koha peal, arvates, et kõik see on mäng. Koer ei rünnanud politseitöötajat ega haukunud tema peale. O. pandi käeraudadega puu külge kinni ja ta helistas mobiiltelefoniga. - Tunnistaja N.G. ütlustega, et 05.07.2006 peale kella 22.00 nägi, et naisterahva ees seisis politseitöötaja ning naisterahva kõrval seisis suur dogi tõugu koer. Naisterahvas vehkis kätega politseitöötaja ees ja selgitas talle midagi. Naisterahvas astus politseitöötaja poole, liikus ette, aga politseitöötaja taganes. Tunnistaja ei näinud, et naisterahvas oleks politseitöötajat lükanud. Koer kõndis naisterahva kõrval ja käitus väga rahulikult. - Tunnistaja N.S. ütlustega, et 05.07.2006 õhtupoolikul sõitis XXX-XX , kus tekkis konﬂiktne situatsioon, konstaablid S.G ja N.L. ühelt poolt ja mingisugune naisterahvas teiselt poolt, vahel. Kui N.S. saabus sündmuskohale nägi ta, et naisterahva parema käe otsas rippusid käerauad. S.G selgitas, et väljus patrullautost, andis korralduse panna koer rihma otsa. Kuna naisterahvas ignoreeris politseitöötaja korraldust ning hoovis olid inimesed ja lapsed, oli konstaabel S.G sunnitud väljuma autost, tõkestama naisterahva tee ja kordama enda nõudmist panna koer rihma otsa. Tunnistaja N.S. ei märganud naisterahval ilmseid raseduse tunnuseid. - Patrullilehe koopiaga, mis tõendab, et 05.07.2006 patrullitoimkonnas olid S.G ja N.L. . Patrullilehe koopia ei kajasta, et 05.07.2006 oli kinni peetud O.G. , kelle suhtes politseinik S.G kasutas erivahendit, nimelt käeraudu ja et O.G. poolt oli rikutud Narva Linnavolikogu 19.09.2003 määrust nr 34/18 Narva linnas koerte ja kasside pidamise eeskirja p 4.
- SA Narva Haigla väljavõtte koopiaga, millest nähtub, et 10 nädalase rasedusega võeti O.G. arvele 06.07.
Samal päeval tehtud ultraheliuuring kinnitas raseduseks koguni 11 nädalat. Konﬂikti toimumise päeval 05.07.2006 käis O.G. plaanilises kontrollis ning siis kinnitati tema rasedus 15 nädalat. Seoses konﬂiktiga oli ta töövõimetuslehel ähvardava nurisünnituse tõttu kuni 18.07.
Maakohus leidis, et kannatanu O.G. ütlused langevad kokku tunnistajate ütlustega. Tunnistaja V.K. kinnitas maakohtus, et nägi kuidas politseinik peatas O.G. , haarates temast jõhkralt kinni ja tiris puu juurde, aheldas ta käeraudadega puu külge. Koer käitus rahulikult. Tunnistaja V.K. kuulis, kui O.G. teatas politseinikule, et ta on rase ja rasedaga nii käituda ei tohi. Tunnistaja V.K. i kinnitusel oli rasedus visuaalselt märgatav. Ütluste ja olustiku seostamise protokollile lisatud fototabelitel on näha, kus O.G. on käeraudadega ja selgelt on näha O.G. rasedus. Seda ei ole vaja mõistatada, vaid paistab koheselt silma, et tegemist on lapseootel naisega. Tunnistaja A.T. kinnitas, et selgitas politseinik S.G-le, et O.G. on rase ja temaga nii käituda ei tohi. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud kaks tunnistajat, kelle ütlused langevad kokku kannatanu O.G. ütlustega viimase raseduse kohta. Süüdistatav S.G ja tunnistaja N.L. ei eitanud, et kuulsid tunnistajate poolt ja kannatanu kinnitust, et O.G. on rase. 5 Tunnistajate N.G. ja V.F. ütlustega leidis kinnitust, et O.G. koer politseinikke ei rünnanud ega haukunud nende peale. Kannatanu O.G. kinnitas, et ta reageeris koheselt politseitöötaja nõudele võtta koer jalutusrihma otsa, sest tal oli jalutusrihm kaasas. Süüdistatav S.G kinnitas samuti, et ta nägi O.G. l käes koera jalutusrihma, vaatamata sellele, et O.G. liikus kodu poole ja oli oma sissekäigust paari sammu kaugusel, tõkestas S.G tema kodutee ja seega ka õigusrikkumise lõpetamise võimaluse O.G. poolt. Kannatanu O.G. on eeluurimisel ja maakohtus kinnitatud, et peale S.G küsimust, miks on koer jalutusrihmata, kinnitas ta koheselt koerale jalutusrihma. Tema ütlused on kooskõlas kohtuistungitel üle kuulatud tunnistajate V.F. , N.G. , V.K. i, A.T. i ütlustega selles osas, et koer oli kogu selle juhtumi ajal O. kõrval ja käitus rahulikult. Kuna kannatanu ütlused on kooskõlas teiste tunnistajate ütlustega, ei ole alust nende õigsuses kahelda. Koer ei urisenud, haukunud ega seganud muul viisil kuidagi politseinike tegevust. Seega on S.G ja tunnistaja N.L. i ütlused paljasõnalised, et O.G. ei allunud S.G korraldusele panna koer jalutusrihma otsa. Süüdistatav S.G nõudis O.G. lt täiesti arusaamatult tagasiminemist sinna suunas kust ta just oli tulnud ja ei selgitanud oma nõudmise põhjust. Ka see tõendab, et O.G. pani oma koera jalutusrihma otsa kohe pärast S.G poolt tehtud märkust, et S.G tiris O.G. koos koeraga puu juurde. Sellest järeldub, et tõepoolest koer oli jalutusrihma otsas. Kannatanu ütles mitu korda enne tema puu juurde tassimist S.G-le, et ta on rase. S.G jõhkrad toimingud kannatanu suhtes, samuti tema ähvardus lasta maha kannatanu koer, põhjustasid kannatanul hüsteeria ja närvišoki. Ohtu tegelikkuses ümbruskonnale ei olnud ei koerast ega ka O.G. lt. Samal ajal, kui O.G. oli aheldatud käeraudadega puu külge, tunnistaja A.T. oli O.G. kõrval ja O.G. koeralt mingit ohtu tunnistaja jaoks ei olnud. O.G. püüdis rasedana konﬂikti vältida ja soovis koju pääseda, kuid selles takistas teda S.G. Sel ajal kui O.G. suutis vabastada ühe käe käeraudadest, läks ta kohe koos koeraga koju. Kannatanu käitumine ei lange kokku süüdistatav S.G ja tunnistaja N.L. i ütlustega, et oht oli nii O.G. lt kui ka tema koera poolt. Kui O.G. ja tema koera poolt oli tõepoolest oht politseinike ja ümbruskonna jaoks, siis vaevalt O.G. pärast käe käeraudadest vabastamist koju oleks jooksnud. Konﬂikti alustajaks oli nimelt S.G. Konﬂiktil tagajärjel hakkas O.G. l halb ja abikaasa viis ta traumapunkti, seal tuvastati marrastus paremal põsel, marrastused ja paistetused randmel, küünarvarrel, sinikad õlgadel, parema käe sise-ja välisküljel, kõik see ﬁkseeriti meditsiinilise läbivaatuse aktis nr 7482 ja kannatanule osutati arstiabi. 06.07.2006 paigutati kannatanu statsionaari tilgutite alla raseduse katkemise ohu diagnoosiga. S.G ebaseaduslik tegevus erivahendite ja jõu kasutamisel tekitas kahju O.G. tervisele ja ohu tulevase lapse elule ja tervisele. S.G polnud mingit alust O.G. suhtes kasutada erivahendeid. PolS § 14 lg 6 p 6 kohaselt võib politseiametnik õigusrikkujate kinnipidamisel ning kinnipeetava allumatuse või vastupanu osutamise korral politseiametnikule, kasutada erivahendeid (s.h käeraudu). Antud juhul ei toimunud õigusrikkuja kinnipidamist ja kinnipeetava allumatust või vastupanu. Vastavalt politseiseadusele ei ole õigust erivahendeid kasutada isiku väljakutsuva ja provokatiivse käitumise tõttu või rahustamiseks. Eriti jõhker oli politseiametniku tegevus, mis väljendus selles, et politseiametnik aheldas raseda naise käeraudadega puutüve külge. Ammugi ei oleks tohtinud kasutada erivahendeid ilmsete raseduse tunnustega naise suhtes. Sellega rikkus S.G 1 PolS § 15 p 1 nõudeid. Tunnistaja V.K. kinnitas kohtus, et kui O. oli juba käeraudades, tõusis koer tagajalgadele ja pani esikäpad politseitöötaja peale, aga keha toetas ta O. vastu. Tunnistaja V.K. i ütlusi kinnitas ka tunnistaja N.L. , kes ütles, et O.G. kätele käeraudade panemisel koer hüppas tagumistel käppadel. Ütlused näitavad, et käeraudu kasutas S.G enne kui O.G. koer tõusis tagajalgadele ja pani esikäpad S.G peale. O.G. koera tõusmine tagakäppadele pannes esikäpad S.G peale, oli esile kutsutud S.G provokatsioonist O.G. suhtes. O.G. koera käitumist silmas pidades koer tajus ohtu S.G poolt, kes kasutas jõudu ja aheldas koera omaniku käeraudadega puu külge. 6 Konﬂikti ajal oli O.G. l
rasedusnädal ja tal olid nähtavad rasedustunnused (suurenenud kõht). Seega süüdistatav S.G pani toime süüteokirjeldusele vastava teo. Süüdistatava S.G seletus, et O.G. ja tema koera poolt väljendus oht nii S.G tervisele ja elule, kui ka teiste inimeste tervisele ja elule, on uuritud tõenditega ümber lükatud. S.G süü KarS §-s 291 sätestatud kuriteo toimepanemises on tõendatud. I. Lapotšikini süü KarS § 294 lg 1 järgi on tõendatud: - Tunnistaja S.M. (endine B. ) ütlustega, et 22.11.2006 öösel tuli tema juurde poeg V.B. ja küsis raha 2000 krooni, ütles, et vajab raha politseile andmiseks, sest muidu võib minna veel halvemini. S.M. pojale raha ei andnud. V.B. väljus tema magamistoast ja läks vanaisa I.B. magamistuppa. S.M. tõusis üles, korteri esikus märkas ta politseivormis inimest. Poeg V.B. väljus I.B. magamistoast ja lahkus korterist koos politseinikuga. Seejärel S.M. kuulis I.B. lt, et poeg V.B. küsis temalt raha 2000 krooni. Mõne aja pärast S.M. helistas politseisse ja teatas tema alaealiselt pojalt altkäemaksu võtmisest politseiametniku poolt. - Tunnistaja J.M. ütlustega, kes viibis ööl vastu 22.11.2006 oma õe S.M. pool, et kuulis V.B. ja tema ema S.M. juttu, et V.B. l on vaja raha maksta mingi rikkumise eest. Raha pidi V.B. andma politseile. - Kannatanu I.B. ütlustega, et mäletab väga hästi sündmusi seoses lapselaps V.B. le 2000 krooni andmisega.
aastal öösel, kui ta juba magas, tuli tuppa tema lapselaps V.B. , kes küsis tema käest raha 2000 krooni, ütles, et on vaja ja I.B. otsis välja lauasahtlist 4 viiesajakroonist rahatähte, andis need V.B. le, mille järel V.B. suundus korteri esikusse. Kuna I.B. oli voodist tõusnud, paistis tema toa uksest esik ja ta nägi esikus politseivormis isikut. I.B. nägi ka politseiniku nägu, heledate juuste, vuntside ning väikese habeme järgi tundis selle mehe kohe ära nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtuistungil. Samuti kinnitas kannatanu I.B. kohtule, et kohtueelsel uurimisel esitati temale menetleja poolt äratundmiseks politseinike fotod, millelt nimelt tema ise tundis ära politseiniku, kelleks ostutus P.J, kes käis nende korteris tol korral, kui V.B. temalt 2000 krooni küsis. Tunnistajate S.M. , J.M. ja I.B. ütlused on kooskõlas ka tunnistaja V.B. poolt kohtulikul uurimisel antud ütlustega. Tunnistaja V.B. selgitas maakohtus, et 21.11.2006 hilisel õhtul viibis ta koos kahe sõbra K.S. ja I.P. oma isale kuuluvas punast värvi sõiduautos Fiat Regata, sõitis XXX-XX maja hoovist „Sendi“ poodi ja tagasi. Juhilube V.B. l ei olnud. Oli tol korral 16 aastane. Märkas politseiauto vilkureid. Politseinik tuli tema juurde. Küsis juhilube. Kuna juhilube polnud, andis V.B. politseinikule oma ID-kaardi. Politseinik palus istuda politseiautosse. Politseiauto rooli istus P.J , kes ütles, et V.B. on toime pannud väärteo ja jutt läks protokolli koostamisele. V.B. küsis politseiametnikult, kas kuidagi teisiti ei saaks seda küsimust lahendada. Seepeale P.J ja V.B. väljusid politseiautost, ning seejärel V.B. pakkus politseinikule raha. Politseinik nõustus 2000 krooniga Kuna V.B. l raha kaasas ei olnud, siis istuti taas politseiautosse ja sõideti koos umbes paar kilomeetrit, XXX-XX juurde. Politseinik ja V.B. läksid koos V.B. elukohta, politseinik jäi korteri esikusse. V.B. läks esialgu ema magamistuppa, äratas ema üles ja küsis 2000 krooni raha. Kuna ema raha ei andnud, siis läks V.B. vanaisa I.B. juurde, äratas vanaisa üles ja küsis raha 2000 krooni. Vanaisa tõusis üles ja otsis lauasahtlist raha 4 viiesajakroonist ning andis raha V.B. kätte. V.B. edastas raha politseinikule ja mõlemad (V.B. ja politseinik) väljusid korterist. Koos istuti politseiautosse ja sõideti tagasi sinna kohta, kus politseinikud olid peatanud V.B. sõiduki Fiat Regata. V.B. sai kokku oma sõprade K.S. ja I.P. ning rääkis neile, et andis politseinikule raha selle eest, et nad protokolli ei koostanud. 7 - Tunnistajad K.S. ja I.P. kinnitasid, et 21.11.2006 öisel ajal istusid nad koos oma sõbra V.B. ga V. isale kuuluvas sõidukis ja märkasid, et politseivilkuritega peatati nende sõiduk. V.B. lahkus sõiduautost ja teda ei olnud umbes 20-25 minutit. - Isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et 22.11.2006 tundis V.B. ära temale esitatud fotodel politseiniku, kelleks osutus P.J-i , kellele ta (V.B. ) andis öösel oma kodus raha summas 2000 krooni. - Patrullilehe kohaselt viibisid 21.11.2006 ajavahemikus 20.00 kuni 08.00 ametiülesannete täitmisel välĳuht P.J ja S.G. Nende poolt koostatud patrullilehed ei sisalda märget selle kohta, et nad oleks tuvastanud liikluseeskirjade rikkumist V.B. poolt. - Vastuse järgi politseiametist sõiduk riikliku numbrimärgiga XXX XXX ei olnud 22.11.2006 telginfosüsteem Polis andmetel operatiivhuvis. - Karistusregistri väljavõttest tuleneb, et V.B. t ei ole karistusregistri andmetel liikluseeskirjade rikkumise eest 2006 aastal karistatud. - Väljavõttest Kairi logist nähtub, et 22.11.2006 kell 01:06 teostas S.G ARK päringu sõiduki reg. nr XXX XXX kasutaja kohta ja kell 01:15 teostas S.G isikupäringu V.B. kohta tema isikukoodi alusel. Nimetatud päringute teostamise vaheline ajavahemik on kõigest üheksa minutit, millest saab järeldada, et S.G ei teinud päringut mitte oma meenutuste ja isikliku märkmiku andmete alusel, vaid nimelt P.J-i poolt tema kätte antud V.B. ID-kaardilt saadud isikukoodi alusel. Nimetatud faktiline asjaolu on kooskõlas V.B. poolt öelduga, et kuna tal juhilube polnud, siis andis ta politseinik I. Lapotšini kätte enda ID-kaardi. Süüdistatava P.J-i ütlused on vastuolus ja ei haaku maakohtus uuritud dokumentaalsete tõenditega ning kannatanu I.B. ja tunnistajate V.B. , S.M. , J.M. ütlustega, ega ole usaldusväärsed. Süüdistatav S.G selgitas, et oli patrullis 21.11.2006 P.J-iga. Märkas sõidukit Fiat Regata, kontrollis andmebaasis registreerimisnumbri alusel sõiduki kasutajat. Seejärel kontrollis isiklikus märkmikus olnud isikukoodi alusel V.B. isikuandmeid. Eeltoodu alusel leidis tuvastamist P.J-i poolt raha vastuvõtmisega nõustumine vastutasuks selle eest, et ta jätab ametiisikuna seadusest tuleneva õigusrikkumise protokolli koostamata. Kuigi P.J oli õigus ja kohustus õigusrikkumisele reageerida, ta ei teinud seda, saades aru, et selle eest saab ta raha 2000 krooni. P.J-i kaitsja viitas asjaolule, et I.B. ei saa olla arutatavas kohtuasjas kannatanuks. Samuti viitas kaitsja sellele, et kannatanu I.B. nägi oma toast naispolitseinikku ehkki naispolitseinikke tol ööl I.B. toa kõrval esikus ei olnud. Samuti viitas kaitsja asjaolule, et isiku äratundmine fotode järgi on puudulik, kuna fotol on äratundmiseks esitatud palju inimesi ja nende hulgas on ka naisterahvad.

§ 7

lg 3 kehtestab, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Samas tõlgendatakse süüdistatava kasuks vaid kahtlus, mida pole menetluse käigus võimalik kõrvaldada. Antud juhul puuduvad sellised kõrvaldamata kahtlused, mida tuleks tõlgendada P.J-i kasuks. Vastavalt

§-le 77 lg 1 isikut võib vastastada, kui ütlustes ilmnenud vastuolu ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada. See tähendab, et sellise uurimistoimingu läbiviimise vajalikkuse otsustab menetleja. Vastastamine ei ole menetleja kohustus, vaid tema õigus. Igas menetletavas asjas on menetlejal õigus otsustada, kas ta peab vajalikuks vastastada juba ülekuulatud isikuid. Käsitletavas kohtuasjas pole seda vajalikuks peetud ja seda ei saa pidada menetlusseaduse rikkumiseks. P.J-ile olid selgitatud tema õigused ja tal oli õigus ning võimalus esitada küsimusi nii kannatanule kui ka tunnistajatele. Tõepoolest kannatanu I.B. seletas maakohtus, et oma toast nägi politseinikke, kelle hulgas oli naispolitseinik. Tunnistajad ega kannatanu ei osanud aga täpselt öelda, mis kell käis nende juures politseinik P.J koos V.B. ga 22.11.2006. Kuna sündmuse toimumisest on 8 möödunud ligi kaks aastat ja seitse kuud ja toimunu leidis aset öisel ajal, on mõistetav, et tunnistajad ja kannatanu kõiki üksikasju täpselt ei mäleta. Kannatanu I.B. on 80 aastane inimene. Samas kohtuistungil pärast eeluurimisel antud ütluste avaldamist kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kinnitasid nii kannatanu kui tunnistajad, et need ütlused vastavad tõele, sest siis mäletasid nad fakte täpsemini. I.B. poolt P.J-i äratundmine politseinikuna, kes oli tema korteris 22.11.2006 öösel, ei olnud puudulik. Seda kinnitab asjaolu, et vastavalt

§-le 81 lg 6 tuleb teha kannatanule, kui ta tunneb äratundmiseks esitatud objekti ära või kinnitab selle sarnasust uuritava objektiga, ettepanek nimetada tunnused, mille alusel ta on oma järelduse teinud, ja selgitada objekti seost uuritava sündmusega. Asjaolu, et fototabelil nr 1 on äratundmiseks kannatanule I.B. le esitatud 12 isiku fotod ja nende hulgas on kaks naist politseivormis, ei muuda tõendit siiski lubamatuks. Kohtupraktikast tuleneb, et tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Nii kannatanu I.B. , kui ka tema lapselaps V.B. kinnitasid, et tõepoolest V.B. oli samal ajal korteris, kus I.B. fotode järgi tundis ära P.J-i, aga äratundmine toimus siiski I.B. kinnitusel tema enda poolt ning ta selgitas et tundis koheselt ära temale fotodel esitatud isikute hulgast politseitöötaja, kes käis öisel ajal 22.11.2006 nende korteri esikus. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanuks I.B. , kuna ta on kahju saaja, sest andis oma lapselapsele V.B. le 2000 krooni, kuna viimane tahtis maksta politseinikule väärteoprotokolli koostamata jätmise eest. Kahju tekitajaks on altkäemaksu võtja P.J. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu P.J-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse P.J-i süüditunnistamise osas KarS § 294 lg 1 järgi ning teha selles osas õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt on süüdistuses kuriteo toimepanemise ajaks märgitud kellaaeg 01.00, mis ei vasta tuvastatud tehioludele. Kohtuistungil seletas tunnistaja S.M. , et tema poeg V.B. tuli koju peale kella 24.00 või hiljem. Kaitsja küsimusele, kas ta mäletas asja tehiolusid paremini uurimise ajal, vastas ta jah. Uurimise käigus väitis, et poeg ajas teda üles kella 02.00 paiku öösel. J.M. seletas, et V.B. koju ilmumise aega ta mäletas paremini eeluurimise ajal, kus ta seletas, et nad läksid magama kella 23.00 paiku, 22.11.2006 öösel, umbes kell 02.00 ärkas ta üles, kuuldes oma õepoja häält. Tunnistaja V.B. vastas kaitsja küsimusele, et ta vestles oma emaga ja vanaisa I.B. ga kella 02.00 paiku. Täpse kellaaja tuvastamine, mil V.B. tema enda ütluste kohaselt tuli koju koos politseinikuga, on tähtis asjaolu asjas tõe tuvastamiseks. Kohtuotsuses on märgitud, et tunnistajad ja kannatanu ei või täpselt öelda mis kell tulid korterisse V.B. ja P.J . Kohus avaldas P.J-i patrulllehe, kus on märgitud, et 22.11.2006 öösel kell 2.15 koostas ta väärteoprotokolli I.P. suhtes. P.J-i ütluste kohaselt nad kella 02.00 paiku pidasid koos S.G-ga kinni I.P. LE rikkumise eest ja alustasid kell 02.15 protokolli koostamist. See tõendab P.J-i alibit, kuna kella 02.00 paiku ei saanud ta viibida korteris aadressil XXX-XX koos V.B. ga. P.J andis kohtus ütlusi, et ööl vastu 22.11.2006 oli ta patrullis koos S.G-ga ning et tema oli autojuht. Nende ülesannete hulka kuulus ühiskondlik kord linnas ja teeliikluse kontroll. Kell 01.30 viibisid nad XXX-XX juures, kus nägid punast sõiduautot Fiat. Sõidukis oli uks avatud, tänav oli hästi valgustatud. Nad sõitsid sellest autost mööda 1,5 m kaugusel, autoroolis istus noormees, kes samuti nägi neid. S.G 9 kontrollis sõiduki registreerimisnumbrit KAIRI andmebaasi kaudu. Nad otsustasid jälgida seda autot ning kui see hakkas sõitma, sõitsid talle järgi. S.G tegi järelpärimise V.B. andmete kohta. Nad jäid seisma XXX-XX elumaja juures, kus ta väljus autost eesmärgiga kontrollida, kas autol ei ole kahjustusi või ärandamise tunnuseid. Sõiduk oli lukus, tema läks 2-5 minuti pärast patrullautosse tagasi. V.B. korteris ta ei käinud, temaga ei suhelnud, ID-kaarti ei ole tema käest võtnud, raha V.B. käest ei saanud. S.G seletas kohtus, et ta tõepoolest kontrollis andmebaasist V.B. isikut enda märkmikus olevate kannete alusel, kuhu ta tegi märkeid kontrollitavate isikute kohta. Siis kui ta avastas, et sõiduki omanik on V.B. , tundus, et ta on kuulnud seda perekonnanime ka varem ning leidiski oma märkmikust tema kohta tehtud kannet ja viimase isikukoodi. Siis ta kontrollis andmebaasist ka V.B. isikuandmeid. V.B. ID-kaarti tema käes tol õhtul ei olnud ning ta ei ole P.J-i käest raha saanud. Kohus viitab väljavõttele KAIRI süsteemist, et 22.11.2006 kell 01.06 kontrollis S.G sõiduki nr XXX XXX ja kell 01.15 kontrollis andmeid V.B. isikukoodi järgi. Ajavahe päringute vahel oli 9 minutit, millest kohus tegi järelduse, et S.G tegi järelpärimise mitte mälu või märkmiku alusel, vaid võttis V.B. isikukoodi viimase ID-kaardilt. Antud järeldus põhineb oletusel ja seda ei saa kasutada kohtuotsuse tegemisel. S.G teod V.B. isiklike andmete väljaselgitamiseks ei saa olla P.J-i poolt altkäemaksu saamise kaudseks tõendiks. V.B. väitis kohtus, et andis neile ID-kaardi. Ülekuulamise protokollis ta ei väitnud, et andis oma ID-kaardi politseitöötajate kätte. Kannatanu I.B. ütlused, et V. tuli koju, võttis raha ja lahkus, tuli tagasi poole tunni pärast koos mees- ja naissoost politseitöötajatega, kes viibisid korteris 15-20 minutit, on vastuolus tunnistajate S. ja J.M. te ja V.B. ütlustega. S.M. teade politseisse telefoni teel tema poja poolt politseitöötajale altkäemaksu andmise kohta põhineb ainult oletusel, kuna tema sai sellest teada hommikul, siis kui poeg tuli koju ja rääkis temale sellest. Tema aga helistas pool tundi hiljem peale poja lahkumist. Korrapidaja puldile kõne saabumise aega ei ole asja materjalidega tuvastatud. V.B. seletas aga, et peale lahkumist korterist kohtas ta I.P. t ja K.S. t, kellega tarvitas alkoholi oma maja sissekäigus kuni hommikuni. Sellega seoses võib samuti oletada, et alkohol, mida V.B. tarvitas koos oma sõpradega, oli soetatud selle raha eest, mida talle andis tema vanaisa I.B. . I.B. poolt oma pojapojale V.B. le raha andmise fakt ei tähenda selle üleandmist P.J-ile. V.B. ei selgitanud vanaisale, milleks tal raha vaja on. Vastavalt

§-le 61 ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Vastavalt

§ 63tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus.

Kohus on seadnud kahtluse alla P.J-i ütlused. Selline kohtu seisukoht on vastuolus ülalmärgitud normidega, samuti on vastuolus ka

§-ga 7 lg 3. P.J-i äratundmine I.B. poolt on läbi viidud protsessuaalnormide rikkumistega. Äratundmise käigus oli rikutud

§ 82lg 1 p 5.

Kohtuistungiprotokollis I.B. ei ole märkinud tunnuseid, mille järgi tema tundis ära P.J-i. Samuti jätis kohus tähelepanuta I.B. ütlused selles osas, milline fototabel oli talle esitatud vaatluseks. Kohtus väitis I.B. , et fotol oli 3 meesterahvast. Oli üks foto ja sellel oli 3 inimest. Lehekülgedel 40-41 on esitatud fototabel mis koosneb 12 inimese fotodest. Tekib küsimus, kas talle oli esitatud sama fototabel, mis on asja materjalides. I.B. seletas, et V.B. viibis tema kõrval ning V.B. tõendas, et see on sama inimene, keda ta tundis ära fotol. Samuti seletas ta, et tundis ära tema ise, kuid V. pärast tõendas, et see on üks ja sama inimene. Kaitsja küsimusele, kas V. oli Teie kõrval siis kui Teile näidati fotosid, ta vastas: „Ta viibis toas, kuid mitte minu kõrval“. Kohus märkis, et I.B. väitis, et äratundmise ajal V.B. viibis samas korteris, mis aga ei tähenda ühte ja sama. V.B. viibimine koos äratundjaga ühes toas, võttes arvesse seda, et V.B. ga oli juba varem läbi viidud äratundmine ja ka seda, et V.B. kinnitas talle, et see oli sama inimene, tähendab, et 10 tema samuti nägi seda fototabelit koos I.B. ga, muudab selle tõendi kõlbmatuks P.J-i süüdistamisel. P.J-i äratundmise osas V.B. poolt on fototabelil esitatud ainult üks isik P.J-iga sarnaste tunnustega, see vuntsidega isik on fotol nr 1. Äratundmise läbiviimisel on rikutud

§ 81

lg 2 nõudeid, mille kohaselt peab isik olema esitatud koos mitte vähem kui temaga sarnaste isikutega. Kaitsja küsimusele „Kas Teile pakuti tunda ära P.J-i otseselt“, tema vastas eitavalt. Pakuti tunda ära fotol, ta ei tundnud kohe inimest ära, isegi kahtles. Rääkis, et ei olnud päris kindel, kuna oli pime ning ta ei uurinud teda põhjalikult. Meelde jäid mingid näojooned ja ta näitas ette ligikaudselt. Tunnistajate I.P. ja K.S. ütlused erinevad nende poolt eeluurimisel antud ütlustest. Tunnistaja I.P. ei kinnitanud neid, väites, et tal valutas kõht ja uurĳa esitas talle suunavaid küsimusi. Kohus märkis, et kohtu jaoks omavad määravat jõudu kohtus antud ütlused. Seejuures kohus arvestas valikuliselt tunnistajate I.P. ja K.S. ütlusi, ja ainult selles osas, et mõlemad tunnistajad viibisid 21.11.2006 koos V.B. ga tema isale kuuluvas sõiduautos ning nägid, et neid pidas kinni vilkuritega auto, et V.B. väljus autost ning puudus 20-25 minuti kestel. Kohus kasutas valikuliselt nende tunnistajate poolt kohtus antud ütlusi. Kohtu küsimusele, millises osas ei ole I.P. nõus oma ülekuulamis-protokolliga, seletas viimane, et ta ei tõenda seda, et V.B. auto juurde tuli politseitöötaja, et see oli ainult tema järeldus, et tema nägi ainult auto vilkureid, ta nägi kuidas V.B. andis politseiniku kätte oma ID-kaardi, kuid ei tõenda ka seda, et V.B. istus politseiautosse. I.B. ei saa olla käesolevas asjas kannatanu. Tema andis raha V.B. le viimase palvel. Antud juhul võib rääkida nendevaheliste tsiviilõiguslike suhetest. P.J on iseloomustatud positiivselt. Seda aga ei saa öelda V.B. kohta, keda oli korduvalt võetud vastutusele halduskorras. Lähtudes eeltoodust ei ole P.J-i süü tõendatud. S.G kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse S.G süüditunnistamises ja karistamises KarS § 291 järgi ning saata kriminaalasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus otsuse resolutsioonis määranud vastavalt KarS §-le 73 lg 3 ja

§-le 313 lg 1 p 4 katseaega ega selle kestust. Käesolevat kriminaalasja arutas Viru Maakohus koosseisus eesistuja kohtunik M. Kamtšatnikov ja rahvakohtunikud T. Karelaid ja V. Palm.

18 lg 1 kohaselt on rahvakohtunikul kohtulikul arutamisel kõik kohtuniku õigused. Eeltoodust tulenevalt jääb arusaamatuks, miks kohus, asudes otsustama tõendite uurimise järjekorda, ei otsustanud seda kohe kollegiaalselt, vaid eelnevalt eesistuja küsis kohtusaalis ka rahvakohtunike arvamust tõendite uurimise järjekorra kohta ning rahvakohtunike poolt väljendatud seisukohad kanti ka kohtuistungi protokolli. Jääb ebaselgeks, kas kohtukoosseisu nõupidamisse olid kaasatud ka rahvakohtunikud või otsustas selle küsimuse peale rahvakohtunike arvamuse ärakuulamist ainuisikuliselt eesistuja. Kohtuistungil 01.07.2009 kohus, asudes otsustama kaitsja taotlust ütluste avaldamise kohta, alustas kohtusaalis arutlust taotluse üle. Rahvakohtunik V. Palm oli taotluse rahuldamise vastu, ta ei leidnud vasturääkivusi, kuid rahvakohtunik T. Karilaid leidis, et vastuolud on olemas ja kaitsja taotlus tuleks rahuldada. Milles seisnes edasine kohtu kohapeal nõu pidamine ja kuidas otsustati taotluse rahuldamine, kohtuistungi protokollist ei selgu. Samas kohtuistungi protokolli ei kanta kohtu nõupidamislikke arutlusi. Samal kohtuistungil, asudes arutama prokuröri taotlust tunnistaja I.P. ütluste avaldamiseks, jääb arusaamatuks, kes kohtukoosseisust võttis vastu sellekohase otsustuse, kuna 11 kohtukoosseisu kuuluvate rahvakohtunike roll kohtuistungi protokolli kohaselt piirdus avaldusega „Toetan prokuröri“. Seejärel kaitsjate taotlusele teha kohtuistungil vaheaeg 10 minutit, kohtukoosseisu kuuluvad rahvakohtunikud ei olnud vastu. Jällegi jääb arusaamatuks, kas rahvakohtunikud osalesid kohtu määruse tegemisel või eesistuja küsis ainult rahvakohtunike arvamust ja seejärel otsustas küsimuse ainuisikuliselt. Seejärel prokuröri taotlusele tunnistaja J.M. ütluste avaldamise kohta rahvakohtunikud avaldasid, et toetavad prokuröri taotlust. Jällegi jääb arusaamatuks, kas rahvakohtunikud osalesid kohtu määruse tegemisel või eesistuja küsis ainult rahvakohtunike arvamust ja seejärel otsustas küsimuse ainuisikuliselt. Kohtuistungi jätkumisel 02.07.2009 kohus tegi teatavaks nimeliselt kohtuniku, kuid ei teinud teatavaks kohtukoosseisus olevaid rahvakohtunikke. Kohtuistungi protokollis on kajastatud, et tunnistajatel ei ole taandusi kohtukoosseisu vastu, kuid kohtumenetluse pooltelt sellekohast seisukohta ei küsitud. Kohtuistungi jätkumisel 03.07.2009 avaldasid rahvakohtunikud, et toetavad prokuröri ettepanekut, seejärel kohus tegi määruse istungi jätkamise kohta ilma kannatanu osavõtuta. Jääb arusaamatuks, kas rahvakohtunikud osalesid kohtu määruse tegemisel või eesistuja küsis ainult rahvakohtunike arvamust ja seejärel otsustas küsimuse ainuisikuliselt. 03.07.2009 kohtuistungil esitas prokurör kohtule taotluse toimiku lk 223 avaldamiseks. Seejärel kannatanu O.G. , kes sellesama kohtuistungi protokolli kohaselt kohtuistungil ei viibinud, avaldas, et ta toetab prokuröri taotlust, seejärel rahvakohtunikud avaldasid, et ei ole vastuväiteid prokuröri taotlusele. Jääb arusaamatuks, kas rahvakohtunikud osalesid kohtu määruse tegemisel või eesistuja küsis ainult rahvakohtunike arvamust ja seejärel otsustas küsimuse ainuisikuliselt. Seejärel kohus tegi teatavaks, et istungile ilmus kannatanu O.G. ja võimaldas ainult kannatanul ja mitte teistel kohtumenetluse pooltel tutvuda kohtuniku poolt allkirjastamata kohtuistungi protokolliga. Kohtuistungi protokolli kohaselt kannatanu soovis lahkuda istungilt põhjendusega, et kuna praegu tuleb arutamisele teine episood. Kohus lubas lahkuda kannatanul istungilt, küsimata selleks eelnevalt kohtumenetluse poolte arvamust. Prokuröri poolt taotluste esitamisel toimiku materjalide avaldamiseks rahvakohtunikud igakordselt avaldasid, et neil ei ole vastuväiteid. Jääb arusaamatuks, kas rahvakohtunikud osalesid kohtu määruse tegemisel või eesistuja küsis ainult rahvakohtunike arvamust ja seejärel otsustas küsimuse ainuisikuliselt. Nii kannatanu kui ka tunnistajad V.K. , N.L. , V.F. andsid tunnistusi selle kohta, et intsidenti politseiametnik S.G-ga nägi pealt ja kuulis, kui politseinik tegi märkuse O.G. le koera kohta, ka kamp noori koosseisus ca 5 inimest, kuid nimetatud isikud võimalike tunnistajatena on kohtueelse menetleja poolt jäänud välja selgitamata ja kindlaks tegemata. Kaitsja esitas kohtule 01.07.2009 kohtuistungil taotluse tunnistaja kohtueelsel menetlusel ütluste avaldamiseks. Kohus antud taotluse kohta seisukohta ei võtnud, vaid andis kaitsjale võimaluse küsimusi esitada ja küsimustega selgitada tunnistaja ütlusi. Kaitsja neljanda küsimuse järel kohus siiski järsku avaldas tunnistaja kohtueelsel menetlusel antud ütlused, kuid mitte kaitsja poolt taotletud mahus. Arusaamatuks jääb, miks maakohus on omistanud tunnistajale sõnad: „Tunnistaja V.K. kuulis, kui O.G. teatas politseinikule, et ta on rase ja rasedaga nii käituda ei tohi.“ Selliseid sõnu tunnistaja kohtuistungil öelnud ei ole. Maakohus on kohtuotsuse tegemisel kasutanud tõendina ütluste ja olustiku seostamise protokolli, märkides, et ütluste ja olustiku seostamise protokollile lisatud fototabelitel on selgelt näha, kus O.G. on käeraudadega ja O.G. rasedus paistab koheselt silma, et tegemist on lapseootel naisega. 12 Samas on maakohus ütluste ja olustiku seostamise protokolli kasutamisel jätnud tähelepanuta, et arutatav sündmus leidis aset 05.07.2006, ütluste ja olustiku seostamise protokoll koostati aga 30.03.2007, seega arutatavast sündmusest ca 9 kuud hiljem. Seetõttu jääb arusaamatuks, kuidas ütluste ja olustiku seostamise protokolli lisatud fototabelite alusel sai maakohus otsustada S.G poolt võimaliku raseduse tajutavust ca 9 kuud tagasi. Maakohus on kohtuotsuse põhiosas märkinud, et tunnistaja A.T. kinnitas, et selgitas politseinik S.G-le, et O.G. on rase ja temaga nii käituda ei tohi. Tunnistaja A.T. i ütlused on maakohtu poolt kohtuotsuse põhiosas ebaõigesti kajastatud, selliseid ütlusi tunnistaja A.T. maakohtus andnud ei ole. Tunnistaja A.T. kannatanu otsesele küsimusele „Kas oli näha minu rasedust?“ vastas: „Ma ei mäleta, aga ma kuulsin seda, sellest räägiti. O. ütles seda kõigile seal politseinike juuresolekul. Visuaalselt ma ei näinud rasedust.“ Maakohus on otsuses märkinud, et kohtulikul uurimisel on tuvastatud kaks tunnistajat, kelle ütlused langevad kokku kannatanu O.G. ütlustega viimase raseduse kohta, jättes tähelepanuta, et kohtulikul uurimisel neli tunnistajat (A.T. , N.G. , V.F. , N.L. ) on kinnitanud, et O.G. rasedust väliselt näha ei olnud. Maakohus on märkinud, et tunnistajate N.G. ja V.F. ütlustega on leidnud kinnitust, et O.G. koer politseinikke ei rünnanud ega haukunud nende peale. Puu juures seisis koer rahulikult paigal ega liikunud. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta ja hindamata tunnistaja N.G. ütlused selle kohta, et politseinik korrektses vormis palus naisel peatuda, politseinik püüdis naist rahustada, sest naine karjus, käitus agressiivselt, naine oli normaalse kehaga, naise rasedust ma ei pannud tähele, kuulsin, et ta ütles telefoni, et teda pekstakse ja ahistatakse, tegin naisele märkuse, ütlesin, las rahuneb maha. Maakohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata tunnistaja V.F. ütlused selle kohta, et S.G rahulikul toonil esitatud küsimusele, miks koer on ilma kaelarihma ja suukorvita, vastas O.G. , et ta teab paremini, kuidas ta peab koeraga jalutama omas hoovis. S.G pöördumisel naise poole O.G. vastas talle „minge põrgu“. Nägi, et O.G. parem käsi oli käerauaga puu küljes ja vasaku käega võttis telefoni, ta helistas, tegi mitu kõnet, karjus, et teda O.G. t pekstakse ja ahistatakse. Naispolitseinik tuli autost välja ja läks nende suunas, ta püüdis samuti O.G. t puu külge aheldada. Koer hüppas naispolitseiniku poole. Ma ei teadnud, et O. on rase ja rasedust ei olnud näha. Tunnistajad A.T. , N.G. , V.F. , N.L. , N.S. kinnitavad, et O.G. rasedust väliselt näha ei olnud. Maakohus on lugenud usaldusväärseteks S.G ja tunnistaja N.L. i ütlused selles osas, et S.G kasutas vägivalda ja käeraudu kannatanu O.G. suhtes, kuna arvas O.G. käitumises ohtu enda tervisele ja elule ja O.G. koera poolt teiste inimeste tervisele ohu tekitamist. Eeltoodust tuleneb, et S.G oli õiguslik alus O.G. suhtes käeraudade ja füüsilise jõu kasutamiseks. Samas jääb arusaamatuks, et kuna kohus arutas seda kriminaalasja eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnevas kohtukoosseisus ja kajastatud on ainult maakohtuniku seisukoht nimetatud ütluste usaldusväärseteks lugemisel, siis millisele seisukohale jõudsid ja jäid samas kohtukoosseisus olevad rahvakohtunikud. Maakohus on märkinud, et süüdistatav S.G ja tunnistaja N.L. ei eita, et kuulsid tunnistajate ja kannatanu poolt kinnitust, et O.G. on rase. Samas süüdistatav ja tunnistaja väidavad, et nad ei uskunud seda, sest nende arvates puudusid O.G. l igasugused raseduse tunnused. 13 Maakohus on jätnud tähelepanuta, et mitte ainult S.G ja tunnistaja N.L. a arvates puudusid O.G. l raseduse tunnused, vaid raseduse tunnuste puudumist kinnitasid ka tunnistajad A.T. , N.G. , V.F. ja N.S. . Maakohtu otsuses sisalduv lause: „Milliste tunnuste alusel nad rasedust tuvastasid, seda tunnistaja N.L. ja süüdistatav S.G ei osanud maakohtule selgitada.“ jääb üldse arusaamatuks, sest nii tunnistaja N.L. kui ka süüdistatav S.G ei ole O.G. l rasedust tuvastanud. Kuna kohus arutas kriminaalasja eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnevas kohtukoosseisus, jääb arusaamatuks asjaolu, miks asjaolu, kas arutatavas kohtuasjas oli jõu ja käeraudade kasutamiseks olemas seaduslik alus, asus kaaluma ainult maakohtunik ning miks selles kaalumises ei osalenud ülejäänud kohtukoosseis. Maakohtuniku kaalutlus baseerub põhiliselt kannatanu O.G. ütlustele. Maakohtu arvates konﬂikti alustajaks oli konstaabel S.G. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et konstaabel S.G oli oma teenistuskohustuste täitmisel. Olles kohustatud oma töös juhinduma Politseiameti 11.03.1993 käskkirjaga nr 51 kinnitatud patrullteenistuse määrustiku punktist 42, asus ta tõkestama O.G. poolt sooritatavat õigusrikkumist - Narva linnas koerte ja kasside pidamise eeskirja p 4.2 rikkumist. Maakohus on jätnud tähelepanuta kannatanu ignoreeriva käitumise politseiametniku suhtes. Kui politseiametnik pöördus õigusrikkumist sooritava O.G. poole, siis tunnistaja V.K. i ütluste kohaselt O. ei peatunud politseiniku hõike peale. Politseinik peatas O. ja hakkas koera kohta edasi rääkima, O. jätkas liikumist. O. vastas, et tal ei ole aega ja ta liikus edasi. Politseinik näitas käega, et O. peatuks, aga O. ütles veelkord, et tal ei ole aega ja tal on kiire ja liikus edasi. Politseinik takistas O. edasiminekut käega, aga ta liikus edasi. Maakohus on jätnud tähelepanuta ka tunnistaja A.T. i ütlused, et koer oli suukorvita, O.G. ütles raseduse kohta kõigile seal politseinike juuresolekul, kuid visuaalselt ta O.G. l rasedust ei näinud. Tähelepanuta on jäetud ka tunnistaja N.S. i sellekohased ütlused, et O.G. rasedusest teab ta tema sõnadest, tunnistaja rasedust ei näinud. Tähelepanuta on jäetud ka tunnistaja N.L. a vastus kohtu küsimusele, millal saite teada, et kannatanu on rase? Tunnistaja N.L. vastas: „Kui sain kutse ja oli kohus väärteoasjas, siis sain teada kannatanu rasedusest.“ Tähelepanuta on jäetud tunnistajate V.F. , N.G. ja N.L. a ütlused O.G. käitumise kohta politseiametnik S.G-ga viimase pöördumisel O.G. poole seoses õigusrikkumise sooritamisega Narva linnas koerte ja kasside pidamise eeskirja p 4.2 rikkumisega ja O.G. l raseduse tunnuste puudumise kohta. Tähelepanuta on jäetud ka S.G ütlused kannatanu käitumise kohta tema kui politseiametnikuga ja raseduse tunnuste mittemärkamise kohta: „Konkreetselt naine hakkas mulle kallale tungima ja toimus füüsiline kontakt. Naisterahva emotsionaalne seisund ei olnud praktiliselt juhitav ja ta ohustas minu tervist ja ümbruskonda. Naine ei saanud aru, kes on tema ees ja mida temalt tahetakse ja ei andnud oma tegudele aru. Naine tungis kallale politseile, tekitades kehavigastusi. Oma käitumisega ta andis võimaluse loomale, antud juhul koerale, muutuda agressiivseks ja see kujutas reaalset ohtu naise ja koera poolt.“ Maakohus sedastab, et S.G olid küünarvarre vigastused kannatanu poolt vastupanu osutamise tulemina, kuid jätab hinnangu omaenda sedastusele andmata. Kohtuotsuse kohaselt S.G-le karistuse määramise on otsustanud mitte kohtukoosseis, vaid maakohtunik isiklikult. Maakohus on otsuses väljunud S.G-le esitatud süüdistuse piiridest ja inkrimineerinud talle veel täiendavalt Eesti riigi maine olulise kahjustamise. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis on toonud kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse. Kannatanu O.G. esitas vastuväite S.G apellatsioonile. 14 Vastuväidete kohaselt ei rikkunud kohus menetlusõiguse ega materiaalõiguse norme, millega võiks kaasneda otsuse tühistamine. Apellandi esindaja väiteid on väljamõeldud ja paljasõnalised. Asja materjalidest ja meditsiinitõenditest on näha, et laps sündis juba 23.12.2006, mis tähendab, et raseduse ilmseid tundemärke ei saanudki olla enam 30.03.2007. Tegelikkuses olid fotod tehtud sündmuse hetkel, s.t. 05.07.2006, kus tõepoolest olid näha raseduse ilmsed tundemärgid. Õige on kohtu järeldus, et S.G kolleegide N.S. i ja N.L. i ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna N.S. i ütlused ei ole objektiivsed, kuna ta on mitmeid aastaid töötanud S.G-ga ühes talituses viimase kolleegi ja sõbrana. N.S. saabus sündmuskohale, kui käerauad olid juba peale pandud ning ta ei saanud näha seda, mis sellele eelnes. N.L. , kes allus töös S.G-le , aitas S.G käsul käeraudadega puu külge aheldada, s.t. olles faktiliselt tema teos kaasosaline ning seepärast ei ole tema ütlused objektiivsed. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonides esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi. P.J-i kaitsja leiab, et maakohus oluliselt rikkus kriminaalmenetlusõigust sellega, et kohtuotsus on

§ 339

lg 1 p 7 ja 8 mõttes mittepiisavalt motiveeritud ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vastata tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja arvates kohtuotsuse tühistamise õiguslik alus on seega

§ 338p 3.

Vaatamata eeltoodule kaitsja seejärel vaidlustab tõendite hindamist ja taotleb

§ 340lg 2 p 1 alusel P.J-i õigeksmõistmist.

S.G kaitsja apellatsiooni kohaselt maakohtu otsus vaidlustatakse kohtu motiivide, faktiliste asjaolude tuvastatuse tõenduslikus ja mõistetud karistuse osas. Seejärel tuuakse välja väidetavad kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised ning küllaltki suur osa apellatsioonist puudutab tõendite hindamist. Lõpptaotluses ei ole viidet

§ 338

vastavatele punktidele, kuid sõnaliselt on väljendatud seisukohta, et maakohus kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikkus kriminaalmenetlusõigust ning see tõi kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Sellest tulenevalt taotletakse kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist S.G osas. Ringkonnakohus märgib, et

§ 341

lg 1 kohaselt kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339

lg 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Järelikult tuleb ringkonnakohtul antud juhul apellatsioonidest lähtudes lahendada küsimused, esiteks, kas on tegemist maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (

§ 338

p 3), kus kohtuotsuses puuduvad põhjendused (

§-d 312 p 1 ja 339 lg 1 p 7) või kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (

§ 339

lg 1 p 8), mis

§ 341

lg 1 alusel toob obligatoorselt kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmise ning teiseks, kui esimesele küsimusele on eitav vastus, kas esines muid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi ning kui oli, kas see on oluline kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumine

§ 339

lg 2 mõttes, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, mis

§ 341

lg 2 alusel annab samuti õiguse tühistada 15 kohtuotsus ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks, aga seda ainult juhul, kui tuvastatud rikkumist ei ole võimalik ringkonnakohtul endal kõrvaldada. Ringkonnakohus, tutvudes kriminaalasja materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis tingiks kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

§ 312

p 1 kohaselt esitatakse kohtuotsuse põhiosas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse.

§ 339

lg 1 p 7 ja 8 kohaselt on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega kui kohtuotsuses puudub põhjendus ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on maakohtu otsuse põhiosas toodud põhistused, milledest saab järeldada, miks süüdistatavad neile esitatud süüdistuses süüdi mõisteti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole seejuures rikkunud

§ 312

p 1, 2, 3 nõudeid.

§ 312

p 1 kohaselt tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning p 2 kohaselt tuleb esitada tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea.

§ 312

p 3 kohaselt tuleb näidata asjaolud, mis kohus on tunnistanud üldtuntuks ja millele ta otsust tehes tugineb. Eeltoodu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosa sisaldama tõendite analüüsi ja hindamist. Seda nõuavad ka

§-d 60 ja 61, mille kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis on tunnistatud tõendatuks. Tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad.

§ 62

p 1, 2, 3 kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud, samuti ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse põhjendused vastavad

§-de 62 ja 312 eelpool viidatud punktidele ning tegemist ei ole

§-s 339 lg 1 p 7 ja 8 näidatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, sest kohtuotsuses on olemas süüdimõistmise põhjendused ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. S.G kaitsja on seadnud kahtluse alla, kas rahvakohtunikud osalesid

§ 18

lg 1 mõttes kohtulikul arutamisel ja kohtuotsuse tegemisel kõiki kohtuniku õigusi kasutades või tegi vastavad menetlustoimingud ja kohtuotsuse eesistujast kohtunik ainuisikuliselt. See kahtlus tuleneb kaitsjal kohtuistungite protokollidest ja kohtuotsuse põhjendavast osast, kus on rõhutatult välja toodud otsustajana maakohtunik, mitte aga kollegiaalselt maakohus. Ringkonnakohus, kontrollides kohtuistungite protokolle (II kd lk 95-108, 109-144, 145-152), ei tuvastanud

§ 18lg 1 sätete rikkumist, et rahvakohtunikel ei oleks olnud kõiki kohtuniku õigusi.

Kaitsja viited kohtuistungite protokollidele ei kinnita väidet, et rahvakohtunikel ei olnud otsustusõigust menetlustoiminguid puudutavate taotluste lahendamisel ning kõik küsimused otsustas eesistuja ainuisikuliselt. Vastupidi, need viited just kinnitavad rahvakohtunike aktiivset osalemist taotluste lahendamisel. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt

§-le 266 lg 1 kohtuistungit juhib kohtunik, kes on eesistujaks rahvakohtunikest koosnevas kohtukoosseisus.

§ 266

lg 2 kohaselt kohtumenetluse pooled ning teised istungisaalis viibĳad peavad tingimusteta täitma kohtuniku korraldusi.

§-de 284 lg 2 ja 298 lg 1 kohaselt küsib kohtunik, kas pooltel on enne kohtulikku uurimist taotlusi ja uurimist lõpetades, kas neil on taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks. Taotlused lahendab kohus määrusega. Kõiki neid nõudeid on maakohus täitnud. Mis puutub kaitsja väitesse, et ei ole aru saada, kas kohtuotsuse põhjendused ja järeldused ning otsustused tegi maakohtunik ainuisikuliselt või toimus kollegiaalne otsustamine, siis ringkonnakohus märgib järgmist.

§ 305

lg 2 kohaselt kohtuotsuse tegemisel 16 nõupidamistoas toimunud arutlusi ei avaldata.

§ 306

lg 3 kohaselt kohtuotsusele kirjutavad alla kõik kohtukoosseisu liikmed.

§ 306

lg 4 kohaselt vähemusse jäänud kohtunik esitab kirjalikult oma eriarvamuse, mis võetakse toimikusse, kuid mida ei avaldata kohtuotsuse kuulutamisel. Käesolevas kriminaalasjas eriarvamust ei ole ning sellest ringkonnakohus järeldab, et kohtuotsuse tegemisel lahendamist vajanud küsimused lahendati üksmeelselt. Seega ei ole alust väita, et kõik otsustused tegi maakohtunik ainuisikuliselt, rikkudes sellega rahvakohtunike õigusi. Puutuvalt kaitsja väitesse, et 02.07.2009 kohtuistungi jätkumisel ei tehtud nimeliselt teatavaks rahvakohtunikke ning kuigi tunnistajatel ei olnud taandust kohtukoosseisu vastu, ei küsitud seda kohtumenetluse pooltelt, ringkonnakohus märgib, et tegemist oli mitmel päeval järjestikuliselt jätkuva kohtuistungiga, kus ei olnud mingit vajadust igakord neid isikuid nimeliselt teatavaks teha, kelle vastu saab taandust esitada, sest need isikud ja kohtumenetluse pooled ei vahetunud. Asjakohane ei ole aga märge protokollis, et tunnistajatel ei ole taandust kohtukoosseisu vastu, sest sellist õigust tunnistajatel pole. Puutuvalt kaitsja väitesse kannatanu O.G. osalemisest 03.07.2009 kohtuistungil, tema poolt arvamuse avaldamisest prokuröri taotluse kohta, talle kohtuistungi protokolli tutvustamisest ja selle teistele kohtumenetluse pooltele tutvustamata jätmisest ning tema äralubamisest kohtuistungilt ilma teiste menetlusosaliste arvamust küsimata ringkonnakohus märgib järgmist. Kohtuistungi protokolli kohaselt (II kd lk 134) 03.07.2009 kell 09.45 kannatanu O.G. ei olnud kohtusse ilmunud. Prokurör teatas kohtule, et kannatanul on tervisehäire ja kui ta seisund normaliseerub, siis ta kohe tuleb kohtusse. Maakohus määras

§ 271alusel jätkata istungit ilma kannatanu osavõtuta.

Toimus süüdistatav S.G ülekuulamine ning seoses sellega prokurör taotles I kd lk 223 asuva arstliku tõendi ja hiljem ka I kd lk 224225 asuva tööõnnetuse raporti avaldamist. Õige on kaitsja märkus, et kuigi kannatanu kohtuistungi protokollis kajastatu kohaselt (II kd lk 137) ilmus kohtuistungile peale nimetatud taotluste esitamist, on ta protokolli kohaselt tõepoolest prokuröri taotluste osas oma seisukohta väljendanud (II kd lk 136-137). Kuna tegemist on arvamuse avaldamisega taotluste osas, millele kellelgi ei olnud vastuväiteid, siis ringkonnakohus ei loe seda oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks. Mis puutub kannatanule kohtuistungi protokolli tutvustamist, siis ta soovis selleks vaheaega (II kd lk 137). Protokolli kohaselt protsessiosalistel ei olnud kellelgi midagi selle vastu. Ringkonnakohus leiab, et kannatanul oli vastavalt

§-le 38 lg 1 õigus tutvuda kohtuistungi protokolliga, et teada saada vahepeal toimunust, mille juures ta ei viibinud. Kuna teised kohtumenetluse pooled viibisid kohtuistungil, siis nad olid toimunuga kursis ja keegi neist ei avaldanud ka soovi kirjapanduga tutvuda. Kannatanu soovis lahkuda kohtuistungilt, kuna edasiselt tuli arutamisele temasse mittepuutuv episood. Maakohus lubas kannatanul lahkuda (II kd lk 139). Õige on kaitsja väide, et protokolli kohaselt ei ole selle taotluse lahendamiseks eelnevalt küsitud teiste kohtumenetluse poolte arvamust. Samas ringkonnakohus leiab, et see ei ole kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, sest edasiselt arutati sellel istungil kannatanusse mittepuutuvat süüdistuse episoodi. Järgmisel istungil kannatanu oli kohal ja andis veel täiendavaid ütlusi ning osales kohtuvaidlustes (II kd lk 145 ja 151-152). Puutuvalt kaitsja väitesse, et eeluurimisel jäeti välja selgitamata rida võimalikke tunnistajaid seoses S.G-le KarS § 291 järgi esitatud süüdistusega, kuid maakohus sellele asjaolule mingit tähelepanu ei pööranud, märgib ringkonnakohus, et vastavaid taotlusi tulnuks esitada kohtueelse menetluse lõpuleviimisel või maakohtu istungil. Maakohtul endal puudub kohtumenetluse võistlevusest tulenevalt kohustus hakata täiendavaid tõendeid koguma. Kaitsja väidab, et maakohus rikkus tunnistaja ütluste avaldamise korda, kuna väidetavalt avaldas rohkem kui kaitsja taotles. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Kohtuistungi 17 protokollist (II kd lk 117) nähtub, et kaitsja taotles tunnistaja V.K. i ütluste avaldamist teatud konkreetses mahus ja protokolli kohaselt kohus rahuldas kaitsja taotluse. Seejuures ei ole küll märget, mis read ja milliste sõnadeni avaldati, kuid ringkonnakohus lähtub kirjapandust, et kaitsja taotlus rahuldati. Eeltoodut kokku võttes ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt selliseid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, mis tooks endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Alljärgnevalt ringkonnakohus käsitleb apellatsioonides toodud taotlusi tõendite hindamise vaidlustamise osas ja märgib, et kuigi S.G osas taotletakse mitte õigeksmõistmist, vaid asja uueks arutamiseks saatmist, on ka selles apellatsioonis sisuliselt vaidlustatud tõendite hindamist. Apellatsioonides ei ole esitatud uusi tõendeid. Taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt P.J-i õigeksmõistmist. Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb P.J-i KarS § 294 lg 1 ja S.G KarS § 291 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Isiku karistusõiguslik vastutus eeldab süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süü tuvastamist konkreetse teo toime pannud isiku käitumises. Maakohus on kontrollinud, kas süüdistatavate käitumises sisalduvad süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Maakohtu otsusest nähtuvad põhjendused (otsuse lk 10-13 ja 17-18), mille alusel tuvastati objektiivse ja subjektiivse külje tunnuste esinemine. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punkt 12.2 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on neid nõudeid järginud, sest tegemist ei ole tõendite loetlemisega, vaid neid on hinnatud kogumis. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 punkt 8 kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

§ 62

p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt

§-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelneva alusel on ringkonnakohtu pädevuses kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on maakohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Ringkonnakohus leiab, et kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine selliseid vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Maakohtu seisukohad on selged ja ammendavad. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (otsuse lk 9-20). Seejuures on seoses süüdimõistva otsusega sisuliselt antud hinnang ka kaitsjate taotlusele süüdistatavad õigeks mõista, mis oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (II kd lk 147-150). Sama taotlust korratakse apellatsioonis, kus leitakse, et P.J-i süü on tõendamata. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et asjas esineb kõrvaldamata vastuolusid, mis tulnuks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja arvates ei ole tõendamist leidnud kuriteo toimepanemise ajaks märgitud kellaaeg 01.

Kaitsja leiab, et maakohus alusetult luges S.G märkmiku kõlbmatuks tõendiks. Kaitsja arvates maakohus ei olnud tõendite hindamisel objektiivne, sest suhtus süüdistatava ütlustesse kriitiliselt, samas ületähtsustades tunnistaja V.B. ja kannatanu I.B. ütlusi. Kaitsja arvates nende ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitsja ei ole nõus kohtu 18 järeldusega, et P.J-i äratundmine I.B. poolt viidi läbi nõuetekohaselt. Kaitsja leiab, et maakohus valikuliselt arvestas tunnistajate I.P. ja K.S. ütlusi, kuigi ei tohtinuks neid üldse arvestada. Kaitsja leiab, et I.B. ei saa olla selles asjas kannatanu. Kokkuvõtlikult kaitsja leiab, et P.J-i süü ei ole tõendatud, kuna puuduvad otsesed tõendid, et ta sai V.B. altkäemaksu. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega P.J-i süü tõendatuse kohta KarS § 294 lg 1 järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohus on kuriteo kvaliﬁtseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud, samuti pole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme. Kaitsja märgib, et P.J-i süüdistuses on kuriteo toimepanemise kellaajaks märgitud 01.00, kuid see ei vasta tuvastatud asjaoludele, sest tunnistajate S.M. ja J.M. ütluste kohaselt tuli V.B. koos politseinikuga koju kella 02 paiku. Patrulllehe kohaselt aga P.J kell 02.15 koostas väärteoprotokolli I.P. le, kelle oli kinni pidanud kella 02 paiku. Kaitsja leiab, et see annab P.J-ile alibi, kes ei saanud kell 02 olla korteris XXX-XX koos V.B. ga. Ringkonnakohus märgib, et süüdistuses on kuriteo toimepanemise kellaeg ﬁkseeritud küll numbriliselt 01.00 paiku, kuid süüdistuse sisust tulenevalt on tegemist sündmustiku alguskellaajaga, st siis peeti XXX-XX maja juures kinni V.B. , kuid edasiselt on kriminaalasjas tuvastatud, et kell 01.06 ja 01.15 kontrolliti tema andmeid KAIRI süsteemi kaudu, seejärel sõideti XXX-XX maja juurde, kuhu oli paar kilomeetrit, mindi V.B. korterisse, kus kulus aega, sest ema talle raha ei andnud ja ta sai selle vanaisa käest ning alles seejärel andis V.B. selle raha altkäemaksuna P.J-ile . Kaitsja viidatud tunnistajate öeldud kella 02.00 paiku ei ole minutiliselt ﬁkseeritud, see on tunnistajate, keda öösel üles aeti, poolt öeldud oletusliku ajana, aga vähemalt mitte peale seda kellaaega. Et altkäemaksu saamine toimus enne kella kahte öösel, seda kinnitab ka jälitusprotokoll, mille kohaselt kell 01.52 helistas V.B. le tema sõber I.P. , aga V.B. ütluste kohaselt ta ei saanud rääkida, kuna oli koos P.J-iga. Seega sündmustik tervikuna võis ringkonnakohtu arvates aega võtta umbes üks tund kella 01-st 02-ni ning sellest tulenevalt asjaolu, et P.J kell 02.15 koostas väärteoprotokolli I.P. le, ei anna talle alibi, et ta ei saanud eelnevalt käia V.B. korteris. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole arvestanud P.J-i ütlusi, mille kohaselt olles patrullis koos S.G-ga , nad 22.11.2006 kella 01.30 paiku viibisid XXX-XX maja juures ja jälgisid V.B. poolt juhitavat sõiduautot. Nad sõitsid selle auto järel ja nägid seda seismas XXX-XX maja juures. P.J läks auto juurde, kuid selle uksed olid lukus. Mõne minuti pärast läks ta politseiautosse tagasi. Ta ei suhelnud V.B. ga, ei võtnud tema ID kaarti, ei käinud tema korteris ega ole tema käest raha saanud. Kaitsja ei ole nõus kohtuotsuse punktis 14.1 märgituga, et P.J-i ütlused on vastuolus ja ei ühti kriminaalasjas olevate dokumentaalsete tõenditega ning tunnistajate ja kannatanu I.B. ütlustega. Kaitsja märgib, et maakohus algusest peale seadis kahtluse alla P.J-i ütlused, lähtudes ainult sellest, et tegemist on süüdistatavaga, kes ei ole kohustatud rääkima tõtt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus (otsuse lk 17) on põhjendanud, miks P.J-i ütlused ei ole usaldusväärsed ning on näidanud tõendite kogumi, mis tema kaitseversiooni ümber lükkab, st et V.B. ja I.B. kinnitavad, et P.J käis nende korteris ning sai 2000 krooni altkäemaksu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kaitsja ei ole nõus, et maakohus luges S.G märkmiku kõlbmatuks tõendiks. Kaitsja leiab, et S.G ütlused, et ta kontrollis andmebaasist V.B. isikut just enda märkmiku sissekande alusel, on usaldusväärsed. V.B. ID kaart pole tema käes olnud ja ta pole P.J-i käest mingit raha saanud. Maakohus otsuse punktis 12.7 viitab väljavõttele KAIRI süsteemist, mille kohaselt S.G kontrollis 22.11.2006 kell 01.06 sõiduki nr XXX XXX andmeid ja kell 01.15 V.B. andmeid isikukoodi järgi. Ajavahe päringute vahel on 9 minutit ja sellest maakohus järeldas, et S.G tegi järelpärimisi mitte mälu või 19 märkmiku alusel, vaid võttis V.B. isikukoodi viimase ID kaardilt. Kaitsja leiab, et kohtu selline järeldus põhineb oletusel ja seda ei saa kasutada kohtuotsuse tegemisel. Kuna prokurör loobus S.G süüdistusest KarS § 294 lg 2 p 3 järgi, siis kaitsja arvates S.G teod V.B. isiklike andmete väljaselgitamiseks ei saa kuidagi olla tõendiks P.J-ile esitatud süüdistuse osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (otsuse lk 16) S.G märkmiku kui kohtukõlbmatu tõendi kohta, samuti ka põhjendustega, miks päringut KAIRI-sse ei tehtud mitte nimetatud märkmiku, vaid V.B. ID kaardi alusel. Maakohtu selline järeldus ei ole oletus, nagu seda väidab kaitsja, sest maakohtu järeldus põhineb V.B. ütlustel, kes selgitas, mis asjaoludel ta oma ID kaardi politseinikele andis. Ringkonnakohus märgib ka seda, et vaatamata S.G osas KarS § 294 lg 2 p 3 järgi süüdistusest loobumisele ei välista see S.G ütluste kui ühe tõendi arvestamist kõigi tõendite kogumis. Kaitsja leiab, et V.B. ütlused selles, kas ta üldse andis oma ID kaardi politseinike kätte, on vastuolulised ja vastuolud jäidki maakohtus kõrvaldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud siin vastuolusid. V.B. on maakohtus öelnud (II kd lk 104), et ta andis oma ID kaardi politseinike kätte. Kaitsja on taotlenud eeluurimisel antud ütluste teatud osa avaldamist, kuna siis pole ID kaardist räägitud. Maakohus vastuolusid ei tuvastanud ja jättis kaitsja taotluse rahuldamata. Seoses sellega kaitsja ringkonnakohtus uuesti taotles V.B. eeluurimisel antud ütluste selle koha avaldamist, kus on juttu politseinikele dokumentide esitamisest. Ringkonnakohus rahuldas selle taotluse ja avaldas I kd lk 3 ülalt 12ndast reast kaks lauset, kus on kirjas, et politseinik palus V.B. l esitada dokumendid, kuna tal neid kaasas ei olnud, siis ütles, et dokumendid on kodus. Kohtuistungi protokollist nähtub, et dokumentide all antud juhul mõeldi juhtimisõigust kinnitavat dokumenti, mida V.B. l polnudki olemas ja mille kohta ta ütles, et see on kodus. Kaitsja märgib, et kannatanu I.B. ütlused, et V. tuli koju, võttis raha ja lahkus ning siis tuli uuesti poole tunni pärast koos meesja naispolitseinikuga, kes viibisid korteris 15-20 minutit, on vastuolus tunnistajate S.M. , J.M. ja V.B. ütlustega, kuid ometi maakohus luges kannatanu ütlused usaldusväärseks. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on tuvastanud, et I.B. ütlustes on teatud vastuolud (otsuse lk 19), kuid need on seletatavad tema kõrge vanuse ja sündmusest möödunud pika ajaga. Maakohus luges tema ütlused usaldusväärseks (otsuse lk 14), sest tal oli meeles see öö, kui V.B. küsis temalt 2000 krooni ning ta nägi esikus seismas politseinikku, kellest jäid meelde nägu, heledad juuksed, vuntsid ja väike habe. Ta tundis selles politseinikus nii eeluurimisel kui kohtuistungil ära P.J-i . Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, sest I.B. ütlused tulenevad kohtuistungi protokollist, kus ta on otseselt viidanud P.J-ile (II kd lk 97-100). Kaitsja märgib, et S.M. teade politseisse tema poja poolt politseinikule altkäemaksu andmisest põhineb ainult oletusel, sest V.B. käest kuulis ta juhtunust alles hommikul, tema aga helistas väidetavalt juba öösel. Korrapidaja pulti kõne saabumise aega ei ole ﬁkseeritud. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et S.M. kõne politseisse põhines oletusel. Tunnistaja ütlustest (II kd lk 119) nähtub, et poeg ütles talle kohe koju tulles, et raha on vaja anda politseinikule, et muidu saab olema veel hullem. Kuigi ta pojale raha ei andnud, aga seda andis vanaisa, siis tunnistajale ei andnud see asjaolu rahu ja ta helistas politseisse, et politseinik nõudis tema pojalt altkäemaksuna raha. Seda kinnitab tunnistaja J.S. , kes politsei juhtivkonstaablina selle kõne öösel vastu võttis (II kd lk 108) ning sellest ka koheselt välĳuht (hilisemale süüdistatavale) P.J-ile teatas. Viimane ütles, et tuleb mõelda, mis edasi teha ja öösel ei saa midagi ette võtta. Kuigi kõne saabumise kellaaega ei ole ﬁkseeritud, nähtub J.S. i ütlustest, et kõne tuli öösel. Kaitsja leiab, et I.B. poolt V.B. le raha andmise fakt ei tähenda, et V.B. selle P.J-ile andis. Kaitsja arvates V.B. ei selgitanud I.B. le, milleks tal seda raha vaja on. 20 Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et V.B. andis I.B. lt saadud 2000 krooni altkäemaksuna P.J-ile. Kuigi I.B. täpselt ei teadnud, miks lapselapsel seda raha vaja oli, teadis seda poisi ema, kes hiljem rääkis sellest I.B. le (II kd lk 119). Kaitsja ei ole rahul sellega, et kohtueelsel uurimisel ei rahuldatud P.J aotlust tema vastastamiseks kannatanu ja tunnistajatega. Kuigi see on uurĳa õigus, mitte kohustus, võinuks uurĳa tõe tuvastamiseks selle taotluse rahuldada. Kaitsja on endiselt seda meelt, et P.J-i äratundmine I.B. poolt viidi läbi protsessuaalnormide rikkumisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (otsuse lk 18-19), et vastastamise taotluse rahuldamata jätmine ei riku P.J-i kaitseõigust, sest tal oli õigus ja võimalus maakohtu istungil esitada sellekohaseid küsimusi kannatanule ja tunnistajatele, mida ta ka tegi. Ringkonnakohus nõustub ka põhjendustega, et äratundmise läbiviimine ei olnud puudulik. Ringkonnakohus kordab, et I.B. tundis P.J-i ära ka kohtuistungil (II kd lk 98). Kaitsja leiab, et tunnistajad I.P. ja K.S. andsid vastuolulisi ütlusi ning neid ei tohtinuks üldse arvestada, aga maakohus seda siiski valikuliselt tegi. Ringkonnakohus märgib, et maakohus tuvastas (otsuse lk 15) teatud vastuolud nimetatud tunnistajate ütlustes, kuid kuna nad suutsid usutavalt ja arusaadavalt põhjendada vastuolusid, siis maakohus arvestas ainult nende poolt maakohtus antud ütlusi. Tunnistajad K.S. ja I.P. on kinnitanud (II kd lk 107 ja 112-115), et politsei peatas V.B. poolt juhitava sõiduauto, V.B. kutsuti politseiautosse, ta oli ära umbes pool tundi. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu süüdimõistev otsus ei rajane ainult nende kahe tunnistaja ütlustel, vaid neid on hinnatud tõendite kogumis. Kaitsja arvates I.B. ei saa selles asjas kuidagi kannatanu olla, tema ja V.B. vahel on tsiviilõiguslikud suhted. Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 19-20), miks I.B. on antud juhul kannatanu ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kokkuvõtlikult ringkonnakohus vastupidiselt kaitsjale leiab, et maakohus on välja toonud tõendid, mis kinnitavad P.J-i poolt kuriteo toimepanemist KarS § 294 lg 1 järgi ning ei ole alust teda selles õigeks mõista. Ringkonnakohus märgib, et S.G kaitsja ei ole apellatsioonis taotlenud oma kaitsealuse õigeksmõistmist, kuigi seda taotleti maakohtus. Sellele vaatamata apellatsioonis leitakse, et maakohtu järeldused ei vasta kohtuistungite protokollides kajastatud asjaoludele. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus kontrollis kaitsja vastavaid väiteid. Kaitsja väidab, et tunnistaja V.K. ei ole öelnud, et ta kuulis, kui O.G. teatas politseinikule, et ta on rase ja rasedaga nii käituda ei tohi. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Kohtuistungi protokolli kohaselt (II kd lk 118) tunnistaja on kannatanu küsimusele: „Kas te kuulsite vestlust minu ja politseiniku vahel, et ma olen rase“ vastanud: „Kuulsin, rasedust oli silmaga näha“. Kaitsja ei ole nõus maakohtu järeldusega, et kannatanu poolt ütluste ja olustiku seostamise protokollile lisatud fotodelt on selgelt näha, et kannatanu on rase, sest see toiming tehti 30.03.2007, see on sündmusest 9 kuud hiljem. Kannatanu on apellatsioonile esitatud vastulauses (II kd lk 212) selgitanud, et ta sünnitas 23.12.2006 ja 30.03.2007 ta ei olnud rase. Kannatanu väidab, et tegelikkuses tehti 30.03.2007 protokollile lisatud fotod temast ikkagi sündmuse hetkel, st 05.07.2006 ja neilt on näha raseduse ilmseid tundemärke. Ringkonnakohus märgib, et tegemist on hinnangulise küsimusega, mida keegi visuaalselt suudab tajuda ja tuvastada. Lisaks neile fotodele on kriminaalasjas veel kannatanust süüdistuses näidatud sündmuse ajal tehtud fotosid (I kd lk 131) ja nende osas vaidlust ei ole, kuigi need on lisatud veel hilisema, see on 12.04.2007 tehtud ülekuulamise protokolli juurde. 21 Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega, et kohtuistungi protokollile ei vasta kohtuotsuse punktis 5.2 toodud tunnistaja A.T. i ütlused, et ta selgitas politseinik S.G-le, et O.G. on rase ja temaga nii käituda ei tohi. Kohtuistungi protokolli (II kd lk 124) kohaselt tunnistaja A.T. on vastanud kannatanu küsimusele: „Kas oli näha minu rasedust“ vastanud: „Ma ei mäleta, aga ma kuulsin seda, sellest räägiti. O. ütles seda kõigile seal politseinike juuresolekul. Visuaalselt ma ei näinud rasedust“. Tunnistaja ütlustest (II kd lk 123) nähtub, et ta küsis S.G-lt , mis siin toimub ja miks O. l on käed raudus, kuid S.G vastas talle, et see pole tema asi. Seega otseselt sellist lauset ei ole, nagu maakohtu otsuses on märgitud. Ringkonnakohus märgib, et sellele vaatamata nähtub ka A.T. i ütlustest, et ta kuulis, kuidas kannatanu ütles politseinikele, et ta on rase. Ringkonnakohus juba eelpool märkis, et igaüks tajub mingit asja erinevalt, st et kui V.K. ile oli kannatanu rasedus silmaga näha, siis A.T. seda ei näinud. Eeltooduga haakub ka kaitsja väide, et maakohus tuvastas, et kaks tunnistajat kinnitasid kannatanul raseduse tunnuseid, kuid maakohus ei arvestanud, et neli tunnistajat seda ei märganud. Ringkonnakohus juba eelpool märkis, et maakohus hindas tõendeid nende kogumis ning sellest ei tulene, et kui kaks isikut midagi näevad ja neli isikut seda ei näe, et siis nende kahe ütlusi ei saaks arvestada. Kaitsja märgib, et maakohus on jätnud hindamata tunnistaja N.G. ütlused, mille kohaselt politseinik korrektses vormis palus naisel peatuda, naine karjus, käitus agressiivselt, politseinik püüdis teda rahustada, naine oli normaalse kehaga, naise rasedust tunnistaja ei pannud tähele, naine ütles telefoni, et teda pekstakse ja ahistatakse, tunnistaja tegi selle peale naisele märkuse ja käskis maha rahuneda. Samuti on jäetud hindamata tunnistaja V.F. analoogsed ütlused. Kohtuistungi protokoll (II kd lk 128-130) kinnitab V.F. ja N.G. poolt selliste ütluste andmist. Ringkonnakohus veelkord rõhutab, et maakohus hindas tõendeid nende kogumis ja see ei tähenda, et absoluutselt kõik ütlused tuleb ühekaupa välja tuua ja neile igaühele eraldi hinnang anda. Vaatamata nimetatud tunnistajate eeltoodud ütlustele on maakohus ära näidanud (otsuse lk 10-13) tõendite kogumi, mis kinnitab S.G poolt kannatanu suhtes võimuliialduse toimepanemist. Seejuures tulenevalt nimetatud tunnistajate ütlustest kannatanu agressiivsuse kohta on maakohus märkinud (otsuse lk 11), et politseiseadus ei anna õigust kasutada erivahendeid ainult isiku väljakutsuva ja provokatiivse käitumise tõttu või rahustamiseks. Kaitsja leiab viitega kohtuotsuse punktile 6, et maakohus tuvastas, et S.G oli õiguslik alus kannatanu suhtes käeraudade ja füüsilise jõu kasutamiseks. Kohtuotsuse punkt 6.1 jääb kaitsjale üldse arusaamatuks, sest S.G ja N.L. ei ole kannatanul rasedust tuvastanud. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus tuvastas S.G õigusliku aluse kannatanu suhtes käeraudu ja füüsilist jõudu kasutada. Sellele viitab juba tema süüditunnistamine võimuliialduses, kuid otsuse punktis 6 maakohus kirjeldab, miks S.G nii toimis, sest tema arvates kannatanu käitumine kujutas ohtu tema kui politseiniku elule ja tervisele ning kannatanu koer kujutas ohtu teiste inimeste tervisele. Otsuse punktis 6.1 maakohus märgib, et kuigi S.G-le ja N.L. ile kannatanu ütles, et ta on rase, nad ei uskunud seda, sest nende arvates puudusid kannatanul igasugused raseduse tunnused. Kuigi sõnaliselt on nimetatud punktis tõepoolest märgitud, et milliste tunnuste alusel nad rasedust tuvastasid, seda nad ei osanud maakohtule selgitada, võib ringkonnakohtu arvates eelnevast tekstist tuletada, et tegelikult on siin mõeldud tunnuste väljatoomist, mille alusel nad said aru, et kannatanu ei ole rase. Kaitsja vaidlustab kohtuotsuse punktides 7.1-7.6 toodud järeldusi. Kaitsja leiab, et S.G , olles teenistuskohustuste täitmisel, oli õigustatud tõkestama kannatanu tegevust, kes rikkus koerte ja kasside pidamise eeskirja. Kuna kannatanu väidetavalt ei täitnud S.G seaduslikke korraldusi ja hakkas talle füüsiliselt vastu, siis oli põhjendatud tema suhtes käeraudade kohaldamine. Seda ei välistanud ka kannatanu väide, et ta on rase, sest 22 visuaalselt see ei olnud nähtav. Kaitsja ei ole nõus, et maakohus ei arvestanud S.G ning tunnistajate N.L. i, N.S. i, A.T. i, N.G. ja V.F. ütlusi ning rajas süüdimõistva otsuse praktiliselt ainult kannatanu ütlustele. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väidetega ja märgib, et süüdimõistev kohtuotsus ei rajane ainult kannatanu ütlustel, nagu seda väidab kaitsja, vaid tõendite kogumil, mis on kohtuotsuses üksikasjalikult välja toodud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (otsuse lk 10-13) võimuliialduse süüdistuse tõendatuse kohta ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kannatanul oli sündmuse ajal
rasedusnädal, ta ütles seda politseinikele, tunnistaja V.K. i kinnitusel oli rasedus ka visuaalselt nähtav. Sellele vaatamata S.G eiras seda infot ja aheldas raseda naise käeraudadega puutüve külge, tekitades kannatanule kehavigastusi ja nurisünnituse ohu. Sellega ta rikkus PolS § 151 p 1 nõudeid, mille kohaselt on keelatud kasutada erivahendeid ilmsete raseduse tunnustega naise vastu ning pani sellega toime KarS § 291 järgi ettenähtud kuriteo. Nimetatud kuriteo toimepanemist ei välista kaitsja väide, et S.G oli küünarvarre vigastus kannatanu poolt vastupanu osutamise tulemusena, kuid maakohus pole seda arvestanud. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Maakohus on otsuse punktis 13.3 märkinud, et S.G võis selle vigastuse saada siis, kui ta tiris kannatanut puu juurde ja aheldas ta käeraudadega puu külge, sest selle käigus kannatanu rabeles vastu. Maakohus on andnud sellele hinnangu (otsuse lk 13), märkides, et süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Samas on ka näidatud, miks ei olnud tegemist hädakaitsega, nagu seda maakohtus arvas S.G kaitsja, sest ei leidnud tuvastamist ei kannatanu ega tema koera rünne S.G või kellegi kolmanda isiku suhtes. Puutuvalt karistuse mõistmisse kaitsja leiab, et maakohus ei ole määranud KarS § 73 lg 3 ja

§ 313lg 1 p 4 kohaselt katseaega ega selle kestust.

Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. S.G-le karistuse mõistmisel on märgitud, et KarS § 73 lg 2 alusel mõistetud vangistus 2 aastat 5 kuud 27 päeva pöörata osalisele täitmisele, lugedes koheselt ärakandmisele 4 kuud vangistust ning ülejäänud vangistuse osa 2 aastat 1 kuu 27 päeva KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel mitte pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane talle maakohtu poolt määratud 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuupäev. Süüdistatavale pandud kohustuste loetelu

§ 313lg 1 p 4 mõttes ei ole antud juhul vajalik, sest maakohus ei rakendanud Kar

S § 74 sätteid. Kaitsjale on arusaamatu, kuidas maakohus on karistuse mõistmisel rakendanud otsuses sisalduvat fraasi, et raskemate kuritegude puhul tuleb lähtuda tingimisi isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest. Ringkonnakohus märgib, et see fraas pärineb karistuse mõistmise põhjendustest (otsuse lk 20), kus maakohus on lähtunud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-99-06 toodud sellekohastest seisukohtadest. Selle fraasi mõistmiseks tuleb aluseks võtta vastav tekst tervikuna, mitte seda kontekstist välja rebida. Mõista tuleb seda aga nii nagu see on kirjas kohtuotsuses, st et tingimisi karistamisel tuleb tuvastada kuriteo toimepanemise ja ka süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud. Kuidas maakohus neid asjaolusid arvestas, see on otsuses välja toodud (otsuse lk 21). Kaitsja leiab, et maakohus on väljunud S.G-le esitatud süüdistuse piiridest ja inkrimineerinud talle veel täiendavalt Eesti riigi maine olulise kahjustamise. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks süüdistuse piiridest väljunud. Kaitsja viidatud asjaolu on maakohus käsitlenud (otsuse lk 21) seoses prokuröri poolt taotletud lisakaristuse kohaldamisega. Maakohus leidis, et lisakaristusena tuleb S.G-lt ära võtta õigus kolm aastat avalikus teenistuses töötada, sest võimuliialduse toimepanemisega kahjustas ta oluliselt Eesti riigi mainet. Ringkonnakohus leiab, et see on kooskõlas KarS § 49 sätetega. Kokkuvõtlikult ringkonnakohus leiab, et maakohus on välja toonud tõendid, mis kinnitavad S.G poolt kuriteo toimepanemist KarS § 291 järgi ning pole alust tema osas kohtuotsust muuta. 23 Määratud kaitsja advokaat O. Gorškaljovi poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 3012 krooni tuleb P.J-ilt sisse nõuda

§-de 180 lg 1 ja 185 lg 2 alusel. Kokkuleppel kaitsja advokaat R. Laidi poolt esitatud kohtukulude nõue 36 000 krooni jääb

§-de 180 lg 1 ja 185 lg 2 alusel S.G kanda. Ago Kutsar Tiit Lõhmus 24 Mati Kartau

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

1-07-9729/51

1-07-9729 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2009 Tartu Kriminaalasja number 1-07-9729 (06240000007) Kohtukoosseis Ago Kutsar, Tiit L

§ 7

§ 63tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus.

§ 82lg 1 p 5.

§ 81

§ 339

§ 338p 3.

§ 340lg 2 p 1 alusel P.J-i õigeksmõistmist.

§ 338

§ 341

§ 339

§ 338

§ 339

§ 341

§ 339

§ 341

§ 312

§ 339

§ 312

§ 312

§ 312

§ 62

§ 18

§ 18lg 1 sätete rikkumist, et rahvakohtunikel ei oleks olnud kõiki kohtuniku õigusi.

§ 266

§ 305

§ 306

§ 306

§ 271alusel jätkata istungit ilma kannatanu osavõtuta.

§ 62

§ 313lg 1 p 4 kohaselt katseaega ega selle kestust.

§ 313lg 1 p 4 mõttes ei ole antud juhul vajalik, sest maakohus ei rakendanud Kar