1-08-507/24

(06233000022)Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Ago Kutsar, Maarika Kuusk Kohtuistungi sekretär Liina Parv Tõlk Natalia Tselikova Kriminaalasi K.V süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1, 5 lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

1. mai 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav K.V Prokurör Sofja Hristoforova Süüdistatav K.V järgi isikukood: XXX; elukoht: XXX-XX ; varem kriminaalkorras karistatud 7 korral Kaitsja vandeadvokaat Rein Napa RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 12.mai 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-507 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja maksta riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroole Rein Napa OÜ kriminaalasjas nr 1-08-507 vandeadvokaat Rein Napa poolt osutatud õigusabi eest kohtumenetluses 1200 krooni. Välja mõista K.V-lt kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Rein Napa poolt osutatud õigusabi eest 1200 krooni riigituludesse. K.V tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Swedbankis nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „K.V , 1-08-507, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. oktoobrist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 06.novembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 07.novembrist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohus 12.05.2009 otsusega tunnistas K.V süüdi KarS § 214 lg 2 p 1, 5 järgi ja mõistis talle karistuseks 4 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 63 lg 2, § 64 lg 1 ja§ 65 lg 1 alusel suurendati nimetatud kohtuotsusega mõistetud karistust Viru Maakohtu 24.03.2009 otsusega mõistetud 1 aasta 1 kuu ja 21 päeva pikkuse vangistuse võrra ning lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, mõisteti K.V-le liitkaristuseks 2 aastat 8 kuud vangistust. Viru Maakohus arutas K.V-le KarS § 214 lg 2 p 1, 5 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles isik, kes on varem kohtu poolt korduvalt karistatud röövimise ja varguse toimepanemise eest, 01.01.2006 kella 14.00 ajal aadressil XXX-XX , varalise kasu üleandmise nõudmise eesmärgil lõi rusikaga vastu pead A.F. ja nõudis temalt 5 600 krooni. Samal eesmärgil helistas kannatanu emale N.F. ning ähvardades tema poega füüsilise arveteõiendamisega, käskis üle anda temale 5 600 krooni. Peale seda lahkus toast nr 69 ja hoidis A.F. tunni aja jooksul lukustatud toas, piirates ajutiselt kannatanu vabadust. Kartes avaldatud ähvarduste elluviimist, samal päeval andis N.F. Sillamäel 5 600 krooni M.G, kes kandis selle raha üle K.V poolt nimetatud kontole. Seega K.V pani toime KarS § 214 lg 2 p 1, 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. varalise kasu üleandmise nõudmise, kui on kasutatud vägivalda ning kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, kannatanu vabaduse võtmisega. Maakohus asus tõendite hindamisel seisukohale, et K.V süü KarS § 214 lg 2 p 1, 5 järgi talle esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud. Maakohus luges kannatanute A.F. ja N.F. ütlustega tõendatuks, et A.F. l ajal, kui ta töötas Tallinnas ja üüris A.B. korterit, kogunes võlg 5 600 krooni. A.F. oli varem kuulnud, et K.V peksab võlgu välja ja osaleb teiste palvel erinevates arveteklaarimistes. Jaanuaris 2006 tuli K.V , tõukas A.F. diivanile, lõi A.F. t ühe korra rusikaga näkku ja esitas pretensiooni korterivõla kohta. Peale seda helistas N.F. le, rääkis ähvardusi A.F. peksmise kohta ja nõudis N.F. lt tunni aja jooksul oma arvele 5 600 krooni kandmist. N.F. oli nõus raha üle kandma. K.V pani raha kättesaamiseni A.F. tema korterisse luku taha. Tunni aja pärast tuli K.V tagasi ja ütles, et kõik on korras. Raha oli N.F. poolt üle kantud. Sillamäel tuli rahale järele K.V tütarlaps M.G. , kes pärast raha saamist helistas K.V-le ja selgitas, et raha on tema käes. M.G. läks rahaga ära ja ütles, et 5 600 krooni ta kannab oma arvelt inerneti kaudu K.V-le. Kohus leidis, et sellisel füüsiliselt ja psüühiliselt vägivaldsel taustal oli kannatanutel alust karta K.V ähvarduse, et kui N.F. raha ei maksa, siis K.V laseb A.F. le peksa anda, täideviimist. A.F. ja N.F. ütluste kohaselt lubasid nad K.V-le raha anda, kuna tol hetkel nad kartsid K.V. A.F. vabadust oli piiratud sellega, et K.V lahkus A.F. poolt üüritud korterist, pani A.F. luku taha ja võttis korterivõtmed kaasa. K.V tuli alles siis, kui raha olid üle kantud. 2 Lisaks kannatanute ütlustele leidis kohus K.V süü olema tõendatud ka tunnistajate M.G. , A.B. , Ž.A. , M.S. , A.N. , S.N. ja G.P. ütlustega, S.N. le isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolliga, K.V , A.F. vastastamise protokolliga, K.V ja M.G. vastastamisprotokolliga, Hansapanga teatisega. K.V end süüdi ei tunnistanud. Ta andis ütlusi, mille kohaselt läks ta 2006 jaanuaris oma tuttava N. juurde ühiselamusse. Seal oli ka A.F. . Nende vahel toimus arvete klaarimine. N. palus K.V-lt, et M.G. võtaks A.F. ema käest raha ja kannaks selle raha arvele. Arve numbri andis N. . Jutuajamisest sai K.V aru, et see raha oli A.F. võlg korteriüüri eest. K.V seda raha endale ei võtnud ja selle rahaga temal mingit kokkupuutumist ei olnud. Maakohus asus seisukohale, et K.V oma süüd eitavad ütlused on paljasõnalised ja ümber lükatud kannatanute ja tunnistajate ütlustega kogumis. Kohtu hinnangul puudub alus kahelda kannatanute ja tunnistajate ütluste tõelevastavuses. Samuti leidis kohus oma siseveendumuse kohaselt, et K.V kaitseversioon N.F. raha ülekandmisest võõrale arveldusarvele seoses A.F. arveldusarve arestimisega, on ebaloogiline. Juhul, kui A.F. arveldusarve tõesti oli arestitud, oli A.F. l võimalus kanda raha, s.o korteri üürivõlg, otse korteri omaniku A.B. arveldusarvele. Neil asjaoludel ei olnud maakohtu jaoks usutavad süüdistatava ütlused, et A.F. pöördus K.V poole palvega aidata A.F. l raha üle kanda võõrale arveldusarvele, kuna A.F. arveldusarve oli arestitud. Maakohtu hinnangul puudus K.V igasugune õiguslik alus ja õiguspärane ootus, eeldamaks, et just A.F. oma ema N.F. kaudu peaks kinni maksma K.V-le korteri üürimise eest kogunenud võla. Kuna rahasummat nõudis K.V 01.01.2006 vägivalda kasutades, peksmisega ähvardades ja isiku vabaduse võtmisega, määrates maksetähtajaks 01.01.2006 kella 15.00 paiku, siis on K.V käitumine kvalifitseeritav väljapressimisena. Väljapressimise pani K.V toime vähemalt kaudse tahtlusega - nõudes vägivalla kasutamisega varalise kasu üleandmist, pidi K.V pidama võimalikuks ja möönma, et paneb toime kuriteo. Maakohus leidis, et N.F. tsiviilhagi 5 600 kr on põhjendatud, kuulub rahuldamisele ja VÕS § 1043 alusel K.V-lt väljamõistmisele. K.V-le karistuse mõistmisel lähtus maakohus tema süü ulatusest - süüdistatav viis kannatanu suhtes vägivalla kasutamisega 5 600 kr väljapressimise lõpule, vägivalla kasutamise järgselt esitas kannatanutele nõude tasuda 5 600 kr hiljemalt 01.01.2006 kella 15.00 paiku, vägivalla kasutamise ja vabaduse piiramisega murti kannatanute vastupanu, kannatanud kartsid ning lubasid 5 600 kr ära tasuda; puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud; K.V oli kuriteo toimepanemise ajaks kuuel korral kriminaalkorras karistatud. Maakohus pidas õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et mõjutada süüdistatavat kuritegusid rohkem toime mitte panema, küllaldaseks karistada K.V vangistusega sanktsiooni miinimummääras, s.o 4 aasta pikkuse vangistusega. Kuna K.V pani väljapressimise toime enne Viru Maakohtu 24.03.2009 otsuse tegemist, siis kulub tema suhtes kohaldamisele KarS § 65 lg
7. Lähtudes sellest, et kriminaalasi oli menetluses kohtunik R. Minzatovi käes alates 11.01.2008 kuni Viru Ringkonnakohtu likvideerimiseni, mis tähendab asja uuele kohtunikule üleandmiseni - s.o terve aasta jooksul oli üheepisoodiline kriminaalasi ilma uurimiseta, - pidas maakohus kohaseks KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel kohaldada süüdistatavale soodsamat võimalust ja lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu K.V taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. K.V leiab, et esimese astme kohus on ebaõigesti hinnanud kohtuistungil esitatud tõendeid ja seetõttu teda ekslikult väljapressimises süüdi mõistnud. Maakohus jättis tähelepanuta järgmised olulised asjaolud: 3
8. Kannatanu A.F. oma ütlustes märgib, et ei loe süüdistatava tegevust väljapressimiseks ja pretensioone ei esine.
9. A.B. ja G.P. ütlustest ei tulene, et keegi neist oleks K.V-le rääkinud korterivõlast. Vastupidi, nad kinnitavad, et ei ole K.V-ga tuttavad. See on tähtis K.V süüd välistav fakt, kuna ei ole kindlaks tehtud, kust K.V sai tundmatu isiku võlast teada ja seega võib väita, et ta ei teadnud võlast midagi. Järelikult ei saanud ta välja pressida seda, millest teadlik ei olnud. Seega andis kannatanu valeütlused ja K.V ütlused vastavad tõele, langevad kokku tunnistajate A.B. ja G.P. ütlustega ning tõendavad tema süütuse.
10. Maakohus jättis tähelepanuta, et G.P. ja A.B. telefonivestlusest selgub, et G.P. nägi A.F. t koos talle tundmatu isikuga jaanuari alguses XXX-XX trepikojas ja enne sama isikuga A.F. korteris. Korteris rääkis tundmatu isik korteri võlast G.P. le, kes aga ei kinnita, et see tundmatu isik oli K.V . Teisel kokkusaamisel trepikojas palus A.F. G.P. lt telefoni, et helistada raha küsimiseks oma emale. A.F. ga koos oli tundmatu meesterahvas, kes ei olnud K.V. Seda, et kõnes oli jutt rahast, kinnitab G.P. ja seda, et see oli väljapressimiskõne, kinnitab N.F. , sest raha kohta helistati ainult ühe korra. N.F. ei tea, kellele ja mis numbrile M.G. raha kättesaamise kinnituseks helistas. On võimalik, et N.F. le helistas ühelt numbrilt (G.P. omalt) üks tundmatu isik, aga M.G. helistas juba K.V-le, kellelt paluti abi raha Sillamäelt Tallinnasse toimetamiseks. Selline pilt juhtunust tõendab süüdistatava ütlusi ja langeb kokku teiste isikute ütlustega. Samuti on kahtlane, et A.F. ei registreerinud K.V-lt saadud löögi jälge. Löömine ei ole millegagi tõendatud, kannatanu väide on paljasõnaline ja annab alust arvata, et A.F. andis valed ütlused.
11. A.F. ütlustest nähtub, et K.V peale raha saamist tegi Hanzaneti kaudu nõutud rahaülekande ning kellele, ei tea. Siinkohal on oluline, et kannatanu ise sularaha ei näinud, sest ülekanne Hanzaneti kaudu tähendab ülekanded ühelt arvelt teisele. Kannatanu ütlused ei vasta aga tõele, sest Hansapanga õiendist ei nähtu, et K.V tegi mingeid ülekandeid 1.01.2006, sest tal isegi ei ole registreeritud kontot Hansapangas. Tunnistaja S.N. kinnitab oma ütlustega, et andis K.V-le sularahas 5500 kr ja see langeb kokku K.V ütlustega.
12. Ta leiab, et õige ei ole maakohtu väide, mille kohaselt K.V ei ole esitanud kohtuistungil tema süüd välistavaid asjaolusid. Seda ei saa kuidagi lugeda tema süüd tõendavaks asjaoluks, sest vastavalt KrMS § 7 lg 2 ei ole süüdistatav kohustatud tõendama oma süütust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
13. Apellatsioonis taotletakse maakohtus uuritud tõendite ümberhindamist erinevalt maakohtust ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Vastupidiselt süüdistatava seisukohale leiab ringkonnakohus, et maakohus on otsuse põhiosas (tl 173-174) tõendeid põhjalikult analüüsinud ja seejuures kummutanud K.V vastuväited süüdistusele, mis on esitatud maakohtus ja apellatsioonis. Maakohus on süüdistatava tegevuses põhjendatult tuvastanud väljapressimise süüteokoosseisu KarS § 214 lg 2 p 1, 5 mõttes. Süüdistatav on valinud süü eitamisele rajatud kaitsetaktika, väites et tema pole süüdistuses märgitud ajal ja kohas raha välja pressinud. Sellekohane väide on ümber lükatud eelkõige kannatanute A.F. ja N.F. ühetaoliste usaldusväärsete ütlustega. Kriminaalasja materjalid ei sisalda mingit eluliselt usutavat viidet põhjusele, miks peaks ema ja poeg esitama süüdistatava vastu valeütlusi või fabritseerima kriminaalasja raskes kuriteos nagu väidab süüdistatav. Samuti ei nähtu ühtegi tõsiseltvõetavat 4 põhjendust miks peaks õiguskaitseorganid soovima alusetult sisustada kõnesolevat süüdistust K.V vastu. Siinjuures peab K.V uudse kaitseversioonina üldsõnaliselt ja asjaga seostamatult võimalikuks, et kuna ta rikkus süüdistuses nimetatud ajaperioodiga piirnevalt Sillamäe politseijaoskonnas korda ja sõimas politseitöötajaid, siis on viimased tema peale solvunud ning sai võimalikuks olukord, et „tema peale saab midagi ajada.“ Miks peaks Sillamäe politseitöötajad fabritseerima süüdistatava vastu süüdistuses märgitud väljapressimise juhtumi, polegi võimalik käesoleval juhul eluliselt usutavalt mõista. Kannatanu A.F. on jäänud ütluste juurde, et vägivaldse kuriteo 01.01.2006 kella 14.00 paiku Tallinnas XXX-XX pani tema suhtes toime K.V . Maakohtu istungil lühimenetluses, soovimata küll ütlusi anda, jäi kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et kannatanu teab süüdistatavat kui varem korduvalt kohtulikult karistatud isikut ja seetõttu kardab teda (keeldus kohtueelsel uurimisel ka vastastamisest). Veel on alusetu apellandi väide, et maakohus on rikkunud kohtupidamisel kriminaalmenetlusseadustiku nõudeid. Ringkonnakohus sellekohaseid rikkumisi ei tuvastanud. Maakohtu istungi protokollist (tl 162-163) avaldub, et K.V-le oli süüdistusakti sisu arusaadav, süüd ta ei tunnistanud. Samas on kohtu poolt süüdistatavale selgitatud, milles seisneb lühimenetlus, süüdistatav on sellest aru saanud ja nõustunud asja arutamisega lühimenetluses. Seetõttu on asjakohatu süüdistatava seisukoht, et kõiki tõendeid ei ole saadud uurida nii põhjalikult kui tavalises üldmenetluses. Kaitsja möönis apellatsioonist väljuvalt, et K.V tegevuses võiks esineda KarS § 257 (omavoli) tunnused, kuid ringkonnakohus peab seda väidet asjasse mittepuutuvaks, kuna K.V tegevust väljapressimise süütekoosseisu mõttes on põhjalikult käsitlenud otsuses maakohus. Seejuures jääb selgusetuks, millist tõelist või oletatavat õigust süüdistatav teostas A.F. ja N.F. suhtes. Uuritud tõenditest nähtub, et K.V ei olnud õigust nõuda A.F. lt raha ja ta tegutses kuritegelikku plaani täide viies omaalgatuslikult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud järeldustega, et A.F. ja N.F. ütlused on kooskõlas ja langevad kokku teiste süüstavate tõenditega. Kannatanu N.F. on usaldusväärselt kinnitanud, et 01.01.2006 helistas võõras mees ja nõudis raha ning ähvardas, et raha mittesaades teeb tema pojale liiga. K.V nõudis A.F. lt raha, lõi teda ja hoidis lukustatud toas. Tunnistaja M.G. kinnitas kannatanu ütlusi ja selgitas, et sai raha K.V palvel ja samal päeval kandis süüdistatava poolt nimetatud kontole. Seejuures tunnistaja ei teadnud, et raha on välja pressitud. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on K.V kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat R. Napa poolt. Tiit Lõhmus Ago Kutsar 5 Maarika Kuusk