1-08-2388/7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. jaanuar 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-2388 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 15. detsember 2008. a, Tallinn Kriminaalasi G.R-i ja Aleksei Parastatovi süüdistuses KarS § 118 p-de 1, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23. septembri 2008. a otsus Apellatsiooni esitaja G.R-i kaitsja vandeadvokaat Andrus Repnau ja Aleksei Parastatovi kaitsja vandeadvokaat Mare Lust Prokurör Jüri Kasesalu Süüdistatavad Kaitsjad G.R , ik: XXX, EV kodanik, emakeel vene keel, kõrgem haridus, elukoht: xxxxxx xx xx xxxxxxx, töökoht: S. E. AS XXXXXXXXX, kriminaalkorras karistamata, 04.09.07 kinni peetud kahtlustatavana, 05.09.07 kohaldatud tõkend vahistamine, tõkend kautsjon kohaldatud 24.09.2007.a. Aleksei Parastatov, ik: 37605060276; kodakondsuseta, emakeel vene keel, keskharidus, elukoht: XXXX XX XX-X XXXXXXX, töökoht: S. E. AS XXXXXXXXX, 04.09.07 kinni peetud kahtlustatavana, tõkend vahistamine kohaldatud 05.09.2007.a kuni 23.04.2008.a, tõkend kautsjon kohaldatud 23.04.2008.a. Varem kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 10.04.2006.a kohtuotsusega KrK § 141 lg 2 p 1, 3; § 140 lg 2 p 1, 2, 3, 4; § 124 3 lg 1; § 142 lg 3 p 2, 3 järgi. Vandeadvokaadid Mare Lust ja Andrus Repnau 1 RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 23. septembri 2008. a otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.1 G.R-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 p-de 1, 3 järgi; 1.2 G.R-ilt sundraha väljamõistmise osas; 1.3 G.R-ilt ja Aleksei Parastatovilt ekspertiisiasutustel tekkinud kulutuste katteks solidaarselt väljamõistetud summade osas; 1.4 G.R-ilt ja Aleksei Parastatovilt solidaarselt tsiviilhagi katteks väljamõistetud summade osas. 2. Nimetatud osas teha uus otsus ja nimelt: 2.1 Mõista G.R süüdistuses KarS § 118 p-de 1, 3 järgi õigeks; 2.2 Tunnistada G.R süüdi KarS § 307 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus pikkusega viis kuud. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka G.R-i poolt eelvangistuses viibitud aeg 4.09.2007. a - 24.09.2007. a, s.o 21 päeva ning lõplikuks ärakantavaks karistuseks määrata vangistus pikkusega neli kuud üheksa päeva. Karistuse kandmise alguseks lugeda 23. september 2008. a; 2.3 KrMS § 173 lg 1 p 1, § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel mõista G.R-ilt süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundrahana välja 6525 krooni; 2.4 Riiklikel ekspertiisiasutustel tekkinud kulud summas 115 740 krooni mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 3 alusel välja Aleksei Parastatovilt; 2.5 Rahuldatud tsiviilhagi summades 15 250 krooni O. G. kasuks ja 751 942 krooni E. H. kasuks mõista välja Aleksei Parastatovilt. 3. Muus osas jätta Harju Maakohtu 23. septembri 2008. a otsus muutmata. 4. Aleksei Parastatovi kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. 5. G.R-i kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. A. Parastatovile ja G.R-ile esitati süüdistus järgmise kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt kutsus G.R tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil 15.05.2007.a kella 13.00-14.00 ajal D. G. kohtuma XXXXXXX XXXXXX XX X asuva restoran „R.“ ruumidesse. A. Parastatov ja G.R , tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos eeluurimisel tuvastamata isikutega, peksid D. G. vastu pead ja keha erinevatesse piirkondadesse tömpide kõvade piiritletud esemetega, sealhulgas puukepiga, tekitades kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused. Peatraumajärgne ajukahjustus kutsus esile intellekti tagasilanguse dementsuse tasemele ning tõi kaasa raske psüühikahäire. 2 Süüdistatavate käitumine kvalifitseeriti KarS § 118 p-de 1, 3 järgi, s.o raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega tekitati oht elule ning mis tõi kaasa raske psüühikahäire. 2. Harju Maakohtu 23. septembri 2008. a otsusega tunnistati A. Parastatov ja G.R süüdi KarS § 118 p-de 1, 3 järgi. G.R-ile mõisteti karistuseks neli aastat vangistust, millest arvestati maha eelvangistuses viibitud aeg pikkusega 21 päeva. Kohus määras KarS § 74 alusel, et mõistetud karistusest kuulub kohesele ärakandmisele üks aasta vangistust; ülejäänud vangistus pikkusega 2 aastat 11 kuud ja 9 päeva vangistust jäeti kaheaastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. G.R võeti kohtusaalis vahi alla ning karistuse kandmise alguseks määrati 23. september 2008. a. Ka A. Parastatovile mõisteti karistuseks neli aastat vangistust. Karistuse hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg pikkusega 7 kuud ja 18 päeva ning lõplikuks karistuseks loeti 3 aastat 4 kuud ja 18 päeva vangistust. KarS § 65 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 10.04.2006.a. kohtuotsuse alusel mõistetud vangistuse ärakandmata osa - 4 aasta – võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale vangistus pikkusega 7 aastat 4 kuud ja 18 päeva. Ka A. Parastatov võeti vahi alla kohtusaalis. Kummaltki süüdistatavalt mõisteti välja sundraha ja solidaarselt menetluskulud summas 115 740 krooni. Rahuldati ka esitatud tsiviilhagid ja süüdistatavaid kohustati solidaarselt tasuma O. G. kasuks 15 250 krooni ja E. H. kasuks 751 942 krooni. Kohtu hinnangul ei olnud kahtlust selles, et D. G. tuli 15. mail 2007. a kl 13.00 ajal „R.“ restorani kohtumisele G.R-iga ning viibis seal kuni kella 14-ni G.R-i seltsis, pärast mida kandsid mitu inimest, kes olid D. G. peksnud, tema keha restoranist välja. Kuriteopaigast leiti puukepp ja selle fragmendid, millel esinesid kannatanu DNA jäljed, mis tõendas kohtu arvates, et lööke D. G.le jagati just selle puukepiga ning löögid olid jõulised, kuivõrd puukepilt pudenesid pilpad. Vastavalt DNA ekspertiisiaktidele leiti nimetatud puukepilt A. Parastatovi DNA-d. Kuivõrd kuriteovahendil olid talletunud A. Parastatovi DNA jäljed, tõendas see kohtu hinnangul üheselt, et A. Parastatov osales vahetult D. G. peksmises. Kohus lükkas ümber ka A. Parastatovi väite selle kohta, et ta süüteo toimepanemise ajal nimetatud baaris ei viibinud. Süüdistatava mobiiltelefoni positsioneerimine näitas, et ta viibis kuriteo toimepanemise ajal XXXXXX alajaama masti toimepiirkonnas, tehes seal kõnesid. Ükski tunnistaja, kellele viitasid kaitsjad, ei kinnitanud, et nad oleks ajavahemikus 13.00-14.00 viibinud vahetult süüdistatava kõrval; teda nähti kas enne või pärast seda ajavahemikku. G.R-i süü tõendatuse osas märgib kohus järgmist. Kohus pidas ebausutavaks süüdistatava kaitseversiooni, et tema, saabudes kohtumisele D. G.ga, kohtus baari eesruumis talle tundmatu maskis isikuga, kes käskis tal esmalt lahkuda ning lõi teda seejärel puust esemega vastu kätt. G.R-i edasine käitumine oli seejuures samasugune nagu kurjategijatel, kes osalesid D. G. peksmises: ta kadus viivitamatult sündmuskohalt (sõitis Venemaale), teda ei huvitanud D. G., kaastöötajate (kes kõik olid naised) ega ka mitte omandi saatus. Ta ei kutsunud kedagi appi, kuigi see toimus päevasel ajal ja ümberringi liikus rahvas. Kohus märkis veel, et G.R-i versiooni kohaselt pillas ta peale seda, kui tundmatu isik teda lõi, maha koti toiduga. Samas leiti verejälgedega toidukott mitte sealt, kus toimus väidetav G.R-i ründamine, vaid hoopis ruumist, kus toimus kannatanu peksmine. Seejuures leiti sellelt kotilt kannatanu DNA-d. Kohus pidas väheusutavaks, et maskis mees võtab pärast G.R-i löömist üles koti toiduainetega ning viib selle kuriteopaigale; kohtu hinnangul tõendas see vastupidi seda, et G.R viibis kannatanu peksmise juures. 3 Samuti leiti G.R-i DNA-d ühelt kindalt, mis oli jope taskus, millega oli kaetud kannatanu keha (teiselt kindalt leiti A. Parastatovi DNA-d). Kohus leidis, et need kindad olid süüdistatavatel käes kannatanu peksmise ajal. A. Parastatovi versiooni selle kohta, et jope tõi ta baari juba varasemalt ning lihtsalt unustas sinna, ei pidanud kohus veenvaks. Arvestades ülalkirjeldatut jõudis kohus järeldusele, et G.R oli kuriteo toimepanemise üheks osaliseks. Seejuures leidis kohus, et ainult G.R-ilt sai lähtuda initsiatiiv määrata kohtumispaigaks restoranis „R.”, kuivõrd tema oli restorani tegelikuks peremeheks. Asjaolu, et kohtumine määrati just sinna ning ka kuritegu pandi toime just seal, pidas kohus G.R-i süüd kaudselt kinnitavaks tõendiks. Kõiki neid asjaolusid kogumis hinnates jõudis kohus järeldusele, et süüdistatavate süü neile inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on leidnud täiel määral tõendamist; just nimelt nemad koos eeluurimisel tuvastamata isikutega (leidis tuvastamist, et kannatanu väljaviimises osalesid vähemalt kolm isikut) peksid kannatanut ning põhjustasid talle süüdistuses kirjeldatud raske tervisekahjustuse. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni mõlema süüdistatava kaitsjad. Apellatsioonide põhiseisukohad on järgmised. 3.1 A. Parastatovi kaitsja vandeadvokaat M. Lust palub maakohtu otsuse tühistada ja süüdistatav õigeks mõista. 3.1.1 Apellandi hinnangul on kohus tõendeid käsitlenud valikuliselt ning rajanud otsuse üksnes süüstavatele tõenditele. Ümber ei ole lükatud A. Parastatovi väide, et teo toimepanemise ajal ta sündmuskohal ei viibinud; seda kinnitab ka tunnistaja I. B., kes süüdistatavaga sel päeval kohtus. Tunnistaja J. Ü., kes nägi kannatanu keha väljakandmist restoranist, on kirjeldanud ka isikuid, kes seda tegid – ja A. Parastatov ei vasta sellele kirjeldusele. 3.1.2 Kohus on viidanud süüdistatava DNA leidmisele kindalt ja järeldanud, et väär on väide, et A. Parastatov ei ole G.R-iga kohtunud. Kaitsjale jääb arusaamatuks, milliste tõendite alusel kohus sellisele järeldusele on jõudnud. Samuti osundab kaitsja vastuoludele ekspertiisiaktis. Ümber ei ole lükatud A. Paratatovi väide, et jopet, mis leiti kannatanu kehalt ja jope taskus olnud kinnast kasutas ta enne 15. maid 2007. a ning ta lihtsalt unustas selle restorani peale enda sünnipäeva tähistamist. Ka puukillul leitud segaproovid võisid sinna sattuda siis, kui A. Parastatov pidas restoranis enda sünnipäeva ja aitas seal asju ümber tõsta. 3.2 G.R-i kaitsja advokaat A. Repnau palub maakohtu otsuse tühistada ja G.R õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. 3.2.1 Kohtuotsuses sisalduvad oletuslikud järeldused. Arusaamatu on kohtu väide, et kinnast, millelt leiti süüdistatava DNA-d, kasutas viimane kannatanu väljaviimisel restoranist. Samas leiti teiselt kindalt aga A. Parastatovi DNA-d, mis teeb olukorra ebaloogiliseks. Samuti on ekspertiisiakt vastuoluline. Kohus on teinud ka viite G.R-i DNA esinemisele puukepil, mis on aga ilmselgelt väär. 3.2.2 Vastuoluline on ka jälitustoimingu protokoll ning kohus ei rahuldanud kaitsjate taotlust selle täiendavaks kontrollimiseks. Samuti on kaitsja seisukohal, et süüdistus tervikuna on ebakonkreetne. Sellest ei selgu, mida konkreetselt G.R tegi, milline oli tema roll toimunus ning mis oli tema motiiv; need omavad aga vaieldamatult tähendust kuriteo kvalifitseerimisel. Kaitsja on seisukohal, et isegi kui jätta otsus süüküsimuse osas muutmata, tuleb mõistetud karistus jätta tervikuna tingimuslikult kohaldamata. 4 4. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde, kaitsjate apellatsioone toetasid ka süüdistatavad. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, kohus on hinnanud tõendeid kogumis ning palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ning kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha A. Parastatovi kaitsja apellatsiooni osas (I), andes seejärel hinnangu G.R-i kaitsja seisukohtadele (II). I 5. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks A. Parastatovi kaitsja apellatsioonis esitatud argumentidel. Kriminaalkolleegium soostub maakohtu motiveeritud järeldustega, mis käsitletavad A. Parastatovi vahetut puutumust toimepandud kuriteoga ning ei pea vajalikuks neid täies mahus korrata. Apellatsioonis esitatud seisukohtadele vastab kriminaalkolleegium järgmiselt. 6. Kriminaalkolleegium ei mõista kaitsja väiteid osas, mis puudutavad küsimust selle kohta, millist värvi kiles kannatanu keha restoranist välja kanti (kas must või läbipaistev). Isegi kui kohus märkis, et kannatanu keha oli pakitud musta kilesse ning tegelikkuses osutus see läbipaistvaks, ei muuda see midagi selle küsimuse tuvastamisel, kes pani toime vaatluse all oleva kuriteo; kaitsja kõnealune argument on kriminaalasja lahendamise seisukohalt seega ilma sisulise tähenduseta ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks sellel täiendavalt peatuda. Asjakohaseks ei pea kriminaalkolleegium ka kaitsja viidet tunnistaja J. Ü.se ütlustele, kelle kirjeldus süüteo toimepanijatest ei vasta väidetavalt A. Parastatovi välisele kirjeldusele. Esmalt märgib kohus, et tunnistaja ei ole kohtuistungil kinnitanud, et ta oleks näinud täiesti selgelt isikuid, kes kannatanu keha välja tassisid. Tunnistaja selgitab vastupidiselt, et tema tähelepanu oli suunatud lamavale kehale (s.o kannatanule) ning tassijate kohta mäletab ta vaid seda, et ühel oli seljas hele jope (kd 5, tlk 62). Samuti ei püüdnud ta seda isikut kohtuistungil kirjeldada, kuna tal on nägude peale halb mälu; nägu ta küll nägi, kuid oli seejuures keha nägemisest hämmastunud (samas). Isegi kui pöörduda tunnistaja kohtueelses menetluses antud isikute kirjelduste poole (mille tõelevastavust tunnistaja pärast ütluste avaldamist kinnitas), mis on isikute juustevärvi kirjelduste poolest tõepoolest A. Parastatoviga raskesti ühildatav, peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada, et nii praktikas kui ka erialakirjanduses on tunnistaja poolsed täideviija isikukirjeldused loetud pigem vaieldava tõendusliku väärtusega tunnistusteks – ja seda just sündmuse eripärast tingituna, mil isik keskendub enamal määral ühele või teisele toimunu välisele asjaolule, mitte aga teo toimepanija isikule. Ning nagu tunnistaja käesoleval juhul on ka kinnitanud, oli kogu tema tähelepanu pööratud välja kantud kehale „nii, et muud ei näinudki enam, mis ümberkaudu toimus“ (kd 5, tlk 62). Lisaks peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et süüdistuse kohaselt osalesid kannatanu peksmises (või minimaalselt keha hilisemas kõrvaldamises) lisaks A. Parastatovile ja G.R-ile veel teised, kriminaalmenetluse käigus seni tuvastamata isikud. Seega on täiesti võimalik, et keha tassis baarist välja A. Parastatovi asemel hoopis keegi teine ning kõnealune kaitsja argument (s.t 5 tunnistaja J. Ü.se kirjeldus keha välja tassinud isikute kohta) ei ole isegi tõelevastavuse korral süüdimõistva otsuse tegemist välistavaks asjaoluks. 7. Kriminaalkolleegium ei soostu kaitsja väitega, nagu puuduksid andmed selle kohta, et A. Parastatov oleks kuriteo toimepanemise ajal viibinud sündmuskohal. Esiteks on A. Parastatovi viibimine selles piirkonnas tuvastatud tema telefoni positsioneerimise abil ja põhimõtteliselt ei vaidlusta seda ka süüdistatav ise. A. Parastatovi väidet, et ta viibis kogu aja baari vahetus läheduses autopesulas ning baari ei külastanud, peab kriminaalkolleegium aga ümberlükatuks. Kaitsja poolt osundatud tunnistaja I. B. ütlustest ei tulene kuigivõrd, et A. Parastatov viibis kuriteo toimepanemise ajal hoopis mujal. Kuritegu pandi toime ajavahemikus 13.00-14.00 (seda kinnitavad ka kaassüüdistatava G.R-i ütlused, kelle seletuste kohaselt rünnati teda tundmatute isikute poolt baaris just sellel ajavahemikul) ning nagu õigustatult märkis riiklik süüdistaja, ei olnud sel perioodil kellelgi tunnistajatest A. Parastatoviga vahetut kohtakti. Tunnistaja I. B. kinnitas tõepoolest, et ta kõnealusel päeval süüdistatavaga autopesulas kohtus, kuid märkis samas, et see toimus kella 12.00 paiku. Kohtumine ei kestnud kaua, vahetati paar sõna, ta andis süüdistatavale üle mobiiltelefoni ning seejärel sõitis ta minema (kd 5, tlk 138). Seega on ümber lükatud süüdistatava väide, et kohtumine I. B.ga leidis aset peale 14.00 (kd 5, tlk 139 pöördel). 8. Peamise tõendina, mis kinnitab A. Parastatovi vahetut puutumust toimepandud kuriteoga, on maakohus aga käsitlenud süüdistatava bioloogilise jälje tuvastamist kuriteo toimepanemise vahendil, täpsemalt sellest eraldunud puukillul (et need moodustasid ühe terviku, vt kd 1, tlk 126-130). Kriminaalkolleegium soostub sellekohase järeldusega. Juba enne, kui A. Parastatov sattus süüteos kahtlustatavate ringi, märgitakse läbiviidud DNAekspertiisis, et puukillult leitud segaproovidest on võimalik eristada peamisi DNA profiile, mis pärinevad isikult, kelle DNA-d on nendes segaproovides enam (kd 1, tlk 104 jj, p 3). Järgnevalt viidi läbi ekspertiis juba konkreetselt A. Parastatovi suhtes ning 5. septembri 2007. a ekspertiisi (kd 1, tlk 117

1. jj)eksperdiarvamuse p 2 kohaselt on need peamised DNA profiilid kokkulangevad A. Parastatovi võrdlusprooviga; nimetatud DNA esineb eestlaste populatsioonis ühel inimesel statistiliselt 1,2*1015 inimese kohta (kd 1, tlk 120). Seega on tõsikindalt tuvastatud A. Parastatovi puutumus kuriteo toimepanemise vahendiga. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigustatult leidnud, et kohtumenetluses A. Parastatovi poolt esitatud versioon selle kohta, kuidas võis tema bioloogiline jälg sattuda kuriteo toimepanemise vahendile (nimelt seoses baaris varasemalt peetud sünnipäevaga aitas ta seal erinevaid esemeid ümber tõsta, mille käigus võis ta puutuda ka seda vaatluse all olevat eset), on paljasõnaline ning faktiliste asjaoludega mittehaakuv. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada sellele, et just nimetatud esemega pandi toime rünne kannatanu suhtes ning sellel on talletunud piisaval määral vaid ühele isikule osundav bioloogiline materjal, mis kattub üksnes A. Parastatovi DNA-jäljega. Seega ei ole usutav süüdistatava kohtuistungil esindatud versioon, et ta võib-olla puudutas seda eset ajaliselt enne kuriteo toimepanemist. Puuduvad igasugused jäljed isikute kohta, kes oleks seda eset hoidnud käes peale A. Parastatovi, mis pidanuks aga esinema, kui seda oleks kasutanud täiendavalt/hilisemalt keegi kolmas isik. Ning juhul, kui seda oleks hilisemalt hoitud kinnastatud käes (mis seletaks selle isiku bioloogilise jälje puudumise), oleks see pidanud vältimatult tooma kaasa A. Parastatovile osundava bioloogilise jälje kadumise. DNA-jälg ei ole midagi püsivat või jäävat, vaid see allub samal määral välistele mõjutustele nagu ka teised puutejäljed. Ning need välised mõjutused on juhul, kui eset hoitakse käes ning kasutatakse seda intensiivselt teise isiku peksmiseks, vaieldamatult olemas. Kummatigi on A. Parastatovile osutav bioloogiline jälg aga tuvastamist võimaldaval hulgal säilinud 6 ning see näitab kriminaalkolleegiumi hinnangul üheselt, et A. Parastatov oli selle kasutajaks teo toimepanemise ajal. 9. Seejuures osutab kriminaalkolleegium veel järgnevale. Vastavalt süüdistusele panid kuriteo toime A. Parastatovi kõrval veel G.R ja eeluurimisel tuvastamata isikud. Süüdistuse versiooni kohaselt kutsus G.R kannatanu baari just kehavigastuste tekitamise eesmärgil (selle kohta vt otsuse p 13jj). Et A. Parastatov kuriteole eelnenud ja ka järgnenud ajal suhtes aktiivselt G.R-iga (kokku kuus kõnet, vt kd 1, tlk 70), mitte kordagi aga süüteo toimepanemise kindlalt määratletud ajal, on süüdistus ja ka maakohus lugenud täiendavaks tõendiks selle kohta, et teo toimepanemise ajal viibis A. Parastatov just sündmuskohal. G.R teatas A. Parastatovile, et D. G. on saabunud baari, peale mida läks sinna ka A. Parastatov. Kriminaalkolleegium soostub viimase järeldusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole A. Parastatov andnud mõistlikke seletusi selle kohta, mis põhjusel oli tal vaja vaatluse all oleval päeval ning just kuriteole eelnenud ning järgnenud ajaperioodil sedavõrd tihedalt G.R-iga suhelda. A. Parastatov selgitas maakohtu ja ka ringkonnakohtu istungil, et tema sooviks oli kohtuda G.R-iga , et arutada ühist äritegevust; see aga ei õnnestunud, kuna G.R sõitis Venemaa suunas (kd 5, tlk 139 pöördel). Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et sellise info saamiseks piisab ühest kõnest ning puudub igasugune mõistlik seletus, miks peaks seda tegema kokku kuuel korral. Ka seletus selle kohta, et vastastikuse vestluse sisuks oli ühine äritegevus, on kriminaalkolleegiumi hinnangul otsitud ning ebausutav – süüdistatavate omavahelised kõned kestsid 6 sekundist 43 sekundini, mille käigus ei õnnestu peale mõningate lühikeste repliikide vahetada ilmselgelt mingit põhimõttelist infot ühise äritegevuse kohta. Samuti tuleb silmas pidada, et A. Parastatovi seletuste kohaselt viibis ta kuriteo toimepanemise ajal ja ka enne seda baari vahetus läheduses, nimelt autopesulas. Ringkonnakohtu istungil kinnitas süüdistatav, et autopesulast baarini on ca 150-200 meetrit. G.R on seejuures selgitanud, et temal oli D. G.ga kokkusaamine lepitud kokku kella 13.00 paiku, aga baari saabus ta oluliselt varem (see on leidnud kinnitust ka tunnistajate ütlustega, kes G.R-iga baaris kohtusid). Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, miks peab pidama aktiivseid telefonivestlusi kokkusaamise eesmärgil olukorras, kus isikuid lahutab teineteisest maksimaalselt üksnes ca 200 meetrit ning vähemalt sel ajal oli G.R kokkusaamiseks täiesti aega; Venemaale sõitu alustas ta peale 14.00 ning järelikult on väär A. Parastatovi väide, et kokkusaamine jäi ära G.R-i ärasõidu tõttu – enne G.R-i väidetavat ärasõitu on omavahel tehtud neli kõnet (viimane neist kestusega 6 sekundit). Ka ringkonnakohtu istungil ei suutnud süüdistatav seda asjaolu usutavalt selgitada ning kriminaalkolleegium on seetõttu sarnaselt maakohtuga seda meelt, et A. Parastatov sai G.R-ilt info D. G. saabumise kohta baari, peale mida läks sinna ning põhjustas seal kannatanule süüdistuses kirjeldatud vigastused. 10. Kirjeldatud argumentidel leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohus on veatult tuvastanud A. Parastatovi vahetu puutumuse D. G.le kehavigastuste tekitamisega ning apellatsioonis esitatud argumendid ei ole kuigivõrd asjakohased selle järelduse ümberhindamiseks. II 11. Süüdistuse kohaselt osales G.R kaastäideviijana A. Parastatovi ja eeluurimisel tuvastamata isikute kõrval D. G.le kehavigastuste tekitamisel. Süüdistus leidis, et just G.R oli isikuks, kes kutsus kannatanu kohtumisele ja ta tegi seda kehavigastuste tekitamise eesmärgil; seejuures oli ta ka üheks kannatanu peksjaks. Maakohus leidiski, et süüdistuses kirjeldatud versioon on tõendatud ning tuvastas täiendavalt sedagi, et G.R oli üheks isikuks, kes kannatanu keha baarist välja vedas. 7 Sarnaselt süüdistatava kaitsjale kahtleb ringkonnakohus sündmuste sellises käigus ning seda järgmistel motiividel. 12. Kriminaalkolleegium soostub iseenesest järeldusega, et G.R ja D. G. leppisid kokku kohtumise G.R-i juhitud baaris „R.“, kuhu D. G. kokkulepitud päeval ja kellaajal ka saabus; seda ei vaidlusta ka süüdistatav ise. Kuid ringkonnakohus peab ülimalt ebatõenäoliseks, et sellise kokkuleppe sõlmimisel oli G.R-i eesmärgiks tekitada kohtumisele saabuvale kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi. Maakohus on ise otsuses märkinud, et oluline on hinnata ütlustes sisalduvate asjaolude üldist elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (viitega RKKKo 3-1-1-74-05). Kriminaalkolleegium, soostudes sellise argumendiga iseenesest täiel määral, peab vajalikuks aga toonitada, et sellise elulise usutavuse kriteeriumist lähtuvalt tuleb hinnata ka süüdistusversiooni ning isikule tuvastatud tehiolude taustal süüks arvatavat käitumist tervikuna, ning selline lähenemine ei saa piirneda üksnes süüdistatava kaitseversiooni kummutamisega. Konkreetselt märgib kriminaalkolleegium järgnevat. 13. Ringkonnakohus ei soostu esmalt juba maakohtu argumendiga, et G.R-i kuriteost osavõtu üheks kaudseks tõendiks on asjaolu, et kokkusaamise toimumiskohana lepiti kokku just tema juhitud restoran ja tema ettepanekul (otsuse lk 13). Sel viisil on maakohus kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt püüdnud sisustada süüdistuse argumenti, et juba D. G. restorani kutsumisel oli eesmärgiks talle kehavigastuste tekitamine. Tuvastatud tehiolude alusel kahtleb kriminaalkolleegium sellise väite paikapidavuses. 13.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul on väliste tehiolude pinnalt tuvastatav ilmselgelt vastupidine ehk teisisõnu – ründe täielik varasem planeerimatus, seda vähemalt G.R-i poolt. Kannatanu peksmine pandi vähemalt osaliselt toime restoran „R.“ baaris ning on leidnud tuvastamist, et lisaks kuriteo toimepanijatele oli täielikult vaba juurdepääs sellele ruumile ka restorani koristajal ja raamatupidajal (viimased sisenesid sinna vabalt peale kuriteo toimepanemist ning nägid selle jälgi, seda endale vahetult küll teadvustamata). Kriminaalkolleegium peab eluliselt usutavaks, et kui otsustatakse tekitada kellelegi eluohtlikke tervisekahjustusi, siis hoolitsetakse ühtlasi ka selle eest, et teo toimepanemise kohale oleks minimaalne juurdepääs kolmandatel, asjasse mittepuutuvatel isikutel. Seevastu tunnistaja M. A. on selgitanud, et majas oli lisaks temale veel mitmeid isikuid (seda fakti ei ole vastustanud ka süüdistus); seejuures tema ise, minnes juhuslikult baari uksest mööda, avastas korrast ära oleva ruumi („põrandal oli vesi ja mingid nõud“), peale mida käskis koristajal minna uuesti baari koristama, kuigi viimane oli seda vahetult eelnevalt juba teinud (kd 5, tlk 63). Seejuures on oluline märkida, et baar pidi avatama kell neli, mis teeb eriti ebausutavaks, et kuriteo toimepanemiseks valitakse teadlikult koht, mille osas teatakse, et see tuleb peatselt külastajatele avada (seejuures tuleb arvestada ka seda, et teenindav personal oleks tulnud kohale veelgi varem). Seejuures sai G.R juurdepääsu baarile alles pärast seda, kui ta oli selleks küsinud võtme koristajalt, tunnistaja L. S. (kd 5, tlk 79 pöördel). Ka viimane pääses vabalt baariruumi ning nägi fuajeed ja riideruumi koristades, et „vesi põrandal on verine“ (samas). Ka see kinnitab kriminaalkolleegiumi hinnangul, et kasutusele ei olnud võetud minimaalseidki ettevaatusabinõusid selle tagamiseks, et kuriteo toimepanemisele ei satuks peale kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud, kes majas sel ajal vabalt ringi liikusid. Sellel puudub elementaarne tõsiseltvõetavus, mis peaks iseloomustama ettekavatsetud isikuvastast rünnet. Vastupidiselt maakohtule on kriminaalkolleegium ka seda meelt, et isik ei vali kuriteo toimepanemiseks teadlikult kohta, mida hakatakse koheselt seostama tema endaga (G.R-i puhul siis tema juhatatav restoran). 8 Juba nendel asjaoludel puudub kriminaalkolleegiumi hinnangul mõistlik põhjus eelduse aktsepteerimiseks, et G.R , leppides D. G.ga kokku kokkusaamise tema juhatatavas baaris, pidas samaaegselt silmas kannatanule raskete kehavigastuste tekitamise eesmärki. 13.2 Sellise plaani olemasolul oleks loogiline ka arvata, et isikutel on kindel tegevuskava selleks, kuidas eemaldada kuriteojäljed (veri kõikjal hoones) ning kolmandatele isikutele märkamatult kõrvaldada sündmuskohalt liikumisvõimetu kannatanu keha. Millestki sellisest käesoleval juhul aga rääkida ei saa. Kannatanu keha veeti majast välja päise päeva ajal, ja seda veel viisil, et seda said vabalt vaadata tänaval liikunud isikud, käesoleval juhul tunnistaja J. Ü.. Kui isegi eeldada, et isikud tegutsesid sedavõrd enesekindlalt ning uskumuses, et neile ei segata vahele, siis oleks vähemalt loogiline arvata, et isiku keha varjatakse viisil, et see jääb kolmandatele, juhuslikult mööduvatele isikutele märkamatuks. Käesoleval juhul oli keha kõrvaldamine sedavõrd kohmakas, et esmalt oli juba näha verine kilekott, mis köitis pealtnägija tähelepanu, peale mida kukkus kilest välja trepile inimese keha (tunnistaja J. Ü. ütlused, kd 5, tlk 62). Ka see räägib kõnekalt varasemalt täielikult planeerimata ründe kasuks. 13.3 Samuti on tuvastatud, et sündmuskohalt leiti kott toiduainetega, mille G.R eelnevalt omandas (soojendatud beljašid, s.t mõeldud koheseks söömiseks). Kriminaalkolleegium ei suuda uskuda versiooni, et isik, olles planeerinud ründe teise isiku vastu, läheb enne seda rahumeeli ostma endale toiduained (mis on lahutamatult temaga seostatavad tunnistajate ütluste, samuti süüdistatava enda omaksvõtu kaudu), mille viib seejärel sündmuskohale ja jätab pärast seda sinna ka maha. Kriminaalkolleegium peab pigem usutavaks võimalust, et rünne kannatanu vastu sai G.R-ile teadmatult alguse siis, kui ta läks endale toiduaineid ostma ning tagasi jõudes sattus toimunu keskmesse, mis tingis edasise hektilise ning eelnevalt läbimõtlemata käitumise (püüe kõrvaldada verejälgi ja ka keha) – see näitab küll, teatud ajahetkest alates oli G.R taas sündmuskohal, kuid ei võimalda teha mingeid järeldusi tema kaaluka teopanuse kohta ettevalmistavast staadiumis või ka süüteo täideviimise ajal. 14. Ringkonnakohtu arvates puudub sellistel asjaoludel igasugune seos planeeritud, läbimõeldud käitumisega ehk siis ettekavatsetud isikuvastase ründega. Kõik tuvastatud asjaolud kannavad ilmselgelt spontaansuse ning ettevalmistamatuse pitserit ning seetõttu ei soostu kohtukoosseis maakohtu järeldusega, et tegemist oli G.R-i poolt planeeritud ning teiste täideviijatega kooskõlastatud ründega kannatanu vastu. 15. Iseenesest jagab ringkonnakohus maakohtu kriitilist suhtumist G.R-i poolt esitatud kaitseversiooni, mille kohaselt leidis ta peale seda, kui ta oli jätnud D. G. end ootama ning läinud nn beljaše ostma, baarist eest maskeeritud ja kaikaga relvastatud isiku, kes käskis tal kaduda ning ka lõi teda kaikaga vastu kätt. Süüdistatava versiooni kohaselt põgenes ta peale seda hirmunult Venemaale. Sündmuste sellise käigu usutavuse on maakohus veenvalt kummutanud ning kriminaalkolleegium, soostudes nende argumentidega, ei pea vajalikuks neid täies mahus korrata, märkides üksnes järgmist. Ka ringkonnakohtu istungil kinnitas süüdistatav, et Venemaale põgenemisel ega ka peale seda ei teavitanud ta toimunust politseid ega ka enda lähedasi. Kriminaalkolleegium ei suuda uskuda, et isik jätab sel viisil peale ründe ohvriks sattumist maha enda vara ning toimunust kellelegi teavitamata lahkub välismaale, tundmata vähimatki huvi enda vara – ja ka enda väidetava sõbra D. G. - edasise käekäigu vastu. Ka sündmuskoha hilisem vaatlus näitab, et on püütud kõrvaldada kuriteojälgi – seda ennekõike veremäärdumuste pesemisega, mida kinnitab põrandal olnud vesi. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks peaks kuriteojälgede kõrvaldamisega (ja just nende jälgede, mis iseloomustavad teo toimepanemise kohta) nägema vaeva isikud, kellel puudub sündmuskoha endaga igasugune 9 faktiline seos. Jäädes kauemaks sündmuskohale, tõuseb sellega ka vaieldamatult risk jääda nö vahele ning põranda pesemisega sellistel juhtudel ilmselgelt vaeva nägema ei hakata. Seetõttu usub kriminaalkolleegium, et kuriteojälgede kõrvaldamiseks on motiiv vaid isikul, kes on mingil määral seotud süüteo toimepanemise kohaga. Ning vaieldamatult tuleb tunnistada, et selliseks isikuks oli just G.R. 16. Kriminaalkolleegium peab samas aga vajalikuks koheselt toonitada, et eelnev tõdemus – et G.R oli ajend süüteojälgede kõrvaldamiseks – ei ütle veel absoluutselt midagi selle kohta, et G.R oli ka isikuks, kes oleks olnud vahetus puutumuses toimepandud kuriteoga. Põhjused, miks annab G.R ilmselgelt tõele mittevastavad ütlusi, ei ole käesolevas kriminaalasjas tuvastatavad. Kriminaalkolleegium ei saa välistada, et G.R püüab sel viisil ja isegi endale kahtluse langemise hinnaga vabastada vastutusest A. Parastatovit, millised iganes ka ei ole selleks tema motiivid. Kuid see asjaolu ei tee teda veel kuigivõrd toimepandud kuriteo kaasosaliseks, nagu seda näis tõlgendavat maakohus ja ka riiklik süüdistaja; isikul on õigus käituda kriminaalmenetluses ebaratsionaalselt, kuid seda ei saa automaatselt ja aprioorselt käsitleda tema süüd kinnitava tõendina (nii tuleb kohtulikult kontrollida ka nn eneserõõna olukordi, süüteo ülestunnistamine ei vabasta kohut süüküsimuse kohtuliku tuvastamise kohustusest). Tõendid, mis seoks G.R-i vahetult toimepandud kuriteoga, s.o kannatanu peksmisega, kriminaalkolleegiumi hinnangul käesolevas kriminaalasjas puuduvad. Lai teovalitsemise teooria lubaks olulist teopanust ettevalmistavas staadiumis tõepoolest vaadelda isiku täideviijana käsitlemise eeldusena, kuid nagu eelnevalt kohus sedastas, ei usu ringkonnakohus kannatanu ja süüdistatava omavaheliste kõnede seost hilisemalt toimepandud kuriteoga. Kohus toonitab veelkord, et ka isikule süüks arvatavat käitumist peab iseloomustama nö üldine eluline usutavus ning selles osas on kriminaalkolleegiumil tõusetunud tõsised ning kõrvaldamata kahtlused (vt otsuse p 13). Asjakohane on seejuures ka süüdistatava kaitsja argument, et mitte millegagi ei ole tõendatud ka G.R-i motiiv süüteo toimepanemiseks. 17. Kriminaalkolleegium soostub põhimõtteliselt maakohtu osundusega, et kokkulepitud kohtumise ühes teemaks oli suure tõenäosusega D. G. poolt toime pandud tegu (kellegi S. tulistamine), millest tekkinud probleeme püüdis kannatanu lahendada ilma politsei sekkumiseta. On tõenäoline, et just sel ajendil sai teoks ka kohtumine baaris „R.“, kuhu G.R-ilt saabunud teabe kohaselt saabus ka A. Parastatov. On usutav seegi, et G.R lahkus peale seda (s.t peale D. G. saabumist) sündmuskohalt, mida kinnitavad ka talle nn beljaše müünud tunnistaja L. B. ütlused (kd 5, tlk 64) – võimaluse osas, et G.R läks peale peksmise algust rahumeeli toitu ostma, peale mida jättis ostetud toiduained aga sündmuskohale, suhtus kriminaalkolleegium juba eelnevalt kriitiliselt. Sellest tuleneb aga järgnev. Nimetatud tunnistaja L. B. ütlustest on tuletatav ka see ajavahemik, mis jääb G.R-i poolt toidu ostmise ja kannatanu keha leidmise vahele tänaval – tunnistaja hinnangul oli selleks ajavahemikuks ca 10-15 minutit (samas). Isegi kui tunnistada, et tegemist on subjektiivse hinnangu ning mitte kindla arvamusega, näitab see üheselt, et peale G.R-i lahkumist kulus üksnes lühike ajavahemik hetkeni, mil tassiti välja kannatanu keha – ning selle ajavahemiku sisse peab arvestama ka tegevuse, mis oli suunatud kuriteojälgede kõrvaldamisele. Kriminaalkolleegium asub seega seisukohale, et rünne kannatanu vastu pandi toime just siis, kui G.R oli baarist, kuhu ta jättis D. G. ootama, lahkunud. Kriminaalkolleegium on eelnevalt välistanud võimaluse, et G.R-i eesmärgiks kohtumise korraldamisel oli kallaletung D. G.le. Seejuures on oluline tähele panna, et see, et kõnedel polnud mingit seost kuriteo ettavalmistamise/planeerimisega G.R-i poolt, räägib samaaegselt ning samaväärselt ka selle kasuks, et kõnede tegemise ajal ei pidanud G.R võimalikuks, et A. Parastatov (võimalik, et koos kolmandate isikutega) kannatanut ründab; täiel määral kehtib osundatu seega ka kõnede kohta, 10 mis tuvastatult tehti G.R-i ja A. Parastatovi vahel. Seega ei saa rääkida G.R-ist ka kui kuriteole kaasaaitajast, seda vähemalt mitte nende tuvastatud kõnede pinnalt. Kriminaalkolleegium ei pea täiendavalt vajalikuks analüüsida võimalust, kas G.R-i käitumises võiks esineda kaasaaitamine tegevusetusega. Seda esiteks seetõttu, et puuduvad täielikult andmed ka selle kohta, et V. Kissejov oleks saabunud baari tagasi juba siis, kui veel toimus rünne kannatanu vastu. Ning isegi kui seda jaatada, tuleks asuda seisukohale, et sellekohaseid järeldusi ei saaks teha ilma süüdistust muutmata; Riigikohtu kriminaalkolleegium on üleminekut tegevusdeliktilt tegevusetusdeliktile lugenud nn üllatava sätte kohaldamiseks ning näinud selles kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (vt RKKKo 3-1-1-13-07, p 10). 18. Täiendavalt on maakohus sisustanud G.R-i rünnet kannatanu vastu kahe järgneva asjaoluga, millesse kriminaalkolleegium suhtub samuti kriitiliselt. 18.1 Ilmselgelt väär on maakohtu osundus G.R-i DNA esinemisele kuriteo toimepanemise vahendil (otsuse lk 10 all). Mitte midagi sellist ei ole ekspertiisi käigus tuvastatud ning sellesse väitesse suhtub õigustatult kriitiliselt ka süüdistatava kaitsja; jääb arusaamatuks, millisele tõendile kohus selle väite on rajanud. Nimetatud argument tuleb süüküsimuse lahendamisel seega edasiselt kõrvaldada. 18.2 Kriitiliselt tuleb suhtuda ka väitesse, et vasaku kinda randmelt, mis leiti kannatanu keha katnud jope taskust, tuvastati G.R-i bioloogiline jälg. Eksperdiarvamuse osas, millel selline väide rajaneb, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Eksperdiarvamuse p-s 13 (kd 1, tlk 113) on märgitud, et kindalt võetud teine proov on segaproov, mille „analüüsil saadud tulemuste alusel ei saa välistada G.R-ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis..“. Riigikohtu praktikas on tõepoolest aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt RKKKo nr 3-1-1-121-97). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene tõesti nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Kuid tähelepanu tuleb pöörata järgnevale. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kriminaalasjas koostatud ekspertiisiarvamuses tehtud järeldus nagu - "/--/ "ei saa kindlalt välistada /…/ pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides" - ei ole enda olemuselt käsitatav ka tõenäoliku eksperdiarvamusena, kuna selles ei sisaldu ühtegi järeldust (vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 17.4). 18.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei muuda käesoleval juhul ka midagi asjaolu, et eksperdiarvamuse ülal tsiteeritud osale järgneb tõepoolest ka lause järgnevas sõnastuses: „/--/ kuna kõigis analüüsitud DNA lookustes olid esindatud ka kõik G.R esinevad DNA alleelid. Ka siinkohal osundab kriminaalkolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-6308 ja sellest järelduvale. Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli. Käesolevas kriminaalasjas koostatud DNA ekspertiisi aktis nr GE-1064-07/2769 (kd 1, tlk 104
2. jj)on lühidalt märgitud üksnes DNA analüüsiks kasutatud meetodid, kuid täielikult on jäetud näitamata nende meetodite kasutamise põhjal saadud tulemused. Seetõttu ei ole arusaadav, milliste andmete alusel on ekspert teinud süüdistatavat puudutavad järeldused arvamuse p-s 13. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisel kujul ei vasta ekspertiisiakt KrMS § 107 lg 3 p-de 1 ja 2 nõuetele, muutes selles esitatud 11 eksperdiarvamuse kohtukõlbmatuks tõendiks arvamuse kontrollimatuse tõttu. Kohtukõlbmatule tõendile tuginemine otsuse tegemisel moodustab aga kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes (otsuse p 17.2). Kriminaalkolleegium lisab täiendavalt, et just väide „kõigis analüüsitud lookustes olid esindatud kõik G.R-i DNA alleelid“ nõuaks minimaalselt selle märkimist, kui suure hulga uuritud alleelide põhjal selline järeldus tehti; vahetult sellest on sõltuv antud väite paikapidavus ning usaldusväärsus. Sellised andmed ekspertiisiaktis aga ei kajastu, mistõttu tuleb ekspertiisi sellekohasesse järeldusse suhtuda kriitiliselt. 19. Seejuures on kriminaalkolleegium seisukohal, et otsuse p-s 8, kus on osundatud A. Parastatovi DNA tuvastamisele puutükilt, selline selgusetus puudub. Seal on toodud konkreetselt välja võimalik statistiline esinemissagedus, mis on eestlaste populatsioonis tuvastatud DNA-jälje pinnalt teoreetiliselt võimalik. Mingit sellist järeldust G.R-i osas aga tehtud ei ole. 20. Vaatamata eeltoodule vaeb kriminaalkolleegium siiski ka võimalust, et G.R oli puutumuses kõnealuse kindaga, mis leiti kannatanu peal asunud jopel. Isegi kui jaatada sellise seose olemasolu, ei tõenda ka see ringkonnakohtu arvates veel eraldivõetult (ning ülejäänud süüstavad tõendi on kriminaalkolleegium senise analüüsi käigus kõrvaldanud) G.R-i puutumust toimepandud kuriteoga, seda ei täideviimise ega osavõtu mõttes. Nagu öeldud, usub kriminaalkolleegium sündmuste käiku sellisena, et A. Parastatov ründas (võimalik, et koos kolmandate isikutega) kannatanut ajal, mil G.R oli baarist lahkunud. Arvestades kannatanu keha leidmise ja G.R-i lahkumise tunnistaja L. B. juurest vahele jäänud nappi ajavahemikku, mille käigus üritati veel kõrvaldada kuriteojälgi ning välja viia kannatanu keha, saab sellest järeldada maksimaalselt seda, et G.R kasutas seda kinnast kannatanu keha väljaviimisel, mitte aga enamat (kannatanule kehavigastuste tekitamine sellese ajavahemikku ilmselgelt ei mahu). Maakohtu järeldus, et see bioloogiline jälg tõendab G.R-i viibimist sündmuskohal kannatanu peksmise ajal, on täielikult meelevaldne ning ei ole leidnud mitte millegagi tõendamist. On isegi arusaadav, et G.R, saabudes toidu ostmiselt tagasi baari ning avastades seal toimepandud süüteo, sattus paanikasse ning tema esimeseks eesmärgiks oli kannatanu keha kõrvaldamine peatselt külastajatele avatavast baarist, samuti kuriteojälgede eemaldamine või sellise tegevuse organiseerimine. Võib tõsikindlalt aimata, et selle käigus kasutas G.R (ning ka A. Parastatov) vaatluse all olevaid kindaid. Selline käitumine ei ole aga kindlasti ei täideviimine ega ka mitte kaasaaitamine süüteole karistusõiguslikus mõttes ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks sellel küsimusel täiendavalt peatuda. 21. Eeltoodu alusel asub ringkonnakohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et G.R tuleb süüdituses KarS § 118 p-de 1, 3 järgi õigeks mõista, kuna ei ole tõendatud tema puutumus toimepandud kuriteoga. See ei tähenda aga, et G.R-i käitumine ei võiks vastata mõnele muule Karistusseadustiku sättele. Kohtupraktika on asunud seisukohale, et KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annavad kohtule pädevuse – või isegi kohustuse - kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus aga täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine välistatud. Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi 12 inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi (RKKKo 3-1-1-10107; korratud RKKKo 3-1-1-46-08). 22. Kriminaalkolleegium leiab, et G.R-i tuvastatud käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 307 lg 1 järgi kui kuriteost mitteteatamine. Ringkonnakohtus leidis tuvastamist, et V. Kissejov ei omanud küll vahetut kokkupuudet toimepandud kuriteoga, kuid ta sai sellest vaieldamatult teadlikuks pärast sündmuskohale naasmist. Süüdistatava versioon selle kohta, et rünnaku panid toime temale tundmatud isikud, leidis kindlat ümberlükkamist nii maa- kui ka ringkonnakohtu poolt. Nagu kriminaalkolleegium märkis, on selle kaitseversiooni esitamise tõenäoliseks ajendiks soov kaitsta A. Parastatovit karistusõigusliku vastutuse eest, millised ei oleks selleks ka G.R-i motiivid. Ka ringkonnakohtu istungil kinnitas G.R vastuseks kohtu küsimusele, et sündmusest ta kedagi ei teavitanud, jäädes toimunu osas täielikult tegevusetuks – ning selline käitumine vastab otseselt KarS § 307 lg 1 tunnustele. 22.1 Seejuures on kriminaalkolleegium seisukohal, et kvalifitseerides G.R-i käitumise KarS § 307 lg 1 järgi, ei lähe ringkonnakohus vastuollu RKKK otsuse nr 3-1-1-46-08 p-des 30.-37. väljendatud seisukohtadega. Süüdistuses, mis on esitatud esimese astme isikuvastase kuriteo toimepanemises, sisaldub sisuliselt alati ja ka lahutamatult süüdistus sellest kuriteost mitteteatamises; kuriteo toimepanemine ja selle edasine varjamine on omavahel sisuliselt olemuslikus seoses. Isikule ei heideta seda tegu ette üksnes seetõttu, et tegemist on tema n.ö privileegiga – kellelgi ei ole kohustust anda ütlusi iseenda vastu. Käesoleval juhul ei sõltu kriminaalasja lahendamine millestki muust kui faktilistele asjaoludele antavast hinnangust – kas ja mil määral oli G.R teadlik ning kaasosaline toimepandud kuriteost. Kriminaalkolleegium tuvastas, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et G.R oleks osalenud kannatanu suhtes toime pandud isikuvastases ründes; küll leidis aga ringkonnakohus, et G.R, saabudes tagasi sündmuskohale, sattus paanikasse ning püüdis maksimaalsel määral end distantseerida nii kuriteo toimepanemisest tervikuna kui ka süüteo vahetutest täideviijatest. Sellest käitumisloogikast oli kantud ka tema põgenemine Venemaale ning õiguskaitseorganite mitteteavitamine. 22.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidatud lahendis nr 3-1-1-46-08 märkinud, et isiku käitumisele ei tohi anda süüdistusest oluliselt erinevat õiguslikku hinnangut just süüdistatava kaitseõiguse tagamise eesmärgil; isikul peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväiteid. Käesoleval juhul selle olulise õiguse riivest aga rääkida ei saa. Küsimus on käesolevas kriminaalasjas üksnes selles, kas usaldada süüdistatava kaitseversiooni selle kohta, et teda ründasid talle tundmata isikud, kelle hirmus põgenes ta Venemaale; tegemist on faktilise sündmustiku taastamise küsimusega. Kui ka isik asuks enda versiooni kirjeldamisel uuele seisukohale, ei tooks see käesoleval ajal kaasa midagi muud kui tema kui tõendiallika täiendava ebausaldusväärseks tunnistamise (mis on käesolevaks hetkeks tema senise kaitseversiooni kummutamisega toimunud juba niikuinii). Piltlikult väljendatuna arvab kriminaalkolleegium G.R-ile süüks üksnes ühe lõigu süüdistuse terviklikust mahust; tõendamiseseme asjaolud selles tähenduses muutunud ei ole (sündmuskohal teatud ajahetkel viibimist hõlmab vaieldamatult ka 13 praegune süüdistus) ning kriminaalkolleegium on jätkuvalt kontrollinud üksnes juba süüdistuses sisaldunud alusfaktide tõendatuse ulatust. 22.3 Arvestades p-s 22.1 märgitut, et süüdistuses kuriteo täideviimises sisaldub samaaegselt potentsiaalne võimalus käsitleda seda hoopis kuriteost mitteteatamisena (kui leiab tõendamist isiku väiksem kuriteoga puutumuse määr), ei näe kriminaalkolleegium siinkohal ka vastuolu p-s 17 kirjeldatud ning keelatuks loetava tegevusdeliktilt üleminekuga tegevusetusdeliktile. Asjassepuutuvad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid on tehtud nn tagajärjedeliktide kontekstis, kus oli vaatluse all isikule etteheidetav käitumine ning sellega seotud tagajärg. Sel juhul on tõepoolest oluline vahe, kas isikule etteheidetav tagajärg põhjustati tegevuse või tegevusetusega, uues valguses tõusetub isiku käitumise toime kausaalahela kulgemisele, tuleb leida isiku kohta käiv konkreetne garandikohustus jne. Käesoleval juhul - st toimepandud kuriteost teavitamise kohustuse näol - on tegemist üleüldise, nn igamehekohustusega, mis ei nõua mingi spetsiifilise garandiseisundi tuvastamist. Seetõttu ei näe kriminaalkolleegium ka vastuolu osundatud Riigikohtu praktikaga. 23. Kriminaalkolleegium leiab, et G.R-ile tuleb mõista karistuseks toimepandud süüteo eest vangistus pikkusega viis kuud. Kriminaalkolleegium ei näe võimalust mõista süüdistatavale karistuseks rahaline karistus, mida KarS § 307 lg 1 sanktsioonina põhimõtteliselt ette näeb. Süüdistatav on järjekindlalt ning teadlikult varjanud kuriteo toimepanemise asjaolusid, andnud ilmselgelt tõele mittevastavaid selgitusi juhtunu kohta ning takistanud tõe väljaselgitamist. Isegi kui mõista, et teatud situatsioonides, eriti vahetult pärast süüteo toimepanemisest teadasaamist, võib isik käituda ebaratsionaalselt ning õiguskaitseorganeid süüteost mitte teavitada, siis käesoleval juhul on G.R otsustanud järjekindlalt süüteo varjamise kasuks (tegemist ei ole aga varjamisega KarS § 306 lg 1 mõttes). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline käitumine eriliselt taunitav ning süüdistatavale tuleb mõista karistuseks reaalne vangistus. Samas leiab kohus, et süüdistatavale võib mõista karistuse sanktsiooni alammäära lähedases suuruses. 24. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 2 p-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 23. septembri 2008. a otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. A. Parastatovi kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata, G.R-i kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Igor Amann Ivi Kesküla 14