← Eesti

1-08-13042/22

1-08-13042 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2009. a Tartu kohtumaja, Tartu, Kalevi 1 Kriminaalasja number 1-08-13042 (07260100537) Kohtunik M

§ 306, 315 lg 4, 5 kohus otsustas järgi Süüdi tunnistada L.N Kar

S § 319 lg1 järgi ja mõista karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. Süüdi tunnistada L.N KarS § 320 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõista 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel suurendada mõistetavat karistust Harju Maakohtu 29.11.2007.a otsusega mõistetud 9 (üheksa) kuu ja 6 (kuue) päeva pikkuse vangistuse võrra, mis pöörati täitmisele Harju Maakohtu 10.04.2008.a kohtumäärusega ja liitkaristuseks mõista 2 (kaks) aastat ja 3 (kolm) kuud vangistust. Harju Maakohtu 29.11.2007.a otsusega mõistetud täielikult ära kantud karistus arvata liitkaristusest maha ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista L.N-ile 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud ja 24 (kakskümmend neli) päeva vangistust. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata ja karistuse kandmise aega arvestada alates käesoleva asja järgi L.N-i vahistamisest 14.01.2009.a. Välja mõista L.N-ilt 15 478.70 krooni (viisteist tuhat nelisada seitsekümmend) krooni ja 70 senti riigituludesse kriminaalmenetluse kulude katteks Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034800017 SEB pangas või arvele nr 221023778606 Swedbank pangas, viitenumber

  1. Kriminaalmenetluse kulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Vabatahtliku tasumise korral tuleb kviitung esitada viivitamatult Tartu Maakohtu kantseleile Tartu, Kalevi
  2. Eelnimetatud tähtajal rahalise karistuse ja kriminaalmenetluse kulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad süüdimõistetule täitemenetluse kulud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsusele võib süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kuulutamisele järgnevast päevast Tartu Maakohtu kaudu Tartu Ringkonnakohtule. Kirjalik apellatsiooniteade tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioonteate saamisel on kohtuotsuse terviktekst kättesaadav alates 09.04.2009.a. L.N-i süüdistatakse selles, et tema: • esitas 20.02.2007.a Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse selle kohta, et ajavahemikul 10.02.2007-11.02.2007 Tartu Vangla
  3. sektoris kambris 1099 lõi rinnasilti nr JM0004091 kandev Tartu Vangla ametnik teda kätega kehasse ja näkku; • esitas 02.05.2007.a. Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse selle kohta, et 17.03.2007.a. öösel umbes kella 01.30 paiku Tartu Vangla kambris nr 1085 kaks Tartu Vangla ametnikku peksid L.N-i jalgadega ribidesse, põlvedega vastu pead ja jalaga näkku, millise peksmise tagajärjel murdus L.N hammas ja tekitati lõuale haav; • esitas 02.05.2007.a. Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse selle kohta, et 17.03.2007.a. hommikuse kontrolli ajal lõi Tartu Vangla ametnik L.N-i kahel korral rusikaga kõhtu ja ähvardas L.N-i füüsilise vägivallaga. 2

(11)Sellega pani L.N toime KarS § 319 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teadvalt valekaebuse esitamise kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. L.N-i süüdistatakse veel selles, et tema: • 01.03.2007 kella 13.40-14.15 Tartu Vanglas aadressil Turu 56, Tartu andis kannatanuna teadvalt valeütlusi selle kohta, et 09.02.2007.a. kella 23.00 ajal Tartu Vangla 3.sektoris kambris 1099 lõi rinnasilti nr JM0004091 kandev Tartu Vangla ametnik L.N-i kätega kehasse ja näkku. • 18.05.2007 kella 10.40-11.30 Tartu Vanglas aadressil Turu 56, Tartu ja 09.05.2008 kella 10.00-12.
  1. Lõuna Politseiprefektuuris aadressil Riia 179a, Tartu andis kannatanuna teadvalt valeütlusi selle kohta, et 18.03.2007.a. kella 01.30 ajal Tartus, Turu 56 Tartu Vanglas 3.sektoris kambris 1085 kasutasid kaks Tartu Vangla ametnikku füüsilist vägivalda, mis seisnes L.N-i peksmises jalgadega kehasse, pähe ja näkku, millise peksmise käigus murdus L.N hammas ja tekitati lõuale haav; • 18.05.2007 kella 10.40-11.30 Tartu Vanglas aadressil Turu 56, Tartu ja 09.05.2008 kella 12.30-13.
  2. Lõuna Politseiprefektuuris aadressil Riia 179a, Tartu, andis kannatanuna teadvalt valeütlusi selle kohta, et 18.03.2007.a. kella 08.00 ajal Tartus, Turu 56 Tartu Vanglas 3.sektoris kambris 1085 Tartu Vangla ametnik ähvardas L.N-i füüsilise vägivalla tarvitamisega ja lõi rusikaga kõhtu. Sellega pani L.N toime KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o kannatanu poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise. Menetluskulud.

§ 180

lg 1 alusel tuleb L.N-ilt välja mõista järgmised menetluskulud: 1)

§ 175

lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 6525 krooni; 2)

§ 175

lg 1 p 4 alusel on määratud kaitsjale makstud advokaaditasu kaitseülesande täitmise eest 1743.60+6962 krooni. 3)

§ 175

lg 1 p 5 alusel kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 171.10 krooni ja tunnistajatele kutsete saatmise kulud 77 krooni. Kohtus tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused. Tunnistaja V.T. on Tartu Vangla ametnik. Tunnistaja kohtus antud ütluste kohaselt 09.02.2007.a toimus Tartu Vanglas massiline peksmine (kambrites vastu uksi), enne seda paar lühikest seeriat – pekstakse 5-6 lööki ja siis on rahu. See oli kella 21-21.30 ajal, suurem peksmine võis olla peale öörahu kehtestamist 22.30 või 22.45 paiku. Sel ajal peeti kolmandas sektoris kinni täiskasvanud kinnipeetavad, kelle suhted olid juba enne seda õhtut väga pingelised. Ühe peksmise ajal ta kuulis, kuidas 3-4 sekundi jooksul hakkasid 4-5 kambrit peksma. Silmapilk tulid telefonikõned, et nad ei saa tööga hakkama, lastagu nad välja ja nad löövad ise korra majja. Esimene kamber, mille uks vibreeris, oli süüdistatava oma. Metalluks vibreerib edasi ja see tekitab helilaineid. Ta läks kambri juurde ja avas luugi ning pani tule põlema, kamber oli pime, öötuli oli hambapastaga kinni mätsitud. Ta nägi, et üks vari jooksis ukse juurest alumise nari juurde ja haaras raamatu. Ta avas ukse ja läks sisse, kus süüdistatav vaatas teeseldud ilmega talle vastu, et loeb raamatut, mille oli avanud. Ta ütles süüdistatavale, et mis sa peksad siin. Süüdistatav tõusis püsti, tuli talle vastu, vehkis kätega ja ei püüdnudki mingit allumist üles näidata, öeldes „ja udaril, tõ turak što li“. Ta lõi süüdistatava käe kõrvale, kuna tajus endale ohtu ja tahtis talle käerauad panna, 4-5 sekundit 3

(11)toimus kähmlus, algul süüdistatav üritas vastupanu, kuid seejärel muutis oma käitumist ja ütles „vinovat, bolše ne budu“. Tema sõnad kõlasid siiralt. Ta oleks süüdistataval pannud käed raudu, kui viimane oleks vastu pannud, aga kuna too tunnistas, et on süüdi ja enam nii ei tee, ning asi lõppes nii, et ta surus süüdistatava voodile ja läks järgmist kambrit rahustama. Peksmist ei olnud, ainult väänamine. Tema eesmärk oli, et peksmine ei läheks üle massiliseks korratuseks. Ta läks kambrist välja, A.T. koos teise naisvalvuriga olid appi tulnud. Ta rääkis läbi luugi teise kambriga. Siis läks ta edasi Šimanko kambrisse, kes samuti peksis. Too lõpetas ja peale seda konflikt lõppes ning peksmine lakkas. Ta kutsus Šatovi juurde medõe, kuid ei tea, kas süüdistatav samuti palus arsti. Medtöötaja saabus tund või poolteist hiljem. Šatov oli tol õhtul põhiagressaator, tema kambris ei pekstud, kuigi probleem oli temaga seotud. Hiljem ta kuulis, kuidas Šatov rääkis teiste kambritega, et nad peavad 3-4 kaebust kirjutama, et arsti ei kutsutud ja et 1-2 kaebust on vähe, see kohut ei mõjuta. Süüdistatava peksmisest juttu ei olnud. Kuna hiljem medõde siiski tuli, langes see küsimus ära. Tunnistaja A.T. on Tartu Vangla vanemvalvur. Tunnistaja andis kohtus ütlusi selle kohta, et 09.02.2007.a õhtul läks ta kolmandasse sektorisse alles siis, kui oli tunne, et maja väriseb. See oli peale õhtust loendust. Kolmandas sektoris oli lärm, peksti vastu ust ja karjuti. Kui ta kolmandasse sektorisse jõudis, nägi V.T. neid koridori otsast ja sisenes süüdistatava kambrisse. Kui ta jõudis umbes minut hiljem kambri ukse juurde, vehkis süüdistatav kätega ja sõimas. Veiko üritas kontakti saada, mõlemad rääkisid. Ta ei saanud aru, lärm oli. Füüsilist kontakti ta süüdistatava ja V.T. i vahel ei näinud. Süüdistatav rahunes mingil määral ja käeraudu ei kasutatud. Ta seisis avatud luugi juures ja Veiko tuli välja, pärast seda kambri uks lukustati. Süüdistataval ta mingeid vigastusi või löögi jälgi ei näinud. Tema poole süüdistatav ei pöördunud. Pärast käisid nad uuesti kambri luugi juures, kuna süüdistatav nõudis arsti, et fikseerida vigastused, kuna valvur olevat teda peksnud. Ta ütles selle edasi Veikole, kes oli sektori valvur. Tunnistaja P.L. on Tartu Vangla üldarst. Tunnistaja poolt kohtusse kaasa võetud haigusloo kohaselt pöördus L.N 16.02.2007.a tema poole, kaebuseks oli ülakõhu valu, mis tekkis tavaliselt tühja kõhuga enne sööki, harva esinesid ka kõrvetised. Süüdistataval olid oma sõnade järgi ka närvid täiesti haiged, ta kurtis unehäireid ja soovis jätkata psühhiaatri määratud ravi. Ta oli saanud pikalt ravi depressiooni tõttu. Samas oli patsient heatujuline ja ei osanud täpsemalt oma kaebusi kurta. Ta määras süüdistatavale kõrvetiste tõttu ravi ja uuesti antidepressante. Kaardi sissekande järgi on süüdistatav varasemalt olnud opioidide ja amfetamiini tarvitaja ning on süstinud mõlemaid preparaate. Võõrutusperiood oli tal kindlasti möödas. Lisaks narkomaaniale oli tal ka teisi psühhiaatrilisi diagnoose. 08.02 on süüdistatav käinud velskerlaborandi nõustamisel. 07.02 on Tartu Vanglasse saabumisel süüdistatava üle vaadanud medõde. 27.02 on süüdistatav käinud psühhiaatri vastuvõtul. Süüdistatav ei ole talle avaldanud, et vangla ametnikud oleksid tarvitanud tema suhtes füüsilist vägivalda. Kõik pöördumised, nii plaanilised kui erakorralised, fikseeritakse patsiendi tervisekaardile. Ta tegi arvutiväljatrüki selle päeva arstivisiitidest. Arsti vastuvõtule saamine sõltub järjekorra pikkusest ja kaebusest. Kui vajatakse erakorralist arstiabi, saab samal päeval abi ning vigastused pannakse meditsiinikaardile kirja. Meditsiinikaarti peetakse nii paberkandjal kui arvutiprogrammis. Tunnistaja A.V. töötas Tartu Vanglas meditsiiniõena. Süüdistatavaga on ta kokku puutunud kahel korral. Ühel korral oli vaja kartsas fikseerida vigastus. Kutsumise korral peab ta kontrollima, kas on verd, vaatama üle nähtavad kehavigastused ja fikseerima kaebused. Süüdistatav oli fikseeritud ohjeldusvoodisse, verd ja väliseid vigastusi ei olnud Ta mäletab, et süüdistataval ei olnud kaebusi. Ta ei mäleta, kas süüdistatav on talle avaldanud, et tema suhtes oleks kasutatud füüsilist vägivalda. Sellisel juhul oleks ta kirjutanud ettekande vigastusest, mis oleks fikseeritud arvutis ja paberkandjal. 4
(11)Tunnistaja K.P. on Tartu Vangla vanemvalvur. Tunnistaja kohtus antud ütluste kohaselt 17.03.2007.a oli ta S-majas, kui korrapidamiselt tuli vist 23-24 vahel käsk, et kinnipeetavad ei allu korraldustele, lõhuvad kambris sisustust ning WC uks koos piidaga oli välja tõmmatud. Ta saadeti appi. See oli alaealiste sektor, terves sektoris rikuti öörahu. Läbiotsimise põhjuseks oli laamendamine, nendega püüti läbi toiduluugi suhelda, aga nad ei kuulanud enam, lihtsalt lõhkusid. N.V. tegi S-maja ukse lahti. Nad sisenesid koos teise valvuriga kambrisse, N.V. jäi uksele. Kambrisse sisenedes andsid nad kinnipeetavatele korralduse, et rahunege maha ja pange käed seinale. Kinnipeetavaid oli kaks, üks allus korraldustele. Teine, s.o süüdistatav, saatis neid sinna kohta ning hakkas kätega vehkima ja tõmblema. Ta ei allunud nende korduvatele korraldustele ja muutus agressiivseks. Ta ise nägi, kuidas süüdistatav lõhkus kambrit. Neil ei jäänud muud üle, kui kasutada käeraudu rahustamiseks. Süüdistatav osutas vastupanu, trampis jalgadega ja vehkis kätega. Enne seda oli ta jõudnud lõhkuda kambris WC ukse, mille oli koos piidaga seinast välja tõmmanud. Selle tõttu ta saigi trauma. WC uks, mis oli enne hingedelt lahti murtud, kukkus talle rüseluse käigus vastu pead. Sellest ka ninaverejooks. Seejärel panid nad süüdistatava käeraudadega voodi külge kinni. Ka seejärel ta ei rahunenud, vaid rabeles ikka vastu. Teine kinnipeetav allus korraldustele, nad võtsid ta kambrist välja ja panid seina äärde seisma. Siis tulid kartsamehed ja viisid süüdistatava kartsa. Tema süüdistatavat kambrist välja ei viinud. Intsidendi käigus tema või keegi teine süüdistatavat käte ja jalgadega ei löönud. Nad andsid toimunust ülevaate korrapidajale. Hiljuti, kui ta loendust tegi, sai ta süüdistatavaga kokku, kes küsis, kas ta oli uurija juures ja naeris näkku. Tunnistaja H.L. on Tartu Vangla spetsialist. Tunnistaja andis kohtus ütlusi selle kohta, et 18.03.2007.a öösel toimunu sai alguse päeval, kui kogu sektor hakkas teda kui valvurit provotseerima, käituti väljakutsuvalt, peksti vastu ust käte ja jalgadega. Õhtul kella 18 paiku läks sektor väga provotseerivaks. Süüdistatav jäi meelde sellega, et ütles juba päeval, et tahab saada kartserisse ja lubas selleks kõik teha. Oma tegudega jõudis ta haripunkti südaöö paiku. Ta ei olnud ise sel hetkel kolmandas sektoris, kuna ta suunati valvama sektoreid 5-12. Sektoris viibisid sel ajal vanemvalvur P, N.V. ja üks meesterahvas, rahvuselt venelane. Ta saabus kolmandasse sektorisse, kui oli kuulnud tugevat lammutusheli ja mürtse. Selleks ajaks oli kinnipeetav käeraudadega ohjeldatud ja ta oli kõhuli põrandal kambris, haavast oli verd tulnud maha. Kambri WC uks oli eest ära murtud. Hiljem sai ta teiste valvurite käest teada, et süüdistatav oli seda teinud. Süüdistatava kambrikaaslane oli kambrist välja võetud ja üks valvur valvas teda. Kui nad olid korrapidajat informeerinud, andis too korralduse kasutada süüdistatava suhtes ohjeldusmeetmena kinnisidumist, mispeale nad paigutasid süüdistatava kambrisse 1001 ja sidusid ta kinni. Ta osales süüdistatava kartsa toimetamisel, kuna ta teadis, kus asub kambri 1001 võti. Süüdistataval oli lõua peal tikusuurune nahamarrastus, haav oli verine, aga verd ei jooksnud. Edasised kontaktid süüdistatavaga sel ööl tal puuduvad. Tunnistaja N.V. on Tartu Vangla valvur. Tunnistaja kohtus antud ütluste kohaselt 17.03.2007.a keskööl helistati korrapidamisest ja paluti tal minna kolmandasse sektorisse, et vaadata, mis seal toimub. Kui ta sektorisse jõudis, oli seal kisa lahti, alaealised märatsesid ja karjusid, tampisid uksi, vesi oli koridoris maas, nad valasid kambritest vett välja. Oli kaos, paanika. Ta kuulas, mida kinnipeetavad räägivad. Süüdistatav ässitas, kes pidi kambri põlema panema. Ta pani kirja ning helistas korrapidajale ja saadeti abi. Nad korraldasid kambrites läbiotsimise ja võtsid ära keelatud esemed. Süüdistatav ei kuulnud, mis toimub ja tema kambrit esialgu keegi ei puutunud. Kui nad läksid L.N-i juurde, et miks ta karjub ja laamendab, süüdistatav lõugas, teine kinnipeetav oli üleval naril hirmul näoga. Nad läksid kambrisse sisse rahustama, andsid korralduse, kuid süüdistatav märatses ikka, hakkas kätega vehklema ja tuli kallale. Süüdistatavale anti mitmel korral korraldusi, kuid ta tuli valvurile kallale ja hakkas jalgadega valvurit peksma. P. ja T. surusid süüdistatava maha ja panid ta käeraudadega voodi külge kinni, et ta rahuneks. Midagi ei muutunud, süüdistatav ropendas ja sõimas. Siis anti korraldus viia ta rahunema, kuna ta oli ohtlik 5
(11)iseendale. Mehed pidid WC ukse välja tirima ja lõpuni ära lõhkuma, sest muidu oli see ohtlik kinnipeetavatele. Ta ei mäleta, kas süüdistatav sai käeraudade paneku ajal uksega pihta. Parem suunurk oli süüdistataval natuke verine, ta kas hammustas end või oli vigastus. Keegi valvuritest rahustamise ajal süüdistatavat käte ja jalgadega ei löönud. Käeraudade paneku ajal suruti teda küljega vastu maad, et ta ei tõmbleks, kuid ta lõi ise end igale poole. Süüdistatav oli seisundis, et tal oli ükskõik, ta isegi ei tahtnud valvurile pihta saada, vaid lahti saada. Kui ta maha suruti ja ta liikuda ei saanud, siis ta veel peksis käte-näoga vastu põrandat. Ta oli juures süüdistatava kartserisse paigutamisel ja kutsus igaks juhuks meediku, kuna süüdistataval tuli suust vahtu. Järgmine kokkupuude süüdistatavaga oli tal kartsas selle aasta veebruaris, kui süüdistatav ütles talle, et ta võiks kohtus oma ütlusi muuta. Tunnistaja A.T. oli Tartu Vanglas tööl alates 2007.a veebruarist pool aastat. Süüdistatavaga puutus ta kokku, kui anti signaal, et alaealiste sektoris on rahutused ja ta saadeti sinna appi. Seal oli lärm, kõik karjusid kambrites. N.V. pani valmis tulekustuti, kuna lubati midagi põlema panna. Samuti saadeti appi K.P.. Kõigepealt oli vaja läbi otsida mitu kambrit, et võtta ära keelatud esemed, muuhulgas tikud. Süüdistatava kambrisse sisenes kõigepealt P ja palus kõiki välja koridori tulla. Üks kinnipeetav tuli välja peale teistkordset korraldust. Süüdistatav kambrist ei väljunud, K.P. tahtis kasutada jõudu, et ta kambrist välja viia, süüdistatav osutas vastupanu. K.P. üritas süüdistataval käe selja taha panna ja sellega teda kambrist välja lükata, kuid see ei õnnestunud. Siis ta läks kambrisse ja nad panid kahekesi süüdistataval käed selja taha ja panid ta põrandale pikali, et käerauad panna. Selle peale süüdistatav sõimas ja tõmbles põrandal. Keegi valvuritest süüdistatavat ei löönud ning mingeid vigastusi või verd ta süüdistataval ei näinud. Tunnistaja H.P. on Tartu Vangla valvur. Tunnistaja kohtus antud ütluste kohaselt 18.03.2007.a hommikul pidi ta kolmandasse sektorisse tööle minema. Ta kuulis, et öösel oli märatsemine olnud. WC uks oli kambrist kaasa võetud. Ta hakkas loendust tegema, kutsudes ühe valvuri julgestuseks kaasa, kuna kartis seda sektorit. Nad käisid läbi kõik kambrid veendumaks, et midagi ei ole kinnipeetavatel juhtunud ja et vangla oleks korras. Süüdistatava kambris oli uks lõhutud. Kambrisse läks ta koos T.P. ja koos ka lahkusid. Ta ei mäleta, et süüdistataval oleks hommikul olnud nähtavaid vigastusi. Kui oleks olnud, oleks ta pidanud sellest teavitama peakorrapidajat ning ettekande tegema. Ta ei mäleta, kas süüdistatav palus sel päeval arsti kutsuda. Peale süüdistatava kambris käimist nad jätkasid loendust. Tunnistaja T.P. töötas Tartu Vanglas. Tunnistaja kohtus antud ütluste kohaselt 18.03.2007.a saadeti ta turvama valvurit, kes kambrisse sisenes, kuna öösel oli olnud intsident, mis andis alust eeldada, et kinnipeetav võib muutuda agressiivseks. Süüdistatav oli kuidagi närvis valvuri peale, kes oli uksel. Kinnipeetav peab seisma voodi kõrval ja käsi selja taga hoidma, kui valvur siseneb. Süüdistatav oli närviline, ei läinud oma kohale ja siis ta pani enda ohutuse tagamiseks süüdistatava seisma käed seinal, jalad harkis. Sõnavahetus oli rahulik. Kuna süüdistatav ei seisnud nii nagu pidi, lõi ta tema jalad oma jalaga laiemaks. Ta ütles süüdistatavale, et kui too nii jätkab, on ta varsti nende juures, s.o kartseris tagasi. See käis süütamise kohta. Ta ei mäleta, et oleks juttu olnud mingitest tablettidest. Tunnistaja kinnitas, et tema kätel on tätoveeringud, paremal käel armastuspiibel, mille vahel on pistoda, vasakul randmel perekonnanimi ja käsivarrel kajakad. Tunnistaja V.S. kohtus antud ütluste kohaselt on süüdistatav tema tuttav, vist 2007.a algusest, mil nad olid koos vahi all. Ta oli L.N-iga ühes kambris. Ta oli tunnistajaks, kui kaks Tartu Vangla meesvalvurit süüdistatava läbi peksid. Nad sisenesid kambrisse ja käskisid väljuda, kuid nad ei teinud seda, kuna magasid ja ei tahtnud seepärast väljuda. Ta läks välja ning pandi seina juurde. Kambris algas kaklus. Ta kuulis kambrist lööke, mürtse. Edasi tõid kaks inimest süüdistatava välja, ta nägi, et lõug oli süüdistataval verine. Suur haav oli üle kogu lõua. 6
(11)Süüdistatav rääkis talle, et haav on löökidest. Hommikul ei olnud plaastrit peal ning haava polnud ravitud, kuna arstid ei tahtnud süüdistatavale midagi teha. Ta läks kambrisse, seal oli tualeti uks lõhutud ja 30x40 cm vereloik põrandal. Enne väljumist oli uks olnud natuke katki, aga seda sai kasutada. Ta ei tea, kas sel ööl toimus alaealiste sektoris korrarikkumine, kuna magas. Ka lärmi ta ei kuulnud. Ta ei tea, kuhu süüdistatav ööseks viidi, tagasi kambrisse tuli ta hommikul ja oli hommikuse loenduse ajal kambris. Loenduse ajal tulid kambrisse vist kaks meesvalvurit, ta ei mäleta, kas valvuritel oli süüdistavaga mingit vestlust. Mingeid korraldusi neile hommikuse loenduse ajal ei antud ja süüdistatavat keegi ei ähvardanud ega löönud. Eeluurimisel avaldatud ütluste kohaselt oli WC ukse ära lõhkunud L.N (tl 93), kohtus väitis tunnistaja, et ei saanud aru, mida rääkis. Kohtuistungil ei tunnistanud L.N end temale esitatud süüdistuses süüdi. Süüdistatav andis kohtus ütlusi selle kohta, et 09.02.2007.a õhtul hakati vastu uksi kolkima ja kutsuti arsti. Ta läks ukse juurde, et kuulata, mis toimub. Sel hetkel avas V.T. ukse sees oleva silma. Ta läks ukse juurest eemale ja heitis voodile pikali. Uks avati, V.T. tuli sisse ja küsis, mis sa kolgid vastu ust. Ta ütles, et ei kolgi. V.T. ütles, et ma nägin, et sa kolgid ja hakkas teda peksma kehasse ja näkku. Üks löök oli lõualuu pihta ja kolm-neli lööki keha piirkonda. Siis pööras V.T. ümber ja läks ära. Hommikul näitas ta kontaktisikule punaseid laike oma näos ja ütles, et teda peksti öösel. 10 minuti pärast viidi ta arsti juurde. Ta ütles arstile, et teda peksti ja ta tahab oma vigastused fikseerida. Arst ütles, et ta ei saa kirjutada, et need on sinikad, vaid need on kollased laigud. Ta ütles, et nii pandaks kirja ja ta viidi kambrisse tagasi. 18.03.2007.a öösel kõndis koridoris N.V., kelle ta kutsus ukse juurde ja palus, et toodaks valuvaigistit. N.V. vastas, et tablette ei ole, pani söögiluugi kinni ja läks ära. Siis oli koridoris mingi lärm. Ta ütles valvurile, et tulge minu juurde. Uks tehti lahti, sisenes K.P. ja veel üks mees. Öeldi, et nad paneks käed seinale. Ta tegi seda, aga kui talle öeldi, et ta peab minema koridori, siis ta ütles, et ei lähe, sest kella 23.00 kuni 06.30 ei tohi teda kambrist välja viia. V.S. lükati kambrist välja. Temal hakati käsi selja taha väänama. Ta osutas vastupanu. Teda peksti ribidesse ja pandi betoonpõrandale maha, väänati käed selja taha ja pandi käed raudu. Ta karjus ebatsensuurseid sõnu. K.P. seisis ukse juures ja ütles, et jää vait. Ta ütles, et ära sunni mind vaikima. K.P. tuli tema juurde ja lõi talle jalaga kuklasse ning ütles, et ta vait oleks. Ta hakkas uuesti ebatsensuurseid sõnu tarvitama. Siis tuli K.P. uuesti tema juurde ja lõi jalaga talle lõualuu piirkonda ja lõi hamba välja. Sel ajal oli ta põrandal pikali, kuna osutas vastupanu. Edasi hakati kambrit läbi otsima. Kokku oli ta maas käeraudadega kinni 10-20 minutit. Ta tunnistab, et osutas valvuritele vastupanu, kuid ta kaitses oma õigusi. Süüdistatava arvates oleks tema suhtes rakendatud jõud olnud väiksem, kui ta oleks kohe valvurite korraldusi täitnud. Rüseluse käigus hakkas tal lõuast verd jooksma, kuna kuklasse löömisel lõi ta oma lõua vastu põrandat ära. Arst pühkis lõualt vere ära ja määris briljantrohelisega kokku. Kartserisse viidi ta poole kahe ajal ja enne hommikusööki, s.o u 06.30 tuli ta tagasi. Kui ta kartserisse viidi, teatas ta arstile, et teda peksti.18.03.2007.a öösel toimunud korrarikkumistest ta osa ei võtnud ja distsiplinaarrikkumist ta toime ei ole pannud. Viimase episoodi kohta ütles süüdistatav, et öösel magas ta kartseris rahustusvoodis ja kogu keha valutas. Ta ei söönud ka hommikust ja magas loenduse ajal ning ei kuulnud, et loendus käib. Uks tehti lahti, ta tõusis voodist üles, aga voodit korda ei teinud. Korrapidaja ütles, et tee voodi korda. Ta ütles, et milleks, kui ta läheb kohe magama tagasi. Korrapidaja ütles, et sa ei heida magama. Ta küsis, miks mitte, kui nädalavahetusel on lubatud päeval magada. Ta tegi voodi korda ja palus valuvaigistit. Korrapidaja ütles, et tal ei ole valuvaigistit. Ta küsis, kuidas ei ole, kui juba mitu päeva pole talle toodud. Siis lõi korrapidaja teda kaks korda. Ta ütles, et kui ta ei saa rohtu, tulevad uuesti probleemid. Siis lõi korrapidaja talle kaks korda kõhtu ja ütles, et kui tulevad probleemid, on sinu nägu trellides. Mööda läks Allan, ta hõikas, et ta sinna tuleks. Allan küsis, mis probleem on. Ta ütles, et ei ole mitu päeva tabletti saanud. Allan ütles, et talle tablett toodaks, see toodi ja kõik sai korda. Löömise ajal seisis ta koos V.S. voodi juures ja tema käed 7
(11)olid selja peal. Viimase kahe episoodi kohta ta ei ole valeütlusi andnud ega valekaebust esitanud. Kui ta käis Tallinnas uurija juures, öeldi talle, et tal on kaks võimalust: esiteks, ta keeldub ütluste andmisest ja saab koju või kui ta jääb oma ütluste juurde, võetakse ta vahi alla. Ta nõustus ütluste andmisest keelduma, kuna tal on kodus 6-kuune laps. Pärast lõunat toodi ta kabinetti, et ütlustest loobuda ning ta ütles oma advokaadile, et kaks tundi tagasi teda ähvardati. 2007.a, kui ta vahi all oli, sai ta psühhiaatrilist ravi. Ta ei ole 09.02.2007.a distsiplinaarrikkumist toime pannud.
  1. ja 10.02 öösel
  2. sektoris arst ei käinud. Läbi peksti nädalavahetusel, kuid arsti juurde sai ta alles 2 päeva hiljem. Talle öeldi, et vigastusi meditsiinikaardile kirja panda, vaid paberile ja eraldi kausta. Kohtus avaldati süüdistatava poolt 28.02.2008.a ülekuulamisel antud järgmised ütlused: „viibides 01.03.2007.a vahistatuna Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, andsin valeütlusi selle kohta, et mind 09.02.2007.a kella 23.00 ajal lõi rinnasilti nr JM0004091 kandev Tartu Vangla valvur kambris nr 1099 mitmel korral rusikatega keha- ja näopiirkonda. Valeütlusi andsin ma sellepärast, et teise kambri vahistatavad soovitasid mul kirjutada kaebuse selle konkreetse valvuri peale“ (tl 24). Kohtus väitis süüdistatav, et see polnud nii, vaid ta ütles seda siis, kui tema juurde tuldi arestimajas ja öeldi, et ta muudaks ütlusi ja ta muutis ütlusi, kuna teda ähvardati. Uurija vahetus, uurimine toimus terve aasta, aga videosalvestisi ei kontrollitud. Kui uurimise võttis üle Tammik, hakkas asi liikuma. 18.03.2007.a peksmise kohta tegi ta avalduse alles
  3. mail seetõttu, et tema kirju ei saadetud ära, alles kolmandal katsel jõudis kiri kohale. Kohus, asja arutanud ning hinnanud kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, on seisukohal, et L.N-i süü KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud.
  4. episood 09.02.2007.a. Tunnistajate V.T. i ja A.T. ütlustega tõendatud, et 09.02.2007.a õhtul toimusid Tartu Vangla kolmandas sektoris rahutused, kinnipeetavad peksid vastu uksi ja lärmasid. Süüdistatava väitel tuli V.T. tema kambrisse ja ütles, et ta nägi, kuidas ta kolkis ning lõi teda mitu korda kehasse ja näkku – ühe löögi lõualuu pihta ning kolm-neli lööki keha piirkonda. Järgmisel hommikul viidi ta arsti juurde, kus ta tahtis oma vigastused fikseerida. Süüdistatava ütlused on vastuolus tunnistajate ütlustega. Tunnistaja V.T. i ütluste kohaselt nägi ta, kuidas süüdistatava kambri uks vibreeris löökidest ning luugist vaadates oli näha, kuidas keegi kiiresti voodisse läks. Kui ta kambrisse sisenes ja peksmise kohta aru päris, tõusis süüdistatav püsti ja tuli talle kätega vehkides ning mõnitades vastu, mistõttu ta tajus endale ohtu ja tekkis kähmlus, kui ta lõi süüdistatava käe kõrvale, et talle käerauad panna. Peale seda süüdistatav rahunes ja vabandas, mistõttu ei olnud vajadust käeraudu kasutada. Tunnistaja kinnitas, et käte väänamisel võis süüdistatav saada käega vastu nägu või kaela, kuid peksmist ei olnud. Ka tunnistaja A.T., kes jõudis süüdistatava kambri juurde umbes minut peale V.T. i, kinnitas, et süüdistatav ja V.T. vaidlesid omavahel, kuid süüdistataval ta mingeid vigastusi või löögi jälgi ei näinud. Samuti puudub igasugune teave selle kohta, et süüdistatav oleks käinud järgmistel päevadel arsti juures. Kohtus üle kuulatud Tartu Vangla üldarst P.L. sõnul käis süüdistatav tema vastuvõtul küll 16.02.2007.a (s.o nädal peale kõnealust intsidenti), kuid ei avaldanud midagi selle kohta, et vangla ametnikud oleksid tarvitanud tema suhtes füüsilist vägivalda. Seda kinnitab ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud tõend (tl 47), mille kohaselt 16.02.2007.a läbivaatusel L.N ülakõhuvalu, kõrvetised ning kurdab, et närvid läbi, soovib jätkata psühhiaatrilist ravi. P.L. kinnitas kohtus, et kõik kinnipeetava pöördumised fikseeritakse patsiendikaardile. Seega ei vasta süüdistatava ütlused arsti poole pöördumise ja vigastuste fikseerimise osas tõele. 8
(11)Võrreldes süüdistatava ütlusi tunnistajate ütlustega, ei ole kohtul kahtlust selles, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ning ümber lükatud tunnistajate ütlustega. Süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust kinnitab ka see, et oma 20.02.2007.a avalduses ja 01.03.2007.a ülekuulamisel on ta nimetanud erinevaid kuupäevi, mil teda väidetavalt peksti (10.02, 11.02 ning 09.02) ning 28.02.2008.a ülekuulamisel tunnistas ta, et andis 01.03.2007.a ülekuulamisel 09.02.2007.a peksmise kohta valeütlusi, kuna teise kambri vahistatud soovitasid tal kirjutada kaebuse selle konkreetse valvuri peale (tl 24). Kuigi kohtus süüdistatav põhjendas 28.02.2008.a ülekuulamisel öeldut uurijapoolse ähvardamisega, ei pea kohus sellist väidet veenvaks. Tunnistajad on 09.02.2007.a õhtul toimunu kohta andnud nii eeluurimisel kui kohtus ühetaolisi ja loogilisi ütlusi, mille tõelevastavuses ei ole kohtul alust kahelda.
  1. episood. Tunnistajate K.P., H.L. , N.V. ja A.T. ütlustega on tõendatud, et Tartu Vangla alaealiste sektoris rikuti 17.03.2007.a õhtul öörahu, alaealised karjusid ning tampisid vastu uksi, mistõttu öösel saadeti nad kolmekesi kinnipeetavaid rahustama ja korratusi maha suruma. Kambrite luugid suleti ja korraldati täielik läbiotsmine. Tunnistajate ja süüdistatava ütlused lahknevad süüdistatava kambris toimunu osas. Kohus on seisukohal, et L.N-i ütlused tema peksmise kohta ning talle lõuahaava tekitamise kohta vanglaametnike poolt on ümber lükatud tunnistajate ütluste ja kirjalike tõenditega. Tunnistaja K.P. ütluste kohaselt sisenedes koos A.T. ja N. V. süüdistatava kambrisse, ei allunud süüdistatav nende korraldustele, vaid muutus agressiivseks ja tuli neile kallale, mistõttu ei jäänud valvureil muud üle, kui kasutada käeraudu rahustamiseks ning koos A.T. väänasid nad süüdistataval käed selja taha ning surusid ta põrandale. Seejärel panid nad süüdistatava käeraudadega voodi külge kinni. Samamoodi on juhtunut kirjeldanud ka tunnistajad N.V. ja A.T.. Kõik kolm tunnistajat kinnitasid, et keegi neist süüdistatavat ei löönud ning mingeid vigastusi süüdistataval ei olnud. Küll aga väitsid K.P. ja H.L., et süüdistataval oli lõug verine ning N.V., et süüdistatava suunurk oli verine, kuid kõik kolm möönsid, et tegemist oli väikese veritsusega. Kuigi tunnistajate ütlused erinevad veritsuse asukoha osas, on kohus seisukohal, et tegemist ei olnud tõsise vigastusega, mida tõendab ka Tartu Vangla medõde A.V. poolt sedastatu selle kohta, et kartsas süüdistataval verd ja väliseid vigastusi ei olnud ning kaebusi samuti mitte. Tunnistaja lisas, et juhul, kui süüdistatav oleks talle avaldanud, et kasutati füüsilist vägivalda, oleks ta kirjutanud ettekande, mis oleks fikseeritud arvutis ja paberkandjal. Lisaks on Lõuna Politseiprefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt uurimise käigus leidnud tuvastamist, et lõuavigastuse sai süüdistatav juba enne Tartu Vanglasse saabumist 15.08.2006, kuid on kasutanud vigastust enda ütluste tõesemaks muutmiseks (tl 5-6). Eeltoodu põhjal peab kohus süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks, mis on kantud soovist vabaneda vastutusest. Tunnistajad on sarnaselt kirjeldanud süüdistatava käeraudadega ohjeldamist ning kinnitanud, et keegi neist süüdistatavat löönud ei ole ning vigastusi tal ei olnud. Ainus tunnistaja, kes peksmist kinnitab, on süüdistatava kambrikaaslane V.S., kes viibis rüseluse ajal koridoris, kuid kuulis kambrist mürtse, olles kindel, et süüdistatavat peksti. Kohtus avaldati tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt tunnistaja kuulis kambrist vaid rüselemist. Kuna V.S. on kaks aastat peale juhtunut automaatselt kambrist kostvate helide peale eeldanud, et süüdistatavat peksti, kuigi aasta peale juhtunut ta seda ei arvanud, leiab kohus, et V.S. on asunud kohtus süüdistatavat kaitsma ja peab tema ütlusi peksmise osas ebausaldusväärseks. Kõik ülejäänud tunnistajad said üheselt aru, et süüdistatav märatses ja võis vigastuse saada rüseluse käigus, kuna osutas tugevat vastupanu ning nad on kuriteosündmuse kohta andnud nii eeluurimisel kui kohtus ühetaolisi ütlusi.
  2. episood 9
(11)Kohus on seisukohal, et L.N-i ütlused tema peksmise ning ähvardamise kohta vanglaametniku poolt 18.03.2007 hommikul on ümber lükatud tunnistajate ütlustega. Tunnistaja T.P. ütluste kohaselt läks ta 18.03.2007 turvama süüdistatava kambrisse minevat valvurit, kuna öösel toimunu andis alust eeldada, et kinnipeetav võib muutuda agressiivseks. Tunnistaja ütluste kohaselt ei läinud süüdistatav oma kohale, mistõttu ta pani süüdistatava enda ohutuse tagamiseks seisma käed seinal, jalad harkis. Kuna süüdistatav ei seisnud nii nagu pidi, lõi ta tema jalad oma jalaga laiemaks. Ta ütles süüdistatavale, et kui too nii jätkab, on ta varsti nende juures, s.o kartseris tagasi. Neid ütlusi toetavad tunnistaja H.P. ütlused, kes kinnitas, et läks süüdistatava kambrisse koos T.P. ja koos ka lahkusid. Ta ei mäleta, et keegi oleks süüdistatavat löönud või et süüdistataval oleks hommikul olnud nähtavaid vigastusi. Tunnistaja möönis, et T.P. võis süüdistatavale kurja häält teha, kuid see oli kõik. Seda, et mingit löömist T.P. poolt ei toimunud, kinnitab ka tunnistaja V.S., kelle ütluste kohaselt oli süüdistatav kambris hommikuse loenduse ajal, kui kambrisse tulid kaks valvurit, kuid mingeid korraldusi neile ei antud ja süüdistatavat keegi ei ähvardanud ega löönud. Ka eeluurimisel on tunnistaja kinnitanud, et järgmisel hommikul (s.o 18.03.07) mingit intsidenti süüdistatava ja vanglaametnike vahel ei olnud ning keegi füüsilist vägivalda süüdistatava suhtes ei kasutanud. Kuna eelnimetatud tunnistajad on kohtus andnud sisult ühesuguseid ütlusi, mille paikapidavuses ei ole kohtul alust kahelda, leiab kohus, et süüdistatav on andnud kohtus tõele mittevastavaid ütlusi. Kõigi kolme episoodi puhul on kohus veendunud selles, et Tartu Vangla ametnikud ei tarvitanud süüdistatava korrale kutsumisel ülemäärast jõudu. Tunnistajate ütlused langevad kokku selles, et süüdistatav hakkas nii verbaalselt kui füüsiliselt vastu teda korrale kutsunud vanglaametnikele, mistõttu tema ohjeldamiseks tuli kasutada füüsilist jõudu. Ametnikele vastupanu osutamist möönis süüdistatav kohtus ka ise. Süüdistatava näol on tegemist problemaatilise kinnipeetavaga, keda on 2007.a märtsis-aprillis 4-l korral karistatud distsiplinaarkorras. Olukorras, kus korratuste vältimiseks pidid valvurid kõrgendatud ohu tõttu suruma iga võimaliku vastuhaku kiiresti maha, oli vanglaametnikel süüdistatava suhtes põhjendatud alus ohjeldusmeetmete rakendamiseks. Seda, et Tartu Vangla ametnikud ei ole L.N-i suhtes põhjendamatut vägivalda tarvitanud, tõendavad lisaks ka Lõuna Politseiprefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrused Tartu Vangla ametnike suhtes kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu (tl 3-4; 8-9) ning L.N-i kaebuste rahuldamata jätmise määrused Riigiprokuratuuri poolt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu (tl 10-11; 12-13). Kohus leiab, et eelpool nimetatud tõenditega on tõendamist leidnud süüdistatava süü selles, et ta esitas Lõuna Politseiprefektuurile valekaebused ning andis Tartu Vanglas ja Lõuna Politseiprefektuuris kannatanuna valeütlusi tema peksmise kohta Tartu Vangla ametnike poolt süüdistuses märgitud ajal ja viisil. KarS § 319 lg 1 sätestab vastutuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest. Eelnevalt luges kohus tõendatuks, et süüdistatav esitas kolmel korral valekaebused isikute kohta, kes ei ole kuritegusid toime pannud. Sellega on täidetud § 319 objektiivne koosseis. KarS § 320 lg 1 sätestab vastutuse kannatanu poolt kohtueelsel või kohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest, kui teda on eelnevalt hoiatatud, et sellise tegevuse eest on ette nähtud karistus. L.N-ile on 01.03.2007.a ja 18.05.2007.a kannatanuna ülekuulamisel ja äratundmiseks esitamisel selgitatud tema õigused ja kohustused ning hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest KarS § 320 järgi, mida ta on kinnitanud oma allkirjaga kõigil menetlustoimingu protokollidel. Seega on täidetud KarS §-s 320 lg 1 ettenähtud kuriteo koosseisu objektiivne külg – nii 01.03.2007.a kui 18.05.2007.a ülekuulamistel on ta andnud valeütlusi enda peksmise kohta süüdistuses nimetatud kuupäevadel ja viisil Tartu Vangla ametnike poolt, olles seejuures enne ütluste andmisele asumist hoiatatud nende tagajärgede eest, mis kaasnevad valeütluste andmisega. Selleks, et tuvastada, kas L.N esitas valekaebused ja andis valeütlused teadvalt, on vajalik vähemalt otsese tahtluse olemasolu süüdistatava tegevuses. Kuna eelnevalt leidis nii 10
(11)tunnistajate kui ka süüdistatava poolt eeluurimisel antud ütlustega tõendamist, et süüdistatav teadis kindlalt, et ametnikud pole kuritegusid toime pannud, kuid väitis seda nii kaebustes kui ülekuulamistel eesmärgiga kättemaksuks algatada vanglaametnike suhtes kriminaalmenetlus, on kohus seisukohal, et süüdistatav esitas politseile kaebused ja andis valeütlusi kavatsetult. Eeltoodu alusel leiab kohus, et süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtu seisukoht karistuse kohta Karistuse mõistmisel arvestab kohus vastavalt KarS § 56 lg 1 süüdistatava karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 319 lg 1 kirjeldatud teo eest nähakse ette rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus, KarS § 320 lg 1 kirjeldatud teo eest nähakse ette rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Prokurör taotleb L.N-ile karistuseks § 319 lg 1 eest 8 kuud vangistust ja KarS § 320 lg 1 eest 1 aasta ja 6 kuud vangistust ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Kohus, hinnanud kõiki karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid, nõustub prokuröri seisukohaga karistuse osas. Käesolevas kriminaalasjas on L.N pannud toime teise astme kuriteod. Süüdistatava poolt kuriteo toimepanemisel puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Vaatamata noorele eale on süüdistatav varem kriminaalkorras karistatud 4-l korral vangistusega. Oma tegudega saavutas L.N kriminaalmenetluste algatamise ilma tegeliku vajaduseta ning menetluse läbiviimiseks vajalike ressursside põhjendamatu kulutamise, mis on äärmiselt taunitav. Seega on L.N-i karistamine vangistusega põhjendatud. Tsiviilhagid ja asitõendid. Tsiviilhagi esitatud ei ole. Asitõendid puuduvad. Menetluskulud.

§ 180

lg 1 alusel tuleb L.N-ilt välja mõista järgmised menetluskulud: 1)

§ 175

lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 6525 krooni; 2)

§ 175

lg 1 p 4 alusel on määratud kaitsjale makstud advokaaditasu kaitseülesande täitmise eest 1743.60+6962 krooni. 3)

§ 175

lg 1 p 5 alusel kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 171.10 krooni ja tunnistajatele kutsete saatmise kulud 77 krooni. Kohus paneb menetluskulud süüdimõistetava kanda

§ 180lg 1 alusel. Kohtunik 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.