1-10-17376/10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja 8.veebruar 2011.a. Tallinn koht Kriminaalasja number 1-10-17376 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Paavo Randma ja Malle Preimer Kriminaalasi H.O süüdistuses KarS § 199 lg 2 p.9 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 31.detsember 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav H.O Süüdistatav H.O RESOLUTSIOON Süüdistatava H.O poolt esitatud apellatsioon Harju Maakohtu 31.detsembri 2010.a. otsusele – jätta läbivaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK : Harju Maakohus otsustas 31.detsembri 2010.a. kohtuotsusega tunnistada H.O süüdi KarS prg. 199 lg 2 p.9 järgi ja karistas vangistusega 6 kuud. Vähendada KrMS § 238 lg 2 kohaselt mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks H.O-le tähtajalise vangistuse 4 kuud. H.O tõkendiks valida vahistamine ja vastavalt KarS § 68 lg 1 arvata H.O-le elvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks lugeda 29. detsember 2010.a. H.O mõisteti süüdi et tema, isikuna, keda on Harju Maakohtu 01.02.2010.a. otsusega karistatud varguse süstemaatilise toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 alusel, uuesti 28.12.2010.a. kella 15:00 ajal võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil aadressil XXXXXXXXX X, Tallinn, asuvast kauplusest C. alkohoolseid summas 991,39 krooni. H.O pani nimetatud kauba kaupluse müügisaalis endale seljakotti ning möödus kassadest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi lõpule viimata seoses kinnipidamisega kaupluse turvatöötaja poolt. Samuti tema uuesti, 28.12.2010.a. kella 15:40 ajal võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil aadressil XXXXXXXX X, Tallinn, asuvast T. nahkjope maksumusega 599 krooni, eemaldas müügisaalis asuvas riietuskabiinis jopelt turvaelemendi, pani jope endale selga ning möödus kassadest ja lahkus kauplusest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Hiljem müüs ta selle menetluse käigus tuvastamata isikule. APELLATSIOONI SISU: Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav temale maakohtu poolt mõistetud karistust. Taotleb vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Seejuures juhib kohtu tähelepanu karistust raskendavate asjaolude puudumisele ja kergendava asjaolu – puhtsüdamliku kahetsuse olemasolule. Tal on olemas kindel elukoht ja sugulased on nõus kindlustama teda kõige vajalikuga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-9609). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse pikkus. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on H.O karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks H.O karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Seda, et käesoleval juhul puuduvad raskendavad asjaolud ja esineb karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus – on maakohus juba karistuse mõistmisel arvestanud ning seda sõnaselgelt ka kohtuotsuses väljendanud. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. H.O näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud kriminaalja väärteokaristused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. H.O on analoogiliste kuritegude toimepanemise ees kohtu all 6-ndat korda. Eelmise kohtuotsusega tuvastatud varguste eest (9 episoodi) kandis H.O ära 1 aasta ja 2 kuulise vangistuse ning samal kuul, kui vabanes eelmise karistuse kandmiselt jätkas samalaadsete kuritegude toimepanemist. 20.aprillil 2010.a. arutas Tallinna Ringkonnakohus süüdistatava samasisulist apellatsiooni eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse osas ja leidis juba siis, et H.O näol on tegemist isikuga, kelle suhtes ei ole kohaldatav KarS prg. 69 ning keda on võimalik mõjutada hoiduma kuritegude toimepanemisest vaid reaalse vangistuse mõistmisega. Kohtukolleegiumi arvates ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks isikule, kes peale vangistusest vabanemist asub uuesti kuritegusid toime panema mõistma karistuseks uute analoogiliste kuritegude eest karistuse, mis ei oleks seotud vabaduse võtmisega. Mis puudutab maakohtu poolt mõistetud karistuse määra, siis ka see on igati põhjendatud. Tegemist on sanktsiooni alammäärale ligilähedase karistusmääraga, mis vastab süü suurusele. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil.. ka Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Julia Katškovskaja . Malle Preimer Paavo Randma