4-10-3597/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01.veebruar 2011.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-10-3597 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Evelin Tuur Kohtuasi I.J-i (isikukood xxx, kodakondsus Eesti Vabariik, elukoht xxx, töökoht puudub) väärteoasi ÜTS § 542 lg 1 järgi Vaidlustatud lahend Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti üldmenetluse otsus väärteoasjas 10044222 Asja läbivaatamise kuupäev 25.jaanuar 2011.a. Istunil osalenud isikud kaebuse esitaja I.J kohtuvälise menetleja, Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti, esindaja Ülle Aliorg 04.10.2010.a. RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, V™S § 132 p 2, § 133-135, kohus otsustas: Tühistada Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 04.10.2010.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas 10044222 ning teha uus otsus. 2 Süüdi tunnistada I.J ÜTS § 54 lg 1 järgi ning karistada teda rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 191.73 (ükssada üheksakümmend üks eurot ja 73 senti). Rahatrahv tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks tegemise päevast Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arvele nr 10220064421013 SEB, viitenumber

1. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud, menetluse käik 04.10.2010.a Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti) otsusega karistati 2 I.J-i ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 54 lg 1 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut (12 000 krooni) selle eest, et tema 16.08.2010.a kell 01.33 Tallinnas, Vana-Viru 14 maja juures rikkus autojuhina majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004 määruse nr 141 „Sõitjate bussiliini veo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri" § 15 lg 7 ja 71 nõudeid sellega, et kasutas sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnust matkivat tunnust. Rikkumine seisnes selles, et I.J kasutas sõiduautot Mitsubishi Space Runner registreerimisnumbriga xxx, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks ja kontrollimise hetkel sõiduki katusel oli kollast värvi plafoon, mis matkib taksoplafooni. Otsuse kohaselt võttis kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvesse I.J-i isikut ja tema süü suurust ning nimelt seda, et I.J-i olles varem karistatud sama teo eest, pidi teadma, et sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, on keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust; karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad. 18.10.2010.a esitas I.J Harju Maakohtusse 04.10.2010.a Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet) otsusele kaebuse, milles palub otsuse täies ulatuses tühistada ja väärteomenetluse lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse kohaselt 07.09.2010.a. kontrollisid riigipolitsei töötajad tema dokumente, kuna kõik oli korras, tagastati dokumendid. Pärast riigipolitsei kontrolli tulid tema juurde MUPO töötajad, kes hakkasid sõiduautot pildistama, küsides, miks sõiduautole on paigaldatud plafoon. Ta seletas, et plafoon kirjaga „AUTORENT“ on ettevõtte FIE ŽV reklaamimärk. Ta seletas, et ei tegele teenuste osutamisega taksoveo valdkonnas ja tuli selle sõiduautoga oma koju. Menetleja on jõudnud valele järeldusele, et sõiduautole paigaldatud reklaamimärk “AUTORENT“ on taksoplafooni imitatsioon. Olemasoleval reklaamimärgil ei ole mingit märgistust ega logo, mille järgi oleks võinud teha järelduse taksoteenuste osutamise pakkumisest. Kaebaja arvates karistati teda ÜTS § 542 lg 1 rikkumise eest arvestamata, et ta ei või olla karistuse subjektiks, sest ta ei ole taksojuht. Menetleja ei arvesta MKM määruse nr. 141 § 11 lg 3, millest johtub, et ei ole keelatud sõitjatevedu tellija ning vedaja vahelise lepingu alusel. Tema tegevuses ei nähtu mingeid tunnuseid, mis tõestaks seda, et ta osutas, osutab või kavatseb osutada taksoteenuseid, st. tema tegevuses puudub süü. Kohtuistungil selgitas kaebaja täiendavalt, et ei ei ole rikkumist toime pannud. See väidetav juhtum oli Viru ringil, kui sõitis üle foori. Viru ringi juures, keset risti oli politseiauto, mis tuli vilkuritega järgi. Ainus koht, kus saab seisma jääda oli Venus klubi läheduses. Kontrolliti dokumente, rikkumisi ei olnud. Siis jooksis veel keegi MUPO vormis isik politseiautost välja ja hakkas pildistama. Pildistamist selgitati, et autol pidavat olema taksotunnused ja tal ei ole taksoluba. Tema arust elab vabal maal ja võib sõita ükskõik mis ajal ja on ükskõik, mis ta autol peal on. See oli elukaaslase ŽV auto, kes on ametlikult FIE ja registrisse kantud. Ta ei ole osutanud taksoteenust, oli üksi. Taksotunnuseid ei ole. Plafooni ei olnud, oli valgustatud reklaam, kus oli kirjas „Juhiga autorent” ja elukaaslase telefoninumber. Printerit ja taksomeetrit ning hinnakirja ei ole. 2 Valgustus oli reklaamil sisse lülitatud, see on kogu aeg katusel, kui auto käima läheb, siis läheb see põlema. See läheb automaatselt, kui just käsitsi seda maha ei võta. Tema arust pole ametlikku taksoplafooni ja tema omal pole taksokirja peal. Ei oska öelda, kas kuju on plafoonile sarnane. Kunagi töötas Eestimaa taksos, praegu teeb juhutöid. Aitab elukaaslast kui vaja. See sõltub sellest, mis elukaaslane ütleb. On autot remontinud, on sõitnud kohale, kui mingid probleemid on. On aidanud ka juhiga autorendi teenust osutada. Kinnitab, et sõitis l6.08.2010.a. kella 01.33 ajal sõiduautoga Mitsubishi reg. nr. xxx. Sellele sõidukile ei ole väljastatud sõidukikaarti, kuna see pole takso. See ei ole esimene kord, kui karistati ÜTS järgi. Kohtuvälise menetleja esindaja ei nõustunud kaebusega. Seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Avalik õigusliku institutsiooni jaoks on lubatud kõik, mis on tema pädevus ja kompetents seaduse alusel. Tavakodaniku jaoks kehtib see, et kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud. ÜTS reguleerib tasulise sõitjate veo korraldamise. ÜTS § 31 lg 1 kohaselt on sõitjate vedu tasu eest lubatud ainult tegevusloa ja sõidukikaardi alusel. Kaebajale on süüks arvatud taksotunnuste kasutamine sõidukil, millele pole väljastatud sõidukikaarti. ÜTS § 542 lg 1 kohaselt karistatakse selle teo eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Taksoalane tegutsemine on sätestatud MKM 26.05.2004.a. määrusega nr 141, mille §-s 15 lg 7 ja lg 71 sätestatakse, et sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti on keelatud kasutada taksotunnust või seda matkivat tunnust. Kaebaja ise on väitnud, et sõidukile, mida ta kasutas, polnud väljastatud sõidukikaarti ja sellel oli plafoon. Ta ise nimetab seda valgusreklaamiks. MKM määruse kohaselt on karistatav taksotunnust matkiva tunnuse kasutamine, mis on tõendamist leidnud. Sisutu on kaebaja viide MKM määruse nr 141 §-le 11 lg
2. Neid sätteid ei saa välja rebida kontekstist, kui lg 1 ja lg 4 räägivad hoopis muust. Saab teha järelduse ja kaebajale selgituseks, et selline teguviis, mis on talle süüks arvatud on keelatud ja karistatav. Kohtuväline menetleja on kaebajale süüks määratud teo õigesti kvalifitseerinud, pole tuvastatud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, küll aga on arvesse võetud isiku süüd ja tema tegevust. Kaebaja on varem töötanud taksojuhina, ta oleks pidanud teadma, et selline teguviis on keelatud. Palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebuse esitaja vastas repliigi korras, et kohtu poolt pole tõestatud, et ta on osutanud taksoteenuseid, ta pole seda teinud. Ühegi inimese poolt ei ole tõestatud, et ta oleks tasu eest vedanud. Taksoteenust pole osutanud, see pole takso. Ta sõitis elukaaslase valgusreklaamiga ja sellest tulenevalt on inkrimineeritud see tegu. Ta töötas taksojuhina, aga see ei puutu asjasse, ta lihtsalt liikus punktist A punkti B. Kohtumenetluse käigus uuris kohus järgmisi kirjalikke dokumentaalseid tõendeid: 16.08.2010.a sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeli ja skeemiga, Tallinna taksoregistri väljatrükk, 07.09.2010.a väärteoprotokoll, väärteoasjade registri väljatrükk, vastulause, äriregistri teabesüsteemi väljatrükk. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära kaebaja ning kohtuvälise menetleja esindaja, hinnanud kõiki väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis, on jõudnud alljärgnevale seisukohale: Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasjas ei ole vaidluse all ning kaebaja ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et I.J juhtis 16.08.2010.a kell 01.33 Tallinnas, Vana-Viru 14 maja juures sõiduautot Mitsubishi Space Runner registreerimisnumbriga xxx, mille kohta ei olnud välja antud sõidukikaarti taksoveoks. Samuti ei ole vaidluse all ja 16.08.2010.a sündmuskoha vaatluse protokolli ja fototabelitega on tõendatud, et I.J-i sõidukil oli sõiduki katusel kollast värvi plafoon kirjaga „AUTORENT", et I.J on aidanud elukaaslasel ka juhiga autorendi teenust osutada. Vaidluse all on, kas sellise sõiduki juhtimise eest saab I.J-i karistada ÜTS 3 § 542 lg 1 järgi ja kas sõiduki katusel olnud plafoon oli taksotunnust matkiv tunnus. Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 7 (edaspidi Eeskiri) kohaselt on keelatud sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust. Eeskirja § 15 lg 71 kohaselt loetakse taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks: sõidukile paigaldatud plafooni, mis sarnaneb § 15 lg 6 p 1 nimetatud plafoonile või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. I.J-i poolt juhitud sõiduki Mitsubishi Space Runner registreerimisnumbriga xxx katusel oli taksotunnust matkiv tunnus - kollane plafoon kirjaga „AUTORENT“, mis sarnaneb taksotunnuse – sisevalgustusega plafooniga. Plafoonile ei olnud küll kirjutatud takso, kuid plafooni suurus ja vorm oli samasugune nagu taksodel. Kuigi kaebaja märkis, et tegemist oli reklaamimärgiga ning ta ei oska öelda, kas see kuju poolest sarnaneb plafoonile, siis kohtu hinnangul sõltumata sellest mis nimi anda sõiduki katusel olevale valgustatud esemele, sarnanes see taksoplafoonile. Samuti viitab plafoonil olnud sõna „AUTORENT“ autorendile ja veoteenuse osutamisele ning on sellisel kujul klientidele eksitav. Taksodel kasutatava plafooniga samasugune plafoon, millel olev kiri viitab muuhulgas ka veoteenusele, võib klientidele jätta mulje et tegemist on taksoga ja seeläbi luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. Kuna I.J-i kasutuses olnud sõidukile ei olnud välja antud sõidukikaarti, siis oli sõiduki katusele paigaldatud plafoon ebaseaduslikult ning sellega ta rikkus sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 7 ja 71 nõudeid. Mis puudutab kaebaja poolt kaebuses toodud väidet, et tema tugines oma tegevuses MKM määruse nr 141 §-le 11 lg 3, siis kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et sama määruse § 11 lg 1 sätestab, et vedu võib teostada vaid ühistranspordiluba omades. Viimast aga kaebaja kohtule esitanud ei ole. Seega asub kohus seisukohale, et kaebaja ei saa oma tegevuses toetuda MKM määruse nr 141 §-le 11 lg 3, kuna ka selliseks tegevuseks on vajalik tegevusloa olemasolu. Riigikohus on lahendi 3-1-1-81-10 p-s 9 märkinud, et ÜTS § 542 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi. Muul viisil pole selline tegevus reeglina lubatav. Kolleegium märgib, et ühistranspordiseaduse ega ka Eeskirja reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi (nt Eeskirja § 2 lg 4, § 11 lg 1 ja 4 ning § 15 lg 7). Kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 542 kirjeldatud väärteokoosseis. Käesoleval juhul rikkus I.J Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud keeldu kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust, mistõttu on ka tema karistamine ÜTS § 542 lg 1 järgi õiguspärane. Ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 kohaselt karistatakse autojuhi poolt taksoveo nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Kuna I.J-i enda ütlustest ja objektiivest käitumisest nähtub, et ta kasutas sõidukit, millel olid kontrollimise hetkel taksotunnust matkiv tunnus ning kehtivat sõidukikaarti taksoveoks tal ei olnud, olles varem töötanud taksojuhina oli ta kursis taksoteenuseid reguleerivate õigusaktidega, ning olles teadlik, et sõidukile ei ole väljastatud sõidukikaarti taksoveoks, siis pidas ta võimalikuks väärteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida, seega pani I.J väärteo toime kergemeelsusest. 4 Küll aga peab kohus vajalikuks märkida, et kohtuvälises menetluses on rikutud menetlusnorme. Need rikkumised ei too endaga automaatselt kaasa otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist, kuivõrd need on kõrvaldatud kohtumenetluses. V™S § 74 lg 1p 8 kohaselt peab kohtuväline menetleja oma otsuses märkima vastulause mittearvestamise põhjenduse. I.J on esitanud 21.09.2010.a. vastulause väärteoprotokollile. Vastulause on esitatud seaduses sätestatud 15 päevase tähtaja jooksul. I.J on oma vastulauses esitanud samad vastuväiteid, mis sisalduvad ka kohtule esitatud kaebuses, seega eitanud oma rikkumist. Kohtuvälise menetleja 04.10.2010.a. otsuses on kirjas üksnes, et menetlusalune isik on esitanud vastulause ning et vastulauset arvesse ei võetud. Kohtuvälise menetleja otsuses puuduvad igasugused põhjendused selle kohta, miks ei arvestatud vastulauses toodut. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada väärteomenetluse normide rikkumise tõttu. Kohus, võttes aluseks 07.09.2010.a. väärteoprotokolli väärteoasjas nr 10044222, saab teha väärteoasjas V™S § 132 p 2 alusel uue otsuse, millega ei raskenda isiku olukorda. Kaebajat on karistatud rahatrahviga sanktsiooni maksimummääras. Kohtu hinnangul on I.J-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud 200 trahviühiku suurune rahatrahv sanktsiooni maksimummääras ebaõige ja seda järgmistel põhjustel. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on kohtuväline menetleja - Tallinna Linnavalitsus 2 karistanud I.J-i ÜTS § 54 lg 1 järgi ka 09.09.2010.a. Menetlust on alustatud 11.08.2010.a. ning otsus jõustus 27.09.2010.a. Kuna käesolevas väärteoasjas arutatav samalaadne väärtegu oli toime pandud 16.08.2010.a. st. enne 09.09.
3. otsuse tegemist, siis menetlusökonoomia kaalutlustel oleks pidanud menetleja väärteoasjad ühendama. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda. Käesolevas asjas olnuks väärteoasjade ühendamine otstarbekas seetõttu, et tagada menetlusalusele isikule mõistetud karistuse vastavus karistuse mõistmise põhimõtetele. Riigikohus on lahendi 3-1-1-27-09 p-s 11 märkinud, et samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. Karistusseadustiku § 62 kohaselt võib ühe süüteo eest kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust (vt eespool viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. jaanuari
5. a otsus, p 9). Seega võib isikut LS § 7437 lg 1 järgi karistada faktilise korduvuse korral üksnes kuni 10 trahviühiku (600 krooni) suuruse rahatrahviga. Seejuures ei tohi see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt eespool viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. jaanuari
7. a otsus, p 9). Kohtuvälise menetleja 09.09.2010.a otsusega karistati menetlusalust isikut rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni). 04.10.2010.a. karistas kohtuväline menetleja I.J-i uuesti rahatrahviga seekord maksimummääras 200 trahviühikut (12 000 krooni). Kohtu hinnangul on tegemist veaga, mille kohus saab karistust vähendades menetlusaluse isiku olukorda raskendamata ise parandada. Seega kohus, võttesse arvesse, et karistust raskendavad ja karistust kergendavad asjaolud menetlusaluse isiku käitumises puuduvad, leiab, et on põhjendatud karistada I.J-i rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses. Kohus lähtub trahvi arvestamisel faktist, et teo toimepanemise ajal vastas rahatrahv 3000 krooni 191.73 eurole. Aulike Salo Kohtunik 5 6