1-08-10860/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-10860 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. veebruar 2011, Tallinn Kriminaalasi F.H süüdistuses KarS § 202 lg 2 p-de 2, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. novembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja F.H kaitsja advokaat Owe Ladva Prokurör Eve Soostar F.H, isikukood: XXX, rahvus: eestlane, XX XXXXXXX, emakeel: eesti keel, XXXXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXXXX X XXXXXXXXX XXXX, ei tööta, elukoht: XXXXXXX, XXXXXXXX XXX XXX-XX; varem kriminaalkorras karistatud viis korda Advokaat Owe Ladva Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
4. Harju Maakohtu
5. novembri 2010 otsus F.H süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
6. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu 1 otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. novembri 2010 otsusega tunnistati F.H süüdi KarS § 202 lg 2 p-de 2, 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 5 kuud 23 päeva vangistust, mis loeti KarS § 68 lg 1 alusel kantuks. F.H tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamise, ajavahemikul 6.07.2005 kuni 04.03.2008 omandas erinevatelt isikutelt teadvalt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara suures ulatuses, mida hoidis erinevates tema valduses olevates hoonetes ja ruumides kuni 2008.a märtsikuus teostatud läbiotsimisteni, pidades võimalikuks ja mööndes, et tegemist on kuriteo toimepanemise tulemusena saadud varaga. Kohus leidis, et kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus on täielikult leidnud tõendamist, et F.H-le esitatud süüdistuses nimetatud esemete näol on tegemist süütegude ning nimelt varguste tagajärjel saadud varaga. Nimetatud asjaolu on kõigil juhtudel tõendatud tunnistajate (vara omanike) ütlustega, kelle ütluste tõepärasuses puudub alus kahelda ning paljudel juhtudel ka käesolevaks momendiks jõustunud kohtuotsustega, millest nähtuvalt on kuriteo toime pannud isikud (K. P., A. P., I. K., K. K., K. M., A. L., J. S.) tunnistatud süüdi F.H-le esitatud süüdistuses nimetatud esemete varguses. Valdav enamus varastatud esemetest on käesolevaks momendiks nende omanikele tagastatud. Väga paljudel juhtudel on vara omanikud neile kuuluva vara kuuluvuse tõendamiseks esitanud ka dokumendid (arvete koopiad, ostutšekid, garantiitalongid, garantiilepingud), milledel on fikseeritud seerianumbrid, mõningatel juhtudel on vara omanikud neile kuuluvad esemed ka ära tundnud teatud spetsiifiliste, ainult neile teada olnud tunnuste järgi. Ning eeltoodu alusel puudub alus kahelda selles, et varastatud esemed said tagastatud just nimelt nende õigetele omanikele. Aastaid hiljem aset leidnud kohtuliku arutamise ajal suutsid tunnistajad (asjade omanikud) suhteliselt täpselt nimetada neid eritunnuseid, millede järgi nad politseis endale kuuluva eseme ära tundsid. Kuigi F.H on kohtuistungil andnud ütlusi, mille kohaselt ta kõiki esemeid ei omandanud vahetult enda tarbeks, ei oma nimetatud asjaolu tähendust, sest kuriteo objektiivne koosseis on täidetud ka juhul, kui vara omandamine on toimunud kolmandale isikule. Subjektiivsest küljest eeldab KarS §-s 202 ettenähtud kuritegu tahtlust kuriteokoosseisu asjaolude suhtes ning koosseis on täidetud kui vara omandaja (hoidja) tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Piisab kui vara omandaja (hoidja) peab võimalikuks vara süüteolist päritolu. Kohus leidis, et F.H omandas ja hoidis süütegude tulemusena saadud vara vähemalt kaudse tahtlusega ja seda järgmistel põhjustel: Osadel F.H poolt omandatud esemetel olid eritunnused, mis üheselt viitasid vara mittekuulumisele seda müüvale isikule. Nii näiteks müüs J. S. enda ütluste kohaselt F.H-le laserloodi, mille peal oli K. OÜ kleebis. On ilmne, et nimetatud asjaolu tinginuks vajaduse kontrollida, milline õiguslik alus on J. S.l müüa kõnealuse firma vara või kontrollida vahetult kõnealusest firmast, kas J. S.l on seda vara õigus müüa. F.H poolt omandatud M. M. kuuluva arvuti sisselogimisaknas oli omaniku e-maili aadress. Kuivõrd F.H on kinnitanud, et kontrollis arvuti omandamisel selle korrasolekut, on välistatud, et tal jäi nimetatud asjaolu märkamata. On ilmne, et e-maili aadress sisselogimisaknas viitab arvuti tegelikule kasutajale ning seda olnuks lihtne kontrollida, paludes arvuti müüjalt vaadata tema isikut tõendavat dokumenti ja/või uurides arvuti müüjalt kõnealuse e-maili aadressi omaniku 2 andmeid. Samuti on tuvastatud, et arvutisse oli selle tegeliku omaniku poolt salvestatud mitmeid faile. On ilmne, et kui arvuti tegelik omanik soovib arvutit müüa, kustutab ta sellest eelnevalt kõik enda poolt loodud dokumendid. F.H väide selle kohta, et ta ei tahtnud teise isiku dokumentides sorida viitab tegelikult sellele, et ta oli kursis sellega, et arvutis on eelmise omaniku poolt kustutamata dokumente ning nimetatud asjaolu omakorda pidanuks arvuti omandajas tekitama põhjendatud kahtlusi omandatava arvuti päritolu kohta. F.H väide kohtuistungil selle kohta, et ta kontrollis arvutit ostes internetiaadressil hp.com., sisestades arvuti seerianumbri, ega tegemist pole varastatud arvutiga, on paljasõnaline. Mõned F.H poolt omandatud esemed olid mittekomplektsed. Nii olid M. M. ja T. Y. kuuluv arvuti varastatud ilma juhtmeteta. Digitaalkaameral Fuji Finepix Pro S3 puudus objektiiv. J. T.`le kuuluv laste ATV oli varastatud ilma süütevõtmeta, pärast läbiotsimise käigus ATV leidmist ilmnes, et ATV süütelukk oli maha võetud, asemele oli pandud starter nupuga. Nimetatud asjaolu tinginuks kindlasti kahtlused esemete päritolu osas kui selle omandajal olnuks soov omandada müüja seaduslikus omandis olev ese. F.H on ka 09.04.
9. aastal Tallinna Linnakohtu poolt kriminaalkorras karistatud teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamise ja hoidmise eest rahatrahviga 100 päevamäära ulatuses. On ilmne ja iseenesest mõistetav, et isik, keda on analoogse kuriteo toimepanemise eest varem kriminaalkorras karistatud ning kes soovib edaspidi elada seadusekuulekat elu, suhtub väljaspool selleks ettenähtud kaubandusasutusi esemeid omandades nende päritolu väljaselgitamisse erilise hoolsusega ja kindlasti ei piirdu isegi vaid äärmiselt pealiskaudse küsimusega eseme müüjale selle päritolu väljaselgitamiseks. Nagu on näha
10. aprilli
11. aasta Tallinna Linnakohtu otsusest, olid F.H ennastõigustavad ütlused samad, mis ta ka käesoleva kriminaalasja raames kohtuistungil andis, ka siis eitas F.H enda süüd, kinnitas, et müüja ütles talle, et müüdavad esemed on tema omad ja et müüja sai asjad omanikult võla katteks, kuna omanikul polnud raha tehtud töö eest maksta. Ka F.H `i poolt käesolevas kriminaalasjas kohtuistungil antud ütlustes, ilmneb analoogne kirjeldus ning nimelt kinnitas F.H, et I. K. andis või osaliselt müüs talle tööriistu, mida ta sai oma Soome tööandjalt saamata jäänud palga katteks. F.H teadis, et K. P., kellelt ta tööriistu ostis, on varem varguste eest karistatud isik, mida tõendab 29.08.2005 aasta Tallinna Linnakohtu kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1-1489/05 millest nähtuvalt on K. P. süü on muuhulgas tõendamist leidnud tunnistaja F.H ütlustega, mille kohaselt tunneb ta K. P.t umbes paar aastat. 2004 sügisel helistas tunnistajale K. P. ja ütles, et I. K. tuleb tunnistaja juurde WC pottidega ja ta ise tuleb neile õhtul järele; ka ütles K. P. tunnistajale, et ta saab laost soodsama hinnaga ja ka väikese defektiga kaupa odavamalt. Lõuna ajal kohtus tunnistaja I. K.iga, kes tõstis oma autost välja 2 WC potti (Gustavsberg), tunnistaja pani need oma autosse. Pottide soodsa hinna tõttu (1200.00 krooni) otsustas tunnistaja need K. P.lt ära osta. Tunnistaja andis pottide eest K. P.le 2000.00 krooni. K. P. rääkis tunnistajale, et juhul, kui tal on veel soovi, siis saab laohinnaga muretseda pea kõiki sanitaartehnika kaupu. Paar päeva hiljem helistas K. P. tunnistajale ja uuris, kas tunnistajal on veel mingisuguseid kaupu vaja, tunnistaja soovis osta paar segistit. I. K. tõi tunnistajale 2 segistit öeldes, et need on K. P.lt. Õhtul kohtus tunnistaja K. P.ga ja andis talle segistite eest 700 – 800 krooni. Detsembris 2004 helistas tunnistajale meesterahvas nimega S. ja küsis, kas tunnistajal on müüa segistit. Tunnistaja vastas, et tal on üks tuttav, kelle kaudu selliseid asju saab. Tunnistajale helistas K. P., kes küsis, kas tunnistaja ei soovi segistit osta, tunnistaja soovis osta „Raindance“ tüüpi segistit.
12. detsembril 2004 helistas tunnistajale K. P. ja ütles, et segisti on olemas. Õhtul tõi K. P. tunnistajale segisti ära, tunnistaja läks järgmisel päeval S. nimelise meesterahvaga kohtuma Mustamäe Hesburgerisse, seal peeti tunnistaja politseitöötajate poolt kinni. Tunnistaja ei teadnud, et K. P. poolt vahendatud kaup oli varastatud, tunnistaja uskus, et K. P. saab kaupu laost, soodushinnaga. 3 F.H kinnitas käesoleval kohtuistungil, et K. P. selgitas talle hiljem, et tegemist oli arusaamatusega. Isegi kui selline selgitus oleks tõepoolest aset leidnud (tegelikkuses tuleb seda pidada paljasõnaliseks väiteks), on ilmne, et selline situatsioon pidanuks F.H äratama kahtlusi ja ebausaldusväärset suhtumist K. P. poolt müügiks pakutava vara suhtes. Vaatamata sellele omandas F.H ka edaspidi korduvalt K. P.lt tööriistu, kontrollimata piisava hoolsusega, kas viimasel on seaduslik õigus neid talle võõrandada. Kohtuistungil avaldati J. S. ja I. K.i ütlused, millest nähtuvalt ostis F.H valimatult kokku kõike, ta maksis talle toodud asjade eest väga vähe ja ta ei tundnud huvi esemete päritolu kohta. J. S. on lisanud, et F.H teadis, et ta on narkomaan ja varguste eest karistatud isik. F.H teatakse varaste ja narkomaanide hulgas kui Tallinna kokkuostjat, tal on üle linna kuulsus, et talle võib kõike pakkuda ja et ta annab raha liiga vähe. Kuigi kohtuistungil avaldati nii J. S. ja I. K.i poolt kohtueelses menetluses tunnistajana kui kahtlustatavana antud ütlused, ei ole alust kahelda ka nimetatud isikute poolt kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütluste tõepärasuses, kuivõrd need on kooskõlas nende poolt tunnistajana antud ütlustega, kus isikuid oli eelnevalt hoiatatud vastutuse suhtes ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluste andmise eest. Kohtuistungi käigus ei ilmnenud selliseid asjaolusid, mis tinginuks kahtluse J. S. ja I. K.i poolsete ütluste usaldusväärsuses. Võla olemasolu I. K.il F.H ees pole samuti käsitletav tema ütluste usaldusväärsust kahendava asjaoluna. F.H kinnitas kohtuistungil, et ta ei teadnud, et talle korduvalt erinevaid esemeid müünud K. P., I. K., M. M., J. S. ja K. K. on varem kriminaalkorras varguste eest karistatud isikud. Kohus leiab, et F.H sellekohased ütlused on paljasõnalised. On ebausutav, et info selle kohta, millega eelpool nimetatud isikud tegelesid, polnud jõudnud nii kõnealuste isikute enda suust kui ka nende tutvus- ja sõprusringkonna kaudu F.H-ni. Kõigi nende isikute kontakttelefoni numbrid olid salvestatud F.H telefoni mällu, mis viitab üheselt sellele, et tegemist polnud F.H juhututtavatega. Kuna tegemist oli tutvusringkonnaga, kus sisuliselt kõik tundsid kõiki, olles kas kuriteokaaslased või muidu tuttavad, olnuks F.H vastava soovi korral olnud väga kerge kontrollida nende inimeste, kellelt ta neid esemeid kokku ostis, tausta. Osad nimetatud isikutest müüsid talle kalleid tööriistu korduvalt, mis tinginuks õigustatud tähelepanu selle vastu, kust isikud sellised tööriistu hangivad ja milline on nende tegelik päritolu. On ilmne, et F.H väide selle kohta, et ta usaldab inimesi ja seda, mida nad ütlevad, on paljasõnaline. Isik, kes enda väitel on ärimees ja kes on enda igapäevaseks tegevusalaks võtnud ärilise sisuga tegevuse, pole kindlasti nii naiivne ja mingis enda jaoks väljamõeldud maailmas elav inimene, kes kontrollimatult usaldab ükskõik kui ebausutavalt kõlavaid väljamõeldisi. On tuvastatud, et F.H ostis esemeid nende tegelikust väärtusest oluliselt odavamalt. Kuigi F.H väitis kohtuistungil, et omandatud tööriistad ja muud esemed olid kasutatud ja seetõttu oli nende väärtus langenud, lükkavad sellekohase väite vähemalt osaliselt umber jõustunud kohtuotsused, milledega muuhulgas on loetud tuvastatuks varastatud ja hiljem F.H poolt omandatud esemete väärtused, mis on oluliselt kõrgemad sellest väärtusest, mille eest F.H neid esemed omandas. Tähelepanuväärne on see, et mitte ühegi eseme puhul ei tundnud F.H huvi, kas eseme müüjal on olemas ka mingid dokumendid nende eseme kohta, kas ostudokumendid, arved, tšekid, tehnilised passid, garantiitõendid jne. Mitte ühegi eseme omandamisel, ükskõik kui hinnaline see ese oli, ei sõlmitud ostu-müügidokumenti. F.H polnud ette näidata ühtegi ostutšekki, kuigi väidetavalt ostis ta nii mõnedki esemed pandimajadest. On selge, et pandimajast eseme omandamisel saab isik ka vastava ostutšeki. F.H väitis kohtuistungil, et peab võimalikuks mingite dokumentide või ostutšekkide olemasolu tema kodus, kuid ei saanud neid politseisse esitada, kuna ta võeti enne vahi alla. Need F.H väited on paljasõnalised, sest kui sellised dokumendid oleks olnud tema elukohas olemas, oleks need kindlasti 4 läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud ning kui sellised dokumendid oleks F.H ka reaalselt olemas olnud, oleks ta need kindlasti esitanud kohtuistungil, kindlustamaks enda kaitseversiooni. Eeltoodu alusel oli kohtu hinnangul põhjendatud alus seisukohavõtuks, et F.H tegutses temale esitatud süüdistuses nimetatud esemeid omandades ja hoides vähemalt kaudse tahtlusega. Ka Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-124-96 leidnud, et isiku poolt süstemaatiliselt müügiks pakutav tehnika, mis oli ilma valmistajafirma dokumentatsioonita, mis välistab selle pärinemise ühelt ja samalt omanikult ja hinnaga, mis oli tunduvalt madalam turuhinnast – kinnitab tõsikindlalt, et selline vara on saadud kuritegelikul teel ning et sellise järelduse tegemine ei vaja eriteadmisi ega spetsiaalset ettevalmistust ühes või teises inimtegevuse sfääris, ning on seega üldtuntud asjaolu. Kohtu hinnangul leidis seega tõendamist, et F.H isikuna, kes on varem toime pannud teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamise, ajavahemikul 6.07.2005 kuni 04.03.2008 omandas erinevatelt isikutelt teadvalt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara suures ulatuses (kokku vara summas 657 263.35 krooni), mida hoidis erinevates tema valduses olevates hoonetes ja ruumides kuni 2008 märtsikuus teostatud läbiotsimisteni, pidades võimalikuks ja mööndes, et tegemist on kuriteo toimepanemise tulemusena saadud varaga.
13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat O. Ladva, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja F.H suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Apellant juhib tähelepanu sellele, et ainult kohtuistungil avaldatud ütlused süütavad F.H kui „Tallinna kokkuostjat“ ning vähemalt selles ulatuses tuleks need jätta arvestamata. Selles osas ei olnud kaitsjal ega ka süüdistataval võimalik tunnistajatele küsimusi esitada. J. Soopere ütlused tuleks kõrvale jätta ka põhjusel, et nimetatud ülekuulamist ei oleks saanud märgitud ajal läbi viia. 2.2 Kohus ei ole võtnud arvesse seda, et läbiotsimisel leitud asjadest olid vaid mõned varastatud. Samuti ei tohi ega saa samastada lähedaste ringi F.H-ga, mida aga sisuliselt on tehtud. Süüdistatav ise on selgitanud asjade ostmise või saamise erinevaid motiive, mis on eluliselt ka usutavad. Paljud leitud esemetest ei ole identifitseerimist leidnud, mitmel juhul on kuriteoteated esitatud alles pärast asjade läbiotsimisel äravõtmist. 2.3.1 Konkreetsete süüks arvatud episoodide osas märgib apellant järgmist: 2.3.1 Episood (Sony videokaamera jm). Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud kaamerad oleks varastatud. Tunnistajad ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit vm. selget eritunnust. Tunnistajad ise ei ole läbiotsimisel äravõetud kaameraid näinudki ning tunnistajatel puudub igasugune huvi nende esemete vastu. Pole tõendatud, kellelt kaamerad saadi (aga mitte eraisikult) ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud kaameratega. 2.3.2 Episood (hüdrojaam Beaver). Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud hüdrojaam oleks varastatud. Tunnistajad ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit ning on samuti ei ühti läbiotsimisel äravõetud hüdrojaam avalduses (II, lk. 36) kirjeldatud nn. eritunnusega. Avalduses on nimetatud, et varastatud hüdrojaama külge on graveeritud AKRONTO, kuid midagi sellist läbiotsimisel äravõetud 5 hüdrojaamal tuvastatud ei ole. Pole tõendatud, kellelt hüdrojaam saadi ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud hüdrojaamaga. 2.3.3 Episood (kaugusmõõdik Hilti jm.). Nimetatud episoodi varguste osas on menetlus alustatud alles pärast teostatud läbiotsimist. Seega ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik teada saada, et nimetatud esemed on varastatud. Laserloodi kohta ei ole nimetatud episoodis tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud laserlood oleks varastatud. F.H isegi ei mäleta, kas just tema ja kust laserloodi soetas või sai. 2.3.4 Episood (jalgratas Corratec Halton). Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud jalgratas oleks varastatud. Tunnistaja ei osanud jalgratta raaminumbrit nimetada. Ta oli ta selle soetanud eraisikult ning tal polnud esitada ühtegi dokumenti varastatud jalgratta kohta. Tunnistaja ütlused eeltoodu osas olid vastuolulised. F.H on oma seost nimetatud jalgrattaga eitanud. Pole tõendatud, kes ja kellelt jalgratta sai ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud jalgrattaga. 2.3.5 Episood (fotoaparaat Canon). Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud fotoaparaat oleks varastatud. Avalduses esitatud fotoaparaadi seerianumber ei ühti läbiotsimisel äravõetuga, samuti pole avalduses nimetatud kaamerakotti. Pole tõendatud, kellelt fotoaparaat saadi (F.H sõnul pandimajast) ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud fotoaparaadiga. Süüdistusaktis nimetatud asja väärtus ei vasta tunnistaja avaldatule. 2.3.6 Episood (fotokaamera Fuji). Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud fotokaamera oleks varastatud. Väidetavalt ostudokumendilt (tegelikult ostupakkumiselt) ei nähtu fotokaamera serianumber. Pole tõendatud, kellelt fotokaamera saadi (F.H sõnul kioskist) ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud fotoaparaadiga. 2.3.7 Episood (piikvasarad jm.). Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud esemed oleks varastatud. Tunnistaja ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit vm. selget eritunnust. F.H sõnul omandas ta piikvasarad pandimajast ning kas ja kuidas oleks ta pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud piikvasaratega. Mootorsaega F.H seos on tõendamata. 2.3.8 Episood (roller Derby). Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud roller oleks varastatud. Tunnistaja ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit ega esitanud ühtegi dokumenti rolleri kohta. Pole tõendatud, kas ja kuidas oleks rolleri soetaja pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud rolleriga. Rolleriga F.H seos on tõendamata. 2.3.9 Episood (jalgratas Trek). Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud jalgratas oleks varastatud. Tunnistaja ei ole osanud jalgratta raaminumbrit nimetada, samuti oli ta selle soetanud eraisikult ning tal polnud esitada ühtegi dokumenti varastatud jalgratta kohta. F.H on oma seost nimetatud jalgrattaga eitanud. Pole tõendatud, kes ja kellelt jalgratta sai ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud jalgrattaga. 6 2.3.10 Episood (võsalõikaja Partner). Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud võsalõikur oleks varastatud. Tunnistaja ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit vm. selget eritunnust, samuti ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti varastatud võsalõikuri kohta.. Pole tõendatud, kas ja kuidas oleks võsalõikuri soetaja pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud võsalõikuriga. Võsalõikuriga F.H seos on tõendamata. 2.3.11 Episood (generaator SDMO). Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud generaator oleks varastatud. Tunnistaja ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit ning samuti ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti varastatud generaatori kohta. Nimetatud episoodi varguse osas on menetlus alustatud alles pärast teostatud läbiotsimist. Seega ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik teada saada, et nimetatud generaator on varastatud. Pole tõendatud, kellelt generaator saadi ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud generaatoriga. Generaatoriga F.H seos on tõendamata. 2.3.12 Episood (muruniiduk Partner). Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud muruniiduk oleks varastatud. Tunnistaja ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit ning samuti ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti varastatud muruniiduki kohta. Nimetatud episoodi varguse osas on menetlus alustatud alles pärast teostatud läbiotsimist. Seega ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik teada saada, et nimetatud muruniiduk on varastatud. Pole tõendatud, kellelt muruniiduk saadi ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud muruniidukiga. Muruniidukiga F.H seos on tõendamata. 2.3.
14. ja 2.3.
15. Episoodid (kompressor Aircom jm. ning trimmer Homelite jm.) Pole tõendatud, kellelt esemed saadi ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud generaatoriga. 2.3.15 Episood (HP Compaq) Pole tõendatud, kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud arvutiga. F.H ostis selle kasutatud arvutina ajalehekuulutuse peale ning sel puhul on loomulik, et on säilinud faile jms., mis viitavad varasemale kasutajale. 2.3.16 Episood (paadimootor Suzuki) Eripärane episood, kuna selgelt on tõendatud, et tegemist oli juba vähemalt teist korda varastatud paadimootoriga. Nn. kannatanu on sisuliselt uurimisest kõrvale hoidnud, tema abikaasa on teinud avalduse varguse kohta alles pärast paadimootori läbiotsimisel äravõtmist. On tõendatud, et paadimootorit ei olnud Eestis kasutatud ning see oli ta samal kujul kui Soomest eelmise omaniku poolt saaduna. Sellises olukorras ei tohi asuda seisukohale, et võrreldes kannatanuga, kes on eseme ostnud samamoodi teiselt isikult kasutatatuna, peaks olema eelistatumas olukorras F.H-ga . Küsimus tekib, kas n.-ö. varga käest varastamist saab üldse käsitleda vargusena. 2.3.17 Episood (muruniiduk Briggs jm.) F.H on möönnud, et võis muruniiduki osta, kuid mootorsaest ei tea ta midagi. Pole tõendatud, kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud mootorsaega. Samas ei ole mootorsae vargust esialgselt kannatanu üldse nimetanud, puuduvad dokumendid varastatud mootorsae kohta. Seega pole nimetatud episoodis üldse tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud mootorsaag oleks varastatud. 7 2.3.18 Episood (survepesur Kärcher) Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud survepesur oleks varastatud. Tunnistaja ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit ning samuti ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti varastatud survepesuri kohta. Pole tõendatud, kes ja kellelt survepesuri sai ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud pesurriga. F.H seos on survepesuriga tõendamata. 2.3.19 Episood (jalgratas Trek jm.) Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud esemed oleks varastatud. Tunnistaja ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit ning samuti ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti varastatud esemete kohta. Pole tõendatud, kes ja kellelt esemed sai ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud esemetega. Kõigi nimetatud esemetega F.H seos on tõendamata. 2.3.20 Episood (muruniiduk MTD) Pole tõendatud, kes ja kellelt muruniiduki sai ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud muruniidukiga. F.H seos on muruniidukiga tõendamata. 2.3.21 Episood (laste ATV) Erinevalt paljudest teistest episoodidest on selle juhtumi puhul olemas dokument varastatud ATV kohta. Küll ei nähtu vaatlusprotokolli lisadest, kas on tegemist sama, s. o. varastatud ATV-ga – VINkood ei ole näha. Seega ka nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud ATV oleks varastatud. Pole tõendatud, kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud ATV-ga. 2.3.22 Episood (drell Hitachi jm.) Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud esemed oleks varastatud. Näiteks mootorsae Partner kohta tunnistaja ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit ning samuti ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti varastatud mootorsae kohta. Pole tõendatud, kes ja kellelt esemed sai ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud esemetega. Nimetatud episoodi varguse osas on menetlus alustatud alles pärast teostatud läbiotsimist. Seega ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik teada saada, et nimetatud esemed on varastatud. Kõigi nimetatud esemetega F.H seos on tõendamata. 2.3.23 Episood (naelapüss Gelb jm.) Nimetatud episoodis jällegi ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud esemed oleks varastatud. Esemete kohta tunnistaja ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit ning samuti ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti varastatud esemete kohta. Pole tõendatud, kes ja kellelt esemed sai ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud esemetega. Nimetatud episoodi varguse osas on menetlus alustatud alles pärast teostatud läbiotsimist. Seega ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik teada saada, et nimetatud esemed on varastatud. F.H on selgitanud, et need esemed unustati tema autosse ning seega mingit vastutust tema suhtes varastatud esemete omandamises või hoidmise eest kohaldada ei saa 2.3.24 Episood (ATV Dingo jm.) Nimetatud episoodis jällegi ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud esemed oleks varastatud. Enamiku esemete kohta tunnistaja ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit ning samuti ei ole ta esitanud lisaks ATV-le ühtegi dokumenti varastatud esemete kohta. Pole tõendatud, kellelt 8 esemed saadi ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud esemetega. Opeli velgede osas on isegi nende olemasolu tõendamata. 2.3.25 Episood (HP Compaq) Nimetatud episoodis on esitatud süüdistus eseme kohta, mille olemasolu ei ole käesolevas asjas F.H-ga seonduvalt tõestatud. Süüdistus on põhjendamatu. 2.3.26 Episood (paksusmasin DeWalt) Nimetatud episoodis ei ole tõendatud asjaolu, et just läbiotsimisel äravõetud paksusmasin oleks varastatud. Tunnistaja ei ole nimetanud ühtegi seerianumbrit ning samuti ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti varastatud paksusmasina kohta. Nimetatud episoodi varguse osas on menetlus alustatud alles pärast teostatud läbiotsimist. Seega ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik teada saada, et nimetatud muruniiduk on varastatud. Tunnistaja ei tea, miks ta varem ei ole avaldust varguse kohta esitanud, tunninistaja ei mäleta, kuidas ta teadis politseisse paksusmasina järgi minna ning tunnistaja ei mäleta isegi seda, kas olid üldse olemas dokumendid paksusmasina kohta. Sellised ütlused ei ole eluliselt usutavad. F.H sõnade kohaselt ostis ta paksusmasina M. M.’e tuttavalt ning kas ja kuidas oleks ta pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud muruniidukiga, ei ole tõendatud. 2.3.27 Episood (Mazda 6) Nimetatud sõiduauto ei ole kunagi olnud F.H valduses ega kasutuses. Kuna garaaž oli tunnistaja E. ema käsutuses ja kasutuses, siis ei ole mingit põhjust süüdistada F.H auto omamises ja seega tuleb ta selles episoodis õigeks mõista. Sellist seisukohta toetavad nii tunnistaja E. ütlused („M. M. tõi auto remonti“ ja „M. remondiraha ei toonud ja politsei viis ära lõpuks“), kui ka auto võtmete ja dokumentide tunnistaja E. valduses olemine (II kd. tl. 202-205). 2.3.28 Episood (generaator SDMO) Nimetatud episoodi varguse osas on menetlus alustatud alles pärast teostatud läbiotsimist. Seega ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik teada saada, et nimetatud generaator on varastatud. F.H on selgitanud, et ta ostis generaatori välja pandimajast, kuhu selle oli pantinud P. K.. Seega pole tõendatud, kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud generaatoriga. 2.3.29 Episood (elektrisaag Partner) Pole tõendatud, kes ja kellelt sae sai ning kas ja kuidas oleks pidanud teadma või aru saama, et tegemist on varastatud saega. F.H seos on saega tõendamata.
16. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning F.H talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsiooni toetas ka F.H . Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. 9
17. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on enda põhjendustega tõsikindlalt ümber lükanud kõik nii süüdistatava kui ka tema kaitsja poolt maakohtus esitatud kaitseväited ning tõsikindlalt tuvastanud, et süüdistatav pani toime talle inkrimineeritud kuriteo. Maakohus on otsuses väljendatud vastavasisulise seisukoha kujunemise protsessi teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel ning ringkonnakohus ei näe siin mingeid minetusi.
18. Kohtukolleegium leiab seetõttu, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatava esitatud kaitseversiooni/selgitused omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et F.H süü talle inkrimineeritud kuriteos on leidnud täielikult tõendamist. Soostudes maakohtu asjakohaste põhistustega täiel määral, ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vajalikuks neid täies mahus korrata ning piirdub mõningate omapoolsete põhjenduste lisamisega. Selles tähenduses peab ringkonnakohus ühtlasi vajalikuks toonitada, et maakohtu asjassepuutuvad motiivid on jätkuvalt kohtuotsuse lahutamatuks osiseks.
19. Süüdistatava kaitsja väiteid käsitledes peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks kriitiliselt pöörduda juba esitatud apellatsiooni enda poole. Nimelt sätestab KrMS § 321 lg 2 p 4, et apellatsioonis vaidlustatakse kohtuotsust ehk teisisõnu – seal esitatud tõendite analüüsi, kohtu seisukohti, järeldusi jne. Sisuliselt peaks apellatsioonis seega kajastuma maakohtu otsuse kriitika vms. Kui apellant leiab, et maakohus on vääralt jätnud arvestamata või ebaõigesti tõlgendanud tema poolt maakohtus esitatud seisukohti, tuleb ära näidata, milles seisnes maakohtu poolne eksimus. Millestki sellisest käesoleval juhul aga rääkida ei saa. Tuleb tunnistada, et apellatsioonina on esitatud täpselt needsamad teesid, millele kaitsja tugines ka maakohtus (vt maakohtu otsuse lk 20-24). Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et maakohus on neile kaitsja poolt esitatud argumentidele episoodide kaupa ka sisuliselt vastanud (vt otsuse lk 54 jj) ning jääb arusaamatuks, mis nendest argumentidest/tõendite analüüsist ning maakohtu poolt antud hinnangutest ja järeldustest apellandi hinnangul on väärad. Kõnekas on siinkohal ka järgmine fakt. Nagu öeldud, on apellatsioonina esitatud juba maakohtus kõlanud süüdistatava kaitsja teesid. Nii on apellant vaidlustanud p-s 3.11 ka varastatud generaator SDMO omandamise süüdistatava poolt. Siinkohal on kaitsja aga jätnud tähelepanuta, et süüdistuse selles punktis on F.H õigeks mõistetud seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega, mis kajastub nii kohtuotsuse motiivides (vt maakohtu otsuse lk 72) kui resolutsioonis (vt resolutsiooni p 3). Tähelepanu väärib ka see, et p-s 3.26 on F.H-le arvatud süüks eelnevalt varastatud paksusmasina DeWalt omandamine; selle punkti kirjeldavas osas räägib apellant aga sellest, et F.H ei olnud võimalik isegi teoreetiliselt teada, et „nimetatud muruniiduk on varastatud“ (sarnane minetus juba ka maakohtus esitatud teesides - vt otsuse lk 23). Need asjaolud näitavad kogumis ilmekalt, et apellatsiooni sisuks ei ole mitte maakohtu otsuse sisuline analüüs ja kriitika, vaid juba esitatud teeside kontrollimatu ning kohtuotsusega kooskõlla viimata kordamine.
20. Kriminaalkolleegium kordab, et maakohus on neile kaitsja poolt esitatud argumentidele juba sisuliselt vastanud ning kuivõrd neid seisukohti sisuliselt ei vastustata, ei pea ringkonnakohus kõigil 10 küsimustel vajalikuks üksikasjalikult peatuda. Seetõttu piirdub kohtukolleegium järgmiste argumentide esitamisega apellatsioonile vastates.
21. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks apellandi väide, et süüdistatava juures teostatud läbiotsimisel äravõetud esemetest on varastatud vaid mõned; millel selline argument rajaneb, on täielikult mõistmatu. Maakohus on igat episoodi analüüsides konkreetselt näidanud, milline oli see nn eeltegu, mille tõttu läks kannatanute tahte vastaselt nende valdusest välja neile kuulunud vallasvara. Milliste maakohtu asjakohaste argumentide ning tõenditega kaitsja ei soostu, apellatsioonist ei selgu. Selle väite jätab ringkonnakohus seetõttu edasise tähelepanuta. Samuti ei oma mingit kaalukat tähendust asjaolu, et mitmetel puhkudel kannatanud koheselt politsei poole ei pöördunud; just nimelt varavastaste süütegude puhul on kaalukas osa nn latentsel kuritegevusel ning kindlasti ei nõua KarS § 202 inkrimineerimine seda, et koheselt peale võõra omandi kahjustamist oleks kannatanu pidanud pöörduma õiguskaitseorganite poole. Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium seega, et vähemalt objektiivse koosseisu mõttes on tõendatud, et süüdistatav omandas just süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara; see asjaolu on tõendeid hinnates väljaspool igasugu kahtlust. Edasiselt lahendab kriminaalkolleegium küsimuse, kas samal ajal tegutses süüdistatav ka minimaalselt kaudse tahtlusega, s.o sai aru, et tegemist on just süüteo toimepanemise tulemil müüjate valdusesse sattunud esemetega. Maakohus on ka sellel küsimusel põhjalikult peatunud (vt maakohtu otsuse lk 107 jj; nimetatud seisukoht kajastatud ka käesoleva otsuse p-s 1) ning andnud sellele jaatava vastuse; ringkonnakohus nõustub selle järeldusega, lisades järgmist.
22. Juba
23. oktoobri 2009 otsuses kriminaalasjas nr 1-08-16172 väljendas Tallinna Ringkonnakohus arusaama, et selleks, et rääkida tahtlusest KarS § 202 objektiivsete tunnuste suhtes, peab teo toimepanija teadma üksnes seda, et vara on saadud õigusvastase teo toimepanemise tulemil. Seejuures ei ole nõutav ei konkreetne teadmine toimepandud süüteo (nn eeltegu) ega ka selle teo konkreetse täideviija (nn eelteo täideviija) suhtes. Isik peab olema teadlik üksnes sellest, et omandatav, hoitav või turustatav vara pärineb võõra vara vastu suunatud deliktilisest käitumisest. Millisel konkreetsel viisil, kes ja millal selle eelteo ka tegelikkuses toime pani, ei ole KarS § 202 inkrimineerimise seisukohalt tähtis. Muuhulgas märkis kriminaalkolleegium selles lahendis, et kõnealuse küsimuse lahendamisel on üheks asjakohaseks kriteeriumiks juba süüdistatava valdusest leitud esemete väline seisukord, teisele omanikule viitavad otsesed tunnused jne. Oluliseks pidas ringkonnakohus ka fakti, kui esemeid soetatakse isikutelt, kes on ostjale (s.o käesoleval juhul F.H-le ) teadaolevalt seotud varavastaste kuritegude toimepanemisega ning samaaegselt makstakse nende esemete eest märkimisväärselt alla turuhinna. Nii märkis ringkonnakohus, et kui kaupa pakutakse müüa märkimisväärselt alla mõistliku/keskmise hinna ning samaaegselt esinevad esemel otseselt süüteo toimepanemisele viitavad tunnused, on igale keskmisele isikule arusaadav, et müüja ei ole asja omanik ning ka mitte volitatud pädeva isiku poolt selle eseme müümiseks.
24. Kõigile neile argumentidele on enda järelduste tegemisel tuginenud sisuliselt ka maakohus. Otsuses viidatakse üheselt tõigale, et mitmetel F.H poolt omandatud esemetel olid eritunnused; näitena viitab maakohus siin J. S. poolt müüdud laserloodile, millel oli K. OÜ kleebis. Samuti on kõnekas fakt, et näiteks F.H poolt ostetud arvuti sisaldas otseseid materjale, mis kuulusid eelmisele omanikule ning mitmed esemed olid mittekomplekssed (vt kohtuotsuse lk 108), tema poolt omandatud fotoaparaadi mälukaardil sisaldusid veel eelmise omaniku pildid (vt kohtuotsuse lk 63) jne. Ühtegi neist asjaoludest apellatsioonis seejuures ei vaidlustata. Ringkonnakohtu hinnangul saab nimetatud asjaoludest teha vaid järelduse, et F.H jaoks oli varastatud esemete kokkuost sisuliselt tegevusalaks; asjakohasena tuleb siinkohal vaadelda ka nende esemete enam kui märkimisväärset hulka, mis F.H valdusest leiti. Seejuures tuleb silmas 11 pidada sedagi, et süüdistatav on seletuste andmisel tema valdusest leitud esemete omandamise asjaolude kohta olnud enam kui ebakindel, suutmata tihti meenutada nii esemete ostmise asjaolusid kui ka nende hinda (vt kd 4, tlk 196 jj). Asjakohaselt viitab maakohus ka sellele, et vaatamata väitele, et mitmed esemetest on ostetud nt pandimajast, ei olnud F.H ühelgi juhul ette näidata seda tõendavaid dokumente ostutšeki vms näol. Kõik need asjaolud kogumis annavad ringkonnakohtu hinnangul seega alust väita, et F.H annab ebausaldusväärseid ütlusi kriminaalvastutusest vabanemise eesmärgil ning tõendiallikana ei ole ta usaldusväärne.
25. Samuti ei soostu ringkonnakohus apellatsioonis esitatud väitega, et ainult KrMS § 291 p-de 4 ja 5 alusel avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlused kirjeldavad F.H kui isikut, kes tegeles varastatud esemete kokkuostmisega. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 11.1 Iseenesest on õige väide, et isiku kaitseõigust pärsib vahetult see, kui süüdimõistev kohtuotsus tehakse ainuüksi tunnistaja ütluste alusel, kellele ei süüdistataval ega tema kaitsjal pole võimalust vahetult küsimusi esitada. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium mitmes lahendis märkinud, et süüdistatava õigus esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile ei ole absoluutne õigus ja EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Ühtlasi on Riigikohus viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale rõhutanud, et juhtudel, mil süüdistatava süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri (vt nt RKKKo 3-1-1-37-09, p 7). Kuid nagu öeldud – eeluurimisel antud ütluste avaldamist ning edasist kasutamist iseenesest Riigikohtu praktika ei vastusta (vt nt veel RKKKo 3-1-1-52-09, p 15). 11.2 Eelnevates punktides sedastatu alusel leiab ringkonnakohus esmalt seda, et eeluurimisel antud ütluste avaldamisel ja kasutamisel ei olnud tegemist ainukese tõendiga, mis on viinud süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseni F.H suhtes. Oluline on seejuures tähele panna ka seda, et tunnistajate ütluste avaldamiseks menetlusõigusliku aluse olemasolu KrMS § 291 p-de 4, 5 mõttes apellatsioonis samaaegselt ei vastustata, s.t et see on toimunud apellandi hinnangul menetluslikus tähenduses õiguspäraselt. Teisalt tuleb osundada apellandi väite ekslikkusele, mille kohaselt on eelnevalt varastatud esemete kokkuostmine tõendatud üksnes tunnistajate J. S. ja I. K. eeluurimisel antud ütlustega. See väide ei vasta ilmselgelt tegelikkusele. Siinkohal viitab ringkonnakohus tunnistaja A. L. ütlustele, kes on ülekuulamisel kohtuistungil jaatanud varastatud sülearvuti müümist F.H-le (kd 4, tlk 152). Kuigi siinkohal oli nii kaitsjal kui ka süüdistataval täielik võimalus süüstavaid ütlusi andnud tunnistajat vahetult küsitleda, ei ole seda kummatigi aga tehtud; kohtuistungi protokollist tuleneb üheselt, et ei süüdistatav ega tema kaitsja ei ole soovinud tunnistajat selle asjaolu suhtes omapoolselt küsitleda. See teeb aga apellandi väite ühe menetlusliku põhiõiguse rikkumise kohta tervikuna paljasõnaliseks.
26. Viimasena viitab ringkonnakohus kohtupraktikas aktsepteerimist leidnud tõendamise viisile, mis rajaneb isiku käitumise teatud reeglipärale, nn modus operandi’le , mis täiendavalt kinnitab kohtu hinnangul F.H süüd talle inkrimineeritud kuriteos. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures leidnud, et modus operandi'st kui usaldusväärsest tõendamise moodusest võib rääkida ka juhtudel, mil vaadeldava käitumise spetsiifika ei seisne ainuüksi kuriteo enese toimepanemise viisis, vaid nende kuritegude avaramat ajalist tausta kajastavates erinevates tunnustes. Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab Riigikohut hinnangul ka sarnaste juhtumite arv (vt RKKKo 3-1-1-8-10, p 12). 12 12.1 Selles kontekstis peab ringkonnakohus seega asjakohaseks maakohtu osundust sellele, et F.H on analoogilise kuriteo eest varasemalt juba karistatud. Kuigi eraldivõetult ei anna see fakt tõepoolest alust kellegi süüküsimuse lahendamiseks, siis koostoimes teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega on kokkuvõtlikult siiski tegemist asjaolude sellise tervikliku süsteemiga, millest moodustub selline ühtne asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo toimepanemise kohta süüdistatava poolt. Ning nagu öeldud, lisandub sellele veel ka tuvastatud episoodide arv, mil F.H väidetavalt „teadmatult“ omandas vara, mis eelnevalt oli omanike valdusest nende tahte vastaselt välja läinud. Kui selliseid juhtumeid olnuks nt üks või kaks, võiks tõepoolest olla kaalukas argument, et isik ei teadnud midagi vara kuritegelikust päritolust. Kuid käesoleval juhul on neid omandamise episoode kümneid, konkreetsete esemete hulk aga veelgi suurem. Ka need asjaolud tõendikogumisse paigutatuna ning terviklikult hinnatuna ei jäta ringkonnakohtule kahtlust, et F.H oli isikuks, kelle poole sai pöörduda varastatud esemete müümise sooviga ning kes „liigseid küsimusi esitamata“ need ka omandas, st oli teadlik, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga.
27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Malle Preimer Julia Katškovskaja 13