septembri 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-9124 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 268,80 eurot, sealhulgas käibemaks 44,80 eurot, advokaat Marko Paabumetsale tema poolt süüdistatav G.E-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 3.
§-de 175 lg 1 p 4 ning 185 lg 2 alusel välja mõista G.E-lt menetluskulu, s.o kaitsja tasu advokaat Marko Paabumetsa poolt osutatud õigusabi eest 268,80 eurot, riigituludesse.
Nendes ütlustes G.E tunnistas end süüdi 01.12.2010 Võru linnas alkoholijoobes olles auto juhtimises. Temal ei olnud siis ka mootorsõiduki juhtimisõigust. G.E oma ütlustes on kirjeldanud, kuidas politsei tema juhitava auto peatas ning kuidas temale alkotest tehti ja alkoholijoovet mõõdeti, toimingud protokolliti. G.E on avaldatud ütlustes oma tegu kahetsenud. Uuritud kohtulikud tõendid kinnitavad G.E-le esitatud süüdistuse põhjendatust, alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimist, G.E poolt KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemist. G.E on eelnevalt väärteomenetluses ja kriminaalkorras karistatud samasuguse süüteo eest. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus G.E süüd, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, karistuse eemärke. G.E on pannud kuriteo toime katseajal. Arvestades G.E varasemaid rikkumisi ja tema poolt toime pandud väärtegusid on põhjendatud G.E karistamine vangistusega. Kergem karistusliik ei ole G.E-le mõjus ning ei hoia teda uute kuritegude toimepanemisest. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Apellatsiooni on esitanud G.E kaitsja, kes palub tühistada maakohtu otsuse ning G.E süüdistuses KarS § 424 järgi tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Apellant leiab, et maakohus on vääralt hinnanud asjas olemasolevaid tõendeid ning vääralt kohaldanud menetlus- ja materiaalõiguse norme. 3 Apellant on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll vastuolus seaduses sätestatuga, mistõttu menetlustoimingu tulemina saadud teabele tuginemine ei ole seaduslik. Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra § 5 lg 1 sätestab, et tõendusliku alkomeetri kasutamine dokumenteeritakse väljatrükina või protokollina. Protokoll peab mh sisaldama § 5 lg 2 p 3 kohaselt mõõtmiseks kasutatava tõendusliku alkomeetri nimetust ning § 5 lg 2 p 5 kohaselt mõõtmist teostanud ametniku ees- ja perekonnanime. Protokolli allkirjastamise kohustus on § 5 lg 3 kohaselt mõõtmist teostanud ametiisikul. 11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli järgi on märgitud joobeseisundi tuvastamiseks kasutatud alkomeetri numbriks „Alcotest 7110 MK II EST ARAF, protokollis on maha tõmmatud LION INTOXILYZER 8000 NR 80-004510/
11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli tõendina lubatavust ei ole maakohus kohtuotsuses analüüsinud. 4 Tulenevalt
p 1 peab maakohus otsuses kajastama, millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges. Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt ei ole kohtu seisukohad selged ja ammendavad. G.E KarS § 424 järgi süüdi tunnistades rikkus maakohus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, rikkudes oluliselt kriminaalmenetlusõigust
Menetlusvigadega kogutud tõendite probleemi käsitleb kaitsja kahest aspektist: esmalt kohtualuse vaatepunktist, kelle kaitseõigust riivatakse tõendite kogumisel tehtud minetustega; teisalt avalik menetlushuvi jõuda asjas õige lahendini. Apellandi hinnangul ei ole protokoll ja sealt avalduv tõendusliku alkomeetri näit usaldusväärne tõend G.E inkrimineerimisel KarS § 424 järgi, sest tulenevalt 11.12.2010 protokollist ei ole üheselt selge tõenduslik alkomeeter, millega mõõtmist teostati ja selle vastavus mõõteseaduses sätestatule ning protokolli ei ole allkirjastanud mõõtmist teostanud isik, mistõttu ei ole kinnitust leidnud ka mõõtmistulemus. Isiku kriminaalvastutusele võtmiseks KarS § 424 järgi peab olema objektiivse koosseisu tunnusena tuvastatud mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Apellant on seisukohal, et tõendusliku alkomeetri kasutamisega ei ole usaldusväärselt tõendatud piirmäärasid ületavat 1 alkoholikontsentratsiooni G.E veres või väljahingatavas õhus LS § 20 lg 3 järgi. Riigikohus on leidnud, et indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. See tähendab, et isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni. Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tõendiks on asjas indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli lisana ka mõõteseadme väljatrükk, mis tõendab protokollis märgitud mõõtenäidu olemasolu. Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra § 3 lg 1 p 2 kohaselt protokollitakse indikaatorvahendi kasutamine ja näit indikaatorvahendi näidu kasutamiseks tõendina. Seega on tõendina käsitletav üksnes protokoll isiku joobeseisundi tõendamisel KarS § 424 järgi ning mõõteseadme väljatrükk ei ole kohtmenetluses käsitletav iseseisva tõendina tõendamaks protokollis märgitud mõõtenäidu olemasolu. Apellant on seisukohal, et eelnimetatud menetlusõiguse olulised rikkumised annavad alust mõista G.E õigeks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise motiivil, kuivõrd G.E süüditunnistamisel on tuginetud ainuüksi ja määravas ulatuses menetlustoimingu protokollile. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Süüdistatav G.E ringkonnakohtu istungile ei ilmunud. Kohtukutse ja apellatsiooni koopia on tal käes. Kaitsja selgitas, et G.E on talle avaldanud, et ei soovi ringkonnakohtu istungil osaleda. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes
Ringkonnakohtu istungil kaitsja jäi apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde ning palus maakohtu otsuse tühistada ja G.E õigeks mõista. 5 Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning palus maakohtu otsuse jätta muutmata. Tulenevalt apellatsioonis esitatud väidetest prokurör taotles politseiametnik E. Virgi pädevust kinnitava tõendina asja juurde võtta Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 23.11.2012 teatise nr 1.9-9/211098-1, mille kohaselt liiklusjärelevalvetalituse vanemliikluspolitseinik Enn Virk on ajavahemikul 11.06.-18.06.2009 ja 30.11.2009 läbinud „Tõendusliku alkomeetri koolituse“ mahuga 9 akadeemilist tundi. Selle kohta, et mõõtmisel kasutatud tõenduslik alkomeeter oli taadeldud, esitas prokurör mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRC-10/00052. Kaitsja vaidles nimetatud tõendite esitamisele vastu, leides, et need tulnuks esitada juba koos süüdistusaktiga. Prokurör leidis, et kuivõrd kaitsja kaitseaktis neid taotlusi ei esitanud, siis ei olnud vajadust nimetatud tõendeid koos süüdistusaktiga esitada. Prokurör märkis, et kauaaegse liikluspolitseiniku E. Virgi pädevust maakohtus ei vaidlustatud ning see, et mõõtmisel kasutatud tõenduslik alkomeeter oli taadeldud, nähtub maakohtule tõendina esitatud nimetatud tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükist. Ringkonnakohus rahuldas prokuröri taotluse ja võttis nimetatud tõendid asja juurde, sest vastavad väited esitati apellatsioonis, kuid maakohtus kaitsja liikluspolitseinik E. Virgi pädevust ei vaidlustanud ning see, et mõõtmisel kasutatud tõenduslik alkomeeter oli taadeldud, nähtub tõepoolest juba maakohtule esitatud nimetatud tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükist (lk 41). Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette väidetavalt otsuses põhjenduste puudumist (
Samuti on kaitsja arvates maakohus rikkunud
lg 2 sätteid, sest on süüdimõistva otsuse teinud lubamatu tõendi (indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll) alusel. See tõend on kaitsja arvates lubamatu seetõttu, et ei vasta kehtestatud nõuetele (mahatõmbamised ja juurdekirjutused, vastava isiku allkirja puudumine). Ringkonnakohus märgib, et otsuses põhjenduste puudumine on
lg 1 p 7 kohaselt selline kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis obligatoorselt toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks või uue kohtuotsuse tegemiseks saatmise. Ringkonnakohus märgib, et kõigele eeltoodule vaatamata kaitsja ei taotle kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks või uue kohtuotsuse tegemiseks, nagu seda näeb ette
lg 2 ja 4, vaid G.E õigeksmõistmist
Kuna apellatsioonis viidatakse
lg 1 p 7 ja lg 2 sätete rikkumisele, siis tuleb ringkonnakohtul enne õigeksmõistmise taotluse lahendamist kontrollida, kas maakohus on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud või ei ole. Väidetavat põhjenduste puudumist kohtuotsuses saab kontrollida kohtuotsuse vastavusega
Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus (lk 63-64) vastab
p 1-3 nõuetele ning seega pole tuvastatud
Ringkonnakohus ei tuvastanud ka
6 Hinnangu väidetavalt lubamatu tõendi kasutamisele ja selle nõuetele vastavusele annab ringkonnakohus allpool tõendite hindamise käigus. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, siis saab edasi minna põhitaotluse – õigeksmõistmise– lahendamise juurde. Lähtudes
§-st 15 lg 2 saab ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ainult tõenditele, mida on: 1) ringkonnakohtus kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud 2) maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Käesoleval juhul prokurör esitas eelpool märgitud 2 tõendit, mida vahetult ringkonnakohtus uuriti ning maakohtus uuritu kajastub avaldatud kohtuistungiprotokollis (lk 33-37). Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt
§le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonis esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuotsus peab vastama
punktide 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile. Kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetse tõendamiseseme asjaoludega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega G.E süü tõendatuse kohta, siis Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonis esitatud tõendite ümberhindamise taotlusele vastates hakata kordama maakohtu otsuses kajastatut, mis tugineb kohtuistungil uuritud tõenditele. Ringkonnakohus leiab, et kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Maakohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (otsuse lk 2-3). Seejuures on seoses süüdimõistva otsusega sisuliselt antud hinnang ka taotlusele G.E õigeks mõista, sest nimetatud taotlus oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (lk 36-37). Sama taotlust korratakse apellatsioonis. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis toodud väidetega. Vastuseks apellatsioonile ringkonnakohus märgib järgmist. 7 Kaitsja leiab, et käesolevas kriminaalasjas on indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll vastuolus seaduses sätestatuga, mistõttu menetlustoimingu tulemina saadud teabele tuginemine ei ole seaduslik. Kaitsja märgib, et 11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis on märgitud joobeseisundi tuvastamiseks kasutatud alkomeetri numbriks „Alcotest 7110 MK II EST ARAF, protokollis on maha tõmmatud LION INTOXILYZER 8000 NR 80-004510/80-
lg 1 kohaselt kohtuvaidluses võivad pooled tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele.
lg 1 annab küll võimaluse ka kohtuvaidluse käigus kohtuliku uurimise uuendamiseks, kuid siis peab olema vajadus esitada uus tõend, mis võib kriminaalasja lahendamist oluliselt mõjustada. Kaitsja ka kohtulikes vaidlustes ei esitanud taotlust uute tõendite väljanõudmiseks ja maakohus omal algatusel ei pidanud vajalikuks kohtulikku uurimist uuendada. Kuna apellatsioonis jätkuvalt seatakse kahtluse alla E. Virgi pädevus, siis prokurör esitaski vastava teatise, mis kinnitab, et E. Virk on juba 2009 aastal läbinud tõendusliku alkomeetri koolituse. Ringkonnakohus leiab, et sellega on tõendatud E. Virgi vastavus „Korra“ § 4 lg 2 nõuetele, et tõendusliku alkomeetriga teostab mõõtmist üksnes pädev mõõtja mõõtmismetoodikat järgides. Edasi nähtub protokollist, et G.E joobeseisundi tuvastamise kohta taotlusi ja märkusi ei ole ning tema allkiri. Tunnistajana on alla kirjutanud G.R. ning nii kontrollija kui ka protokollijana A.M. . Ringkonnakohus leiab, et alusetu on kaitsja väide, et protokolli oleks pidanud A.M. asemel allkirjastama E. Virk. Protokolli ülesehitust ja teostatud toimingute kronoloogiat vaadates oli A.M. see isik, kes koostas indikaatorvahendi kasutamise kohta protokolli, kes teostas indikaatorvahendiga mõõtmise, kes täitis joobeseisundile viitavate tunnuste kastikesed, kes kutsus tõendusliku alkomeetriga kohale välijuht E. Virgi ja peale viimase poolt mõõtmise teostamist küsis, kas G.E on märkusi või taotlusi seoses joobeseisundi kontrolliga, märkis ära asjas olnud tunnistaja ning seejärel lõpetas protokolli koostamise, allkirjastades selle. E. Virk pidi „Korra“ § 5 lg 3 kohaselt allkirjastama ainult tõendusliku alkomeetri kasutamise tulemi ja väljatrüki ning seda ta ka tegi. Väljatrükk vastab „Korra“ § 5 lg 2 nõuetele. Väljatrükil on märgitud, et tõenduslikule alkomeetrile nr ARBK-0034 on välja antud taatlustunnistus nr TTRC-10-00052 ning järgmine hooldus on 04.
lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse
lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Antud juhul tehti
lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend ja seega peab menetluskulud 268,80 euro ulatuses hüvitama G.E. Mati Kartau Aarne Sarjas 10 Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.