KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2013, Tartu Väärteoasja number 4-12-3502 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtui

§ 242lg 1 järgi ja talle mõisteti Kar

S § 63 lg 1 kohaldamisega LS § 224 lg 2 järgi karistuseks arest 10 päeva. Ida Prefektuuri korrakaitsebüroolt saabus Viru Maakohtule 30.07.2012 V™S § 84 alusel arutamiseks väärteoprotokoll AB 1291312-3718 I.H kohta. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis I.H 8.07.2012 kell 12.09 Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas Haljala Käsmu tee 27,5-ndal kilomeetril, liikudes Võsu suunas, mootorsõidukit seisundis, kus ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0.41+/-0.05 mg/l kohta. Protokollist nähtub, et alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdeti mõõteseadmega Alcotest 7110 nr ARAF-0024, taatlemistunnistus nr TTRC-18-

1. Veel heideti väärteoprotokollis I.H-le ette, et ta juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, sest juhtimisõigus oli ajavahemikuks 12.06.2012 kuni 11.02.2013 karistusena ära võetud. Samuti puudus I.H esitamiseks isikut tõendav dokument. Protokollis märgiti, et I.H rikkus LS § 90 lg 1 p 1, § 69 lg 5 ja § 38 lg 2 nõudeid ja väärtegu kvalifitseeriti LS § 201 lg 2, § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi. Maakohus leidis, et LS § 38 lg 2 (dokumentide esitamise kohustus) rikkumine ja seega LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendatud I.H enda ning tunnistaja M.M. ütlustega. Samuti asus kohus seisukohale, et ka LS § 69 lg 5 (sõiduki juhtimine alkoholi piirmäära ületades) rikkumine ja sellega LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine I.H poolt on tõendatud kohtuvälises menetluses kogutud ja kohtus kontrollitud tõenditega. I.H tegevuse õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Vaidlust polnud, et 8.07.2012 kell 12.41 tuvastati I.H alkoholi tarvitamise tunnused, st tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0.41+/-0.05 mg/l, s.o vähemalt 0.36 mg/l kohta. I.H tunnistas küll õllejoomist merel olles, s.o enne rooliasumist, kuid väitis, et jõi siis õlut vaid mõne lonksu. Samuti väitis ta, et jõi õlut ka pärast seda, kui oli auto kinni pidanud ja autost väljunud. Maakohus ei pidanud aga I.H ennastõigustavaid ütlusi usaldusväärseteks, kuna need on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Samuti sellepärast, et I.H on andnud juhtunu kohta erinevaid üksteisega vastuolus olevaid ütlusi. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli on ta andnud omakäelisi ütlusi, millest nähtub, et ta eitab roolisolekut, väites, et roolis oli tema sõber. Kohtuistungil tunnistas I.H, et ta oli roolis. Tunnistaja M. M ütlustest nähtub, et tal oli pidev silmside I.H ja tema autoga, samuti see, et I.H ei tarvitanud pärast autost väljumist alkoholi. Tunnistaja H.P. ütlustest nähtub, et politseiauto tuli vahetult pärast maasturi peatumist ja seega ei saanud ka tema ütluste kohaselt I.H enne politseinike saabumist alkoholi tarvitada. Kohus ei leidnud alust kahelda M. M ja H. P ütluste usaldusväärsuses, sest need on piisavalt üksikasjalikud, omavahel riimuvad ja eluliselt usutavad. Tunnistajate ütluste ning indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli põhjal leidis maakohus, et I.H poolt LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud. Maakohus ei pidanud võimalikuks rahuldada I.H taotlust tunnistaja H. P teistkordseks ülekuulamiseks kohtuistungil, samuti tema taotlust E.T tunnistajana ärakuulamiseks. Kohus leidis, et taotlusi esitades soovis I.H venitada väärteoasja arutamist. Tema poolt väärteoasja arutamisega venitamise tahtlus ilmnes ka sellest, et ta jättis ilma mõjuva põhjuseta kohtuistungile ilmumata, olles sundtoomisega kohtusse toimetatud taotles istungi edasilükkamist kaitsja kohtussekutsumiseks, samas järgmisel kohtuistungil teatas, et kaitsjat ta ei soovi. Tunnistaja E.T. kutsumist kohtuistungile ei taotlenud I.H mitte menetluse 2 alguses, vaid alles mitmendal kohtuistungil. Olles lubanud esitada kohtule andmed E. T elukoha kohta, ta seda ei teinud ja seega ei saanud kohus E. T. tunnistajaks kutsuda. I.H ise E. T. kohalolekut ei taganud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus I.H süü suurust, üld- ja eripreventiivseid eesmärke ja menetlusaluse isiku isikuomadusi. I.H karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud, LS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul arvestas kohus karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist. Väärteoasja materjalile lisatud karistusregistri väljavõttest nähtub, et I.H on üks kehtiv kriminaalkaristus mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes. Samuti on teda
2. aastal karistatud LS § 224 lg 2, § 242 lg 1 ja § 227 lg 2 järgi. Karistuseks mõistetud rahaline karistus ja rahatrahv on tasumata. Maakohus asus seisukohale, et kuna varasemad rahalised karistused pole I.H-le soovitud mõju avaldanud, tuleb käesoleva rikkumise eest kohaldada aresti alla sanktsiooni keskmise määra. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik I.H , taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt palub apellant asendada karistuseks mõistetud arest üldkasuliku tööga. Maakohus jättis rahuldamata apellandi taotlused tunnistajate H.P. ja E.T. ülekuulamiseks. Tunnistaja H.P. on kohtuistungil üle kuulatud ilma apellandi osavõtuta. Apellant soovib kindlasti kohtuistungil esitada küsimusi tunnistajale H.P. , kuna tunnistaja kohtus ja politseile antud ütlustes on vasturääkivused sellega, mis ütlusi andis tunnistaja sündmuskohal apellandi juuresviibimisel. Samuti taotleb apellant tunnistaja E.T. ülekuulamist, kuna tema viibis samuti vahetult sündmuskohal. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et ta soovis venitada väärteoasja arutamist. 15.01.2013 toimuma pidanud kohtuistungile oli apellant kaasa võtnud tunnistaja E.T. , kohus lükkas nimetatud istungi edasi, kuna tunnistaja H.P. ei saanud kohtusse tulla. Apellant tegi kohtule sel päeval taotluse kuulata tunnistaja E.T. sel istungil üle ja järgmisel istungil kuulata üle tunnistaja H.P. . Kohus jättis taotluse rahuldamata. 13.02.2013 toimunud kohtuistungist teavitas kohus apellanti ja tunnistajaid 5.02.2013 saadetud kutsetega ehk ainult 7 päeva enne istungi toimumist. Seetõttu on ka mõistetav, et tunnistajad ei saanud kohtusse nii lühikese etteteatamisaja tõttu ilmuda ning kohus oleks pidanud rahuldama apellandi taotluse uue kohtuistungi aja määramiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohad I.H süüküsimuse lahendamisel talle LS §

§ 242lg 1 järgi esitatud süüdistuses on selged, ammendavad ning vastuoludeta.

Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatav pani toime LS §

§ 242lg 1 kvalifitseeritavad rikkumised.

Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki väärteoasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise I.H süüküsimuse lahendamisel. 3 Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt V™S § 153 lg 4 p-le 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osisteks. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonis ei ole I.H esitanud ühtki sisulist vastuväidet maakohtu otsuses esitatud põhjendustele. Küll aga kinnitas I.H ringkonnakohtu istungil, et soovib enese õigeksmõistmist, sest ta ei ole sõidukit alkoholijoobes juhtinud. I.H ütluste kohaselt toimus alkoholi tarvitamine pärast seda, kui ta oli sõiduki juba peatanud ja sellest väljunud. Ringkonnakohtu arvates ei ole väärteoasjas vaidlust selle üle, et I.H juhtis

1. juulil 2012 sõidukit Toyota Runner registreerimisnumbriga XXX Käsmu-Haljala teel. Vaidlust ei ole ka selles, et I.H tuvastati politseitöötajate poolt alkoholijoove. Seega on ainsaks vaidlusaluseks küsimuseks asjaolu, kas I.H tarvitas alkoholi pärast seda, kui ta oli sõiduki Käsmu-Võsu ristmiku lähedal peatanud või oli ta alkoholi tarvitanud juba varem ning juhtis seega sõidukit alkoholijoobes. Ringkonnakohus leiab, et I.H väited, nagu oleks ta alkoholi tarvitanud alles peale sõiduki peatamist Võsu-Käsmu ristmikul, on ümberlükatud teiste väärteoasjas kogutud tõenditega, eelkõige aga tunnistaja M. M ütlustega. M. M ütluste kohaselt viibis ta koos politseitöötaja T. L liikluspatrullis Käsmu- Võsu ristmikul. Nad märkasid Käsmu poolt lähenevat maasturit, mis peatus teega külgneval alal, neist umbes 10-15 meetrit eemal. Sõiduki juht väljus kohe autost ning hakkas liikuma sõiduki esiosa suunas. Nemad sõitsid oma sõidukiga maasturi juurde. M. M ütluste kohaselt oli neil sõidukiga ja sellest väljunud isikuga pärast maasturi peatumist kogu aeg silmside. Jõudnud sõiduki juurde küsisid nad juhilt dokumente ning seda, kas ta on tarvitanud alkoholi. Juht kinnitas, et merel olles jõi õlut, kuid arvas, et joovet tal olla ei saa. Pärast indikaatorvahendisse puhumist selgus, et tal siiski on joove. Seejärel kutsusid nad sõidukijuhi, kelleks osutus I.H , endaga kaasa Võsu konstaablipunkti, kus selgus pärast tõenduslikku alkomeetrisse puhumist, et I.H väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0.41+/- 0,05 mg/l kohta. M.M. ütluste kohaselt I.H pärast autost väljumist alkoholi ei tarvitanud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda M.M. ütluste usaldusväärsuses, sest need on kokkulangevad tunnistaja H.P. i ütlustega. H.P. i ütluste kohaselt parkis ta bussi Võsu- Käsmu ristmikul, oodates liinile väljumise aega. Lisaks temale parkis teeäärsel alal ka üks sõiduauto. Ta märkas, kuidas Käsmu poolt tuli maastur ja jäi bussist umbes 6 meetri kaugusel seisma. Kui maastur oli seisma jäänud, sõitis sõiduauto maasturi ette ning sõiduautost tulid välja politseinikud. H.P. i ütluste kohaselt ei olnud selleks hetkeks kui sõiduauto maasturi juurde sõitis, maasturist veel keegi väljunud. Maasturist väljusid mõne hetke pärast kaks meest ja laps. Hiljem ta nägi, et üks meestest, pikem, sõitis koos politseitöötajatega minema. Seega kinnitavad H.P. i ütlused M.M. väiteid, et pärast maasturi seismajäämist sõitsid nemad oma sõidukiga koheselt maasturi juurde. Samuti kinnitavad H.P. i ütlused M.M. väidet, et I.H ei tarvitanud pärast sõidukist väljumist alkoholi. 4 Ringkonnakohus leiab, et M.M. ja H.P. i kokkulangevate ütlustega on ka ümber lükatud I.H väide, nagu oleks ta alkoholi tarvitanud pärast sõiduki peatamist. Puutuvalt I.H väitesse, et ta ei saanud kohtuistungil esitada H.P. le küsimusi, märgib ringkonnakohus järgmist. H.P. kuulati väärteoasjas kohtus üle
2. septembril 2012 toimunud kohtuistungil, kuhu oli kutsutud ka I.H , kuid kes kohtuistungile ei ilmunud. Kuivõrd I.H kohtuistungile ei ilmunud, lükkas kohus asja arutamise edasi. V™S § 93 lg 2 kohaselt võib kohus, enne väärteoasja arutamise edasilükkamist, üle kuulata istungile ilmunud isikud ja jätta nad teist korda istungile kutsumata. Seega maakohus, lükates asja arutamise edasi, kuid kuulates kohtusse ilmunud isikud (M.M. ja H.P. i) üle, ei ole rikkunud V™S sätteid. Ringkonnakohtu istungil selgitas I.H, miks ta soovib H.P. i täiendavat ülekuulamist, väites, et tema arvates on H.P. i politseitöötajate poolt mõjutatud ning seetõttu on viimane andnud ütlusi politseitöötajate huvidest lähtudes. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda nagu oleks H.P. i politseitöötajate poolt ütluste andmisel kuidagi mõjutatud. H.P. i näol on I.H jaoks tegemist täiesti kõrvalise isikuga, kellel puudub põhjus valeütluste andmiseks. Seda enam, et tunnistajana poolt valeütluste andmisega kaasneks kriminaalvastutus. Ringkonnakohtu arvates puudus ka politseitöötajatel vajadus H.P. i mõjutamiseks, sest väärteoasjas puuduvad tõendid, miks peaksid politseitöötajad olema huvitatud I.H alusetust süüstamisest. Kuivõrd I.H , ringkonnakohtus avaldatu alusel, H.P. ile sisulise küsimusi esitada ei olnud ning kuivõrd H.P. on maakohtu istungil ülekuulatud ja puudub igasugune alus kahelda H.P. i ütluste usaldusväärsuses, peab ringkonnakohus võimalikuks, tema täiendava ülekuulamiseta, arvestada H.P. i maakohtus antud ütlustega I.H süüküsimuse otsustamisel. I.H taotluse suhtes, kuulata kohtus tunnistajana üle E. T, märgib ringkonnakohus, et I.H ei ole oma tegevusega selleks kohtule võimalust andnud. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on maakohus I.H-le andnud võimaluse edastada maakohtule E.T. elukoha aadress, et kohus saaks talle kohtukutse edastada. Nimetatud aadressi I.H maakohtule ei edastanud ning teavitas kohut, et teatas ise E.T. le kohtuistungi toimumise aja ning viimane lubas istungile ka tulla. Tegelikkuses E. T kohtuistungile ei ilmunud. Taotluse E.T. kohtusse kutsumiseks esitas I.H ka ringkonnakohtule. Ringkonnakohus palus I.H teatada kohtule E.T. elukoha aadress talle kohtukutse väljastamiseks, kuid I.H seda ei teinud ega taganud ka ise E.T. kohtuistungile ilmumist. Arvestades asjaolu, et I.H ei ole vaatamata korduvatele palvetele teatanud E.T. aadressi, ei olnud maakohtul ega ka ringkonnakohtul võimalik nimetatud isikut üle kuulata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on I.H-le karistuse mõistmisel järginud KarS § 56 lg 1 sätteid. Mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid I.H-le mõistetud karistuse kergendamist, menetlusalune isik ringkonnakohtule esitanud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on I.H-le mõistetud aresti asendamine üldkasuliku tööga. 5 I.H on varasemalt karistatud analoogsete rikkumiste eest rahatrahvidega. Mõistetud rahatrahvid pole aga loodetud mõju I.H käitumisele avaldanud ning ringkonnakohtu arvates ei avalda ka lühiajaline üldkasuliku töö tegemine (20 tundi) I.H-le piisavat mõju ega taga I.H õiguskuulekust. Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 6 Tiit Lõhmus