ja § 118 p 1, 2, 6 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
järgi ja karistati 6 kuu vangistusega;
- § 25 lg 2 järgi ja
lg 6; § 45 lg 2; § 60 lg 1, 2, 3 kohaldamisega karistati 5 aasta vangistusega.
MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud liitkaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat ja 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel loeti eelvangistuse aeg 20.11.2010 kuni 12.04.2011, s.o 4 kuud ja 24 päeva, karistusaja hulka ning kandmata karistuseks jäi 3 aastat, 1 kuu ja 6 päeva vangistust. VÕS § 1043 alusel mõisteti E.G-lt E.G. kasuks välja 3723 eurot tekitatud kahjude katteks. Maakohus arutas E.G-le
ja § 118 p 1, 2, 6 järgi esitatud süüdistust selles, et tema: - 12.11.2010 Jõgeva vallas Kurista aleviku sissesõiduteel pani toime kehalise väärkohtlemise R.G. suhtes selles, et lõi tahtlikult R.G. ühel korral peaga näkku tekitades R.G. füüsilist valu ja nina verejooksu. - 13.11.2010 peale südaööd Jõgeva maakonnas XXX külas maja nr XXX korteris nr XX sõnavahetuse käigus E.G. ga, kes tuli selgitusi küsima eelnevalt toimunud R.G. löömise kohta, lõi E.G. tahtlikult korteri köögist võetud noaga kokku 3 korral pähe, s.o vasakule poole kiiru- ja kuklapiirkonda, tekitades koljuõõnde tungiva 6 cm pikkuse peaaju vigastava torke-lõikehaava vasakul pool kiirupiirkonnas löögisuunaga vasakult- alt- tagant paremaleüles-ette, mille tüsistusena tekkis parempoolse jäsemete spastiline halvatus ning täielik motoorne kõnevõimetus ning kaks paralleelset lõikehaava vasakul pool kiiru-kuklapiirkonnas, millest üks ulatub kaela tahapinnale, millega ohustas E.G. elu vigastuste tekitamise hetkel, 2 põhjustades eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjel Sotsiaalkindlustusameti otsuse 697934 järgi oli E.G. 04.01.2011-31.07.2011 täielikult töövõimetu, töövõime kaotuse protsent 100%, kuna tal esineb keskmise puude raskusastmele vastav keele- ja kõnefunktsiooni suur kõrvalekalle, keskmise puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni suur kõrvalekalle, raske puude raskusastmele vastava liigutuste funktsiooni suur kõrvalekalle. Maakohtus tunnistas E.G ennast esitatud süüdistustes süüdi. Maakohus leidis peale tõendite uurimise lõpetamist, et kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt on E.G tegevusele juriidilise hinnangu andmisel vajalik välja selgitada kohtumenetluse poolte seisukoht
p 1, 2, 6 järgi esitatud süüdistuse osas ka alternatiivse kvalifikatsiooni, s.o
MS § 307 lg 1 p 2 alusel kohtuliku uurimise ja tegi KrMS § 268 lg 6 alusel kohtumenetluse pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht alternatiivse kvalifikatsiooni osas kirjalikult ning jätkas uuendatud menetlust kirjalikus menetluses. Maakohus leidis, et E.G-le
järgi esitatud süüdistus on leidnud tõendamist ning nimetatud süüdistust apellatsioonikorras ei vaidlustata. Maakohus asus seisukohale, et
p 1, 2, 6 järgi esitatud süüdistuses ei ole vaidlust selles, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas lõi E.G kolmel korral noaga E.G. pea piirkonda, mille tagajärjel sai viimane eluohtliku tervisekahjustuse, kuna löökide tagajärjel esinenud vigastused ohustasid tema elu nende tekitamise hetkel. Vaidlus on selles, mis asjaoludel ja kuidas süüdistatav kannatanut ründas. Maakohus leidis, et E.G ütlused toimunu asjaolude kohta, s.t, mis põhjusel ja kuidas ta E.G. lõi, ei ole usaldusväärsed ning tuleb kõrvale jätta, kuna need ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Kõik tunnistajad ja kannatanu kinnitavad, et teadsid, et eelnevalt oli toimunud konflikt süüdistatava ja tunnistaja R.G. vahel, mida E.G. oli lahendama läinud, kuid keegi tunnistajatest ei kinnita, et viimane oleks käitunud ähvardavalt või rünnanud süüdistatavat. Tunnistajate ütlustest nähtus, et kannatanu soovis vaid rääkida, miks süüdistatav ründas R.G. , kes on väikest kasvu ja süüdistatavalt ilmselgelt oluliselt nõrgem. Hoovile kogunenud isikute vahel toimusid jutuajamised rahulikult, mingeid ähvardusi süüdistatava suunas ja talle peksa anda, ei olnud. Korterisse, kus viibis süüdistatav, läksid kannatanu, A.S., R. G ja A.E.. Ükski üle kuulatud tunnistajates ei kinnita süüdistatava versiooni selle kohta, et eelnevalt käis korteris ka T.T. , kes olevat süüdistaval seljas olnud pusa katki rebinud ning teda põlvega pähe löönud, mistõttu oli vaja süüdistataval ennast väidetavalt kaitsta rünnaku eest. Tunnistajad T.Õ. ja A.E. on ütlustes selgelt väljendanud, et T.T. oli väljas, korteris esialgselt ei käinud. Süüdistava ütlused selle kohta, et tema pusa rebiti katki T.T. ga kakluse käigus, on vastuolus ka tunnistaja M.P. ütlustega, kellele kasutuses kõnealune korter oli, selle kohta, et süüdistatav oli juba eelnevalt peo käigus pusa seljast ära võtnud ning rüseluse ajal tal seda kindlasti enam seljas ei olnud. Mõned päevad peale toimunut, oli tunnistaja selle pusa E.G palvel talle tagastanud, riietusese oli täiesti puhas ja terve. Süüdistatav on pärast toimunut pöördunud ka kiirabisse, et õmmelda haava, mille ta ise noaga tekitas, kuid ühtegi vigastust, mis oleks pidanud jääma põlvega peapiirkonda löömisest või kukkumisest vastu ust, kohtule teadaolevalt fikseeritud ei ole. Ka ei nähtu taolisi vigastusi kahtlustava kinnipidamise protokollist. 3 Edasi nähtub tunnistajate ütlustest, et majja sisenenud isikutest läks A.E. tuppa rääkima korteriomaniku M. P, kes oli silmnähtavalt purjus. R. G jäi esialgu ukse taha, hiljem kutsuti ka koridori. A.S. kuulis, kui korterisse sisenenud kannatanu küsis süüdistatavalt, miks see lööb väiksemaid, mille peale süüdistatav vastas, et tahad, löön sind ka. Tunnistaja R. G, kes oli selleks ajaks ka koridori sisenenud, nägi, kui süüdistatav liikus E.G. poole ja lõi noaga, mis tal oli selja taga peidus, E. vasaku kõrva juurde. Kannatanu tõmbas pea nagu eemale ja hüppas E.G-le peale ning nad kukkusid põrandale. Seega toimus rüselemine ja põrandale kukkumine alles peale seda, kui süüdistatav oli kannatanut juba noaga löönud, mitte ei toimunud noaga vehkimine rünnaku tõrjumiseks või enesekaitseks nagu seda väitis süüdistatav. Eelnevad R.G. ütlused lükkavad ümber süüdistatava ütlused ka selle kohta, justkui sattunud nuga tema kätte juhuslikult, kui ta oli köögi põrandale eelnevast rünnakust pikali kukkunud. Süüdistatav seisis vestluse ajal korteri koridoris, nuga peidetuna selja taha. Süüdistatava sellised ütlused, et nuga sattus köögist kätte juhuslikult, ei haaku ka tunnistaja M. P ütlustega, kes selles korteris elas. M. P ütluste kohaselt seda nuga, millega E.G kannatanut ründas, kasutatakse vaid liha lõikamiseks ja see ei vedele lihtsalt laua peal. Eelnevast tulenevalt on vähetõenäoline ka selle väidetav sattumine esimese ettejuhtuva esemena süüdistatava kätte. Samal ajal korteris viibinud M. P ja A. E koridoris toimunut otseselt pealt ei näinud. Ka teised tunnistajad nägid verist kannatanut majast väljumas ja mõne meetri pärast maha kukkumas. Isiku ekspertiisiaktist nr 100; 27.12.2010 nähtub, et kannatanul esinenud kehavigastused on tekitatud 13.11.2010 tugevajõulistest löökidest ekspertiisiks esitatud noaga. Eksperdile esitati sündmuskohalt leitud ja kaasavõetud verekahtlase määrdumisega kokanuga kogu pikkusega 35,2 cm, millest tera pikkus 20,0 cm. Koljuõõnde tungiv torke-lõikehaav (haavakanali pikkus max 6 cm) on tekitatud löögiga vasakult-alt-tagant paremale-üles-ette. Ekspertiisiks esitatud materjalide põhjal on eksperdil põhjust arvata, et vigastused on tekitatud ründega vasakult küljelt või/ja selja tagant. Lisaks koljuõõnde tungivale torke-lõikehaavale esines veel kaks lõikehaava – 10 ja 14 cm pikkused, millest viimane ulatus kaela tagapinnale. Eelneva põhjal leidis maakohus, et on leidnud tõendamist, et E.G lõi tahtlikult noaga E.G. le 3 korral pähe vasakule poole kiiru- ja kuklapiirkonda. Tegemist ei olnud juhuslikult tekitatud, enesekaitse käigus tekitatud vigastustega. Üks löökidest oli niivõrd tugev, et tekitas koljuõõnde tungiva 6 cm pikkuse peaaju vigastava torke-lõikehaava vasakul pool kiirupiirkonnas. Peaaju vigastuse tüsistusena tekkis kannatanul paremapoolsete jäsemete spastiline halvatus ning täielik motoorne kõnevõimetus. Eksperdi arvamusest nähtub, et kannatanul esinenud vigastused, ohustades elu nende tekitamise hetkel, põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Tunnistajate ütlustest nähtus, et E.G. le osutati viivitamatult abi - tunnistaja A.E. üritas kinni suruda peas olevaid rohkelt veritsevaid haavu, tunnistaja T.T. tõstis kannatanu tunnistaja E.K. autosse, millega toimetati ta Jõgevale kiirabisse. Jõgevalt toimetati kannatanu SA TÜK Erakorralise meditsiini osakonda. Eelnev näitab, et asjaolu, et ei saabunud kannatanu surm, ei tulenenud süüdistatava käitumisest, vaid kõrvaliste isikute sekkumisest ja kiiresti osutatud esmaabist ning ravist. Maakohus leidis, et hindamaks, kas E.G tegevusele antud kvalifikatsioon
p 1, 2, 6 järgi on õige, tuleb võrrelda, kas E.G poolt toimepandu puhul on tegemist lõpuleviidud raske tervisekahjustuse tekitamisega, millega põhjustati oht elule
mõttes või tapmiskatsega
Käesolevas asjas on tuvastamist leidnud, et E.G lõi korduvalt, s.o kolmel korral, kööginoaga, millel ainuüksi tera pikkus on 20 cm, kannatanut pähe, suunaga alt üles. 4 Vähemalt üks löökidest oli nii tugevajõuline, et läbistas koljuluu, haavakanali pikkus mõõdetuna koljuluude välispinnalt oli 6 cm. Teistest löökidest jäid 10-14 cm lõikehaavad, üks neist ulatus kaelapiirkonnani ja mis põhjustasid massiivse verejooksu, millest kannatanul tekkis verekaotusšokk. Kõik kolm vigastust on peas, s.o elutähtsas piirkonnas. Maakohus leidis, et ainuüksi juba objektiivsele küljele tuginedes saab väita, et E.G tahtlus oli suunatud kannatanu tapmisele. Siinkohal osundas maakohus Riigikohutu lahendis nr 3-1-1-128-06) avaldatud seisukohale. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et asjaolu, et noaga löömine pähe tooks vältimatult kaasa surma ning ei saa asuda seisukohale, et E.G oleks pidanud ette nägema ja möönma, et tema teo tagajärjel võiks saabuda kannatanu surm. Maakohus nõustus, et igasugune löömine suvalise noaga, ei pruugi olla sellise asjaoluna käsitletav, kuid käesoleval juhul oli tegemist suure kööginoaga, löögid olid tugevajõulised, lööke oli mitu ja kõik suunatud pähe. Sellise intensiivsusega ründe korral ja üldist elukogemust silmas pidades ei ole adekvaatne oodata, et loodud oht ei realiseeru tagajärjes, s.t et ei saabu kannatanu surm. Riigikohus on märkinud, et lootus, et konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-142-05). Maakohus leidis, et E.G käitumine tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje, s.o kannatanu surma, hoidis ära vaid kolmandate isikute kiire sekkumine. Seega tagajärje, s.o kannatanu surma, põhjustamise suhtes tegutses E.G kaudse tahtlusega. Kuna tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, siis olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes tapmiskatsena (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-128-06). Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et E.G poolt toimepandu tuleb ümber kvalifitseerida
E.G oli talle süüks arvatavate kuritegude toimepanemise ajal süüvõimeline. Tema suhtes on kohtueelses menetluses läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis, mille käigus on eksperdid jõudnud arvamusele, et E.G oli talle süüksarvatavate tegude toimepanemise ajal võimeline endale oma tegudest aru andma ja neid juhtima. Ta on võimeline aru saama tema poolt sooritatud tegude olemust ja tähendust. Maakohus ei tuvastanud ühtegi E.G süüd välistavat asjaolu ega
Maakohus leidis, et E.G on süüdi
ja
E.G ründas mõlemat kannatanut kavatsetult,
Maakohus arvestas vastust kergendava asjaoluna E.G kahetsust. Samas arvestas maakohus karistuse mõistmisel ka E.G iseloomustavaid materjale. Vaatamata E.G noorusele, on teda juba 3-l korral kriminaalkorras karistatud. Tema suhtes on rakendatud erinevaid mõjutusvahendeid ning antud korduvalt võimalus karistust vabaduses kanda. E.G ei ole järeldusi teinud, vaid on jätkanud kuritegude toimepanemist. Ka kõik varasemad kuriteod on olnud seotud vägivalla kasutamisega, s.o peksmisega. Teod on 5 läinud järjest raskemaks, mis näitab, et varasemad karistused, mis on võimaldanud vabaduses viibida, ei ole E.G-le piisavat mõju avaldanud. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et E.G tuleb karistada mõlema kuriteo eest vangistusega.
sanktsioon näeb ette karistusena kuni 3-aastase vangistuse,
Kuna E.G oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine, siis
lg 2 alusel tuleb arvestada
Samuti tuleb arvestada, et
tegu jäi katse staadiumisse, mistõttu
Mõistetavad karistused tuleb
Kuna asja menetleti lühimenetluses, siis tulenevalt KrMS § 238 lg 2 vähendatakse mõistetavat liitkaristust 1/3 võrra ning
lg 1 alusel tuleb E.G poolt eelvangistuses viibitud aeg arvestada karistusaja hulka. Maakohus ei pidanud võimalikuks E.G veelkord vangistuse kandmisest tingimuslikult vabastada. E.G poolt toimepandud teod, s.h raske isikuvastane kuritegu, ei olnud juhuslikku laadi, vaid tegemist on süstemaatiliste õigusrikkumistega, mistõttu puudub tõsiseltvõetav prognoos tema ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu E.G kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsus tühistamist osaliselt, s.o E.G süüdimõistmises
- § 25 lg 2 järgi ning mõistetud karistuse osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista E.G süüdi
ja § 118 p 1,2 järgi ning karistada 4 aasta vangistusega, mida vähendada 1/3 võrra. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 32 kuud, millest reaalselt ärakantud osa võrduks vahi all oldud ajaga. Ülejäänud vangistusest vabastada tingimisi allutamisega kriminaalhooldusele. Apellatsiooni põhjenduste järgi on maakohus tõendeid (ütlusi) käsitlenud fragmentaalselt, mitte tervikuna, mis ei ole kooskõlas KrMS § 61 lg 2 mõttega. Kaitsja osundab siinkohal tunnistaja A.S. ütlustele, millest nähtuvalt E.G. lükkas süüdistatava WC ukse vastu seega kannatanu ründas süüdistatavat. Maakohus ei ole tuvastanud, milline vigastus tekitati esimesena ning mitmes löök tõi kaasa eluohtliku vigastuse. Ekspert ei välista vigastuste saamise võimalust püsti, istuvas või pikali asendis. Milline oli esimene löök – kas lõikehaava tekitav või koljut läbistav – pole tuvastatud ja pole ka võimalik tuvastada. Seega ei saa kategooriliselt väita, et kannatanule oleks kindla eesmärgiga ja suunatult esimese löögiga tekitatud eluohtlik vigastus. Kui eluohtlik vigastus tekkis ajal kui rüseleti maas, siis ei saa sellist tegevust siduda mööndusega surma põhjustamiseks. Maas rüseledes on raske, isegi võimatu oma tegevust suunata ja kontrollida. Sellises lähikontaktis on võimalik mistahes vigastuste tekkimine. See aga ei tähenda, et selline vigastus oleks tekitatud kindla kavatsusega. Ei esine ka ühtegi sellist asjaolu, mis võiks tõendada, et maas rüseledes oleks süüdistataval olnud soov kannatanut tappa ja ta oleks selles olukorras saanud oma tahet realiseerida. Sellises olukorras eluohtlike vigastuste tekitamine ei saa olla käsitletav tapmise tahtlusena. Seega, kui esimene löök tõi kaasa lõikehaava, välistab see möönduse kannatanule surma põhjustamiseks. Maakohus ei ole tunnistaja M.P. ütlusi täpselt käsitlenud ning sellega on rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätteid. Tunnistaja M.P. on andnud ütlusi, et süüdistatava käes olnud nuga ei olnud lihtsalt laua peal. Süüdistatav väidab, et nuga sattus tema kätte juhuslikult. Tunnistaja ei oska tegelikult öelda, kus seekord nuga olla võis, kas kapis, nõuderestil. Tunnistaja on öelnud kus 6 tavaliselt nuga asub, kuid ei tea kus nuga asus kõnealuste sündmuste ajal. Seega ei ole tunnistaja ümber lükanud süüdistatava väidet, et nuga sattus tema kätte juhuslikult, mis tähendab, et see võis olla vabalt kättesaadavas kohas. Seega ei saa väita, et süüdistatav oleks noa eelnevalt valmis vaadanud. Selline järeldus ei tugineks tõenditest tulenevatele asjaoludele ning selline olukord välistab võimaliku tahtluse kannatanule surma põhjustamiseks. Ühegi tõendiga pole võimalik kinnitada, et süüdistatav oleks vaieldamatult tajunud ja aru saanud, milline nuga tal käes on ning millist ohtu selline nuga võib kujutada. Süüdistatav on ütlustes öelnud, et sai enda kätte noa, kuid sellega ka kõik piirdub. Miks ja millistest asjaoludest tulenevalt oleks süüdistatav pidanud tajuma tema käes olnud noa omadusi ja ohtlikkust jääb antud juhul arusaamatuks. Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et sündmustik toimus südaöösel peale varem aset leidnud konflikti, ajal kui kogu seltskond oli üle keskmise joobes. Maakohus pole pööranud tähelepanu asjaolule, et psüühiliselt pingelises ja alkoholijoobest tingitud olukorras nagu asjaosalised olid, ei pruugi otsuste vastuvõtmine ega ka olukorra tajumine olla lihtne ja võrreldav tavapäraste olukordadega. Kaitsja leiab, et teo kvalifitseerimisel ei saa tähelepanuta jätta süüdistataval diagnoositud psüühikahäiret, sest see annab võimaluse tema käitumise hindamiseks. Kaitsja on seisukohal, et süüdistataval polnud alust kahelda selles, et kannatanu saab igal juhul abi ka siis, kui ta seda ise ei anna. Samal ajal puudus süüdistataval ka võimalus kannatanule abi andmiseks, sest tunnistaja T. ei võimaldanud süüdistataval korterist lahkuda. Kaitsja on seisukohal, et ekspertiisiakt ei kirjelda siinjuures haavakanali sügavust otse kolju pinnalt selle sügavusse võetuna, s.o kui sügavalt see ulatub kolju õõnsusesse. Kirjeldatud on kaht lõikehaava pikkusega vastavalt 10 cm ja 15 cm. Ekspertiisiaktis on antud löögi suund, mis ei ole risti kolju pinnaga, vaid on kolju pinna suhtes nurga all. Seega asjaolu, et löögid olid suunatud pea piirkonda, ei saa ei saa iseenesest olla aluseks süüdistuseks surma põhjustamises. Kaitsja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
ülesehitusest nähtub, et punktid 1 – 6 on otseselt seotud saabunud tagajärjega.
punktides 2 – 6 kirjeldatud koosseis ei pea seotud olema eluohtliku vigastusega, kuid analüüsides normi ülesehitust, siis pole seos ka välistatud. Mistahes punktides 2 – 6 kirjeldatud tagajärg võib olla eluohtlikust vigastusest tingitud. Tapmiskatse puhul pole
p 2- 6 tagajärjed võimalikud, sest
Kohaldades
läbi
sätete, ei saa süüdistatavat süüdi mõista mistahes
Samas aga näeb seadus selliste tagajärgede saabumisel ette vastutuse.
p 1 tagajärje üheks eelduseks on, et kannatanu jääb ellu ning seadusandja ei sea seda tagajärge sõltuvusse sellest kas ja millist abi kannatanu saab. Samal ajal ei välista
Kui kannatanu jääb peale süüdistatava tegevust ellu, siis juba see asjaolu viitab sellele, et süüdistatav tegevus polnud sellise iseloomuga, mis oleks kaasa toonud kannatanu surma. Kaitsja on seisukohal, et süüdistataval oli võimalus kannatanu ära tappa kui süüdistataval oleks selline tahe olnud. Kellelgi peale süüdistatava nuga ega muud samalaadset eset polnud. Kõigele vaatamata süüdistatav kannatanut ei tapnud, mis viitab sellele, et sellist tahet polnud.
p 1 kirjeldatud teokoosseis eeldab obligatoorselt eluohtliku vigastuse olemasolu. Iga eluohtlik vigastus viib abi puudumisel surmani, sest vastupidisel juhul poleks tegu eluohtliku vigastusega. Sellise loogika korral ei ole
Samal ajal pole seadusandja seda normi kehtetuks tunnistanud. 7 Süüdistus esitati
p 1, 2 ja 6 järgi.
Kriminaalasjas ei ole tõendeid, et kannatanul oleks lakanud mõne elundi töö. Tuvastatud on küll töövõime kaotus, kuid see ei ole samastatav elundi töö lakkamisega. Seetõttu pole põhjendatud süüdistus
Seoses kuriteo ebaõige kvalifitseerimisega ei vasta kohaldatud karistus teo raskusele ja kvalifikatsioonile.
Kriminaalhooldaja ettekande kohaselt oleks piisavaks mõjutusvahendiks osaliselt reaalne e. šokivangistus ning vangistuses oldud aeg võiks olla võrdne eeluurimise ajal vangistuses oldud ajaga. Kuna E.G on alaealine, tuleb arvesse võtta süüdistatava psüühika eripära nagu see on esitatud kohtupsühhiaatria aktis. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kui kannatanu poleks ise kohale sõitnud vaid oleks informeerinud õiguskaitseorganeid, ei oleks konflikti toimunud. Seega ei saa jätta kannatanu osa juhtunus. See asjaolu ei õigusta süüdistatava käitumist, kuid seda tuleb arvestada karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb
järgi mõistetud karistus lugeda kaetuks raskema karistusega.
p 1 ja 2 järgi mõista karistuseks miinimummäär ehk 4 aastat, millest lühimenetluse sätete kohaselt tuleb maha arvata 1/
p 1,2,6 järgi selles, et tema 13.11.2010 peale südaööd Jõgeva maakonnas XXX külas maja nr XX korteris XX sõnavahetuse käigus E.G. ga, kes tuli selgitusi küsima eelnevalt toime pandud R.G. löömise kohta, lõi tahtlikult, köögist võetud noaga E.G. le kokku 3 korral pähe, millega ohustas E.G. elu vigastuste tekitamise hetkel, põhjustades eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjel on E.G. täielikult töövõimetu, töövõime kaotus 100 %, kuna tal esineb keskmise puude raskusastmele vastav keele- ja kõnefunktsiooni suur kõrvalekalle, keskmise puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni suur kõrvalekalle ja raske puude raskusastmele vastav liigutuste funktsiooni suur kõrvalekalle. Nõupidamistoas leidis maakohus, et tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt on E.G tegevusele õigusliku hinnangu andmisel vajalik välja selgitada kohtumenetluse poolte seisukohad alternatiivse kvalifikatsiooni, s.o
MS § 307 lg 1 p 2 alusel kohtuliku uurimise ning kooskõlas KrMS § 268 lg-ga 6 tegi kohtumenetluse pooltele ettepaneku avaldada oma kirjalik seisukoht alternatiivse kvalifikatsiooni osas, mida kaitsja ja prokurör ka tegid (2 kd, tl 33-43). 8 Maakohus sellele järgnevalt toimetas uuendatud menetlust kirjalikus vormis, kuna uue kohtuistungi korraldamist KrMS § 307 lg 2 alusel ei taotletud. Seega on maakohus järginud kõiki menetlusõiguslike sätteid, mis reguleerivad kohtule antud võimalust kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni. Võttes arvesse menetluspoolte seisukohad, leidis maakohus, et tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt tuleb E.G poolt toimepandu ümber kvalifitseerida
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõepoolest on võimalik E.G-le esitatud süüdistuses (
p 1,2,6) kajastatud faktiliste asjaolude pinnalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni ning kaitseõiguse aspektist oli süüdistatavale tagatud ka tõhus võimalus selle vastu ennast kaitsta. Alates 01.09.2011 kehtiva
lg 6 sõnastuse muutmise on tinginud vajadus anda kohtule võimalus muuta omaalgatuslikult kuriteo kvalifikatsiooni, kui ta kohtuotsust tehes lähtub kuriteo samadest asjaoludest, isegi kui muudatus on süüdistatavale kahjulik (Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri, jagu 1.10). Samas on oluline silmas pidada, et kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel eelnimetatud viisil ei või kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis olnuks võimalik mõista süüdistusaktis märgitud kvalifikatsiooni järgi. Käesoleval juhul on maakohus E.G-le
lg 2-§ 113 järgi, kohaldades
lg 6, § 45 lg 2 ja § 60 lg 1,2,3 sätteid, mõistnud karistuseks 5 aastat vangistust, s.t mõistnud karistuse alla santsioonis ettenähtud alammäära (6 aastat).
Seega ei ole maakohus E.G-le mõistnud raskemat karistust kui seda võimaldanuks E.G-le esitatud süüdistuse sanktsioon (
2. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonis toodud väiteid, mille kohaselt on kaitsja rõhutanud sündmuste käigu täpse taastamise olulisust süüdistatava käitumise õigeks kvalifitseerimiseks. 2.1 Kaitsja osundab tunnistaja A.S. ütlustele ning muuhulgas märgib, et tunnistaja on rääkinud ka sellest, et kannatanu R. G lükkas süüdistatava WC ukse vastu. Sellest teeb kaitsja järelduse, mille kohaselt on ebaõige väide nagu poleks kannatanu rünnanud süüdistatavat. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsusest nähtuvalt on tõendite hindamisel hinnatud kõiki tõendeid ning nende kogumi pinnalt on tehtud vastavad järeldused toimunud sündmuse asjaolude kohta (kohtuotsuse lk 4 jj). Käsitletud tõenditest tuleneva teabe alusel hindas maakohus süüdistatava E.G ütlused ebausaldusväärseteks, kuna need ei lange kokku teistest tõenditest tulenevaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega. Muuhulgas on maakohus tuvastanud, et korterisse, kus viibis süüdistatav, läksid A.S. , R. G, kannatanu ja A. E. Nimetatud isikute ütlustest tulenevalt läks A. E tuppa rääkima korteriomaniku M.P. ga, R. G jäi esialgu ukse taha, hiljem kutsuti ta ka korteri koridori. Samuti tuvastati, et korterisse sisenenud kannatanu küsis E.G-lt , et miks ta lööb väiksemaid, millele süüdistatav vastas, et tahad löön sind ka. R. G, kes oli selleks ajaks korterisse sisenenud nägi, et süüdistatav liikus E.G. poole ja lõi teda noaga, mis oli tal selja taga peidus, vasaku kõrva juurde. E.G. tõmbas pea eemale ja hüppas E.G-le peale 9 ning nad kukkusid põrandale. Nimetatud asjaolusid ei ole kaitsja apellatsioonis vaidlustanud, märkides, et maakohus tegi õige järelduse, et rüselemine ja põrandale kukkumine toimus alles pärast seda, kui süüdistatav oli kannatanut noaga löönud (apellatsiooni p 12). Puutuvalt tunnistaja A.S. ütlustesse tuleb märkida, et kaitsja on tunnistaja ütlustest toonud välja lause, mille kohaselt olevat E.G. lükanud süüdistatava vastu ust. Tõepoolest on nimetatud tunnistaja sellise lause öelnud (1 kd, tl 29). Samas tuleb märkida, et ükski teine sellel hetkel korteris viibinud tunnistaja mingist lükkamisest ei räägi. Samuti ei nähtu ka süüdistatava ütlusest, et E.G. oleks süüdistatavat lükanud. Seega ei ole nimetatud asjaolu tõsikindlalt tuvastamist leidnud. 2.2 Kaitsja konstateerib, et ühe löögi sooritas süüdistatav püstiasendis. Ülejäänud kaks vigastust tekkisid ajal kui süüdistatav ja kannatanu põrandal rüselesid. Milline oli esimene löök- kas lõikehaava tekitav või koljut läbistav - pole tuvastatud ja pole ka võimalik tuvastada. Samas aga leiab kaitsja, et kohus oleks pidanud kohtuotsuses välja tooma, milline oli esimene vigastus, ning mitmes löök tõi kaasa eluohtliku vigastuse. Kaitsja on seisukohal, et kui eluohtlik vigastus tekkis maas rüselemise käigus, ei ole võimalik rääkida tapmistahtlusest, kuna sellisel hetkel on raske või isegi võimatu oma tegevust suunata ja kontrollida. Esmalt ringkonnakohus märgib, et kaitsja on eeltoodud seisukohtades vastuoluline. Esmalt kaitsja nõustub sellega, et pole võimalik tuvastada, milline löök oli esimene, kas lõikehaava tekitav või koljut läbiv. Teisalt heidab apellant maakohtule ette, et kohus oleks pidanud välja tooma milline vigastus esimesena tekitati. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei võimalda kogutud tõendid tuvastada, milline oli esimene E.G. le tekitatud vigastus. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks kaitsja argument sellest, et juhul kui esimene löök tõi kaasa lõikehaava, välistaks see tapmistahtluse. Oluline on rõhutada, et E.G lõi kannatanu E.G. le noaga pähe kolm lööki. Kui lähtuda kaitsja väitest, siis vastupidiselt kaitsja arusaamadele leiab ringkonnakohus, et juhul kui esimese löögi tulemuseks oleks olnud vaid lõikehaav, kinnitakski järgnev koljut läbistav löök süüdistatava tegutsemist tapmistahtlusega. 2.3 Apellant osundab süüdistatava ütlustele selle kohta, et nuga sattus tema kätte juhuslikult, tegemist oli nö esimese ettejuhtuva asjaga. Osundades tunnistaja M.P. ütlustele ei ole kaitsja arvates võimalik väita, et süüdistatav oleks noa eelnevalt valmis vaadanud. Samuti ei ole tuvastatud ega ka tuvastatav, kas E.G selle noa omadusi (suurust) tajus. Miks ja millistest asjaoludest tulenevalt oleks süüdistatav pidanud tajuma tema käes olnud noa omadusi ja ohtlikkust jääb arusaamatuks, kuna vastavad motiivid kohtuotsuses puuduvad. Puutuvalt tunnistaja M.P. ütlustesse tuleb märkida, et tunnistaja tõepoolest ei rääkinud sellest, kus asetses nuga konkreetse sündmuse ajal vaid ta on rääkinud sellest, kus tavaliselt nimetatud nuga asus. Samas ei ole aga võimalik asuda seisukohale, et süüdistatav haaras kätte esimese ettejuhtuva asja, milleks väidetavalt juhuslikult osutus nuga, kuna nimetatud asjaolu ei kinnita toimunud sündmuste käik. Nimelt on tuvastatud, et korterisse sisenenud kannatanu E.G. ja süüdistatava vaheline vestlus kannatanu venna R.G. löömise asjaolude selgitamisest toimus korteri koridoris. Kannatanu küsimusele, miks ta lööb ennast väiksemaid, vastas süüdistatav, et tahad löön sind ka. Süüdistatav liikus kannatanu suunas ning lõi kannatanut noaga vasaku kõrva juurde. Ükski tõend ei osunda sellele, et süüdistatav oleks kuidagi sattunud kööki ning seal olles juhuslikult haaranud mingi eseme järgi, milleks sattus olema nuga. Sündmuste käik osundab vaieldamatult sellele, et nuga oli süüdistataval kannatanuga rääkimise ajal juba selja taga käes, nii nagu seda rääkis ka tunnistaja R. G. Kuna maakohus 10 asus seisukohale, et nuga ei sattunud süüdistatavale kätte juhuslikult, vaid oli juba vestluse ajal käes peidetuna selja taha, puudus maakohtul ka vajadus analüüsida, kas süüdistatav tajus väidetavalt juhuslikult kätte sattunud noa omadusi ja ohtlikkust. Võttes n.ö ettevalmistunult noa kätte ning hoides seda selja taga, oli süüdistatav sellise vahendi valikul vaieldamatult teadlik, millise esemega oli tegemist. 2.4 Kaitsja märgib, et maakohus, tehes tõendite pinnalt järelduse, et olukord oli rahumeelne, ei ole arvestanud asjaoluga, et sündmustik toimus öösel peale varem aset leidnud konflikti ajal kui kogu seltskond oli üle keskmise määra joobes. Kaitsja osundab, et konflikt R.G. ja süüdistatava vahel oli lõppenud ning mingit objektiivset vajadust E.G. ja tema sõprade sekkumiseks ei olnud. Kaitsja arvates on kaheldav järeldus, et olukord oli rahulik ning sündmuskohale saabunud isikud rahumeelsete kavatsustega. Ringkonnakohus märgib, et tõepoolest oli süüdistatava ja R.G. vahel varem aset leidnud konflikt, kus süüdistatav kasutas R.G. suhtes vägivalda, ajaks, mil sündmuskohale saabusid R.G. vend koos sõpradega, lõppenud. Samas on tuvastatud, R.G. poolt vennale räägitu E.G poolt tema suhtes vägivalla kasutamisest tekitas E.G. l vajaduse selgitada selle põhjusi. Võib küll arutleda selle üle, kas antud juhul oleks olnud adekvaatsem pöörduda hoopis õiguskaitseorganite poole või mitte. Samas ei saa jätta kõrvale E.G. tahet ise oma vennal tekkinud probleemis selgusele jõuda. Kaitsja on viidanud tunnistaja T.L. ütlustele, millest nähtuvalt tavaliselt sellises olukorras tullakse peksma. Sellest järeldab kaitsja, et tunnistaja oli ainus isik, kes rääkis nn. „kehtivatest reeglitest“. Puutuvalt tunnistaja T.L. ütlustesse märgib ringkonnakohus, et kaitsja on tunnistaja ütluste käsitlemises olnud pealiskaudne ning osundanud vaid ühele lausele, mis on ütluste tervikust välja rebitud. Tunnistaja ütluste kohaselt maja ees oli auto, mis oli rahvast täis. Tunnistaja oli õues umbes viis minutit ning sel ajal oli kõik rahulik. Keegi kedagi ei ähvardanud, ei norinud tüli ega kedagi ei löödud. Tunnistaja ise edasistest sündmustest midagi ei tea, kuna oli tugevas joobes. Järgmisel päevas rääkis talle tunnistaja T.T. , kelle sõnade kohaselt tuldi vaid rääkima, miks E.G. venda löödi. Muuhulgas on tunnistaja öelnud, et rääkimist ta eriti ei usu, tänapäeval tullakse ikka peksma (1 kd, tl 138-139). Ringkonnakohus märgib, et tunnistaja T.L. ütlused kinnitavad veelkord asjaolu, et mingit n.ö ärevat õhkkonda ei olnud, kõik oli rahulik. Kedagi ei ähvardatud, ei löödud ega noritud tüli. Tunnistaja arvamus sellest, et tänapäeval tullakse sellistes olukordades lööma mitte rääkima, on subjektiivne ning seda ei saa lugeda selliseks ümberlükkamatuks väiteks, millele oleks võimalik tugineda. Ringkonnakohus ei pea nimetatud oletuslikku väidet arvestatavaks ka seetõttu, et olemasolevad tõendid ei kinnita asjaolu, et süüdistatavat oleks pekstud või osundaks mingi muu asjaolu sellisele kavatsusele. Korterisse ei sisenenud mitte kõik kohale sõitnud isikud, sisenejatel mingeid esemeid, mis võiksid täiendavalt osundada kavatsetavale vägivalla kasutamisele E.G suhtes, kaasas ei olnud, koos kannatanuga korterisse läinud tunnistaja A. E läks tuppa, et rääkida korteriomanikuga varem toimunud konflikti asjaoludest R.G. ja E.G vahel. 2.5 Kaitsja osundab veelkord süüdistatava ütlustele, kes kaitsja arvates on tajunud sündmusi selliselt nagu ta on neid kirjeldanud ning neid ei saaks jätta tähelepanuta. Samuti peab kaitsja vajalikuks viidata E.G haigusloole, millest nähtuvalt on süüdistatava näol tegemist komplitseeritud isiksusega ning märgib, et teo kvalifitseerimisel ei saa jätta tähelepanuta süüdistataval diagnoositud psüühikahäiret. 11 Ringkonnakohus juba käesoleva kohtuotsuse punktis 2.1 avaldas oma seisukoha süüdistatava ütluste ebausaldusväärusest, mistõttu seda siinkohal üle ei korda. Puutuvalt sellesse, et süüdistatava vaimne tervis võiks kallutada kohtu seisukohta E.G poolt toimepandud teo kvalifitseerimist
Käesoleva kriminaalasja materjalidele on lisatud kohtueelse uurimise käigus E.G tervisekaart (1 kd, tl 113-115), millest nähtuvalt on tal diagnoositud kerge vaimne alaareng ning talle on määratud vastav ravi. Tal esinevad märkimisväärsed käitumisprobleemid, on ebastabiilne ning vägivaldne, tarvitab alkoholi. Samuti teostati süüdistatava suhtes ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis, mille kohaselt kuigi E.G esineb psüühikahäire „impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus“ oli ta sooritatud tegude ajal süüvõimeline ja seda võimet ei mõjutanud ei sisemised ega ka välised faktorid (1 kd, tl 168172). Nimetatust järeldub, et E.G esinev häire ei takistanud tal aru saamast oma tegude olemust ja tähendust. Märkida tuleb sedagi, et E.G on kalduvus sooritada tegusid, millel on tõsised tagajärjed. Nimetatut kinnitavad toimikud materjalid- karistatuse õiend ja varasemad kohtuotsused, millest nähtuvalt on kõik tema poolt varem toime pandud kuriteod seotud vägivallaga (1 kd, tl 200-214). Ringkonnakohus märgib, et nimetatud asjaolusid on maakohus E.G puhul käsitlenud puutuvalt tema süüvõimesse ning karistamisse. Tulenevalt E.G suhtes teostatud kohtupsühhiaatria ekspertiisis kajastatust puudub ringkonnakohtu hinnangul alus siduda süüdistataval esinevat psüühikahäiret suutmatusega mõista ja möönda oma tegude tagajärgi, mistõttu ringkonnakohus ei jaga apellandi seisukohta sellest, et E.G esinev häire annaks aluse rääkida raske tervisekahjustuse tekitamise süüteokooseisu olemasolust tema käitumises. Ringkonnakohus ei pea käesoleval juhul kohasteks apellandi arutlusi sellest, kas süüdistatav sai või võis saada osutada abi kannatanule. Kriminaalasjas on tuvastatud, et pärast noahaavade saamist suutis kannatanu joosta korterist välja ning kukkus õues maha, kus ta tema kaaslaste poolt koheselt ka kiirabisse toimetati. Ükski tõend ei osunda sellele, et süüdistatav oleks mingilgi viisil tundnud huvi kannatanu seisundi vastu, rääkimata mingist võimalikust abi osutamisest. Igati loogiline ja mõistetav oli seejuures tunnistaja T.T. käitumine, kes jätkuvalt verist nuga käes hoidvat süüdistatavat takistas korterist väljumast (1 kd, tl 124). Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks maakohtu poolt E.G teole antud õiguslikku hinnangut muuta ning nõustub maakohtu sisukohase arutluskäiguga sellest, et E.G tegu on hinnatav tapmiskatsena
Tuleb märkida, et apellatsioonis on apellant toonud kvalifikatsiooni küsimuses
sätestatud normi sisu ja eesmärgi kohta oma nägemuse, esitades põhiväitena asjaolu, et kannatanu jäi käesoleval juhul ellu. Nimetatu viitab apellandi hinnangul sellele, et süüdistatava tegevus ei olnud sellise iseloomuga, mis oleks kaasa toonud kannatanu surma. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et E.G lõi korduvalt, so kolmel korral kööginoaga, mille terapikkus oli 20 cm, E.G. pähe. Vähemalt üks löökidest oli nii tugevajõuline, et läbistas koljuluu, haavakanali pikkus mõõdetuna koljuluude pinnalt oli 6 cm. Teised kaks lööki tekitasid 10-14 cm lõikehaavad, millest üks ulatus kaelapiirkonnani. Kannatanule tekitatud löögid tõid kaasa massiivse verejooksu, millest tekkis verekaotusšokk. Ringkonnakohus rõhutab, et nimetatud haavad asusid peas, mis on üldteadaolevalt elutähtis piirkond. Seega on süüdistatava eesmärk kannatanu tappa vaieldamatult tuvastatav juba ainuüksi välise teopildi põhjal (löökide arv, nende paiknemine, intensiivsus). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellise intensiivse ründe korral, lähtudes pelgalt üldisest elukogemusest ei ole võimalik adekvaatselt loota, et kannatanu surm ei saabu. Ringkonnakohus juba eelnevalt peatus E.G tervislikul seisundil puutuvalt 12 temal tuvastatud isiksusehäiresse ning märgib veelkord, et kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis kajastatu ning E.G käitumise pinnalt sündmuskohal saab väita, et E.G sai aru, millise vahendiga ning kuhu ta kannatanule rasked vigastused tekitas, mööndes seejuures igasuguse tagajärje saabumise võimalust. Asjaolu, et kannatanu surm ei saabunud, oli tingitud vaid kiirest arstiabist. 2.6 Karistuse mõistmisse puutuvalt rõhutab apellant süüdistatava alaealisust ja tema psüühika eripära. Lisaks sellele märgib apellant, et kannatanu sekkumiseta ei oleks konflikt aset leidnud, mistõttu ei saa kannatanu käitumise osa juhtunus jätta tähelepanuta ning seda tuleks arvestada karistuse kohaldamisel. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonist nähtuvalt taotletakse E.G-le uue karistuse mõistmist seonduvalt tema poolt E.G. suhtes toime pandud teo kvalifitseerimisega
Kuna ringkonnakohus ei pea võimalikuks süüdistatava teole uue õigusliku hinnangu andmist, ei ole ka alust muuta talle mõistetud karistust. Maakohus on E.G-le
Seejuures on kohaldatud
lg 6 (süüteokatse), § 45 lg 2 (alaealisus) ja § 60 lg 1,2,3karistuse kohaldamine alla sanktsiooni alammäära) sätteid. Seega on maakohus sisuliselt arvestanud kõiki E.G süüd kergendavaid asjaolusid. Puutuvalt apellandi seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleks arvestada ka kannatanu osa juhtunus, märgib ringkonnakohus, et kannatanu ei ole süüdistatava suhtes toime pannud ühtegi õigusvastast tegu, mis võiks olla arvestatav ning õigustaks mingilgi määral E.G enda süütegu. Lähtudes nimetatud asjaoludest, ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt E.G-le mõistetud karistuse määraga (kandmisele kuuluv karistus 3 aastat 1 kuu ja 6 päeva vangistust) ning ka selles osas jätab maakohtu otsustuse muutmata. 3. Kuigi kaitsja apellatsioonis ei ole esitanud seisukohti sellest, et süüdistatava E.G tegutsemine võis olla tingitud kaitsetegevusest, peab ringkonnakohus vajalikuks sellel alljärgnevalt peatuda, kuna võimalikku enesekaitset on süüdistatav oma ütlustes käsitlenud.
lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. Hädakaitse jaguneb hädakaitseseisundiks ja hädakaitsetegevuseks. Seejuures ei tohi kaitsetegevuse eesmärgiks olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine. Selleks, et oleks võimalik rääkida hädakaitsest ja/või selle piiride ületamisest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Alles pärast hädakaitseseisundi tuvastamist on võimalik hinnata, kas kaitsetegevus jäi hädakaitsepiiridesse või ületas neid. Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastanerünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees. Rünne on inimese tegu, mis on kallaletungina võetav inimkäitumine. Antud kriminaalasjas on maakohus tuvastanud, et süüdistatava ja R.G. vahel oli konflikt, mille käigus lõi süüdistatav kannatanut peaga vastu nina. Kannatanu R. G lahkus korterist, kus ta koos seal olnud isikutega aega veetis ning kus tarvitati alkoholi. R. G helistas oma vennale, et teda löödi ning koos venna ja tema sõpradega sõideti toimunu asjaolusid selgitama. Maakohus tuvastas, et mingit konflikti või siis sellist olukorda, millest võiks järeldada, et süüdistatava elu ja tervist ohustatakse, ei esinenud. Ringkonnakohus nõustub sellega ning sellist maakohtu toetavat seisukohta käsitles ringkonnakohus juba varasemalt punktis 2.4. 13 Tuvastatud on, et E.G. koos A. E ja A.S. sisenes korterisse. Tunnistaja A. E läks tuppa ning vestles korteriomaniku M.P. ga. Süüdistatavaga vestles kannatanu koridoris. Tuvastamist on leidnud, et kannatanu E.G. poolt süüdistatavale esitatud küsimusele kannatanu venna, R.G. löömise kohta, vastas süüdistatav, et kas tahad löön sind ka ning lõi E.G. noaga vasaku kõrva juurde. Ringkonnakohus leiab, et sellel hetkel tekkis kannatanul hädakaitseseisund, kuna esines õigusvastane rünne süüdistavava poolt kannatanu suhtes. Kannatanu realiseeris õigust end kaitsta sellega, et hüppas E.G-le peale ning nad kukkusid maha. Seega toimus rüselemine ja põrandale kukkumine pärast seda, kui süüdistatav oli kannatanut juba noaga löönud, mitte ei toimunud ründe tõrjumist enesekaitseks, nagu on süüdistatav väitnud. Süüdistataval puudus igasugune alus arvata, et teda võidakse rünnata. Oluline on siinkohal märkida, et süüdistataval ei ole tuvastatud mingeid vigastusi, millest võiks järeldada, et tema suhtes oleks vägivalda tarvitatud. Nimetatud seisukohale on põhjendatult asunud ka maakohus (kohtuotsuse lk 5). Ringkonnakohus leiab, et kannatanu tegevus E.G-le peale hüppamisel oli kantud vajadusest end kaitsta ning kaitsmise vajadus oli tingitud süüdistatava eelnevast õigusvastasest ründest kannatanu suhtes (noaga löök vasaku kõrva juurde). Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Ründe tõrjumise all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. Käesoleva juhul on tuvastatud, et kannatanu õiguspärane tegevus, st E.G ründe tõrjumine ei osutunud edukaks, kuna süüdistatav kasutas nuga, lüües veel kahel korral kannatanut pähe. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatava puhul on hädakaitse välistatud, kuna puudub
4. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Seega jäävad kaitsja taotluses toodud põhjendatud õigusabi kulud ( 2 kd, tl 79-80) KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda. Maarika Kuusk Mati Kartau 14 Aarne Sarjas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.