Obsah (17)

§ 337§ 313§ 306§ 180§ 175§ 179§ 189§ 181§ 314§ 321§ 3211§ 62§ 63§ 15§ 335§ 312§ 185

1-11-13942 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2012 Tartu Kriminaalasja number 1-11-13942 (10922900062) Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne

§ 337lg 1 p jätta Tartu Maakohtu 30.

aprilli 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-13942 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 307,20 eurot, sealhulgas käibemaks 51,20 eurot, advokaat Anne Vissakule tema poolt süüdistatav I.T-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 3.

§-de 175 lg 1 p 4 ning 185 lg 2 alusel välja mõista I.T-lt menetluskulu, s.o kaitsja tasu advokaat Anne Vissaku poolt osutatud õigusabi eest 307,20 eurot, riigituludesse.

1. I.T tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank arveldusarvele nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „I.T, 1-11-13942, menetluskulud“. Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
3. augustil 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. augustist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. augustist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 30.04.2012 otsusega tunnistati I.T süüdi KarS § 275 järgi ja karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Tartu Maakohtu 17.03.2010 otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu vangistuse võrra ja liitkaristuseks I.T-le mõisteti 1 aasta 2 kuud vangistust. Lähtudes

§ 313

lg 1 p-st 6 loeti 1 aasta 2 kuu vangistuse kandmise algust kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 30.04.2012. Lähtudes

§ 306

lg 1 p-st 9 ja

§ 313lg 1 p-dest 6, 8 kohaldati I.T suhtes tõkendit vahistamine. Maakohus arutas I.T-le Kar

S § 275 järgi esitatud süüdistust selles, et tema olles kinnipeetav Tartu Vanglas: - 08.08.2010 kella 13.00 paiku Tartu Vangla eelvangistushoone 1 osakonna kambris nr 1005 kasutas ametikohustusi täitva peaspetsialist-korrapidaja A.O. suhtes ebatsensuurseid ning solvavaid väljendeid, nagu „munn“ ja „pederast“ millega kinnipeetav solvas sellega vanglaametnikku ja alavääristas vanglaametniku elukutset; - 02.11.2010 kella 16:05 paiku Tartu Vangla vastuvõtuosakonna tööruumides kasutas ametiülesandeid täitva valvur H.S. suhtes ebatsensuurseid väljendeid, “tule ime lahti“, „kloun“, „debiilik“, „pederast“, „urood“ ja “mida sa kardad, kusik“ solvates sellega vanglaametniku au ja väärikust; 2 - 22.11.2010 kella 11:00 paiku Tartu Vangla eelvangistushoone

1. osakonna kambris nr 1077 kasutas ametiülesandeid täitva peaspetsialist-üksuse juhi K.T. suhtes solvavaid väljendeid, nagu „debiilik, „pederast“, „jobannõi urood“ ja „petuhh“ solvates sellega vanglaametniku au ja väärikust. Süüdistusaktis oli I.T tegevus kvalifitseeritud KarS § 275 järgi, s.o võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Maakohus leidis, et süüdistuses kajastatud asjaolud, et I.T viibis süüdistuses märgitud aegadel kinnipidamisasutuses Tartu Vanglas süüdistuses märgitud kohtades, s.o 08.08.2010 kella 13 paiku eelvangistushoone
2. osakonna kambris nr 1005, 02.11.2010 kella 16 paiku vastuvõtuosakonna tööruumides ja 22.11.2010 kella 11 paiku eelvangistushoone
3. osakonna kambris nr 1077, on tõendatud kogumis kannatanute H.S. , K.T. , A.O. ning tunnistajate A.B., I.L. , A.T. , T.R. ütlustega ning süüdistatav I.T ütlustega ja lisaks ka kinnipeetavatest tunnistajate V.H. , M.S. , A.F. ja N.L. ütlustega. Kaudselt tõendavad koos eelnimetatud tõenditega kogumis veel asjaolusid, et I.T viibis süüdistuses märgitud aegadel Tartu Vanglas süüdistuses märgitud kohtades ka Tartu Vangla valvurite ettekanded Tartu Vangla direktorile, akt esemete äravõtmise kohta, akt seletuskirjast keeldumise kohta, kinnipeetavate registrist andmete väljatrükid. Asjaolud, et kinnipeetav I.T kasutas 08.08.2010 kella 13 paiku Tartu Vangla eelvangistushoone
4. osakonna kambris nr 1005 vanglaametniku ametikohustusi täitva peaspetsialist-korrapidaja A.O. suhtes ebatsensuurseid ning solvavaid väljendeid „munn“ ja „pederast“, on tõendatud kogumis kannatanu A.O. , tunnistajate A.B. , I.L. ja A.T. ütlustega. Kannatanu A.O. ning tunnistajate A.B. , I.L. ja A.T. ütlustega on kooskõlas ka kinnipeetavatest tunnistajate M.S. ja V.H. ütlused selle kohta, et 2010 augustikuus pärastlõunasel ajal oli intsident kinnipeetav A.K. ga, kus valvurid jooksid kinnipeetav A.K. rahustamiseks kohale ja osad kinnipeetavad karjusid. Süüdistatav I.T enda süüd täielikult eitavad ütlused on veenvalt ja usaldusväärselt ümber lükatud kannatanu A.O. ning tunnistajate A.B. , I.L. , A.T. , V.H. ja M.S. üldjoontes omavahelises kooskõlas olevate ütlustega. See, et ülekuulatud kannatanu ja tunnistajate ütluste vahel esinevad mõningased vähesed ebakõlad, tuleneb sellest, et isikud asusid eelvangistushoone
5. osakonnas erinevates kohtades, tegelesid erinevate asjadega ning kuna oli üldine närviline ja rahutukstegev õhkkond, kus oli ka lärmi ja karjumist mitmetes kohtades ning erinevatel ajahetkedel asunud kinnipeetavate poolt ning lärmi tegid mitmed erinevad isikud, siis ei saanudki neist asjaoludest tulenevalt kõik osakonnas viibivad isikud toimuvat ühte moodi kuulda ja näha. Ametikohustusi täitvale vanglaametnikule kinnipeetava poolt väljendite „munn“ ja „pederast“ ütlemine on vanglaametnikku kindlasti solvav. Iseäranis solvav on see olukorras, kus niigi oli osakonnas rahutu olukord ning vanglaametnikel tuli palju vaeva näha, et kinnipeetav A.K. käitumisega seoses toimuv stabiliseerida. I.T käitumises õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad ja I.T süü talle esitatud süüdistuses KarS § 275 järgi on tõendatud. Töökohustusi täitva vanglaametniku A.O. solvamise pani I.T toime tahtlikult – kavatsetult, kuna pöördus A.O. kohale saabudes personaalselt just kohale saabunud vanglaametniku A. O. poole solvavate väljenditega [nimetades A.O. küll ekslikult vale eesnimega A. (O.)]. Kinnipeetav I.T käitumisest oli ilmselgelt aru saada, et I.T pöördus uksesilmast A.O. osakonda saabumise nägemise järgselt vanglaametniku au ja väärikust solvavate väljenditega just vanglaametnik A.O. poole. 3 Asjaolud, et kinnipeetav I.T kasutas 02.11.2010 kella 16 paiku Tartu Vangla vastuvõtuosakonna tööruumides ametiülesandeid täitva valvur H.S. suhtes ebatsensuurseid väljendeid, “tule ime lahti“, „kloun“, „debiilik“, „pederast“, „urood“ ja “mida sa kardad, kusik“, on tõendatud kannatanu H.S. ütlustega ja kaudselt ka Tartu Vangla valvur H.S. ettekandega nr 3138 Tartu Vangla direktorile. Ettekandest nähtub aeg, millal kinnipeetav I.T saabus kohtust Tartu Vanglasse ja millal intsident algas. Ettekandes kajastatu kohaselt toimus intsident kinnipeetav I.T-ga 02.11.
6. a kella 16 paiku, kui kinnipeetav I.T saabus Tartu kohtumajast Tartu Vanglasse. Eeltoodud kannatanu H.S. ütlustega on süüdistatav I.T enda süüd täielikult eitavad ütlused veenvalt ja usaldusväärselt ümber lükatud. Ametikohustusi täitvale vanglaametnikule kinnipeetava poolt väljendite „ime lahti“, „kloun“, „debiilik“, „urood“, „pederast“, „mida sa kardad, kusik“ ütlemine ning neist osade väljendite ka mitmel korral ütlemine on vanglaametnikku kindlasti solvav. Iseäranis solvav on see olukorras, kus osasid neid väljendeid öeldi olukorras, kui kinnipeetav oli oma püksid alla tõmmanud ja tegi samal ajal masturbeerimisliigutusi kätega enda genitaalidele. Kinnipeetava käitumine on iseäranis solvav ja vanglaametnikku provotseeriv ka olukorras, kus vastuvõtuosakonnast teekonnal kambrisse liikudes kinnipeetav üritab vanglaametnikku ustekohtade läbimisel küünarnukkidega nügida, öeldes ise samal ajal vanglaametnikule: „mida sa kardad, kusik“. Kuna I.T käitumises õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, siis on I.T süü talle esitatud süüdistuses KarS § 275 järgi tõendatud. Töökohustusi täitva vanglaametniku H.S. solvamise pani I.T toime tahtlikult – kavatsetult, kuna pöördus H.S. poole personaalselt ja püüdis vanglaametnikku igati enda solvava käitumisega provotseerida. Asjaolud, et kinnipeetav I.T kasutas 22.11.2010 kella 11 paiku Tartu Vangla eelvangistushoone
7. osakonna kambris nr 1077 ametikohustusi täitva peaspetsialist-üksuse juhi K.T. suhtes solvavaid väljendeid „debiilik“, „pederast“, „jobannõi urood“, „petuhh“, on tõendatud kogumis kannatanu K.T. ning tunnistajate T.R. ja A.F. ütlustega. Kinnipeetavast tunnistaja N.L. ütlustest ja kinnipeetavate registrist andmete väljatrükiga N.L. kohta on tõendatud üksnes asjaolu, et N.L. ja I.T on viibinud koos Tartu Vanglas kinnipeetavatena karistust kandmas, kuid süüdistuses märgitud ajal, s.o 22.11.2010 kinnipeetav N.L. ei asunud enam I.T-ga samas osakonnas karistust kandmas ning nn televiisori-intsidenti N.L. ise kuulda-kogeda-näha ei saanud. Eeltoodud kannatanu K.T. ning tunnistajate T.R. ja A.F. ütlustega on süüdistatav I.T enda süüd täielikult eitavad ütlused veenvalt ja usaldusväärselt ümber lükatud. Ametikohustusi täitvale vanglaametnikule kinnipeetava poolt väljendite „debiilik“, „pederast“, „jobannõi urood“, „petuhh“ ütlemine ning neist osade väljendite ka mitmel korral ütlemine on vanglaametnikku kindlasti solvav. Kuna I.T käitumises õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, siis on I.T süü talle esitatud süüdistuses KarS § 275 järgi tõendatud. Töökohustusi täitva vanglaametniku K.T. solvamise pani I.T toime tahtlikult – kavatsetult, kuna pöördus K.T. poole vastuseks K. T. antud korraldustele solvavate väljenditega („debiilik“, „pederast“, „jobannõi urood“, „petuhh“). Üldteadaolevalt on väljendid „debiilik“, „pederast“, „jobannõi urood“, „petuhh“ solvavad. 4 Maakohus on seisukohal, et olukorras, kus tuleb otsustada, kelle sõnu rohkem uskuda, kas kinnipeetavast süüdistatava omi või siis vanglaametnikest kannatanute ja tunnistajate ning kinnipeetavatest tunnistajate omi, lähtub kohus sellest, et ka kinnipeetavatest tunnistajate ütlused kinnitavad kaudselt kannatanute ning vanglaametnikest tunnistajate ütlusi selle kohta, et suhtlus süüdistatav I.T ja vanglaametnike vahel süüdistuses märgitud ajal ja kohtades oli ning olukord vanglaamentike ja I.T vahel oli ärev ja pinev, kuna I.T-le vanglaametnike käitumine ei meeldinud ja I.T oli ärritunud olekus. Kohtul ei ole põhjendatud alust kahelda kannatanute ütluste ja nendega kooskõlas olevate tunnistajate ütluste tõele vastavuses. Kohtu jaoks ei ole veenvad ja usutavad süüdistatav I.T väited selle kohta, et kuna ta palju kaebab vangla tegevuse peale halduskohtutesse ja seal on palju tema kaebusi menetlemisel, siis on kannatanutel tema vastu isiklik viha ning seetõttu on kannatanute ütlused kallutatud ning ei vasta tõele. Tartu Vangla on nii territoriaalses, s.o pindala mõttes, kui ka seal töötavate ametnike arvu mõttes selleks liialt suur üksus (juriidiline isik), et ainult sellistele süüdistatava paljasõnalistele väidetele tuginedes hinnata kannatanute ütlused ja kannatanute ütlustega kooskõlas olevad tunnistajate ütlused ebausaldusväärseteks, tõele mittevastavateks ja valedeks. Asjaolu, et kinnipeetav I.T on vanglas veedetud paljude aastate jooksul esitanud halduskohtutele, ja lisaks ka õiguskantslerile, palju kaebusi vangla tegevuse peale, ei oma kannatanute ütluste ja kannatanute ütlustega kooskõlas olevate tunnistajate ütluste usaldusväärsuse hindamisel kaalu ja olulist tähtsust olukorras, kus süüdistataval ei ole esitada enda paljasõnaliste väidete kohta, et vanglaametnikel on tema vastu viha, tõenduseks teisi tõendeid (näiteks halduskohtute otsuseid jmt). Kohtuistungil esitas süüdistatava kaitsja küll valikuliselt küllaltki palju taotlusi selle kohta, et vastu võtta halduskohtu otsuseid ja õiguskantsleriga kirjavahetust asjades, kus vangla tegevust on vaidlustanud ja kaebused esitanud I.T , kuid ükski kaitsja kriminaalasja juurde vastuvõtmiseks esitatud otsus ja kirjavahetus õiguskantsleriga ei seondunud vähimalgi määral käesolevalt I.T-le esitatud süüdistusega-sündmustega ning käesolevas kriminalaasjas kannatanuteks ja tunnistajateks olevate vanglaametnikega ajalises mõttes. Mitte ühestki kaitsja taotletud halduskohtu otsusest ja ka kirjavahetusest õiguskantsleriga ei nähtunud, et käesolevas kriminaalasjas üle kuulatud vanglaametnikest kannatanud ja tunnistajad omaksid või oleksid omanud või oleksid võinud eelduslikult omada I.T suhtes isiklikku vihavaenu või muid vaenulikke suhteid, mis tinginuks vanglaametnike poolt tõele mittevastavate ettekannete vangla direktorile esitamise ja põhjendamatu kriminaalmenetluse alustamise. Kohtu hinnangul puudus ja puudub põhjuslik seos kaitsja ja süüdistatava kohtule vastuvõtmiseks esitatud halduskohtute otsuste, õiguskantsleriga peetud kirjavahetuse ja käesolevalt menetletava kriminaalasja vahel. Lüües sisse Kohtute Infosüsteemi otsingusse nime „I.T“ , ilmub vasteks ääretult palju kohtuasju (üle 150) ning valdavalt on tegemist haldusasjadega ning vangla tegevuse I.T poolt vaidlustamisega. Süüdistatav I.T ise avaldas, et kui lähtuda
8. aastast alates, siis on tema poolt Tartu Vangla tegevuse vaidlustamiseks halduskohtule esitatud kaebustest rahuldatud 10 kaebust. Nimetatud asjaolu ei lisa süüdistatav I.T enda süüd täielikult eitavatele ütlustele ning tema väidetele, et Tartu Vangla ametnikud teda vihkavad, ning et ka käesolevas kriminaalasjas üle kuulatud vanglaametnikest kannatanud ja tunnistajad teda vihkavad, kaalu. 2010 septembrikuu seisuga oli I.T kinnipeetav, kellel oli vangistuse ajast üle 40 kehtiva distsiplinaarkaristuse. Kui nüüd võtta eeltoodule lisaks juurde ka karistusregistri teatiselt nähtuv, et I.T on isik, kelle suhtes on olemas 3 süüdimõistvat ja jõustunud kohtuotsust muuhulgas ka KarS § 275 järgi, s.o vanglaametnike solvamises ning lisaks ka 2 süüdimõistvat kohtuotsust KarS § 274 5 lg 1 järgi, s.o vanglaamentike suhtes vägivalla toimepanemises seoses vangalaamentiku poolt ametikohustuste täitmisega, siis kujuneb I.T isikule foon, et I.T on ise kinnipeetavana isik, kes otsib tüli vanglaametnikega ja provotseerib neid ning ei vaevu enda käitumist vajalikul määral kontrollima ning on käesolevalt hakanud enda kuritegelikku käitumist õigustama pikkade vangla-aastate jooksul halduskohtutele vangla tegevuse peale esitatud kaebuste arvukusega, millistest tulenevalt omavat I.T väitel kõik vanglaamentikud tema suhtes vihavaenu ja seetõttu ei ole põhjust vanglaametnikke ka uskuda. Kõike eeltoodut kogumis hinnates on kohtule usutavad ja usaldusväärsed vanglaametnikest kannatanute ütlused ning ka kannatanute ütlustega kooskõlas olevate tunnistajate ütlused. Seetõttu osas, millises süüdistatav I.T ütlused lahknevad kannatanute ütlustest, lähtub kohus otsuse tegemisel kannatanute ütlustest ning ka kannatanute ütlustega kooskõlas olevatest tunnistajate ütlustest. Kinnipeetav I.T , öeldes vanglaametnikele süüdistuses kajastatud solvavaid väljendeid, käitus kavatsetult – olles eelnevalt kolmel korral KarS § 275 järgi karistatud isik, teadis I.T igakülgselt, et taoliste väljenditega ta solvab vanglaametnikke ja paneb toime uued kuriteod. Kuna kinnipeetav I.T ei piirdunud mitte ühelgi korral süüdistuses märgitud kolmest korrast vaid ühekordselt ja ainult nii-öelda „kogemata“ solvava väljendi kasutamisega, vaid kasutas kõigil kolmel korral mitmeid erinevaid solvavaid väljendeid ja mitmeid kordi, illustreerides ühel korral enda öeldut lisaks ka ebasündsa käitumisega, siis käitus I.T igati tahtlikult ning kohtu hinnangul ka kavatsetult. Seonduvalt kaitsja esitatud Tartu Vangla 23.02.2012 tunnistusega selle kohta, et kinnipeetav I.T õppis Tartu Vanglas 28.09.2011 – 22.02.2012 80 tundi eesti keelt A1-tasemel, peab kohus vajalikuks märkida, et nimetatud tunnistus on ebapiisav kaitsja ja süüdistatava väite tõendamiseks selle kohta, et I.T süüdistuses märgitud aegadel, s.o 08.08.2010, 02.11.2010 ja 22.11.2010 igasugune eesti keele oskus puudus ja I.T ei vallanud üldse eesti keelt. Kriminaalsjas üle kuulatud kannatanute H.S. , K.T. , A.O. ja tunnistajate A.B. , I.L. , T.R. ütlustest nähtub kogumis, et
9. a oskas I.T eesti keelt vähemalt algtasemel. Seega kaitse väited selle kohta, et I.T ei saanud vanglaametnikele solvavaid väljendeid, sealhulgas eestikeelseid solvavaid väljendeid, öelda, ja I.T ei saanud vanglaamentikega eesti keeles üldse suhelda, on ainetud. Lähtudes I.T süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud 3-e kavatsetult toimepandud kuritegude asjaoludest, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, peab kohus varasemalt kriminaalkorras 8-l korral karistatud, sealhulgas kolmel viimasel korral ka KarS § 275 järgi karistatud I.T õiguskorra kaitsmise huvides, ja selleks, et mõjutada I.T edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest, küllaldaseks ja piisavaks karistada prokuröri taotletud vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra – 10 kuu vangistusega. Lisaks mõisteti

§ 180

lg 1 alusel I.T-lt välja riigituludesse menetluskuludena: - 153 eurot 39 eurosenti määratud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu (

§ 175

lg 1 p 4), - 787 eurot 20 eurosenti määratud kaitsjale kohtumenetluses makstud tasu (

§ 175

lg 1 p 4), - 10 eurot 13 eurosenti kaitsjale kriminaalasja toimikust koopia tegemise kulu (

§ 175

lg 1 p 5), - 435 eurot sundraha (

§ 175

lg 1 p 9,

§ 179lg 1 p 2).

Apellatsioonides ja määruskaebuses esitatud taotluste sisu 6 Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid I.T ja tema kaitsja. Järgnevalt on toodud kokkuvõtlikult apellatsioonides esitatud taotlused ja väited. I.T taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja tema õigeks mõistmist. I.T leiab, et maakohus on otsuse teinud eelarvamuslikult ja ebaobjektiivselt. Apellatsioonis toob I.T välja, et maakohus on oma otsuse tegemisel tuginenud tema kohta koostatud vangla iseloomustusele ja tema varasemale karistatusele, mille puhul ei ole tegemist tõenditega ning need ei näita tema süüd käesolevas kriminaalasjas. I.T ei tunnista ennast kuritegude toimepanemises süüdi. Ta leiab, et süüdimõistev kohtuotsus on tehtud vanglaametnike valeütlustele tuginedes, kes arvavad, et õigussüsteem neid karistada ei saa. I.T viitab mitmetele kannatanute ja tunnistajate ütluste ning muude tõendite vahelistele vastuoludele, millega maakohus ei ole arvestanud: - I.T toob välja, et kogutud tõendite kohaselt nimetas I.T A.O. nendevahelise konflikti ajal A. I.T väidab, et tunneb A.O. juba pikemat aega ning kui väidetav sündmus oleks aset leidnud, ei oleks kindlasti nimetanud teda A.. Seega ei ole tõendid usaldusväärsed. - I.T märgib, et vanglaametniku A.O. poolt 08.08.2010 koostatud aktis selle kohta, et I.T keeldus seletuskirjast, puudub tunnistaja allkiri. - A. B ja A.O. kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised. A. B väitis, et sõnavahetuse ajal ta kambri ust ei avanud. A.O. aga väitis, et ta avas sõnavahetuse ajal kambri ukse isiklikult ning tõi seletuskirja blanketi I.T-le. - I.T leiab, et pole usutav, et olukorras, kus kinnipeetav A. K. karjus ja toimus suurem segadus sektoris, tunnistajad ja kannatanud kuulsid üheselt, et A.O. sõimatakse just kambrist 1005 ja seda tegi just I.T. - I.T-le jääb arusaamatuks, miks 08.08.2010 intsidenti kohta koostati raport vaid I.T kohta, kui karjusid ja solvasid vanglaametnikke mitmed kinnipeetavad. Lisaks väidab I.T, et H. S. ütlused, et läbiotsimise toas nr 1173 puudub valvekaamera, on vale. Nimetatud toas on kaamera olemas ning H. S. on sellest teadlik. 02.11.2010 alustas H. S. I.T solvamist ning koostas I.T kohta raporti vaid selleks, et I.T ei saaks esitada kaebust tema peale. Samuti selgitab I.T , et 22.11.2010 episoodis alustas I.T solvamist K. T., kes tuli tema kambrisse mitte valju muusika pärast, vaid I.T poolt kirjutatud kaebuste pärast. A.F. kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt ei olnud muusikat kambrist väljapoole kuulda. K. T. ja T.R. väited, et kostus vali muusika, ei ole õiged. T.R. annab valeütlusi, kuna töötab K. T. alluvuses ja toetab oma ülemust. Kohtunik on arvestanud vaid ütluste nende osadega, mis on süüdistava poole kasuks. I.T leiab, et A.O. käitub tema suhtes ebasõbralikult ja annab valeütlusi, kuna I.T on esitanud tema tegevuse peale kaebuseid nii halduskohtusse kui ka prokuratuuri. Sama kehtib ka teiste vangla juhtivatel ametikohtadel töötavate isikute kohta. I.T viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.05.2012 otsusele asjas I.T vs Estonia, mida palub võtta asja juurde täiendava tõendina. Selle lahendiga soovib I.T näidata, et vanglaametnikud on tema õigusi rikkunud. Samuti on selles EIÕK kohtuasjas käsitlemisel I.T kaebused A.O. tegevuse peale, mis annavad viimasele veelgi põhjust olla meelestatud I.T vastu. V. I.T väidab, et käesolev kohtuasi tugineb ebaõigetele tõenditele. I.T on seisukohal, et 7 ametnikud olid teadlikud, et kohus lähtub I.T isikust tulenevatest asjaoludest (vangla iseloomustus, varasemalt karistatud, sealhulgas KarS § 275 järgi). I.T ei nõustu maakohtu järeldusega, et vanglaametnike ütlused ei ole seotud I.T poolt halduskohtusse esitatud kaebustega Tartu Vangla tegevuse peale. I.T leiab, et ametnikud on korduvalt rikkunud tema õigusi ja on ka nüüd tema vastu, sest ta esitab oma õiguste rikkumise peale kaebusi. Lisaks taotleb I.T enda suhtes kohaldatud tõkendi – vahistamine – tühistamist. I.T leiab, et maakohus pole vahistamise kohaldamist põhjendanud. I.T lubab kriminaalmenetlusest mitte kõrvale hoiduda ning süüdimõistmise korral asuda oma karistust kandma. Määruskaebuses palub I.T tühistada maakohtu otsuse osas, milles I.T-lt mõisteti välja menetluskulud kokku 1385,72 euro ulatuses. Määruskaebuses märgitakse, et I.T ei ole võimalik menetluskulusid temalt välja mõistetud ulatuses kanda, sest I.T ei ole maksevõimeline isik ning ei oma sissetulekut. Määruskaebuses viidatakse ka Inimõiguste konventsiooni art 6 lg 3 p-le c. Samuti viidatakse Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 14 lg 3 p-le d. Kaitsja palub tühistada maakohtu 30.04.2012 otsuse I.T karistamises ja mõista I.T esitatud süüdistuses õigeks. süüdi tunnistamises ja Kaitsja on seisukohal, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohus ei ole otsust piisavalt motiveerinud ja kohtuotsuse järeldused ei ole kooskõlas uuritud tõenditega. See on viinud ebaõige kohtulahendini. Maakohus on rikkunud ka apellandi kaitseõigust, kuna ei ole võtnud vastu kaitsja poolt kaitseaktis nimetatud tõendeid. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et 08.08.2010 A.O. solvamise episoodi osas tunnistajate ütluste vahelised ebakõlad on vähesed. Maakohus oma otsuses ei ole kõrvutanud erinevate tunnistajate ning apellandi ütlusi ning on jätnud andmata motiveeritud hinnangu süüdistatava ütlustele. Maakohus ei ole andnud hinnangut kaitsja poolt kaitsekõnes esitatud seisukohale, et sektoris valitses selline segadus ja lärm, et ei olnud võimalik kindlaks teha, kes konkreetselt kasutas ebatsensuurseid väljendeid A.O. suhtes. Tunnistaja V. H. on kinnitanud, et ka tema kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Tunnistaja I.L. kinnitab, et tema ei kuulnud I.T karjumas ebatsensuurseid väljendeid. Isegi kannatanu A.O. möönab, et küsis tunnistaja A. B käest, kes karjub, kuna ta ei tuvastanud karjuja isikut ise. Seega ei ole mingit põhjust jätta ütluste hulgast välja I.T ütlused, mille kohaselt kaaskinnipeetavad reageerisid lärmakalt kinnipeetav A. K. suhtes jõu kasutamisele ning I.T sellesse ei sekkunud ning ebatsensuurseid sõnu ei kasutanud. Lähtuvalt eeltoodust ei ole tõendatud, et I.T kasutas A.O. suhtes ebatsensuurseid sõnu. A.O. võttis seisukoha, et tegemist on I.T-ga peale tunnistaja A. B. käest küsimist. Samuti ei ole maakohus andnud hinnangut kaitsja seisukohale, et isegi kui oleks tõendatud, et süüdistatav on kasutanud kannatanu suhtes ebatsensuurseid sõnu, ei oleks tegemist vahetu suhtlemisega ning see ei pruugi täita solvamise koosseisu. 22.11.2010 kannatanu K. T. solvamise episoodis on maakohus jätnud arvestamata süüdistatava I.T ütlused ning samuti tunnistaja A.F. ütlused. Süüdistatav ja tunnistaja on kinnitanud, et I.T ei kasutanud ebatsensuurseid väljendeid kannatanu K. T. suhtes. Samuti on maakohus jätnud põhjendamatult kõrvale I.T ütlused 02.11.2010 kannatanu 8 H. S. puudutavas episoodis. Ka nendes episoodides tuleb hinnata tõendeid kogumis ja tõlgendada tekkinud kahtlused kaitsealuse kasuks ning I.T õigeks mõista. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kõigi kolme süüdistuse episoodi puhul I.T väite, et Tartu Vangla ametnikud on tema suhtes kallutatud suhtumisega. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et asja juurde lisamiseks esitatud halduskohtute otsuste ning õiguskantsleri kirjavahetuse ja käesoleva kriminaalasja vahel puudub seos. Tõendid näitavad, et Tartu Vangla rikub süstemaatiliselt I.T õigusi ja vabadusi. Nähtuvalt kõnealustest halduskohtu otsustest on need rikkumised tuvastatud. Halduskohtu poolt Tartu Vangla toimingute tunnistamine õigusvastaseks ja haldusaktide tühistamine jätab õhku kahtluse, et Tartu Vangla töötajad ei ole I.T suhtes objektiivsed. Apellant ei nõustu ka sellega, et maakohus keeldus eelnimetatud tõendeid vastu võtmast. Tegemist oli kaitseaktis märgitud kaitsja tõenditega. Asjaolu, et nimetatud kohtulahendites ei olnud välja toodud konkreetseid süüdistusega seotud vanglaametnikke, ei oma tähendust. Antud juhul on tegemist Tartu Vanglas töötavate ametnikega. Kaitsja on seisukohal, et nende tõendite vastu võtmata jätmisega on rikutud I.T kaitseõigust, sest lähtuvalt sellest ei ole I.T saanud teostada oma valitud kaitsetaktikat. Maakohus ei ole analüüsinud vastuolu erinevate tunnistajate ütlustes osas, mis puudutab keelt, mis keeles toimus I.T poolt väidetavalt ebatsensuursete sõnade kasutamine. 08.08.2010 episoodis on kannatanu A.O. kinnituse kohaselt kasutatud eestikeelseid ebatsensuurseid sõnu, tunnistaja A. B. on aga kohtus kinnitanud, et sõnad olid venekeelsed. Samuti ei ole maakohus andnud hinnangut vastuolule tunnistaja A. B. ja kannatanu A.O. ütlustes osas, kas A.O. astus I.T kambrisse sisse või mitte. Tunnistaja on kohtuistungil väitnud, et kannatanu avas kambri ukse, kannatanu ütleb, et ust ta ei avanud. I.T on kohtuistungil selgitanud, et kannatanu ust ei avanud. I.T soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et kohtus leidis kinnitust, et hüüti A.O., kannatanu nimi on aga A.O.. I.T on alates 2007. a teinud kannatanu A.O. peale mitmeid kaebusi ning teab täpselt A.O. nime. Seega pidi hüüdjaks olema keegi peale tema, kes A.O. nime täpselt ei teadnud. I.T on kohtuistungil kinnitanud, et tema käest ei küsitud seletuskirja kannatanu A.O. ga seotud episoodis. Tunnistaja ja kannatanud ütlused ei ole kattuvad, kuna tunnistaja A. B. ütleb, et seletuskirja küsiti läbi selektori, kannatanu A.O. kinnitab, et seletust küsiti vahetult. I.T ütluste tõelevastavust kinnitab kohtuistungil avaldatud seletuskirjast keeldumise akt, millel on täitmata tunnistaja koht. Kaitsja juhib tähelepanu ka asjaolule, et I.T on süüdi tunnistatud süüdistuse järgi, mis ei ole konkreetne ja üheselt mõistetav, mis võib rikkuda I.T kaitseõigust. Süüdistusest nähtub, et I.T pani toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega. Süüdistusest ei nähtu üheselt, kas kannatanuks on võimuesindaja või avalikku korda kaitsev muu isik Kaitsja palub I.T talle esitatud süüdistuses õigeks mõista tõendamatuse tõttu. Kaitsja taotleb võtta asja juurde apellatsioonile lisatud Tartu Halduskohtu otsused ning kirjavahetuse õiguskantsleriga. Samuti taotleb ta võtta asja juurde täiendava tõendina koopia kinnipeetav V. H. 09.08.2010 kaebusest Tartu Vanglale, millest nähtuvad tunnistaja poolt vahetult peale sündmust tajutud asjaolud. 9 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsja ja süüdistatav apellatsioonides ja määruskaebuses esitatud seisukohtade juurde ning palusid maakohtu otsuse tühistada ja I.T õigeks mõista. Prokurör vaidles apellatsioonidele ja määruskaebusele vastu, leides, et need on põhjendamatud ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus märgib, et kuigi

§ 189

lg 3 kohaselt võib kohtuotsusega lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamist vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebe korras

15. peatüki sätteid järgides, ei ole antud juhul võimalik I.T sellekohast määruskaebust eraldi arutada, sest samaaegselt on esitatud apellatsioonid, milles taotletakse tema õigeksmõistmist.

§ 306

lg 1 p 14 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel lahendada küsimus, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 181

lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik.

§ 314

p 6 kohaselt õigeksmõistvas kohtuotsuses tuleb näidata õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Lähtudes eeltoodust sõltub menetluskulude vaidlustamise tulem I.T puhul sellest, kuidas lahendatakse apellatsioonid ja seetõttu tehakse otsustus määruskaebuse kohta käesoleva ringkonnakohtu otsusega. Apellandid taotlesid täiendavate tõendite juurdevõtmist. Ringkonnakohus märgib, et

§ 321

lg 6 kohaselt apellant võib apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel.

§ 3211

lg 2 kohaselt aga on apellandil õigus esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid teise apellatsioonimenetluse poole poolt apellatsioonimenetluses esitatule, samuti on õigus esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist.

§ 62

p 4 kohaselt tõendamiseseme asjaoludeks on ka kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud.

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks ka muu dokument.

Eeltoodud sätetest lähtudes ringkonnakohus võttis kriminaalasja juurde I.T iseloomustavate andmetena kirjavahetuse õiguskantsleriga ja halduskohtu otsused (III kd lk 163-204) ning EIK 29.05.2012 otsuse kohtuasjas I.T vs. Eesti (IV kd lk 12-44). Ringkonnakohus märgib, et ka maakohus on käsitlenud I.T iseloomustavate andmetena muuhulgas kirjavahetust õiguskantsleriga ja halduskohtu otsuseid (maakohtu otsuse lk 13-14). Taotlust võtta tõendina asja juurde kinnipeetav V. H kaebus (III kd lk 159-162), mis pidavat kinnitama tema poolt maakohtus antud ütluste õigsust, ringkonnakohus ei rahuldanud, sest V. H sai oma ütlused anda maakohtus tunnistajana (III kd lk 38-40). Tema täiendavat ülekuulamist ringkonnakohtus ei taotletud.

§ 15

lg 2 kohaselt ringkonnakohtu kohtulahend võib tugineda: 1) tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud; 10 2) tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud.

§ 335

lg 2 kohaselt ringkonnakohus võib kohtulikul uurimisel avaldada esimese astme kohtu istungi protokolli. Ringkonnakohus, juhindudes eeltoodud sätetest, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid ja määruskaebus on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonides esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuotsus peab vastama

§ 312

punktide 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile. Kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetse tõendamiseseme asjaoludega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega I.T süü tõendatuse kohta, siis Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonides esitatud tõendite ümberhindamise taotlusele vastates hakata kordama maakohtu otsuses (otsuse lk 4-15) ja kohtuistungi protokollis kajastatut (III kd lk 1-72). Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonide põhisisu on maakohtu otsuses toodud tõendite hindamise vaidlustamine ja taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ning sellest tulenevalt I.T õigeksmõistmist. Ringkonnakohtu istungil

§ 15

lg 2 p 1 kohane tõendite uurimine seisnes ainult kaitsja poolt mõne täpsustava küsimuse esitamises süüks pandud 08.08.2010 episoodi osas.

§ 335lg 2 kohaselt avaldati maakohtu kohtuistungi protokoll.

Tõendite hindamisel lähtus ringkonnakohus eeltoodust ja leiab, et apellatsioonides ega ringkonnakohtu istungil ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb I.T KarS § 275 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punkt 12.2 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on neid nõudeid järginud, sest tegemist ei ole tõendite loetlemisega, vaid neid on hinnatud kogumis. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 punkt 8 kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

§ 62

p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus 11 tõendatuks luges, peab tulenevalt

§-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelneva alusel tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on maakohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Ringkonnakohus leiab, et kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine selliseid vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Maakohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (otsuse lk 5-15). Seejuures on seoses süüdimõistva otsusega sisuliselt antud hinnang ka taotlustele I.T õigeks mõista, mis oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (III kd lk 68-70). Sama taotlust korratakse apellatsioonides, kus leitakse, et I.T süü on tõendamata. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega I.T süü tõendatuse kohta. Maakohus on täielikult järginud tõendite hindamisele esitatud nõudeid ja ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et I.T süü on tõendatud. Vastuseks apellatsioonidele ja määruskaebusele ringkonnakohus märgib järgmist. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, sest otsus olevat motiveerimata ja kohtuotsuse järeldused ei olevat kooskõlas uuritud tõenditega. Maakohus on väidetavalt rikkunud ka apellandi kaitseõigust, kuna ei ole võtnud vastu kaitsja poolt kaitseaktis nimetatud tõendeid. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ning vastupidiselt apellantidele leiab, et otsus on motiveeritud ja kohtuotsuse järeldused on kooskõlas uuritud tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud apellandi kaitseõigust, kui ei võtnud vastu kaitsja poolt kaitseaktis nimetatud tõendeid. Kaitsja ja I.T väidavad, et eelnimetatud tõendid (halduskohtute otsused ja kirjavahetus õiguskantsleriga) kinnitavad, et Tartu Vangla ametnikud on I.T suhtes kallutatud suhtumisega ja annavad sellest tulenevalt teda süüstavaid ütlusi. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu ja märgib, et maakohus põhjendas (otsuse lk 13), miks neid tõendeid vastu ei võetud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, sest taotletud tõendites ei ole käsitletud käesolevas kriminaalasjas I.T-le süüks pandud 08.08, 02.11 ja 22.11.2010 sündmusi. Neid ei ole käsitletud ka EIK 29.05.2012 lahendis I.T vs. Eesti, millele I.T oma apellatsioonis viitab. Kaitsja ja I.T ei nõustu maakohtu poolt kannatanute ja tunnistajate ütlustele antud hinnanguga ja leiavad, et maakohus jättis ütlustes esinenud ebakõlad kõrvaldamata. I.T leiab, et maakohus on otsuse teinud eelarvamuslikult ja ebaobjektiivselt. I.T väidab, et maakohus on oma otsuse tegemisel tuginenud tema kohta koostatud vangla iseloomustusele ja tema varasemale karistatusele, mille puhul ei ole tegemist tõenditega ning need ei näita tema süüd käesolevas kriminaalasjas. 12 I.T ei tunnista ennast kuritegude toimepanemises süüdi. Ta leiab, et süüdimõistev kohtuotsus on tehtud vanglaametnike valeütlustele tuginedes, kes arvavad, et õigussüsteem neid karistada ei saa. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väidetega ja leiab, et maakohtu otsus rajaneb uuritud tõenditel. I.T iseloomustavat materjali on käsitletud (otsuse lk 13-14) mitte tema süüd kinnitava tõendina, vaid tema väite kummutamiseks, et vanglaametnikud peavad tema suhtes isiklikku vihavaenu ja seetõttu valetavad tema peale. Ringkonnakohus, tuginedes kohtuistungite protokollides kajastatud ütlustele: kannatanud H. S., K. T., A.O. , tunnistajad A. B., I.L. , A. T., T.R. , V. H., M. S., A. F., N. L., süüdistatav I.T (kõik III kd vastavalt lk 5-10, 23-28, 28-33, 11-15, 15-18, 18-21, 33-36, 38-40, 40-43, 43-46, 46-48, 50-63) leiab, et maakohus on andnud eelpool viidatud ütlustele objektiivse hinnangu. Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 8, 10, 12-14) miks ta loeb kannatanute ja tunnistajate ütlused omavahel üldjoontes kooskõlas olevateks ja et põhimõttelisi vastuolusid nende vahel ei ole, samuti on põhjendanud, miks eeltoodud ütlused kogumis lükkavad ümber I.T enda süüd täielikult eitavad ütlused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjendustega. Kaitsja väidab, et maakohus ei ole analüüsinud vastuolu selles, millises keeles I.T süüdistuses näidatud ebatsensuurseid sõnu väljendas, sest ta ei olevat 2010 aastal eesti keelt osanud. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, sest maakohus on uuritud tõenditele tuginedes leidnud (otsuse lk 14-15), et I.T oskas 2010 aastal eesti keelt vähemalt algtasemel. Kaitsja leiab, et I.T on süüdi tunnistatud süüdistuse järgi, mis ei ole konkreetne ja üheselt mõistetav, mis võib rikkuda I.T kaitseõigust. Süüdistusest nähtub, et I.T pani toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega. Süüdistusest ei nähtu üheselt, kas kannatanuks on võimuesindaja või avalikku korda kaitsev muu isik. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Süüdistusest nähtub üheselt, et kannatanuks on vanglaametnikud kui võimuesindajad, keda solvati ja kelle elukutset alavääristati. Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 8, 10, 12, 14), miks on tegemist vanglaametnike solvamisega, mida I.T pani toime kavatsetult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest need tulenevad kannatanute eelpool viidatud ülekuulamisest. Kannatanute ütlustest nähtub, et V. I.T korduvalt väljendus ebatsensuurselt nende kui vanglaametnike aadressil ja need väljendid olid kannatanutele solvavad. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-46-02 punkt 8 kohaselt au (väärikuse) mõistet tuleb vaadelda dualistlikult, kus sisemine au kaitseb inimese sisemisi väärtusi ja välimine au kaitseb isiku väärtust teiste inimeste silmis, nö hea maine. Subjektiivsest küljest võib isik tunnetada, et alandatud on tema inimväärikust jne. Kohus peab aga otsustama, kas konkreetse väljaütlemisega riivati ka isiku välist au sellisel määral, et on õigustatud karistusõiguslik sekkumine. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-81-02 punkt 10.1 kohaselt ka väidetavalt madalkeelne rahvalik ütlus saab olla isiku au ja väärikust riivav. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga leiab, et käesolevas kriminaalasjas on riivatud kannatanutest vanglaametnike nii sisemist kui välimist au. I.T kasutas ilmselgelt solvava olemusega väljendeid, need olid ebatsensuursed ja kannatanud tundsid end solvatuna, sest 13 selliseid väljendeid ei kasutata vanglaametnike suhtes, kes täidavad oma teenistusülesandeid. Antud juhul oli tegemist ka nende kui vanglaametnike elukutse alavääristamisega. Kannatanu H. S. on öelnud (III kd lk 7), et ta on suhteliselt paksu nahaga ja surub end tavaliselt maha, kui talle solvanguid öeldakse, kuid seekord oli I.T käitumine juba liig mis liig ja talle kui vanglaametnikule solvav. Kannatanute A.O. ja K. T. kui vanglaametnike välimine au oli riivatud ka seetõttu, et neid solvavaid väljendeid kannatanute aadressil kuulsid pealt ka tunnistajad A. B. ja T.R. , kelle ütluste kohaselt I.T nimme, so kavatsetult sõimas kannatanuid seoses nende poolt oma ametikohustuste täitmisega (III kd lk 12 ja 34). Eeltooduga on ka ümber lükatud apellantide väide, et I.T puudus tahtlus solvata vanglaametnikke. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 275 koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus leidis (otsuse lk 14), et on tõendatud tahtlus kavatsusena, sest I.T eesmärgipäraselt solvas vanglaametnikke, kuna ta kasutas ebatsensuurseid väljendeid valimatult ja korduvalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, sest see tuleneb uuritud tõenditest, mille sisu on antud otsuses eelpool avatud. I.T taotleb enda suhtes kohaldatud tõkendi – vahistamine – tühistamist. I.T leiab, et maakohus pole vahistamise kohaldamist põhjendanud. I.T lubab kriminaalmenetlusest mitte kõrvale hoiduda ning süüdimõistmise korral asuda oma karistust kandma. Ringkonnakohus leiab, et maakohus toimis tõkendit valides seadusest tulenevalt.

§ 306

lg 1 p 9 kohaselt tuleb kohtuotsust tehes obligatoorselt lahendada ka küsimus, kas süüdimõistmise korral tuleb valida uus tõkend, jätta tõkend muutmata, tõkend muuta või tühistada. Kriminaalasjast nähtub, et käesolevas asjas tõkendit kohaldatud ei olnud, sest I.T kannab vanglakaristust (III kd lk 2). Kuna maakohus mõistis I.T süüdi ja karistas vangistusega, siis

§ 313lg 1 p 8 alusel valiti talle tõkend – vahistamine (otsuse lk 2).

I.T-le karistuse mõistmise põhjendustes (otsuse lk 15) ei ole tõepoolest tõkendi valikut põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et see asjaolu iseenesest ei too kaasa tõkendi tühistamist, sest tõkendi kohaldamine tulenes seadusest. Kuna kohtuotsusest (selle lk 1) nähtub, et I.T on varem 8 korda kriminaalkorras karistatud ja hetkel kannab ta talle Tartu Maakohtu 17.03.2010 otsusega mõistetud vangistust, mis KarS § 65 lg 2 alusel kuulub liitmisele, sest antud kuriteo pani ta toime karistuse kandmise ajal, siis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks oli vahistamise kohaldamine igati põhjendatud. Määruskaebuses palub I.T tühistada maakohtu otsuse osas, milles I.T-lt mõisteti välja menetluskulud kokku 1385,72 euro ulatuses. Määruskaebuses märgitakse, et I.T ei ole võimalik menetluskulusid temalt välja mõistetud ulatuses kanda. I.T ei ole maksevõimeline isik ning ei oma sissetulekut. Määruskaebuses viidatakse ka Inimõiguste konventsiooni art 6 lg 3 p-le c. Samuti viidatakse Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 14 lg 3 p-le d. Ringkonnakohus leiab, et see taotlus ei kuulu rahuldamisele. I.T-lt mõisteti menetluskulud välja seadusest tulenevalt, so

§ 180lg 1 alusel.

Maakohus ei ole tuvastanud vajadust kohaldada

§ 180

lg 3 sätteid, mille kohaselt juhul kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist 14 riigi kanda. Nagu eeltoodust nähtub, menetluskulude hüvitamisest täielikku vabastamist ja riigi kanda jätmist seadus ette ei näe. Lisaks sellele ringkonnakohus märgib, et I.T ei ole alust lugeda maksevõimetuks, sest EIK 29.05.2012 lahendi I.T vs. Eesti kohaselt EIK mõistis talle välja 10 000 eurot mittevaralise kahjuna. Kaitsja esitas kaitsjatasu nõude 307,20 euro ulatuses. Ringkonnakohus peab seda põhjendatuks.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Antud juhul tehti

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend ja seega peab menetluskulud 307,20 euro ulatuses hüvitama I.T. Mati Kartau Aarne Sarjas 15 Maarika Kuusk