4-15-10478/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsembril
2. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-15-10478 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi I.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 20.11.
3. a otsuse peale väärteoasjas nr 2780,15,001038 Menetlusalune isik I.A isikukood: XXX; elukoht: XXXX; e-maili aadress: XXXX; töökoht: XXXX Kohtuväline menetleja Politsei ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur asukoht: Riia 132, Tartu Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 132 p-st 1, kohus otsustas: Jätta I.A kaebus rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 20.11.
4. a otsus väärteoasjas nr 2780,15,001038 muutmata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama. Menetluse käik 22.10.
5. a koostas kohtuväline menetleja väärteoprotokolli (tl-d 26-28) selle kohta, et 11.02.
6. a kella 16.53 ajal Tartus Roopa tänaval suunaga Kopli tänava poolt Rehepapi tee ringristmiku suunas I.A, juhtides mootorsõidukit Ford Transit registreerimismärgiga 1 XXXning lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, ei kohandanud oma sõiduki kiirust piisavalt väikseks, et mitte ohustada jalakäijat, kes oli astunud ülekäigurajale. Sellest tulenevalt sõitis I.A külge reguleerimata ülekäigurada ületavale jalakäijale G.R.. Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 35 lg 4 nõude rikkumisega põhjustas I.A tervisekahjustuse G.R. ning pani sellega toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 20.11.
7. a otsusega väärteoasjas nr 2780,15,001038 (tl-d 30-31) karistati I.A LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut, s.o 300 eurot. I.A esitas Tartu Maakohtule eelnimetatud otsuse peale kaebuse (tl-d 1-2). Kaebuse põhiseisukohad on järgmised:
8. Kaubikut, mis kuulub B-kategooria sõidukite alla, ei saa käsitleda teistest sama kategooria sõidukitest erinevalt, nagu seda on tehtud kohtuvälise menetleja otsuses.
9. Sõidukiiruse vähendamine leidis aset – ka toimikus on märgitud, et menetlusalune isik sõitis lubatust väiksema kiirusega.
10. Jalakäija mitte ei astunud ülekäigurajale, vaid jooksis sinna. See viitab asjaolule, et jalakäija ei veendunud ülekäiguraja ületamise ohutuses. Lisaks on selline jooksmine vastuolus LS-ga, kuna seadus kohustab sõiduteed ületama jalakäija kiirusel.
11. Menetlusalune isik tegi omalt poolt kõik selleks, et otsasõitu vältida, ka oli ta jalakäijale kohe valmis pakkuma igakülgset abi. Eelnevast tulenevalt palub I.A kohtul kohtuvälise menetleja poolt koostatud väärteootsus tühistada. Kohtuväline menetleja esitas I.A kaebuse osas kohtule kirjaliku seisukoha (tl-d 1112), milles ei nõustu kaebusega. I.A oli õnnetuse toimumise ajal mootorsõiduki juht ja seega suurema ohu allika valdaja. LS sätestab juhi kohustuse olla tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist. Lisaks on sõidukijuhi kohustus reguleerimata ülekäigurajale lähenemisel valida piisavalt väike sõidukiirus, et jalakäijat mitte ohustada; vajaduse korral on juht kohustatud jalakäijale andma teed ja peatuma. Sellise kohustuse mõte on pakkuda jalakäijale ohutu teeületamise võimalust ning anda sõidukijuhile selge sõnum, et reguleerimata ülekäigurajal on jalakäijal eesõigus. See, et jalakäija alustas tee ületamist kiirel sammul, ei anna sõidukijuhile õigust tee andmise kohustust eirata. Ka ei leia kohtuväline menetleja, et jalakäijat ei oleks olnud võimalik märgata – jalakäija asus ülekäiguraja vahetus läheduses ning oli hästi nähtav, kuna ülekäigurajale lähenemisel puudusid nähtavust piiravad objektid ning jalakäija kandis eredat ja hästi märgatavat riietust, lisaks leidis kokkupõrge aset sõidukijuhi pärisuunavööndi sõidurajal, st siis, kui jalakäija oli jõudnud juba üle poole teelaiusest ületada. Seetõttu leiab kohtuväline menetleja, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 20.11.
12. a otsus väärteoasjas nr 2780,15,001038 tuleb jätta muutmata. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht väärteo tõendatuse ja kvalifikatsiooni osas LS § 223 lg 1 näeb ette väärteokaristuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule ettevaatamatusest tervisekahjustus. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et 11.02.
13. a kella 16.53 ajal Tartus Roopa tänaval sõitis I.A mootorsõidukiga Ford Transit registreerimismärgiga XXX otsa 2 reguleerimata ülekäigurada ületavale jalakäijale G.R.. Nimetatud asjaolud nähtuvad nii G.R. ütlustest (tl-d 17-18) kui ka menetlusaluse isiku ütlustest (tl-d 19-20). Vaidlust ei ole ka selle üle, et nimetatud otsasõidu tagajärjel sai G.R.tervisekahjustuse – vasaku põlve ja varvaste põrutuse ning marrastuse. See asjaolu on üheselt tõendatud G.R. ja menetlusaluse isiku ütlustega ning teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest (tl 24). Menetlusalune isik ei ole nõus sellega, et otsasõidu jalakäijale põhjustas temapoolne liiklusnõuete eiramine. Tema vähendas ülekäigurajale lähenedes kiirust, samal ajal kui G.R.mitte ei astunud ülekäigurajale, vaid jooksis sinna. Menetlusaluse isiku hinnangul viitab nimetatud asjaolu sellele, et jalakäija ei veendunud ülekäiguraja ületamise ohutuses, mida näeb ette LS § 25 lg
14. Lisaks on selline jooksmine vastuolus LS-ga, kuna seadus kohustab sõiduteed ületama jalakäija kiirusel. Kohus nõustub menetlusaluse isikuga osaliselt. LS 35 lg 4 sätestab juhi kohustused reguleerimata ülekäigurajale lähenedes. Selle kohaselt peab juht reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Jalakäija kohustused reguleerimata ülekäigurajaga seoses tulenevad LS § 25 lg-st 7, mis ütleb, et reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Seejuures LS § 2 p 100 kohaselt on ülekäigurada jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgisega tähistatud sõidutee, jalgrattatee või trammitee osa, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teed. G.R. ütlustest nähtub, et tema tegi mööda Roopa tänavat suunaga Võru poole tervisejooksu. Kuna umbes poolel Roopa tänaval lõppes vasakpoolne jalakäijate tee ära, tuli tal mööda ülekäigurada ületada sõidutee, et liikuda teisele poole teed (paremale poole), kus jätkus kergliiklustee. Enne sõidutee ületamist jäi ta seisma ja vaatas paremale. Ta nägi, et kaugelt tuleb auto, kuid leidis, et jõuab kiire sammuga ilusti üle tee – vahemaa tema ja auto vahel oli päris pikk. Olles ülekäigurajal poole peale jõudnud, nägi ta, et auto on täpselt nina ees ning et kokkupõrge on vältimatu. Kohtul pole põhjust kahelda G.R. nendes ütlustes, kus ta kirjeldab seda, kuidas ta ülekäigurajale lähenenult jäi seisma ning vaatas paremale, kas sealt tuleb auto. Teda on hoiatatud, et teadvalt vale ütluse andmise eest järgneb kriminaalvastutus. Lisaks on tema ütlused eluliselt usutavad, kuna jalakäija, olles liikluses ohustatum pool, reeglina siiski kontrollib, kas sõidutee ületamine, seda isegi ülekäigurada pidi, on talle piisavalt ohutu. Seega loeb kohus vastupidiselt menetlusaluse isiku poolt kaebuses väidetule tõendatuks selle, et enne ülekäigurajale astumist jäi G.R.seisma ning hindas, kas tal on võimalik ohutult tänavat ületada. Küll aga leiab kohus seda, et G.R. hinnang sõidutee ületamise ohutusele ei olnud adekvaatne ega vastanud tegelikele oludele. Nimelt tuleneb G.R. eelviidatud ütlustest, et ta hindas vahemaa enda ja läheneva auto vahel pikaks. Samas tuleneb nii G.R. kui ka menetlusaluse isiku I.A ütlustest, et G.R.jõudis tee ületamisel üksnes sõidutee keskele, pärast mida toimus 3 kokkupõrge autoga. Seejuures on sündmuskoha vaatlusprotokolliga (tl-d 13-14) tõendatud, et sõidutee vasaku sõidusuuna (vastassuunavööndi) laius oli 3,85 m ning parema sõidusuuna (pärisuunavööndi) laius 3,8 m, tee laius seega kokku üksnes 7,65 m. Arvestades lisaks asjaolu, et G.R.ületas sõiduteed kiirel sammul – seda asjaolu on kinnitanud nii G.R.ise kui ka menetlusalune isik I.A – siis ei oleks adekvaatse ohuhinnangu korral saanud juba tee keskel toimuda kokkupõrget. See oleks võimalik olnud üksnes juhul, kui liiklustingimused oleks vahepealse lühikese aja jooksul oluliselt muutunud, nt sõidukijuht oleks enne ülekäigurada olulisel määral kiirust tõstnud. Selliseid asjaolusid aga väärteomaterjalidest ei nähtu ning juhi selline käitumine ei oleks ka eluliselt usutav. Lisaks tuleneb LS § § 25 lg-st 7 jalakäija kohustus anda juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduda, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Kohus möönab seda, et paratamatult käitub iga liikleja liikluses selliselt, et arvestab ka seda, et teised liikluses osalejad täidavad LS-st tulenevaid nõudeid. Seega ka G.R. hakates sõiduteed ületama, ilmselgelt eeldas, et sõidukijuht, kes on kohustatud ülekäigurajal jalakäijale teed andma, seda ka teeb. Samas toimus käsitletav kokkupõrge 11.02.
15. a kella 16.53 ajal, mis üldteadaolevalt on kui mitte pime, siis vähemalt hämar aeg. See tõsiasi nähtub ka kõigest kümmekond minutit hiljem toimetatud sündmuskoha vaatluse protokollist ning selle juurde kuuluvatest fototabelitest (tl-d 13-16). Järelikult olid ka tajumistingimused halvemad kui valgel ajal. Seetõttu pidi G.R.jalakäijana olema eriti ettevaatlik ega oleks tohtinud asuda sõiduteed ületama enne, kui oli näinud, et sõidukijuht on peatunud või vähemalt hoo maha võtnud tasemeni, kus tee ületamine on ohutu. Kuna G.R.seda ei teinud, siis järelikult ei käitunud ta LS § 25 lg-s 7 sätestatud hoolsuskohustust järgides ja seega oli tema käitumine põhjuslikus seoses talle tekkinud tervisekahjustusega. Samas leiab kohus, et ka menetlusaluse isiku käitumises oli olemas LS 35 lg-s 4 sätestatud nõuete eiramine. Nimetatud säte sisaldab lisaks juhi kohustusele valida reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sobiv sõidukiirus ka kohustust olla tähelepanelik, et märgata ülekäigurajale astunud või astuvat jalakäijat. Viimane kohustus tuleneb ka LS § 33 lg-st 1, mis juhi üldise kohustusena sätestab kohustuse olla tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist. Sündmuskoha vaatlusprotokoll koos seda illustreerivate fototabelitega tõendab, et Roopa tänaval, kus kokkupõrge aset leidis, ei olnud tee kõrval nähtavust segavat haljastust ega hoonestust. Samuti nähtub G.R. ütlustest, et ta siiski seisatas enne ülekäigurajale astumist tee ääres ning hindas auto kaugust endast. Järelikult ei olnud tegu vaatevälja piirava objekti tagant teele tormava jalakäijaga, keda autojuht eelnevalt ei saanud näha ega kellega arvestada. Lisaks tõendavad menetlusaluse isiku enda ütlused, et G.R.l oli seljas eredat värvi tuulepluus, mis tähendab, et G.R.pidi menetlusalusele isikule hämarale ajale vaatamata objektiivselt nähtav olema. Ometi tuleneb menetlusaluse isiku ütlustest seegi, et tema nägi G.R. alles 30 m enne ülekäigurada ajal, kui too oli juba astunud ülekäigurajale. Eelnevast saab järeldada, et menetlusalune isik ise ei olnud ülekäigurajale lähenedes piisavalt tähelepanelik, et näha jalakäijat, kes seisis tee ääres ning oli ülekäigurajale astumas, ning seetõttu ei saanud ta ka oma kiirust kohandada piisavalt väikseks, et jalakäijat mitte ohustada. Kohtu hinnangul ei oma käesolevalt tähtsust see, et G.R.ületas sõiduteed kiirel sammul. Esiteks ei ole see võrreldav rula, rulluiske või -suuski, tõukeratast või -kelku või muid sellesarnaseid vahendeid kasutava jalakäija kiirusega, keda LS § 25 lg 1 kohustab sõiduteed ületama jalakäija tavakiirusega. Teiseks, olulisem on siiski see, et G.R.peatus kõnnitee servas näoga tee suunas, mis oli ilmselge viide sellele, et ta oli ülekäigurajale astumas. 4 Kohus on seisukohal, et ka I.A tegevus oli põhjuslikus seoses G.R. tekitatud tervisekahjustusega ning et ta tekitas G.R. tervisekahjustuse hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes. Järelikult pani I.A toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on teisele isikule ettevaatamatusest tekitatud tervisekahjustus. Ainetu on I.A väide, nagu oleks kohtuväline menetleja oma otsuses käsitlenud tema poolt juhitud kaubikut teistest sama kategooria sõidukitest erinevalt, nimetades seda suurema ohu allikaks. Nimelt ei ole kohtuväline menetleja eristanud I.A poolt juhitud sõidukit teistest sama kategooria mootorsõidukitest, vaid on üldiselt viidanud mootorsõidukile kui liikumisvahendile, mis oma olemuselt on liikluses suurema ohu allikas. Kohtu seisukoht teo õigusvastasuse ning isiku süü osas Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut I.A tuleb karistada. Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 223 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kohtuväline menetleja karistas I.A rahatrahviga 75 trahviühikut, s.o 300 eurot, seega oluliselt alla LS § 223 lg-s 1 sätestatud rahatrahvi keskmist trahvimäära, mis on 151,5 trahviühikut. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku I.A tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. I.A süü suurust mõjutab lisaks asjaolu, et G.R. tervisekahjustus ei olnud suur, piirdudes vaid põrutuste ning marrastustega, samuti see, et tagajärje tekke osas oli süü ka G.R.l, kes ei täitnud LS § 25 lg-s 7 sätestatud hoolsuskohustust. Lisaks mõjutab menetlusaluse isiku süüd tema pärastine käitumine, kus ta pakkus G.R. abi, aidates teda oma sõidukisse sooja ning lubades teda koju viia – see on tõendatud G.R. ütlustega ning menetlusaluse isiku ütlustega kogumis. Eelnevaid asjaolusid nende koostoimes hinnates võib väita, et I.A süü oli oluliselt alla keskmise. Karistusregistri teatise (tl 25) kohaselt ei ole I.A varem süütegude eest karistatud. Ka ei ole ta pärast käsitletavat väärtegu süütegusid toime pannud. Sellest teeb kohus järelduse, et I.A käitub valdavalt õiguskuulekalt, ega pane suure tõenäosusega ka tulevikus analoogseid rikkumisi enam toime. Samas on kohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb I.A poolt toime pandud rikkumisse suhtuda ülima rangusega. Tema rikkumine on väga tõsine, kuna tema käitumisega oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. Tema tegu kujutas endast suurt ohtu 5 kaasliiklejate elule ja tervisele. Seega on ka õiguskorra kaitsmise huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kohtuväline menetleja kohaldatud karistus ei ole ülemäärane ja järelikult tuleb Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 20.11.
16. a otsus väärteoasjas nr 2780,15,001038 jätta muutmata. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6