1-14-1845/33

(5)tegi vabatahtlikku tööd kirikus, kus küttis ahju, koristas ja abistas majapidamistöödes. Ametliku töötamise kogemus puudub. Majanduslik toimetulek puudulik, sissetulekuks oli kriminaaltulu. Juhutööde tegemisest omab lukksepa töökogemust. Eelmise vangistuse perioodil ja ka käesoleval ajal töötab koristajana. Kinnipeetaval on 11.12.2015 seisuga tasumata nõudeid summas 3575,53 eurot. Vabanemisfondis on xxx eurot. Lähedastest on isikul tädi ja täditütar, kes elavad xxx ja õde, kellega ta ei suhtle. Ema ja isa on surnud. Süüdimõistetu ühtluste kohaselt sündis tal xxx. a. püsisuhtest laps, kellega ta ka käesoleval ajal suhtleb. Rahvastikuregistri kohaselt andmed lapse kohta puuduvad. Üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul on 58%, vägivaldse kuriteo toimepanmise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul on 42%. Viru Vangla toetab F.N-i tingimisi ennetähtaegset vabanemist. Kriminaalhooldaja Lähedastest on F.N tädi ja täditütar, kes elavad põhiliselt xxx. Rahvastikuregistri andmetel on F.N-i määratlemata kodakondsus. Tema elamisloakaart kehtib kuni 11.06.2016. Kinnipeetava elukoht on määratletud kohaliku omavalitsuse täpsusega (xxx linn). F.N on taotlenud vabastamist elukohta aadressil xxx, oma tädi juurde. Tädi selgitas, et kinnipeetavale võimaldatakse elamine antud aadressil asuvas korteris senikaua, kuni tädi ise viibib Eestis ning elab nimetatud korteris. Vabanemisel puudub süüdimõistetul garanteeritud töökoht. F.N on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Käesolevat karistust kannab varguse eest. Kinnipeetav on korduvalt sooritanud kuritegusid materiaalse kasu saamise eemärgil. Varasemalt on teda karistatud röövimise, huligaansuse, varguse, valeütluste andmise, tapmise, asja rikkumise ja arvutikelmuse eest. Kriminaalhoolduse järelevalve alla F.N määratud ei ole. Prokurör, kirjalikus arvamuses leiab, et F.N-i vangistusest vabastamine ei ole õigustatud ega oleks kooskõlas üldise arusaamaga õiglasest karistusest. Seda alljärgnevatel põhjustel. KarS § 76 lg 4 kohaselt arvestab kohus isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Eeltoodud põhimõtted ei ole kõik ühe kaaluga ning juhul, kui positiivseid asjaolusid esineb arvuliselt isegi rohkem, ei ole automaatselt tagatud kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabanemine. Tegemist on kohtu kaalutlusotsusega ning iga tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel tuleb lähtuda konkreetset juhtumit iseloomustavatest positiivsetest ja negatiivsetest argumentidest, mis omavad erinevat kaalu. Seega on kohtutel õigus jätta süüdlane vabastamata ka vaid kuriteo raskuse motiivil. Kinnipeetavat on reaalse vangistusega karistatud kuuendat korda. Teda on kriminaalkorras karistatud (karistusregistri andmetel seisuga 21.01.2016) kokku 14-l korral. Ta kannab KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust mh I astme vägivaldse varavastase kuriteo toimepanemise eest. Täpsemalt tulenevalt Viru Maakohtu 26.11.2013 kohtuotsusest: 26.01.2013 kella 00.30 paiku võõra vallasasja omastamise eesmärgil lähenes F.N kannatanule ning noaga ähvardades, nõudis raha ja kotti. Kannatanu avaldas vastupanu, hoidis käekotist kinni ning F.N lõikas kannatanu jope, maksumusega 100 eurot katki. Kannatanu sai noahaavad vasakule küünarvarrele ja parema käe pöidlale. F.N lõikas läbi kannatanu koti sangad ning jooksis kotiga ära. Tulenevalt toimepandud kuritegude raskusest ei saa aktsepteerida karistuspoliitiliselt sellise isiku kergekäelist ennetähtaegset vabastamist. Kuna F.N kannab karistust mh raskendavatel asjaoludel toimepandud röövimise eest, tema ennetähtaegse vabastamise korral saaks ühiskonna ja kannatanu õiglustunne tugevalt riivata, kuna karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on näidata ühiskonnale, et võõra vara vägivaldse äravõtmise toimepanemine ei ole tolereeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis võib väljenduda eelduslikult vangistuse täiel määral ära kandmises. Prokuröri hinnangul taoline karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatuse tunde, kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest loobuda. Ei saa jätta tähelepanuta vangla materjalides märgitut, mille kohaselt on F.N ohtlik avalikkusele (risk ühiskonnas). 2

(5)F.N-i varasem elukäik ning toimepandud kuritegude arvukus (kokku 14 kuriteo episoodi ajavahemikus 13.09.2012 kuni 19.09.2013, st vahetult pärast Viru Maakohtu 25.05.2006 kohtuotsusega I raskusastme isikuvastase kuriteo eest KarS § 113 järgi mõistetud vangistuse ärakandmist) ja iseloom viitavad tema ohtlikkusele. Viru Maakohtu 26.11.2013 ja 05.03.2014 kohtuotsustega mõisteti F.N-ile KarS § 64 lg 1 ja § 64 alusel miinimumilähedase karistuse – 3 aastat 1 kuu ja 28 päeva vangistust. Seega karistuse lühendamine ennetähtaegse vabanemisega ei oleks ilmselgelt põhjendatud ja õiglane. Käesolevaks ajaks kinnipeetava poolt ärakantud karistus ei ole proportsionaalne tema poolt toimepandud kuritegude raskusega ning ei täidaks karistamise üldisi eesmärke (hoiduda uute kuritegude toimepanemisest). Eelnimetatud iseloomustuse kohaselt on kinnipeetaval kolm kehtivat distsiplinaarkaristust. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2006 määrusele kohtuasjas nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Käesoleval juhul ei ole see tingimus täidetud. Isik, kes on paigutatud kinnisesse asutusse, peab käituma vastavalt seal kehtivatele reeglitele ning vältima lisaks distsiplinaarrikkumiste toimepanemisele ka uute kuritegude toimepanemist. Kui süüdimõistetu ei suuda alluda vanglas kehtestatud korrale, siis on väheusutav, et ta suudaks vabaduses alluda kõigile kontrollnõuetele ja täita temale pandud kohustusi. Olukorras, kus kinnipeetav ei ole aru saanud oma kuritegude tõsidusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest ning ei ole ka vangistuses üles näidanud tõsist tahet seaduskuulekaks eluks, tema ennetähtaegse vabastamise korral oleks ühiskonna heaolu ohustatud. Kriminaalhoolduslike vahenditega, ei ole võimalik korrigeerida F.N-i käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Teiste inimeste turvalisuse tagamiseks – nende isikupuutumatuse ja vara kaitseks - on põhjendatud jätta käesoleval juhul kinnipeetav vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Väärib märkimist, et eelmainitud iseloomustuse kohaselt on eelnimetatud süüdimõistetu poolt üldise korduva kuriteo ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul vastavalt 65% ja 42%, mis ei ole madal risk. Seega on eelnimetatud süüdimõistetu puhul olemas arvestatav uue kuriteo toimepanemise tõenäosus. Eriala ja töökogemuste puudumise tõttu ei ole F.N võimeline konkureerima tööjõuturul. Temal garanteeritud töökoht puudub, seega säilib oht uutevaravastaste kuritegude toimepanemiseks. Varasemad reaalsed karistused ega ka käitumiskontrollile allutamine ei ole olnud mõjuv vahend isiku seaduskuulekale käitumisele suunamiseks. Karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. Mida raskema kuriteo eest on vangistus mõistetud, seda erandlikumad peavad olema asjaolud, et õigustada kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist. Nimetatud vangistatu puhul selliseid veenvaid erandlikke asjaolusid ei esine. Eeltoodud asjaolusid arvestades prokuratuur ei toeta F.N-i vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. F.N selgitas, et ta palub anda talle võimaluse vabaneda enne tähtaeda, ta tuleks kontrollnõuetega toime, varem ei olnud ta kordagi enne tähtaega vabastatud. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud esitatud materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu ja arvestades prokuröri kirjalikku arvamust, leiab, et F.N tuleb jätta tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohtu hinnangul ei ole kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine põhjendatud. KarS § 76 lg 4 alusel, katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus võtab taotluse läbivaatamisel arvesse kõik süüdimõistetu isikut iseloomustavad andmed – tema käitumist nii kuriteole eelnenud ajal, kuriteo toimepanemisele ajal ning sellele järgnenud perioodil. 3

(5)Süüdimõistetu on lõpetanud 8 klassi xxx ning seejärel asunud õppima ametit Kohtla-Järve ametikooli, mida ei lõpetanud vanglasse sattumise tõttu. Juhutööde tegemisest omab lukksepa töökogemust ning on teinud vabatahtlikku tööd kirikus, kus küttis ahju, koristas ja abistas majapidamistöödes. Ametliku töö tegemise kogemus puudub. Karistusregistri andmetel on süüdimõistetut karistatud neljateistkümnel korral, käesoleval hetkel on viis kehtivat kriminaalkaristust. Vangistuses viibib kuuendat korda. Varasemalt on süüdimõistetut karistatud varguse eest, mis on toime pandud korduvalt, salaja, avalikult, grupi poolt, sisstungimisega ja süstemaatiliselt; asja rikkumise ja hävitamise eest; tapmise eest; arvutikelmuse eest; valeütluste andmise eest; huligaansuse eest, mis jämedalt rikub avalikku korda; võõra vara röövimise eest elule või tervisele ohtliku vägivallaga isiku kallal või ähvardusega kasutada vahetult sellist vägivalda. Käesoleval hetkel kannab süüdimõistetu karistust võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud sissetungimisega ja süstemaatiliselt. Kohtuotsusest (t.l 15-18) nähtub, et süüdimõistetu varastas korduvalt erinevaid vallasasju. Kohtuotsusega mõisteti liitkaristus eelmise kohtuotsuse alusel mõistetud karistusega. Eelmise kohtuotsusega oli ta süüdi tunnistatud varguse, röövimise, asja rikkumise ja hävitamise ning arvutikelmuse eest. Karist usregistri väljavõttest nähtub, et süüdimõistetul on 2 kehtivat väärteokaristust väheväärtusliku asja varguse eest KarS § 218 lg 1 järgi. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on kuriteod toime pandud materiaalse kasu saamise eesmärgil. Kohus leiab, et isiku varasemad karistused ei ole süüdimõistetu puhul täitnud eesmärki kuna ta pole neist järeldusi teinud ega hoidunud uute süütegude toimepanemisest. Teda on korduvalt karistatud vara- ja isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest vangistusega. Süüdimõistetu on jätkanud süütegude toimepanemist. Kohus on veendumusel, et varasemad karistused ei ole isiku puhul täitnud piisavalt eesmärki. Kõik see ilmestab kogumis kohtu hinnangul süüdimõistetu käitumismaneeri, mis ei ole varasemaga võrreldes muutunud ja iseloomustab, et süüdimõistetu ei hooli ühiskonnas kehtivatest käitumisreeglitest. Seega ei ole kohtu jaoks usutav, et isik hakkaks vabaduses õiguskuulekalt elama. Samas tuleb positiivseks lugeda, et süüdimõistetu on läbinud 10.12.2014-10.03.2015 programmi Vihajuhtimine. Vabanemisel on eesmärgiks asuda tööle ja elada edasi seadusekuulekalt. Kohus hindab seda kui asjaolu, et vangistus mõjub talle mingil määral distsiplineerivalt ja avaldab paremat mõju kui vabaduses viibimine. Kinnipeetaval on kehtiv elamisloakaart, kehtivusega kuni 11.06.2016. Ennetähtaegse vabanemise korral soovib isik elama asuda korterisse aadressil xxx. Nimetatud korter kuulub kinnipeetava täditütrele, kes ise elab xxx. Korteris elab aeg-ajalt elab F.N-i tädi. Lähedastest on isikul tädi, kes viibib harva Eestis ja elab põhiliselt xxx tütre juures. Ema ja isa on surnud, õega ei suhtle. Süüdimõistetu enda sõnade kohaselt on tal laps, kellega ta käesoleval ajal ka suhtleb, kuid rahvastikuregistris andmed lapse kohta puuduvad. Kinnipeetaval puudub toetav lähevõrgustik ning kindel vabanemisjärgne elukoht, kuna tädi on lubanud kinnipeetavat vabanemisel elada aadressil xxx kuni tema Eestis viibib. xxx naastes ta F.N oma tütre korterisse elama ei jäta. Samuti puudub kinnipeetaval kindlustatud töökoht ja tema poolt on tasumata võlanõudeid, mida tuleb arvestada mingil määral kui uue kuriteo toimepanemise riske, kuna toimepandud kuritegude soodusteguriks on olnud valdavalt sissetuleku puudumine. Arvestades süüdimõistetu poolt toimepandud kuriteo asjaolusid, korduvaid karistusi (isikul on viis kehtivat kriminaalkaristust, 2 kehtivat väärteokaristust) ja tema käitumist vabaduses viibides (korduvad kuriteod), ei ole kohtu hinnangul kinnipeetava enne tähtaega vangistusest vabastamine õigustatud. Kohus on seisukohal, et kolmeteistkümnel korral karistatud isiku puhul, kes on jätkanud vara- ja isikuvastaste kuritegude toimepanemist, ei ole kohtul alust arvata, et uue kuriteo 4

(5)toimepanemise risk oleks madal või väheoluline. Isegi vangistuses viibides ei ole isik suutnud käituda õiguskuulekalt ja on rikkunud korduvalt vangla sise-eeskirju, omades keelatud esemeid. Seega oleks kergemeelne arvata, et varasemalt nii mitmel korral karistatud isik alustaks nüüd uut ja seadusekuulekat elu. Eksisteerib suur tõenäosus, et kinnipeetav paneb vabaduses toime uue kuriteo. Tema ennetähtaegsel vabanemisel saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud, samuti ei oleks tema vabastamine kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Isik on järjepidevalt toime pannud varavastaseid kuritegusid. Kohus on seisukohal, et karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on muuhulgas näidata ühiskonnale, et kuritegude vältav toimepanemine ei ole aktsepteeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub reaalses vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ära kandmises. Kinnipeetava karistusaeg lõpeb 23.01.2017, ärakandmiseni on veel peaaegu aasta, mis on piisavalt pikk aeg. Kohus leiab, et isiku vabastamisel ei oleks kohtul veendumust, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et isik ei pane enam uusi kuritegusid toime, mistõttu tuleb tal jätkata karistuse kandmist vangistuses. Kohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist. (RKKKo 3-1-1-18-11 p 9.1) See aga ei tähenda, et isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine oleks reegliks. Pigem on isiku ennetähtaegne vangistusest vabastamine erand, mille puhul tuleb arvestada kõiki elulisi asjaolusid. Isik, kes pani toime kuriteo, peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaegne vabastamine isikule garanteeritud. Kohus peab vajalikuks viidata kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt on isiku hea käitumine vanglas üheks oluliseks asjaoluks ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel (RKKKm 31-1-91-06 p 8.1). Kuna aga see tingimus ei ole täidetud (isikul on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust), näitab see, et isik ei ole ka kinnipidamisasutuses suutnud järgida üldkehtivaid reegleid. Kõik see iseloomustab kohtu hinnangul asjaolu, et süüdimõistetu ei olegi motiveeritud oma käitumist muutma õiguskuulekamaks. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaegne vabastamine isikule garanteeritud. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt osutab vangistus süüdimõistetule paremat mõju kui vabaduses viibimine. Seega on kohus veendumusel, et süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarS § 76, KrMS § 426, 432, jätab kohus süüdimõistetu F.N-i temale Viru Maakohtu 05.03.2014 kohtuotsustega mõistetud vangistuse kandmisest enne tähtaega vabastamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 5