Obsah (6)

§ 390§ 175§ 384§ 245§ 130§ 131

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 7. märts 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-12-939 (12760000010) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Paavo Randma Kohtuistungi

§ 390jätta Tartu Maakohtu 13.

veebruari 2012 määrus muutmata ning süüdistatav K.U ja tema kaitsja advokaat Ahto Sirendi määruskaebused rahuldamata. 2.

§ 175

lg 1 p 4 alusel lugeda advokaat Ahto Sirendile kaitsjatasuna arvestatud summa 115,20 eurot menetluskulude hulka.

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Esimese astme kohtu määruse sisu Maakohtu määrusega anti kohtu alla K.U süüdistuses KarS § 263 p 1,4 järgi üldmenetluses ning kohaldati K.U suhtes tõkendina vahistamist alates 18.02.2012 tema Viru Vanglast karistuse kandmiselt vabanemisest. K.U süüdistatakse KarS § 263 p 1,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema grupis koos Rain Laja, Reido Malleuse ja Raimond Lättiga (kes on süüdi mõistetud Tartu Maakohtu 24.01.2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-11-14215) tungisid 29.03.2011 kella 00.05 paiku Tartus Rüütli 18 pubi „Möku“ juures kallale K.K., K.A., M.V. ning K.V. ning kasutasid nende suhtes füüsilist vägivalda. R. Laja, R. Lätt, K.U ning R. Malleusi poolt toime pandud füüsiline vägivald seisnes kannatanute M. V, K. A, K. K ja K. V peksmises rusikate ja jalgadega keha- ja peapiirkonda. Oma tegevusega tekitasid R. Lätt, R. Laja, R. Malleus ja K.U kannatanutele M. V, K. A, K. K ja K. V füüsilist valu ja tervisekahjustused (M. V. – ninaluude murd, K. A – otsmikupiirkonna marrastused, K. K – pea põrutus, parema põlvepiirkonna marrastus, K. A – füüsiline valu). Oma tegevusega pani K.U toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga, kuna temapoolse rünnaku tagajärjel kannatanute kehalisele ja vaimsele heaolule kaasati konflikti lahendamisse enda tahte vastaselt asjasse mittepuutuvate isikutena T.O. ja A.O., kelle õigusrahu ning avalikku kindlustunnet õigusvastase käitumisega rikuti ning samuti mille toimepanemise käigus lõhuti pubi „Möku“ aken, millega oli häiritud pubi normaalne töö. Kohus tuvastas esitatud materjalidest lähtuvalt, et K.U on varasemalt nii kriminaal- kui ka väärteokorras karistatud. K.U kannab 7 kuu 27 päeva pikkust vangistust, mille kandmiselt vabaneb ta 18.02.

1. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse K.U avaliku korra raskes rikkumises vägivallaga ja grupis ning on toime pandud katseajal. Süüdistatav tunnistab oma väärkäitumist, põhjendades seda alkoholiprobleemidega. Kohus leidis, et on alust arvata, et K.U võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist. Selliseks arvamuseks annab alust temale käesolevalt esitatud süüdistus teos, mis on toime pandud katseajal ning asjaolu, et teda on ka varasemalt korduvalt erinevate õigusrikkumiste toimepanemise eest karistatud. Süüdistatava enda selgituste ja kuriteoasjaolude põhjal järeldub, et oluliseks uute kuritegude riskiteguriks on tema puhul alkoholi tarvitamine ja sellest tulenev enesekontrolli langus. On põhjendatud väita, et selline isik võib vabaduses olles olla jätkuvalt ohtlik kogu ühiskonnale, pannes toime uusi kuritegusid, eriti siis, kui ta jätkab alkoholi tarvitamist. Ainuüksi see, et käesolevaks ajaks on süüdistatav viibinud mõnda aega vangistuses ja enda sõnul sellest vajalikud järeldused teinud ning lubab edaspidi oma varasemast käitumisest ja alkoholi tarvitamisest hoiduda, ei ole piisav, et välistada tema poolt kuritegudega jätkamise ohtu, eriti arvestades seda, et vastavaid lubadusi on süüdistatav andnud juba ka varasemalt. Asjaolu, et isikut on ka varem karistatud, näitab, et tegemist ei ole seaduskuuleka kodanikuga. Vaatamata varasematele karistustele ja antud võimalusele ennast katseajaga vabaduses seadusekuulekana tõestada süüdistatakse K.U käesolevalt katseajal uue kuriteo toimepanemises. Süüdistatava senine käitumine ei näita tema usaldusväärusust ja õiguskuulekust, vaid näitab pigem tema väära suhtumist nii varasematesse karistustesse kui ka tema seaduskuulekusse üldse. Tema suhtes kergema tõkendiliigi - elukohast lahkumise keelu kohaldamine on eeltoodud asjaoludel põhjendamatu. Määruskaebustes esitatud taotluste sisu K.U kaitsja määruskaebus K.U kaitsja taotleb maakohtu määruse osalist tühistamist osas, millega kohaldati K.U suhtes tõkendina vahistamist ning uue määruse tegemist, millega kohaldada K.U suhtes kergemaliigilisemat tõkendit. Kaitsja nõustub maakohtu põhjendustega osaliselt. Kaitsja leiab, et K.U puhul ei ole põhjendatud kõige raskemaliigilise tõkendi kohaldamine ning see on kõiki asjaolusid arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaitsja leiab, et kohus on eranditult arvestanud ainult K.U negatiivselt iseloomustavaid andmeid, mis on prokuröri poolt kohtule esitatud poolikult ja tendentslikult. Sisuliselt ei ole kohus isegi kaalunud muu tõkendi kohaldamise võimalust ja tähelepanu pööranud kaitsja põhilistele argumentidele. Kaitsja rõhutab esmalt, et K.U on tegelikult kriminaalkorras karistatud ühe liikluskuriteo ja ühe varavastase kuriteo eest, milliste kuritegude eest sai K.U järjestikune 7 kuu 27 päeva pikkune vangistus kantud 18.02.
2. Prokurör on märkimata jätnud asjaolu, et 20.12.2011 sõlmiti käesolevas kriminaalasjas prokuröri, kaitsja ja K.U vahel

§ 245juhinduv kokkulepe, mille kohaselt oli K.U karistuseks 6 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 1 alusel moodustati liitkaristus Tartu Maakohtu 02.12.2011 otsusega ja seisuga 21.12.2011 jäi kokkuleppe kohaselt ärakantavaks karistuseks 5 kuud 11 päeva vangistust. Vangistuse lõpp oleks eelduslikult olnud 01.06.

1. Tartu Maakohtu 2 23.01.2012 kohtuistungil kasutas K.U oma õigust ja loobus kokkuleppest. 13.02.2012 eelistungil määrati kohtuistungi toimumise ajaks 23.-24.10.
2. Seega pikenes eelnimetatud menetlusõigusliku otsustusega automaatselt K.U-le karistusõiguslikult mõistetav võimalik vangistus ligi 5 kuu võrra. Sellisele vangistuse pikenemisele puudub rahvusvaheliselt aktsepteeritav loogiline põhjendus. K.U kasutas oma õigust kokkuleppest loobuda lootuses õiglasele kohtumõistmisele, kuid sellega pikenes tema vangistus ligi 5 kuu võrra. Seda asjaolu ei ole kohus K.U vahistamisel üldse arvestanud. Kaitsja ei pea asjakohaseks hakata üldmenetluse võimalikku kulgu prognoosima, kuid märgib siiski, et neljast süüdistatavast kaks olid aktiivsed vägivalla tarvitajad ja nende karistuseks selle kuriteoepisoodi eest oli tingimuslik vangistus. Kolmanda süüdistatava, kelle osalus oli sarnane K.U osalusele, karistuseks oli rahaline karistus 85 päevamäära summas 272 eurot. Kaitsja on seisukohal, et enne kohtuistungit ligi 9-kuulise vahistuse puhul ei ole tegemist võrdse kohtlemise algetestki. Ka ei saa konkreetseid asjaolusid arvestades pidada K.U-le kohaldatud ligi 9-kuulist eelvangistust mõistlikuks ajaks. Kohus ei ole arvestanud võimaliku karistuse raskusega. Kaitsja hinnangul on vahistamise alus – uute kuritegude toimepanemise risk – oletuslik. K.U on 20-aastaseks saav nooruk, kes viibib esimest korda vangistuses. Kohus on uute kuritegude toimepanemise riski põhjendanud katseajal kuritegude toimepanemisega, mis on vaieldamatu tõsiasi, kuid seda on juba ühe korra arvestatud, kui vangistus täitmisele pöörati. Igal inimesel on õigustatud ootus vangistuse ärakandmisel vangistusest vabanemisele. K.U puhul on riik seda ootust juba kaks korda järjest tähtsusetuks pidanud. K.U määruskaebus K.U taotleb maakohtu määruse osalist tühistamist osas, millega kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist ning uue määruse tegemist, millega kohaldada tema suhtes kergemaliigilisemat tõkendit. K.U märgib, et katseaja jooksul sooritas ta uue kuriteo, kuna tal olid siis probleemid alkoholiga ja ta ei andnud endale siis aru, mida ta teeb. K.U märgib, et karistust tuli ta vanglasse kandma ise ja ei hoidnud sellest kõrvale, nagu ka mitte ühestki uurimisest. K.U selgitab, et kokkuleppest ütles ta lahti karmi karistuse (arvestades teiste osaliste osalust ja karistusi) tõttu. K.U märgib, et tema osalus kuriteos on väike, kuna tema ei ole kedagi löönud ja ta on seda algusest peale kinnitanud. Nüüd peaks ta vahi all olema kuni 8 kuud, mis on väga pikk aeg. K.U leiab, et ta on oma aja ära istunud. Ta on vanglas esimest korda ja teab, mis koht see on ning ei satu enam sinna tagasi. Vanglas on ta muutunud seaduskuulekaks inimeseks ning on oma elu ja tegude üle järele mõelnud ning kahetseb oma käitumist ja soovib seda heastada. Veel ühe põhjusena vabanemiseks toob K.U välja oma vanemad, kes ootavad teda koju ja muretsevad tema pärast. K.U on vanemate juures kindel elukoht ja nende toetus. Peres on raske olukord, kuna tema isal oli hiljuti terviserike (insult), mistõttu ei käi ta enam tööl ja saab töövõimetuspensioni. K.U tahab hakata teda toetama, sest ta on vanematele põhjustanud palju peavalu ning soovib neile tõestada, et ta on muutunud. K.U ema töötab ja omab kindlat sissetulekut. Vanemaid toetavad ka 2 venda. Ka K.U oleks vabanedes olemas kindel töökoht ning sügisest soovib ta uuesti alustada pooleli jäänud õpingutega. Lisaks garanteerib K.U , et peale vahi alt vabastamist käib ta ära Tartus asuvas A-kliinikus, kus laseb endale alkoholist täielikuks loobumiseks teha alkoholivastase süsti. See tagab, et ta ei tarvita enam alkoholi ning tal ei teki enam sellega probleeme. K.U märgib, et tal ei olnud vangistuse ajal ühtegi rikkumist ning tänu heale käitumise, tegi vangla talle soodustuse – lühiajaline kokkusaamine. Samuti lisab K.U, et ta mõtleb vabaduses pereelu peale ning soovib tulevikus luua pere ja elada korralikku elu ning mitte sattuda kuritegelikule teele. 3 Vastuväited määruskaebustele Prokurör leiab, et maakohtu otsus on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ning on piisavalt motiveeritud. Prokurör viitab Riigikohtu määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06 esitatud seisukohtadele kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosuse kohta ning leiab, et K.U suhtes käsitletud kriteeriumid ka esinevad. Puutuvalt K.U kaitsja esitatud väitega K.U-ga kokkulepe sõlmimise kohta leiab prokurör, et isiku vahistamisel ei saa võtta arvesse asjaolud tema süü suuruse ja sellest tulenevalt võimaliku karistuse kohta. Siinkohal viitab prokurör Riigikohtu lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1108-09 selgitatule uute kuritegude toimepanemise kui vahistamisaluse olemasolu sedastamise kohta. Prokurör on seisukohal, et asjaolud, mille kohaselt soovib K.U kiiremas korras tegeleda oma alkoholiprobleemidega, leida tööd ja hoida lähedastega häid suhteid, on tervitatav, kuid ei seondu kuidagi kuriteokahtlusega hõlmatud minevikusündmustega. Võimalus asuda ravile seoses oma sõltuvusprobleemidega, asuda tööle ja hoolitseda enda vanemate eest, oli K.U olemas vabaduses, kuid ta ei võtnud midagi nende plaanide realiseerimiseks ette. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et K.U vahistamine on seaduslik ja põhjendatud ning maakohtu määruse tühistamiseks määruskaebustes toodud motiividel puudub alus.

§ 130

lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. 2. Kaitsja ja K.U on määruskaebustes vaidlustanud peamiselt maakohtu poolt tuvastatud vahistamisalust – kuritegude jätkuv toimepanemine. Sellest olenemata tutvus ringkonnakohus senises kriminaalmenetluses kogutud tõenditega ning leiab, et K.U suhtes esineb põhjendatud kuriteokahtlus ning seda kinnitavad peamiselt kriminaalasjas kogutud isikulised tõendid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ning leiab, et maakohus on põhjendatult ja motiveeritult pidanud K.U vahistamist vajalikuks uute kuritegude toimepanemise takistamiseks. Erinevalt kaitsja arvamusest, on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on arvestanud tõkendi kohaldamisel õigesti

§-s 127 sätestatud asjaolusid. Kuna määruskaebustes on vaidlustatud maakohtu poolt tuvastatud vahistamisaluse – kuritegude jätkuv toimepanemine – olemasolu, käsitleb ringkonnakohus järgnevalt K.U ja tema kaitsja esitatud väiteid.

1. Kaitsja on määruskaebuses asunud seisukohale, et maakohtu põhjendus raskeima tõkendiliigi kohaldamiseks oletuslikku laadi. Ringkonnakohus kaitsja sellesisuline arvamusega ei nõustu. K.U on tõepoolest varasemalt kahel korral kriminaalkorras karistatud (varavastane kuritegu ja joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine) ning mitmel korral väärteokorras (varavastased süüteod ja alkoholiseaduse rikkumised). K.U kandis kuni 18.02.2012 esimest korda karistusena vangistust. Siinkohal on oluline rõhutada, et kuigi K.U-le mõisteti joobes mootorsõiduki juhtimise eest tingimuslik vangistus, pöörati K.U-le mõistetud vangistus, millest ta tingimuslikult vabastati, kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel täitmisele, kuna K.U ei täitnud kohustust mitte tarvitada alkoholi ning läbida ravi. Samas on kriminaalasjas põhjendatud kuriteokahtlusega hõlmatud teo K.U toime pannud 29.03.2011, so ligikaudu 4 kuud pärast seda, kui K.U suhtes jõustus süüdimõistev kohtuotsus ning teda karistati tingimusliku vangistusega KarS § 424 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eelnevast selgelt, et vaatamata K.U suhteliselt noorele eale, on tema kuritegeliku käitumise aktiivsus olnud suur. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, 4 et kuriteo asjaoludest nähtuvalt on K.U puhul riskiteguriks alkoholi tarvitamine. Ringkonnakohus tunnustab K.U soovi alkoholitarvitamisest loobuda ning elada seaduskuulekat elu, kuid leiab, et nimetatud lubadused ei ole praegu tõsiseltvõetavad, kuna juba varasemalt ei ole K.U suutnud alkoholi tarvitamisest loobuda (Tartu Maakohtu 03.11.2010 otsus ja Tartu Maakohtu 09.06.2011 määrus), vaid on jätkanud kuritegude toimepanemist. K.U on kinnitanud, et tema süütegude sooritamise põhjuseks on olnud probleemid alkoholiga. Kuigi K.U on tõepoolest ära kandnud karistuse rohkem kui 7 kuud vangistust, ei ole ringkonnakohtu arvates sellegipoolest alust praegu eeldada, et vabaduses suudaks K.U hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Nimetatud veendumust ei muuda ka K.U poolt väljatoodud asjaolud, sealhulgas kindel elu- ja töökoht, vanemad ja nende toetus, soov õpinguid jätkata. Seega leiab ringkonnakohus, et K.U suhtes tuleb kohaldada tõkendina vahistamist.
2. Puutuvalt määruskaebustes viidatu kokkuleppe sõlmimise kohta, selgitab ringkonnakohus, et kokkuleppes sõlmitu osas ei teinud kohus lahendit, kuna K.U loobus sõlmitud kokkuleppest ning seetõttu on K.U Tartu Maakohtu 13.02.2012 määrusega antud kohtu alla üldmenetluses. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kohus ei ole praegusel ajal kohtulahendi tegemisel mingil juhul seotud poolte vahel varasemalt sõlmitud kokkuleppes märgituga, mistõttu on argumendid kokkuleppe sisu kohta asjakohatud. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks viidata

§ 131

lg-le 5, mis sätestab, et kui vahistamisalus puudub, vabastatakse isik viivitamata. Seega tuleb K.U vahistamisaluse puudumise puhul (ka siis kui see tuvastatakse tulevikus) viivitamata vabastada.

1. Määruskaebuses on kaitsja tuginenud ka K.U väidetavas kuriteos kaasosalistele kokkuleppemenetluses tehtud otsusega mõistetud karistustele ning leidnud, et K.U-le prognoositav karistus osutub liialt rangeks võrreldes teopanusega. Siinkohal rõhutab ringkonnakohus, et tõkendi otsustamisel ei lahendata süüdistatava süüküsimust ning seega ei prognoosita ka süüdistatava võimalikku süüdi- või õigeksmõistmist. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks mõistetavate karistuste kohta märkida, et igal juhul otsustatakse iga isiku karistuse üle lähtuda konkreetsetest isikut puudutavatest asjaoludest. Kusjuures ringkonnakohus osundab, et karistuse mõistmise korral tuleb kindlasti arvestada, et tegu on toime pandud katseajal ning seetõttu tuleb süüdimõistetule mõista liitkaristus KarS § 65 sätestatut järgides.
2. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et K.U vahistamine on põhjendatud, maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 5 Paavo Randma