lg 3 nõuete rikkumise, milline on kvalifitseeritav
Kohtuvälise menetleja poolt 05.01.2016.a koostatud otsusega määrati A.F-ile
lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses s.o 900 eurot ning
lg 3 p 1 alusel võttis lisakaristusena menetlusaluselt isikult ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 6 kuuks, Asjaolusid, mis välistavad mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise kohtuväline menetleja ei tuvastanud.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi -rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja järginud karistuse kohaldamise aluseid KarS § 56 lg 1 järgi ning diskretsiooni põhimõtteid. Määratud karistus on kooskõlas seaduse nõuetega ning väärteo asjaolusid arvestades õige ja õiglane. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku karistamine üksnes põhikaristusega rahatrahvi näol ei ole proportsionaalne, menetleja on karistuse määramisel võtnud arvesse isiku poolt toime pandud väärteo raskusastet, väärteo asjaolusid ning menetlusaluse isiku isikut (algaja juht) ning arvestanud õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohtuväline menetleja peab oluliseks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et A.F on esmast mootorsõiduki juhtimisõigust omav juht, kes võttis keelatud seisundis mootorsõidukit juhtides teadlikult riski. On üldteada, et sellises seisundis mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Isiku puhul kes vahetult pärast alkoholi tarvitamist asub mootorsõidukit juhtima, selline kindlus ilmselgelt puudub. RK lahendis nr 3-1-1-122-13 p 11 on asunud seisukohale, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et menetlusaluse isiku lubatud alkoholi piirmäär Ületas olulisel määral lubatut ning isiku käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvase tagajärge. Rikkudes liiklusreegleid ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult, seab menetlusalune isik ohtu nii enda, kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Õiguskaitseorgani (sh politsei) kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäeva elu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt, maanteedelt tabatud liiklusrikkujate suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist 4 turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille kasutamisel tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku rikkumise toime pannud juhtide võimalikult pikaks ajaks liiklusest kõrvaldamise. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul saab üksnes
lg 3 p 1 sätestatuga tagada PS §-des 16 ja 28 sisalduvate õiguse elule ning tervise kaitsele realiseerumise. A.F 'il oli võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end nende tagajärgede eest kaitsta. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et seadusandja on liiklusseaduse § 224 Ig-tes 1-3 mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist puudutavate nii põhi- kui lisakaristuste alam ja ülemmäärade kehtestamisel lähtunud asjaolust, et põhi- ja lisakaristus koostoimes peavad olema proportsionaalsed isiku süü suurusega. Juhtimisõiguse äravõtmise puhul on tegemist nn manitsuskaristusega, mille puhul on rõhk eripreventsioonil. Karistus tuletab ennast pidevalt süüdlasele meelde ning juhtimiskeelu kestvuse ajal on isik sunnitud mõtlema ebameeldiva situatsiooni kordumisele uute sarnaste süütegude toimepanemisel. Samas täidab lisakaristus õiguskorrakaitsmise huve, mille alla kahtlemata kuulub ka liikluskord sh teistele isikutele (avalikkusele) normikehtivuse kinnitamine ja nende usalduse loomine õiguskorra vastu. Menetlusalusele isikule mõistetud karistus saavutab oma preventiivse eesmärgi üksnes 6 (kuue) kuulise lisakaristuse kohaldamisega. Lähtudes eelpool toodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata, Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on menetlusalune isik taotlenud asja lahendamist kirjalikus menetluses ning sellega on nõustunud ka kohtuväline menetleja. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et A.F-ini kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Liiklusseaduse § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Vastavalt liiklusseaduse § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
sätestatud süüteo 5 eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem
Vaidlust ei ole selles, et A.F juhtis 14.12.2015.a. kella 06:30 ajal Harjumaal, Tallinna linnas Mooni tn 64 juures, Kuldnoka ja Räägu tänavate vahel, liikudes Räägu tänava suunas mootorsõidukit BMW 320, registreerimismärgiga XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,63mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,68 mg/l +/-0,05mg/l. A.F-ini poolt toime pandud väärtegu on mh tõendatud: 14.12.2015.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Karl Ragnar Salu otsustas 14.12.2015.a kõrvaldada A.F (ik XXX) sõiduki BMW registreerimismärgiga XXXjuhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. A.F on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval ning kinnitanud seda enda allkirjaga; 14.12.2015.a. tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga koos väljatrükiga, millest nähtuvalt mõõdeti 14.12.2015.a kell 06:48-06:54 A.F alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga taatlustunnistus nr TTRC-15-00187, mille lõplik lugem oli 0,63 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,68 mg/l; 14.12.2015.a. tunnistaja ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt tunnistaja Margus Soome olles 14.12.2015.a graafikujärgses patrullis nägi kella 06:30 ajal liikumas sõiduautot BMW registreerimismärgiga XXXTallinnas Mooni tänaval, Kuldnoka ja Räägu tn vahel, Räägu tn poole, mille kohta oli saanud eelnevalt infot, et antud sõidukijuht võib olla joobes. Antud sõiduk peatatud Mooni 64 juures kella 06:30 ajal. Märkas läbi BMW registreerimismärgiga XXXtagumise klaasi, kuidas antud sõiduki eesmiselt paremalt istmelt liigub üks inimene juhi istmele. Koheselt reageerides jooksis antud sõiduki parempoolse esiistme juurde ning nägi, et kõrvalistuja kohal istus roosasse riietatud tütarlaps, kes oli ilmselgete alkoholijoobe tunnustega. Juhi kohal istus üks meesterahvas ning tagumisel istmel vasakul pool istus veel üks meesterahvas. Isikuid kontrollides läbi politsei andmebaasi selgus, et juhi kohal istus Kristjan Prants (ik 39609195213), juhi kõrvalistmel A.F (ik XXX) ja tagumisel istmel XXX(ik XXX). Kuna antud sõidukit juhtis A.F , siis kontrolliti teda indikaatorvahendiga, mille näit oli 0,73mg/l kohta. Juht toimetati rahumäe tee 6/1 edasisteks menetlustoiminguteks. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Oma tegevusega on A.F täitnud
lg 2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, sest kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, tarvitades alkoholi, viis kaebaja end teadlikult sellisesse terviseseisundisse, mis on mootorsõidukijuhile keelatud. Sellise seisundi möödumise kindlakstegemine eeldab isiku aktiivset tegevust oma terviseseisundi kontrollimisena alkomeetri abil. Juhul, kui isik endal keelatud seisundi möödumist ei kontrolli ja asub mootorsõidukit juhtima, tegutseb ta vähemalt kaudse tahtlusega. Käesoleval juhul oli kaebuse esitaja organismist leitud alkoholikogus niivõrd suur, et oma sellisest terviseseisundist pidi täiskasvanud isik teadlik olema. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et politsei märguande peale asusid sõidukis olnud isikud oma kohti vahetama. Seega oli A.F teadlik enda seisundist. Tulenevalt
lg 2 peab iga liikleja järgima kõrvalekaldumatult liiklusalaste õigusaktide nõudeid. 6 Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et A.F-i poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
Seega on põhikaristus määratud
lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt kõrgemana. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,68 +/- 0,05 mg, laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,63 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü
See aga omakorda tingiks karistuse määramise samuti ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või selle lähedasena. Kohus arvestab kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku poolt väljendatud kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistrist nähtuvalt puuduvad menetlusalusel isikul varasemad karistused. Tulenevalt väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisalduse määrast loeb kohus isiku süü suureks. Menetlusaluse isiku lõplikus näiduks jäi 0,63 mg liitri kohta, milline on väärteokorras karistatava rikkumise keskmäära ületav. Kohtuväline menetleja on karistuse mõistmisel võtnud arvesse karistust kergendava asjaoluna kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Alkoholi tarbides on kaebuse esitaja viinud end seisundisse, milline on juhile keelatud. Menetlusalune isik on pidanud tähtsusetuks iseenda ja kaasliiklejate elu ja tervist. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus 225 trahviühikut, s.o 900 eurot seaduslik ja põhjendatud. Menetlusalune isik palus kohtul rahalise karistuse tasumist võimaldada osade kaupa. Kaebuses selgitab, et on hetkel töötuna arvel, kasvatab üksinda last ning teeb juhutöid, millega hetkel mingigi raha teenib. Kohus arvestab nimetatud asjaoludega ja määrab, et nimetatud karistus 900 eurot tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul.
lg 3 p 1 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik ei kasuta mootorsõidukit liikumispuude tõttu. 7 Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. A.F on oma kaebuses märkinud , et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik juhutööde tegemiseks ning uue töökoha leidmiseks. Eelnimetatud asjaolu oli kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ei tekkinud ootamatult. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud joobes juhtimisega seotud kuritegude puhul lisakaristuse mõistmise võimaluse alates ühest kuust ning väärtegude puhul alates kolmest kuust, tuleb lisakaristuse määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Joobes juhtimisega seotud kuriteo toimepanemine ei tohi olla isikule karistuse mõistes soodsam alkoholi piirmäära ületamisega seotud väärteo toimepanemisest. Kohtuväline menetleja on toonud lisakaristuse kohaldamise (6 kuud) põhjenduseks senise kohtupraktika. Kohus juhib jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kuivõrd A.F-i näol on tegemist varem karistamata isikuga ning menetlusalune isik kahetseb oma tegu, siis leiab kohus, et lisakaristus tuleb jätta kohaldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.